Meie tänane saade sai alguse ühe aiasõbrakirjast, kes on saanud oma kasutusse väikese maatüki mis ei ole ammu saanud väetamist kirja autor planeedi maa peale kõigepealt sõnnikut ja istutas sinna kartulit ja sibulat, aga kui hakata, kas saaki korjama, siis olid kõik juurviljad pisikeste pruunide ussikest poolt ära söödud. Kirja autorile öeldi, et tegemist on traatussidega ja ta küsib nüüd, kuidas nendest lahti saada või mida teha, et kevadel oleks võimalik jälle sellesama maa peale midagi istutada. Oleme selle kirja lühidalt ette lugenud luule Metspalu-le, Eesti maaülikooli põllumajanduse ja keskkonnainstituudist. Öelge palun, kas kirjelduse järgi on tegemist traatussidega? Jah, kindlasti on tegemist traatussidega, kui see maa on olnud söödis pikemat aega siis traatusid, need on need naksurit naksurite, et need on tõesti nende meeliskohad, elupaigad on sellised sööti jäänud maad ja kui nüüd inimene tuleb haridusele sööti jäänud maa ülesse teeb seal kõiksuguseid häid asju sellele maale ja paneb sinna ainult oma kartuli, siis sellel traatus sil ei ole mitte midagi muud süüa kui seda kartulit või juurvilja. Ja siis ta tõestatult tuleb nende kallale ja sööb nad auklikuks. See on üldiselt väga levinud jutt ja, ja näiteks hakati sööti jäänud maad üles harima ja tehti Rauntapiga üle, kõik kõik hävitati ära ja pandi maasikad. Ja meil väga palju on meie poole selles küsimuses pöördunud, et enne imet maasikatel kõik läbi puuritud Ta ära söödud. Aga vaesel ussil ei olegi midagi muud seal süüa kui, kui seda taime, mida inimene tahab seal kasvatada. No mida siis teha, kui inimene tahab pikki aastaid sööti jäänud maad uuesti kasutusele võtta peaks puhanud maa olema. Jah, üldiselt on nii, et ei tasuks kohe sööti jäänud maa üles haritud maale kartulit või peeti või porgandeid või midagi sellist külvata. Kõigepealt tuleks seda hoida must käsas, kui vähegi võimalik, on harida seal seda mustkesa, mitte lasta teda umbrohtu minna. Ja siis soovitatakse kasvatada selliseid kultuure nagu hernes, valges sinep, ühesõnaga risk, õielised võib kasvatada, liblikõielised võib kasvatada enne kui kartul sinna panna. Häda selles, et see maksursed Raatus, tal on viie aastane tsükkel. Nii et viis aastat järjest võib veel tulla neid vastseid ja sellepärast Ta on tõesti selle kartuli paneks sinna kohe väga ohtlik, sest need suured ussid tulevadki ja söövad kartuli ära. No ja peale selle on Lukjamine, traatussid armastavad pelisi muldi, kui neid muldi Lubijata, siis võib ka nende arengut pidurdada ja neid rivist välja lüüa. Ja kui nüüd on tõesti nii, et et kartul on sinna pandud õige köögivili, siis peaks seda suve jooksul ikka korduvalt muldama, sellepärast et kui on kuivemad ilmad, siis tulevad need traatusid. Pinna peale on paari sentimeetri sügavusel mullas ja kui nüüd seda mullata korduvalt, siis künnad neid maapinnale, seal nad satuvad siis teravas silmalistele lindudele söögiks ja kui on veel nooremat kasvujärgud, siis need lihtsalt ei pea seda kuiva vastu, sest niipea, kui mullapind kuivaks läheb, lähevad traatusid sügavamale mulda. Ja lupja, mine tähendab siis lehtpuutuhka või siis kustutatud lupja, kui palju seda peaks panema? Noh, tuleks vaadata nendest teatmeraamatutest, kuidas sellupjamine siis käib, aga oma väiksele põllule tõesti võib võtta sealt lehti puudu välja ja minna ja raputada seda, seda sinna maapinnale ja hiljem harimis käigus läheb ta sisse. Ei panda just ämbrid paika, vaid nagu ikka see riputamine käib natukene igale poole. Nii et kevadel siis see kirja autor ei saagi maha panna sellele traatusside poolt vallutatud kartulipõllule muudkui rist õielisi, siis hernest või viki kõigepealt. Kristajalisi liblikaealisi jah, veel on tatart ja lutserni ja lina ja sellist asja, aga seda vast keegi ei hakka meil nii väikestes majapidamistes kasutama. Muidugi kui on mesila, siis võiks tatart küll kasvatada seal. Aga Hernest võib siis panna jah, just ristõielised mingisuguseid ja liblikõielised eelkultuuriks, aga on karta küll jah, et kui kartul uuesti sinna panna on jälle need nendele jätkub mitmeks aastaks seda seemet seal mullas. Nii et traatussi vastu aitab siis kõige paremini ikkagi maaharimine ja pidev mulla liigutamine labidalehe sügavuselt. Ja veel on traatuside väljapüügiks, valmikute väljapüügiks on ka feromoonpüüniseid olemas. Aga need on valmikute jaoks, mis juba mullas on lendamas. Midagi ei saa. Aga siis võib ka neid sööta püügiks välja panna. Porgandi ja kartulilõigukesi võib sinna, kui on väikesed maapinnad, väikesed pindalad, kus ta seal midagi kasvatab. Porgandilõikega tuli lõikepaari sentimeetri sügavusse mulda panna ja siis käia neid pidevalt inspekteerimas, need tulevad sinna kohale, et vastased siis saab neid sealt kätte ja hävitada. Tänavune vihmane suvi on jälle tigudele ja nälketele väga meeltmööda ja aiasõbrad küsivadki, et kuidas nendega võidelda. Kui meil siin Bigude tõrjest on olnud natuke rohkem erialakirjanduses juttu, siis kuidas nälkijatega on, need ju täiesti söövad paljaks, nii ta kiitles, et kui kauni kukeharjalehed ja varred teevad endale leht salatisse pesa ja neid on ka raske hävitada. Täpselt sama lugu on jutuka tigudega, see tõrje on enam-vähem ühesugune ja lihtsalt inimene peab selle egiptuse nuhtlusega lepp piima. Sellistel niisketel vihmarohketel aastatel, siis on nälkijaid tavaliselt nälkijaid ju on vähe. Aga just sellistel aastatel nad tulevad välja ja siis on täpselt samad, tead, mis tigude vastu, nad on enam-vähem ühesugust eluviisidega, neid siis korjata õhtut ja hoida see umbrohupuhas, nälkjas ei lähe nii sihukesele, kui taimed on hõredaistutusega, kui need vahed ära kuivavad, taimede vahed, ta ei lähe sinna mulla peale liikuma. Samuti korduv mullaharimine, aitab, sest päeval lähevad nad peitu sinna mulla sisse. Kui nad välja sealt urgitseda, siis nad kuivavad päikese käes ära ja siis tuleb püüda neid lopsakat, taime, lehti, lopsakat, millel on lopsakad lehed natukene üles. Siis nad ei satu ka sinna peale ja siis tuleb aeg-ajalt vaadata nende multsid alla. Need on head peidukohad nii tigudele kui nälkijatele, mis taimede ümber pannakse. Ja siis on igasugused tõkkeribad, mida panna ümber Meelis taimede. Ma soovitaksin näiteks viimasel ajal ma olen vaadanud, et on väga hea, on varemerohi varemerohulehtedel, nad on niisugused suured lopsakad lehed, nendel on hästi tihe karvastus, juuksed tugevad, okkad on peal ja kui nüüd need lehed ära kuivatada ja seda puru riputada ümber taimede, siis sealt ei lähe üle ei teod ega ei lähe ka nälkjad üle nende liha, selline jalg saab seal viga ja, ja nad ei lähe sinna. Samuti puutuhast ei lähe ka üle. Pannakse ka saepuru. Aga saepuruga on niisugune asi, et sellega soovitan olla natuke ettevaatlik, sest sealsed põivad Leostuda kahjulikud ained mulda, eriti okaspuu saepurust ja siis tuleb arvestada sellega, et saepuru seob mulla lämmastiku. Ja vot nende kaitseribadega tuleb eriti hoolikas sellepärast olla, et kui tuleb vihm või kas tuleb sealt kõrred läbi, tekitavad seal sildu siis neid tuleb pidevalt uuendada ja vaadata. Kui külm peab talv olema, et teod, nälkjad seda üle ei elaks. Ma ütleksin niiviisi, külm talv ja sügav lumi on kaks eri asja, ma loodan väga, et sügisel või nüüd talve hakul tuleb meil lumeta külm ja kui see on juba umbes seitse kraadi, siis võtab ta ikke massiliselt ära, nii tigusid kui nälkijaid ja eriti nende mune, sest nad munevad ju kogu aeg ja munad ei talvitu tavaliselt niipea, kui meil on need lumeta külmad ja neid meil ikka on olnud ju päris sageli, aga niipea, kui tuleb paks sügav lumi maha, siis seal lume all talvituvad nii teod kui nälkjad üsna kenasti. Sest seal see temperatuur ei lange ju kunagi. Ma eriti madalale ja nad otsivad endale varjulised paigad, tigu löövanda koja ukse kinni ja, ja on seal lume all rõõmsalt kevadeni. Aga ka kevadised öökülmad võtavad neid maha, kui lumi on juba läinud ja ka veel paari kraadilised külmad, mõned hakkavad juba varakult munema, vot siis võtab külm ka need ära. Aga kui tuleb kuiv kevad, siis on loota, et suvel on tigusid vähem. Nii et tigudele välkijatelonka looduslikke vaenlasi, õnneks. Õnneks on nendel looduslikke vaenlasi ja, ja paljud toituvadki nendest konnad ja siilid ja ja aeda võiks ju võtta ka muskuspardid. Kanad, need võtavad väga hästi noori tigusid ja nälkjad söövad, aga nendega tekivad teistsugused probleemid. Nende jalakesed ei vali, kuhu nad astuvad. Kõnnivad üle kiviktaimla lillede ja jah ja tekitavad seal kahju, aga. Mesilane aias, see on väga suur tigude hävitaja ja ma soovitan vaadata, kui teil on aias kive, siis tõstke seda pinnast, mis on ümber kivi tekkinud. Tõstke see pinnas seal kivi pealt ära ja te näete miljon Theo muna seal kivi ja selle pinnase vahel. Kivi on suve läbi niiske, nendel on seal hea soe olla ja tõesti, ma olen ise seda vaadanud, need on niisugused tillukesed pool, läbipaistvad umbes kolm millimeetrit läbimõõdus, niuksed, ümmargused kerad, need ongi siis need teomunad. Kui te tõmbate selle pinnase eemale, need jäävad päikese kätte ja hävivad. Aitäh teile nõuannete eest, luule Metspalu, palun.
