Aiatark. Tere kõigile aiasõpradele. Tänane saade on kõigile neile, kes oma aia okaspuudel mõnd haigust on märganud ja abi otsib. Samuti neile, kes on looduse märke pikka aega jälginud, oskab neist järeldusi teha. Telefonil on Eesti maaülikooli metsakasvatuse osakonna dendropatoloogi Märt Hanso. Millega dendropatoloogia oma igapäevatöös õieti tegeleb? Dendropatoloogia on sisuliselt arst. Inimese arstivajadus on ammu kõigile teada, seda enam, mida rohkem inimesed pööravad tähelepanu ka puude haigustele nii metsas kui aedades, parkides, puiesteedel. Seda enam on hakatud leidma, et oma haigused on ka nendel organismidel väga palju. Erinevalt nüüd jälle inimese haigustest sõltub puude seisund looduslikest tingimustest, sest nemad ei saa ennast eristada emakest loodusest. Nad peavad vastu võtma kõik selle, mida loodus pidevas muutumises olev keskkond meile pakub. Erinevalt ka põllumajandustaimede haigustest, millised taimed, paljud on ju üheaastased, peavad puutaimed nii metsas kui aias taluma ka talvetingimusi. Viimastel aegadel oleme me maaülikooli metsakasvatuse osakonnas patoloogide töörühmas pidanud lahendama probleeme, mis on seotud olnud mitmete uude haiguste tulekuga Eestisse. Selleks andsid põhjuse hiljutised ilmastikku, eks sessid. Üldse on täheldatav juba möödunud aastasaja ja ka aastatuhande viimase 50 aasta jooksul alanud muutused ilmastikus, mis eriti väljenduvad talvede pehmenemises. Tundub inimestele, kes ilmselt kujutavad ette, et põhilist kahju taimedel tekib, lähevad ikkagi talvine külm või suvine põud, erinevalt sellest on tekkinud viimasel ajal selge arusaam, et ka teised see soonid, kevad ja sügis on taimedele ääretult olulised, sest nendel perioodidel vastavalt kas siis talvekindlusest külmakindlusest kujuneb üleminek suvisele vegetatsioonilelutegevusele või siis sügisel vastupidi, peavad taimed saama piisavalt aega, kus temperatuur aeglaselt langeb, et neil tekiks talvekindlus. Ja vaat eriti viimased kaks ränka põua aastat nimelt 2002 ja 2006 ongi loonud meil olukorra, mis on kaasa toonud palju haigusi. Miks ma seda rõhutan, aga sellepärast, et kui me vaatleme ainult neid konkreetseid haigusi, siis nende tõrje Est üksi ei piisa mõistmaks ja võib-olla ka isegi see tõrje võib-olla asjatu, kui need looduslikud tingimused muutuvad, taimed kosuvad jälle ning pöörduvad tavalisse rütmi. 2002. aastal rängale põuale isegi kuivasid mõned järved, nagu mäletate Porkuni järgi ahjust, teil on õigus, Porkuni järv järgnes ja see on nüüd meie teaduslik avastus üks kõigi aegade kõige lühemaid sügiseid isegi möödunud sajandi kõige karmim ilmastikuperiood, mis langes just teise maailmasõja algusse. Kahjuks sel ajal uuringuid tehti ju vähem, sest inimestel oli muuga tegeleda isegi erinevalt, oli 2002. aasta sügisel kõige lühem ja järsem üleminek suviselt elutegevuselt talvekülmale. Seepärast puudel jäid võrsed puitumata. Järgnes külmakahjustus, kuigi see külm isegi nii tugevate miinuskraadide, nii nagu oli 39. 40. aasta talvel ei jõudnud, kuid ta oli küllaldane, kuna puud olid ettevalmistamata, kahjustamaks, palju puid järgnes mõne pisut leebema aasta järel 2006 2006. aastal oli uuesti ränk põud, nagu paljud mäletavad juba paremini kui 2000 teist aastat. Me ootasime, mis nüüd tuleb, milline sügis tuleb, tuli üks kõigi aegade pikemaid sügiseid, kui arvestada tegeliku talve saabumist. Tegelik talv saabus alles 2007. aasta jaanuaris jaanuari keskel. Kui ma 2007. aasta jaanuari esimesel poolel tegime Tallinnas uuringuid vahtrad mädaniku ulatuse uurimiseks, tegime puurimise juurdekasvupuuriga tüvesse, siis hakkas jaanuari esimesel poolel jooksma neist mahla, tähendab, puud olid juba arvestanud, et on kevad käes, elutegevus algas ja kujutate nüüd ette, jaanuari keskel järgnes siis õige talv, mida puud ise võtsid nüüd, kui juba hiliskülma kevadel, mis meil maikuus või ka vahel varem küllalt sagedasti ette tuleb. Nii et sellised kaks ränka aastat määrasid ette ära, et on tegemist paljude uute haigustega, mis kasutades ära nüüd eriti neid suvekuumasid perioode põudasid, hakkasid kohe lõuna poolt meile saabuma Nende hulgas näiteks punavöötaud pruunvöötaud valgevöötaud diploodiad ja nii edasi okaspuudel. Te ütlesite sissejuhatuses, et alati ei olegi õige haigustunnuste ilmumisel mingite kemikaalidega pritsida aga kui inimesed näevad, et nende okaspuud aias kannatavad, mida siis teha? Teil on õigus, inimestele on sageli mugav leida kohe kiiresti hea ravim. Tänapäeval meditsiinis teatakse, et kui on haigus, siis lähed apteeki või arsti juurde, saad ravimi, kuid paraku looduses elavate taimedega nii lihtne ei ole. Isegi kui meil näiteks praeguses olukorras oleks mingisugune Fungitsiit, millega seda seent surmata, siis nõrgestatud taime me sellega sisuliselt ei paranda. Surume selle haiguse võib olla antud taimedel maha, ta levib haigele taimele uuesti, sest taimel on füsioloogia haige. Sellepärast looduses ja sellest on aru saadud ka väga hästi. Keskkonnakaitseliikumine tuleb keemilisse tõrjesse ravimites Fungitsiitides suhtuda suure ettevaatusega ja nende efektiivsus sõltub ikkagi väga palju taime enda tervisest. Inimene tahab ilu enda ümber ja sellepärast on toonud ka Eesti looduslikes tingimustes lõunast väga palju selliseid puid ja põõsaid, millised on meie looduse jaoks võõrad? Nad ei ela nii kergestiülene erakordseid ilmastikutingimusi, mis viimasel ajal meil on tulnud ja millest juttu juba oli. Sellepärast Peame minu meelest paratamatult leppima sellega, et me üritame väikeste kergete abinõudega ainult puude kannatusi leevendada. No muidugi kõik teavad, et iga puu iga kasvukohale ei sobi, aga sageli inimesel on aed, olgu ta siis liigniiske, muld või ka liiga kuiv, Volta istutab sinna ilusa puu ja tahab, et seda ilusti kasvaks. Selle ebaõnnestumise põhjused võivad olla sageli selles, et inimene ei arvesta puunõudeid. Terve puu oma keskkonnas üldreeglina ei haigestu. Nüüd on konkreetseid juhtumeid küll isegi mõningad haigused, näiteks mägi mändidel, väga sageli on minu käest küsitud, pöördutud minu poole, mägimändide oksad hakkavad kuivama, okkad hakkavad kuivama ka mõnedel teistel okaspuudel. Et mida siiski ette võtta üldreeglina, kui on okkad haiged, kui nad hakkavad tipu poolt haigestuma, siis sellisel juhul tuleb lihtsalt välja kannatada, selle oodata järgmisi aastaid. Tingimused paranevad, puud paranevad iseenesest. Juhul kui kuivavad terved võrsed, nagu antud juhul mägi mändidel. Praegu seal üht veel uut haigust, kuigi viimased aastad on toonud meil juba seitse, kaheksa uut olulist metsa- ja pargipuude haigust täiesti uut meie loodusele, nende hulgas ka mõningaid karantiinse liigid nagu punavöötaud. Kui kuivavad terved võrsed, siis muidugi arvestades küll, et mänd ei taha hästi tagasilõikamist, tuleks lõigata need terved võrsed välja kuni elava Koeni terved oksad eemaldada, mitte ainult lõigata mingisugune oksa typera. Loomulikult see rikub näiteks mägi, ma ennist oli juttu, nägi männi väljanägemist kuid võib-olla kordan veel, et tegemist on uue haigusega, mida me alles kahtlustame, mida on väga raske tõestada, puha skulptuuri viia, uurida nagu üldreeglina seda patoloogid teevad taimed patoloogias. Siis me igal juhul eemaldame selle kuivanud oksa näolga haigusetekitaja ning võime loota, et mõne aasta jooksul dekoratiivsuse kaotanud mänd taastab oma võra mingisuguse keemiaga praegu okaspuudele kallale minna seenhaiguste vastu. Ma hetkel vähemalt koduaias ja metsas ei soovita oluliste metsahaiguste vastu, nagu näiteks juurepess, paljud on kuulnud, sellisest haigusest. On töötatud välja bioloogilised preparaadid. Prod, stopp, võib-olla mõned on kuulnud näiteks, aga see ei ole koduaedade probleem, see on juba rohkem spetsiifiline metsaprobleem. Koduaedadest küsitakse veel pruunide laikude kohta elupuu heki is või kuuseheki hakkavad okkad pruunistama, et kas siin oleks mingit nõu anda? Väga tuttav probleem, jällegi kui terved oksad kuivavad, siis lõigake nad välja võimalikult elus Koeni. Kas see on siis juba peenemate okste korral tüveni ulatuvalt tüve vigastada ei tohiks, tuleks ikkagi eemaldada, nii, puu saab haavandi kinni kasvatada. Kui kuivavad okkad aluselt alates võrsepoolselt kinnituskohalt nii-öelda võrsele alates, siis võiks lõigata ka need oksad ära. Aga kui okkad hakkavad tipu poolt kuivama, siis Ma ei usu, et keegi hakkaks reaalselt siis neid okkaid sealt välja noppima. Mis ei pruugiga võrsele kasulik olla. Tuleb lihtsalt sellega leppida ja oodata, kuni ilmastikutingimused uuesti paranevad. Õnneks paar viimast aastat. 2007 teine pool alates kuni praeguse 2009. aasta suveni on olnud soodsama taimedele ja on ka silmaga näha, et mitmed probleemid on lahenemas nüüd ka kogu Euroopa praegu metsa patoloogias käib äge diskussioon saarepuude tervisliku seisundi halvenemise Terava halvenemise põhjuste üle, mis on praegu kogu Euroopas jälgitav. On leitud üks uus haigus sellel saarel, kuid saar on ju Eestis on praktiliselt oma põhjapiiril. Ta on veelgi külma hellem, kui on tamm. Ka Tamm on üsna põhjapiiri lähedal, nii et praegu Euroopas osa metsapatoloogia hindab esmatähtsaks ja saarte tervisehädade põhjuseks seent, uut seent, haigust ja paljud Lähevad, tunnistan mina nende viimaste hulgas siiski just nimetatud ilmastikuperioodide olulist mõju ja me usume, et see haigus kaob ja saared paranevad mõne aja järel. Kui nüüd sügistule pikk ja koduaias kasvatatavatele okaspuuvormidele soodne, siis kuidas seda rohelised võrsed sundida puituma just? No vot ilmastikumuutusi prognoosida ju ei suuda väga hästi pika aja peale, et keegi praegu ma isegi ei soovinud, tahaks jällegi hakata mingisuguste väetisi, sest ega, või siis muude võtetega kiirendama seda puitumist. Loodame emakesele loodusele, loodame et pöördub jälle tagasi, normaalne ilmastikurütm Eestisse ja et sellised, eks dressid, Nende jätkumist ei pruugi isegi võib-olla karta juba nimetatud 20. sajandi vähem kui 10 aastat kestnud kuus-seitse aastat kestnud just sõja ajal langenud ränkade ilmastiku kahjustuste periood ju oli üks näide sellest, ma usun ja loodan, et ilmastik pöördub rööpasse. Siis me saame juba normaalsemalt hakata vaatama ühele või teisele haigusele ning välja töötama abinõusid, mida konkreetselt ette võtta. Nii et ma selle koha pealt nagu selgelt aru saite, ei soovita väga tugevaid vahelesekkumisi, välja arvatud siis see kuivanud okste tagasilõikamine ja lootust peab olema. Aitäh Lootustandvate sõnade eest meie aiasõpradele Märt Hanso Eesti maaülikoolis.
