Tere, head raadiokuulajad, tänane raadio, kohe koolitund on looduseõpetuse teemaline ja me siin konkreetsemalt ei räägi mitte otseselt, et sellest võiks lehed on rohelised, kuigi ilmselt ka see on üks põnev teema ja tasub teinekord ettevõtmist. Aga sedakorda me räägime hoopis sellest, millega tegelevad loomakaitsjad ja millised on üldse loomade õigused kestnud. Siis peaks seisma ja mine tea, võib-olla kas üldse loomadele peaks andma näiteks ka inimõigused, sest ka seda teemat on siin-seal vähemalt ajakirjanduse vahendusel teinekord üles tõstatatud. Aga küla saadu kohe koolitunnis on täna Kairi Sepp, Eesti loomakaitse seltsi juhatuse liige. Tere päevast. Tere. Ja mina olen raadio kahelt poolt. Reimo Sildvee. No räägime lähemalt, millega tegeleb või mis asi üldse on. Eesti loomakaitse selts? Eesti loomakaitse selts on mittetulundusühing, mis ühendab siis loomasõpru, kes arvavad, et nad tahavad midagi loomade jaoks teha ja tegeleme väga erinevate asjadega, alates siis konkreetselt loomade päästmisega tänavatelt, näiteks viga saanud loomade üleskorjamisega, seadusandlusega, varjupaikadega, infomaterjalide koostamisega, isegi koolitusega. Et see on midagi sellist nagu küündisi eesti analoogi Ei, ma ei päris ei tõmbaks võrdusmärki meie kriinbishi vahel, et me oleme ikkagi suht väike ja selts ja tegelikult Eestis on probleemid üsna teistsugused kui mujal Euroopas. Aga kes kuuluvad sellesse seltskonda, kes siis Eestimaa peal loomade hüvanguks mõnikord välja astuvad? Toredad noored inimesed, enamuses ka vanemaid inimesi, loomulikult on ka noorliikmeid meil alla 18 aastaseid, lihtsalt sellised inimesed, kes leiavad, et võiks igapäevaelus midagi muud teha kui lihtsalt tööl käia ja võib-olla kodus istuda. On need inimesed, kes ütleme, oma hariduselt või erialalt, puutuvad kokku loomadega või on üldse sellised nagu looduseinimesed tänama professioonile. On ka neid, aga üldiselt on meil väga kirju seltskond, neil on veterinaarjurist müügiinimesi, keda iganes. Nii et vahet ei ole, peaasi, et on inimesel südant loomade eest seista ja võib-olla teie liige Jah, idee just loesse. No millega te tegelete, Te, olete selle seltsi juhatuse liige, kuidas näeb välja teie igapäevane, siis nii-öelda seltsi toimetamine? No igapäeva toimetusi näeb välja umbes selline, et kui me lõpetame oma põhitöökohal töö tegemise, siis tavaliselt õhtul järgnevad kas väljakutsetele käimine kokkusaamised või on vaja kodus tööd natuke arvutiga teha, üht-teist seal kokku panna, mõni tekst, artikkel kirjutada tegevust on õhtul väga täis ja ka nädalavahetused. Räägime väljakutsetest, mis see tähendab, te olete nagu nagu tuletõrje või kiirabi, et nii palju tuleb kõne seda ekipaaži vilkurite välkude salli. Kahjuks on mõnikord niimoodi, on Eesti loomakaitse selts, on näiteks Tallinnas, oleme tihtipeale viimane hädavariant, kuhu inimesed saavad pöörduda, mille on infotelefon. Ja näiteks kui inimesi sa kuskilt mujalt abi Nad helistavad meile. Ja see tähendab seda siis, kui on kuskil näiteks autolt löögi saanud koer või kass. Siis me lihtsalt läheme ja toome selle looma ära ja viima ta veterinaari juurde. Mis see teie number on, ma arvan, ei oleks patt seda siinkohal taas kord üle korrata ja öelda, et kui tõesti on häda käes, siis, siis kui helistada, kuhu pöörduda. Üldine infotelefon on meil viis, kaks, kuus, seitse, üks üks seitse. Ja kirjutada võib ka info ät, loomakaitse poee. Ja siis loomakaitsjad täitsa oma vabast tahtest tulevad kohale, aitavad loomaga seoses oleva probleemi lahendada. Nii palju kui võimalik, nii palju aitama. Eestis on olemas loomade varjupaigad, kuhu siis ma tea, kadunud eksinud loomi saab viia ja inimesed tiivad ka tihti nii-öelda ülejäänud või siis liigseks osutunud loomad siin, nagu õigeks peate, sellised varjupaigad on olemas ja kas selliseid nii-öelda liigseid loomi lõõts tasub nagu alles hoida, võib-olla tuleks, kui loom on liigne, kui, kui loom on õnnetult eksinud, keegi teda ei taha üldse saata ta teise ilma parematele jahimaadele. No ma arvan, et igal loomal õiguse elule parematele jahimaadele vas tuleb ikka saata need loomad, kes on nii tõsiselt haiget enam ravida ei õnnestu neid, et see on viimane variant. Aga varjupaigad on vajalikud, sest Eestil oma pidamiskultuur on suhteliselt madal. Ja need inimesed, kes sinna toovad oma loomi mingil imelikel põhjustel siis on teine suur hulk inimesi, kes võtavad neid loomiselt, tahavad neile ikkagi kodu pakkuda. Et sellel oma loomade nii-öelda ära andmine ja samas sealt siis võtmine on üsna normaalne süsteem ja tegelikult ka maailma praktikat, ka mujal leidub selliseid varjupaikasid. Jah, ega varjupaigad on ikkagi üle maailma ja ja nad tõesti toimivad ja pole kartagi neile hetkel vähemaks, jääb. No te ei lubanud küll ennast võrrelda päriskriin issiga, me rääkisime siin natukene maailma praktikast, aga siiski, kas teete koostööd näiteks meie lähinaabritega või mõndade muude selliste loomakaitseseltsidega või inimestele, kes loomade eest hea seisavad. Et noh, ma ei tea läbi viia mingit ülemaailmset üleilmset aktsiooni loomade kaitseks. Eesti loomakaitse selts ise kuningliku loomakaitse seltsi liige, mis tegeleb siis üle maailma loomakaitsega nende käest. Me saame kasulikke kogemusi ka projekti kirjutamiseks, rahalist toetust. Ja nad on pakkunud ku välja koolitusi Eestis, mis lähitulevikus loodame ka mõned läbi viia siin. No loomakaitse seltsi ilmselt Eestis ei ole selline mõne paari aasta tagune leiutis loomade eest on hea seisnud varemgi. Jah, esimene loomakaitse selts loodi 1869 tegelikult Eestis. Siis nõukogude ajal oli vaikus ja 1980 80 saates hakkas tegevusele pihta. Meie selts, nüüd sellisel kujul, nagu ta praegu toimib, loodi 2000. aastal. Aga see 19. sajandi initsiatiiv oli see midagi harukordset, et siin Eestis loodi loomakaitse selts, oli seal midagi sellist, noh, mis nii-öelda maailma praktika ja maailma trend sundis seda ka siin looma. Kujul ja tundus, et siis oli ka piisavalt palju aktiivseid inimesi, kes tahtsid loomade õiguste eest seista. Küllap siinsest mingeid erilisi selliseid papagoisid sisalikke eksootilisi loomi polnud, mille heaolu eest seista, küllap ikka meie endi koduloomad, lehmad, lambad, sead, kuked, kanad, koerad, kassid. Jah, siis oli põhiliselt just põllumajandusloomadega probleemid ja on tegelikult meie koduleheküljel on ka pikem artikkel sellest, seal on väga huvitavat lugemist, soovitan. No kui te, ma ei tea, kas teil olemas seda infot, kui te võrdlete tollaseid probleeme koduloomade pidamisel tänastega on siin mingi selline kultuurivahetus muutus toimunud ka, et tänasel päeval eestlased teavad oma loomi märksa tsiviliseeritult kui, kui tollal 19. sajandi lõpupoole Ei, ma ei saa öelda, julmus loomade suhtes on tegelikult ikkagi jäänud, et vahetuvad, võib-olla loomad nüüd enam tehakse ehk liiga koertele kassidele, siis hobustele, lehmadele, aga tegelikult julmus looma suhtes on sama. Kust tuleb see inimese julmus looma suhtes? Ma olen seda küsimust käest küsinud päris palju kordi, aga ma ei kujuta ette, ma, see on täiesti uskumatu, mida inimesed teevad. Ja põhjendus selleks, mõnikord on see lihtsalt ükskõik, siis looma suhtes loomungi tarbeese, kelle vajadustest valust ei hoolita. Inimene näiteks elab välja inimestevahelisi pingeid, siis loomade peal, kuivõrd loom on nõrgem osapool, loom tihtilugu ei hakka, vastaks täpselt, et ilmselt väike väike kass või jänes ei, ei suuda inimesele sama Rammuga osta kui inimene. Jah, oma viha tema peale on kindlasti tunduvalt kergem välja valada kui võrdse partneri suhtes. Me teeme siia oma tänase saate esimese muusikalise vahepausi ja jätkame pärast seda, uurime siis juba, millised need loomade õigused tänapäeval siis õigupoolest on. Raadio kaks koolis täna jätkub, räägime loomade õigustest. Stuudios on külas Eesti loomakaitse seltsi juhatuse liige Kairi Sepp. Loomade õigused on meil teema. Millised on loomade õigused, kas loomadel on õigused ja kohustused nii nagu inimestel on põhiseaduses kirjas, on olemas õigused, vabadused ja siis on ka kohustused kirjas. No ma arvan, et me oleme loovad tegelikult enda kõrvale võtnud sõpradeks ja ka tööloomadeks, et eks see töö tegemine ongi nendele kohustus, aga vastutasuks me peaksime nendele tagama ka nende liigile sobiva keskkonna. Toidu ja elutingimused. Kas siin võiks natukene konkreetsemalt ütleme rääkida, et millised võiksid olla siis koeraliigile sobivad hoiutingimused, elutingimused? No üks tõsine probleem, toon kohe konkreetse näite, et eestlane harjunud koera pidama ketis. Aga mõelge ise, 10 aastat elada kuskil poolteist meetrise keti otsas, et see on päris kohutav, tegelikult selle vastu me võitleme, ka uus seadusandlus loodetavasti toetab seda, et korral peaks olema piisavalt ruumi jalutada. Hea söök, puhas vesi, kogu aeg. Ja loomulikult inimene peaks oma koeraga tegelema. Mis tähendab koeral piisav ruum jalutada? Eestlase tõesti selline põhiline arusaam on, et koeral poolteist, kaks meetrit nagu alati, kolm meetrit keti koerale peaks sellest piisama. Koera ülesanne on olla ketis, valvata seda territooriumi valvata. Maja Vaivara. Jah, ja siis imestatakse, miks seesama valvaja ükskord oma peremehele ise kallale viisaruumi ikkagi sõltuka koera suurusest on loomulikult erinevad, tõud on too toakoerad, õuekoerad, seltsikoerad ja nii edasi ja nii edasi, et noh, tõuaretajad alati soovitavad. Aga ma usun, et ühte Kaukaasiat kindlasti ühetoalises korteris tasuks pidada. Et ikka kui koer võtta, no see on koera inimeste põhiline jutt, koer võtta siis ikka eelnevalt korralikult läbi mõelda, et kas koeral on võimalik pakkuda ka muid tingimusi. Absoluutselt üldse loomavõtmisele, ükstapuha milline see loom ka on. Kindlasti tasub väga tõsiselt läbi mõelda, kas on võimalus seda looma pidada, sest loomad ei ela üks ega kaks aastat. Koerte põhitingimustest jõudsime rääkida kassivast, keegi ketti, sest ei pea, aga, aga millised kassi sellised põhiõigused on või põhitingimused? No praegu on väga tavaline kassi pidada toas linna just linnades, sest linnas on tänava liiklusoht ja nii edasi. Et siis peab olema kassil samamoodi ja toit puhas esikraapimispost puhas liivakast, kus ta saab oma asju ajada, et tal peab olema piisavalt mõnus elada seal kodus. Kui palju üldse loomade pidamisel linnakorteris see liivakasti ja kraapimispuu piisav liikumisareaal, kui palju peaksid olema ka noh, ma ei tea, kastile kui kas või looduskeskkonnast välja tema, see ürgsed esivanemad selle keskkonnale vastavaid tingimusi, noh, mingisuguseid ojakene voolamas hiired ringi jooksmas, linnukene lendamas, keda püüda saab. Ja me ikka naerame, et akvaarium on parim kassi televiisor. Aga üldiselt noh, linnas elavad juba kastid, mitmendat põlvkonda linna kassidel ma ei usu, et nad sellest ojakesest väga puudust tunnevad. Et tegelikult on ka kassid erineva iseloomu, nagu inimesed üldse loomadega iseloomuga. Et maakas loomulikult tal oleks, ütleme, kui see maa kas on seal elanud aastaid õues ja siis äkki tuppa viia on kindlasti temal keeruline Homsi linna, kas linnas sündinud, siis on tal hinnaga siis nagu linnainimene. Kuule, Kairi Sepp, mõni aeg tagasi räägiti sellest, et Euroopa Liit nõuab, et meie sigadel laudas saavad olema mingisugused mänguvahendid ja, ja asjad on seal mingi selline idee, millega loodus või loomakaitse selts läheb, läheb kaasa, et ka sellistel nii öelda loomadel, keda me tarbime toiduks, peavad olema mingid sellised lõbud mängud, tegemised. Aga miks mitte süüa õnneliku farmi sealiha nagu nende kohta öeldakse, et miks peaks need loomad olema enne, kui nad meie lauale jõuavad, väga kehvades tingimustes peetud tegelikult väga tore neile tagada võimalikult head elutingimused, enne, kui nad lähevad inimeste lauale. Aga mis, mis vahet seal on, kas kas õnneliku loomaliha on siis maitsvam kui kujutleme halvast tingimusest veetud? Spetsialistid väidavad seda, et stress, hirm muudab ka loomaliha maitset. Päris päris huvitav, me loodame, et Eestis siis ka üha rohkem ja rohkem hakkab poelettidele jõudma seda õnnelikku loomaliha, et me siis ka nii-öelda maitsevahet tunneksime, aga siis tekib üldse selline filosoofiline küsimus. Kust inimene teab, mis looma. Ole hea olla, lõpuni kindlasti ei tea. Aga ma usun, et looma käitumisest saab väga palju välja lugeda, et eks me kõik oleme näinud hirmunud või meeleheitel looma ja samamoodi läinud õnnelikku looma, et tegelikult see on noh, loomulikult väga meelevaldne inimese poolt, aga ma usun heades tingimustes me suudame kõik ühisele kokkulepe leida, et need võiksid olla need tingimused, loom vajab. Me oleme rääkinud loomadest loomade kaitsmisest, kassid, koerad, sead, on meil olnud siin niimoodi jutualused. Kas loomakaitsjad tegelevad kaheksada lindude kaitsmisega? Tegelema kõikide elusolendite kaitsmisega kellegile kes hädadega meie poole pöördutakse? Sinna hulka kuuluvad siis ka igasuguseid putukat. Mai tea, kärbsed, herilased, vihmaussid. Ja alles hiljuti oli meil väga palju kõmu tekitanud liblikate probleem, kes lasti Viru keskuses lahti ja siis õnnetel surnult maha kukkusid. Et selle probleemiga tegelesime küll, jah. Kas näiteks vihmaussivõtmine kallale minekuks sinna konksu otsa torkamine, kas, kas see on see tegu, kui teie peaksite nägema tormata kohe kalamehe juurde, võtate talt õnge käest ära. Nonii ekstreemseks ma ei lähe, aga pean ausalt ütlema, et ise ma seda küll ei suuda teha. Et see vihmaussi konksu otsa panek on teie arvates loomade villu selle vihmaussipiinamine, ütleme. Kalapüük kui minu jaoks ebameeldiv, aga ma ei saa nüüd öelda, et sind otseselt piinamine on, eks siis on kõik, see käib kaasadele söögiahel, aga aga ma usun, et kõike võib suhteliselt humaansemaid teha, kui hakata vihmaussiga püüdmine. Normaalne. Hullem oleks, kui ta läheks elektriga neid kalu püüdma. Seda muidugi, aga siit vihmaussi juures liiguks metsaloomade juurde metsaloomade õigused, vabadused, kohustused on, et midagi teistsugust kui koduloomadel. Metsloomadega nende probleem tegelikult puudu suht vähe, kokku puutume kokku siis, kui loom on juba õnnetusse sattunud. Aga ma usun, et Eestis on piisavalt palju eetilis jahimehi, kes reguleerivad seda, mis metsades toimub. Noh, eelkõige on siin mõtet, ütleme, jahihooajast kinni pidama. Jahihooajast salaküttide otsimine, tabamine, kes kelle jahipidamise siis on ebaeetiline, julm. No kas Eestis liigub veel ringi inimesi, kes jäävad näiteks metsloomadele mingeid lõkse üles? Eestis inimesi nii kummalisi asju, mõnikord mulle tundub, et me ei ela 21.-st sajandist. On teil mõni näide tuua ka hirmutame kuulajaid, mis on midagi sellist, eriti jubedat, mida loomadega on tehtud. No see on küll koduloomaga viimane, mis minu jaoks oli üsna kohutav, oli seen, mis toimus Pärnus, kui inimene hoidis kuuri allpool aastat koera, kes oli auto alla jäänud, kelle haavad mädanesid, kes ei suutnud ise liikuda. Ja kui ta siis lõpuks kaebusi lavastajat siis oli see koorin kehvas seisus tuli magama panna ka pool aastat olid seal lihtsalt piketeerinud pildid sellest loomast, nagu ise seal kohapeal ei käinud, aga meie seltsi pärn Pärnu seltsi liikmed käisid. Et see oli ikka väga masendav olnud ka meesterahvastel ikka pisar silma tulnud. No ilmselt ajakirjanduse vahendusel meenub ka see suur skandaal nende ratsahobustega, keda peeti ka ebainimlikes tingimustes. Jah, ja oleme oleme veel hiljemgi saanud etteheited, et Eesti loomakaitse seltsi teinud midagi tegelikult me ikka teeme, aga hetkel kahjuks oli probleem, nagu ka praegu on tihti ametnike viivitamises. Millised instrumendid üldse Eesti loomakaitse seltsi käsutada on, mida te saate teha sellisel juhul? No meie lähme kõigepealt võimalusel kontrollime üle olukorra ja siis esitame vastavatesse kohtadesse kaebuse. Vastavad kohad on siiski drinaar, amet, keskkonnaamet, vajadusel ka politsei. Aga millised need karistused on sellisel juhul, kui noh nagu see Pärnu näide selle koeraga või nende hobuste näide siitsamast Tallinnast Hobuste näite puhul läks väga hästi, võeti ära loomapidamisõigus, mis on siis maksimumkaristus. Aga tavaliselt on rahaliselt karistused ja Pärnu puhul oli see naeruväärne, 180 krooni, kui ma ei eksi. 180 krooni selle eest, et koer oli pool aastat, siis nii-öelda mädanema kurjel. Jah, sest omanik nii-öelda puhtsüdamlikult kahetses oma tegu. See tundub üsna imelik, et inimene, kes on loom, on nii kaua seal kuurial hoidnud, suudab veel puhtsüdamlikult kahetseda või, või noh, et see võetakse nii-öelda nagu tõe pähe. No loomakaitse seltsi esindaja kuuldes ta küll ei kahetsenud, vaid ähvardas teda kõikvõimaliku erineval moel, aga selle inimese suhtes on kombel otsestasi kaevatud, et me soovime siiski sellistel inimestel võetakse loomapidamisõiguse ära. Kui tavaline on või kui palju näiteks saate selliseid väljakutseid ühes. Ma arvan, et sõltuvalt perioodist on ikka neid 100 ringis, kindlasti sügisel, kevadel, rohkem, rohkem, sügisel kevadel oleme mädas loomadega kes jäävad teedel autode alla, siis on loomulikult paaritumishooajad, sügisel on see aeg, kus jäetakse maha kevadel võetud armsat koera ja kassipojad, kes selleks hetkeks on muutunud tülikaks. Et siis on need, on need meie nii-öelda halvatoojad. Aga üks küsimus selle kohta kassipoegade kohta just, et, et no minu teada selline vana eesti komme, kuidas kassipoegadest lahti saada on, et panna kuskile suka sisse ja saate nii-öelda tuukriks õppima. Rahvakeeli öeldakse, on see selline teguviis, mis ajab eriti marru. Ajab küll marru jah, selles mõttes, et lihtsam on see, kas ära steriliseerida, et nii palju raha ka nüüd ei nõua kui traumeerida seda kassi pidevalt sellega, et talt võetakse ära, pojad olid järjest uputatakse. Aga see on, kuidas nüüd öelda, see on aastasadade traditsioon ja praktika eesti taluelus, maaelus, järsku te olete teie, ütlete, et see ei ole õige? No palju asju on aastasadu pikk traditsioon, mis nüüd muutuvad, et me ei ela enam puu otsa, sest tegelikult ju kombed ja ajad muutuvad. Nii et teie soovitus on, et kui sellisel juhul pigem nagu leida see raha, et Skast realiseerida kui niimodi kassi piinata. Absoluutselt. Me teeme siia taas muusikalise vahepausi ja jätkame seda loomade õiguste üle. Arutelu hetke pärast. Raadio kohe koolitundi jätkub, me räägime enam loomakaitsest ja loomade, lindude, putukate õigustest, natukene ka kohustustest, aga küsimus selle kohta, kui leida nii-öelda mõne mõne metslooma väiksed pojad või mõni lonkav toonekurg. Mida teha, kas õige on haletsusest loom endale koju võtta? Ta üritatud ise ravida või näiteks metslooma mingisuguseid kutsikaid üles kasvanud. Kindlasti mitte Eestis on olemas vastavad kohad, kes selliste probleemidega tegelevad näiteks Nigula et pigem võtta ühendust spetsialistiga, kas selle metslooma kojuviimisega ilmselt palju suurema kahju, mis see kahju on? Metsloom sellistes tingimustes ma arvan, nagu meie kuskil kodus suudame pakkuda, ei suuda kunagi kasvada selliseks, et me suudaksime seda pärast loodusesse tagasi lasta. Pigem lasta sellega tegeleda spetsialistid, kes on aastate pikku üritanud neid siis kasutada võimalikult metsikult, et nad saaksid pärast looduses hakkama. Mulle meenub praegu, neil päevil on käimas Itaalias ka selline suur arutelu selle üle, et siseminister vist on, on see härra, kes omab koduseletavalt hunte ja on öelnud, ärge muretsege, et mul on kunagi kodus olnud ka tiigerpidamisel. Kui õige üldse on sellisele noh, nii-öelda puhtalt metslooma kodustamine? Ma arvan, et see ei ole õige, sest seal ei ole tegelikult iseenesest mitte mingisugust vajadust ja ma arvan, et parem on selline seisukord, kui Eesti metsad on normaalselt seal elavalt normaalse hulk loomi, et me ei hakka neid loomiselt välja vedama. Siit me jõuame küsimuse juurde, tsirkuseloomad on sirkus teie arvates see, kus muide karud sõidavad rattaga kes iganes tantsitud läbi tulerõnga, on see teie arvates normaalne. Ei, ma ei arva, et see on normaalne, see on tsirkus, on meie jaoks väga iganenud meelelahutusvorm. Et miks peaksid loomad lõbustama meid inimesi, kui me võime endale tuhandeid muid lõbustusriisi leida ja need tsirkuseloomade ideed väga hea meelega seda, mida neil neid neid sunnitakse tegema. Kustud ja töötlevad väga hea meelega seda. Selle kohta on tehtud päris palju uuringuid ja tegelikult ka tsirkuseartistid, kes enam tsirkust, et on avaldanud oma töövõtteid, mis siis kätkevad endas elektrisokk, neljutamist, pitsaga peksmist ja nii edasi. Kõik see, mida loom oma harilikus keskkonnas tegelikult ju kunagi ei peaks kohtuma, täpselt, siis tsirkus, et tuleks ära keelata ja panna ütleme, näete ikka veel seda tantsivad ka aru, selle asemel peaks olema siis karukostüümis inimene. No kus inimene karukostüümis rõõmu pakub, miks mitte, aga ma usun, et juba on leinud puhtalt inimressursi peal tegutsevad tsirkuse inimene läheb sinna, seda vabatahtlikud inimesed ikkagi tegema. Miks mitte? Aga kuidas te suhtute igasugustesse teistesse meelelahutusüritustesse, atraktsioonidesse, kus loomad on, täidavad põhirolli, noh, võtame kasvõi mingisugused võiduajamised, võidusõidud neid loomadega seotud spordialasid on ju väga palju, kas mingi sportlik, selline jahipidamine misiganes muu No nagu maailmas on teada inglase toitlejad väga tuliselt oma rebasejahi suhtes, et tegelikult ega need ei ole väga toredad Milloudz küll, ma arvan, et miks ma tõesti pole tulnud, miks peaks loomi lõbutseti lõbustama. No siin ütlesite, et ütleme, koduloomade ülesanne on natukene ka meile tööd teha, siis võiks ju öelda, et näiteks nende ratsahobuste ülesanne on ka meile tööd teha. Lõbu pakub. No ma usun, et spetsiaalselt kasvatatud ratsahobused, kes käivad võistlustel, kes on vastava vastavad tõugu, nendel on see ilmselt elu loomulik osa, aga kui me läheme näiteks samm edasi ja räägime koerte ja kukevõitluses, siis see ei ole normaalne. Miks ei ole enam normaalne sunnime loomi 11 lõhki kisk kiskuma või katki purema, selleks et lihtsalt ise natukene naudingut saada? Aga kuked ju alatihti õue peal kaklevad, kui need on rohkem kui üks. Ma arvan, et kaks vahet on see, kas pannakse karjavust paika või inimesi meelelahutuses kaklema, sunnitakse loomi, linde. Siin on see vahe. Räägime nendest loomadest, kes on nii-öelda kommertseesmärgil viilu ees märgilistele õigemini öelda misside modellide käevangus need koerad, kes meenutavad pigem mingit aksessuaari ilueset või mingit käekotikest, kui, kui, kui looma nad ei ole enam minu arvates loomad üldse. Jah, see on, see trend on kummaline ja kindlasti see varsti möödume neid süle korjama enam modellide misside käevangus ei näe. Aga kahjuks on seadus ja see seadus selline, et kui nad oma loomadest hästi uulised, me ei saa midagi teha. Võib miss modell oma loomakest käekotikese sees ringi tarida ja see on täitsa okei. No kui ta selle ikkagi ööklubis näiteks Tarixi ja sellele peale satuks sinna, siis me kindlasti eksime selle kohta kaebuse, sest siis ei ole see loomen oma normaalses keskkonnas, vaid oma valju müra sees näiteks. Aga kui te tänaval see loomal on, siis on väga raske millestki kinni hakata, mitte et see meeldib muidugi loomulikult oleks. Messide modellide juurest jõuame karusloomade juurde karusnahkseid, kasukaid ja muid riideesemeid on misside modellide seas siis loomakaitseaktivistide poolt rüüstatud. On see õige, et niimoodi rüüstatakse, neid kasutati selliseid vägivaldseid meetmeid rakendatakse. Eesti loomakaitse selts üritab mitte nii äärmuslikuks minna ja millal see sinimoniga täiesti õnnestunud. Sest ma usun, et äärmuslikud meetodid ei vii tegelikult selles soovitud eesmärgini. Pigem ikka peaks mõistu seal rääkima ja ma usun, et karusloomade kasutamine ka aina väheneb. Aga mis selles halba on, mulle tundub, justkui üks argument selle poolt võiks olla see, et muidu ütleme neidsamuseid, karusloomi noh, tegelikult läbinud mingi aretusprotsessi, nii väga enam otseselt metsikud loomad võib-olla ei olegi. Kui, kui neid ei oleks karusloomafarmides, siis tegelikult kütitakse nende siis metsikuid sugulasi ja seetõttu võib-olla kahjustatakse seda looduskeskkonda loodusesse. Ma arvan, et pigem peaks rõhuma sellele, et me ei tahaks neid karusnahku enam kanda, et on ka nii palju muid alternatiive. Väga paljud ütlevad siin, et maailma kõige parem müts on, on see jänesenahast teate see läkiläki, mis saab pähe panna, et kas siis taevas hoidku seda enam Taevi kanda? Ei, loomulikult, see ei ole hetkel keelatud, aga ma arvan, et inimene teeb oma valikud ise, et minul oma villase mütsi ka väga rahul vill lamba seljast, eks ole. Ei piinata muuseum farmides niimoodi seda vilja kätte saada. Kui üldse, nagu see vägivaldne vägivalla filosoofia selles loomakaitset ringkondades nagu mujal maailmas liigub, noh ma arvan, eestlased ka, mäletad, mõni aeg tagasi suve algupoole tulid uudised Soomest, kus sealseid karusloomafarme rüüstati veel hästi, tegelikult need mitte metsikud loomad, kes on põlvest põlve selles väikeses võrgust kastikeses vedanud loodusesse lahti on ja ilmselt neid looduses ka ees ei oota mingisugused head tingimused teisteks, noh, neil puudel oskus seal hakkama saada. Kui palju selliste vägivalda üldse loomakaitse maailmas niimoodi esineb? Ringi liigub ka selles filosoofilises mõttes. No on erinevaid, loomakaitsjad on väga ekstreemsed, tegelikult seesama selline loomade lahti laskmine tegelikult põhjustab väikese ökokatastroofi, sest loomulikult need loomad ei jää seal ellu. No aga ma peaks ütlema, et Euroopas on seda vähem. Ehk on seal rohkem ameerika ameerikalik variant selle eest võitlemiseks loomade heaolu eest võitlemiseks. Näiteks teie siin Eestis loomakaitset vaevatega pead näiteks mõne sellise globaalse probleemi üle, kas või näiteks ütleme siis mere sügavvõrkudega, traalimine, madja, vaalade päästmine, merikilpkonnade nende eest hea seismine ja nii edasi ja nii edasi. Tegelikult hoiame ennast kursis kõigega, mis maailmas toimub, aga kahjuks on meil väikses Eesti vabariigis nii palju tegemist, et üritame kõigepealt oma kohalikest probleemidest maksimaalselt jagu saada. Ja ma usun, et kui ükskord meil suuri probleeme ei ole, küll me läheme ka mujale maailma loomi päästma. Seda on rõõm kuulda, me kuulame vahele siia muusikat ja jätkame pärast seda siis juba edasi. Raadio kaks koolis jätkub, täna räägime loomakaitsest ja loomade õigusest. Meil on külas siin raadio stuudios Kairi Sepp, kes on Eesti loomakaitse seltsi tegevliige. Me rääkisime sellest vägivallast, mis mõnikord on, loomakaitsjad iseloomustab, noh, loodame, et seda üha vähem ja vähem on, et Eestis kunagi midagi sellist toimunud vahel ei küsinud, ega Eestis ei ole keegi midagi sellist teinud. On küll meeleavaldused olnud, näiteks Beta meeleavaldus oli siin sama benetoni vastu, aga see möödus suht rahumeelselt, minu teada. Väga meeldiv, aga räägime sellest aktsioonist või, või kuidas nüüd öelda ettepaneku tegemisest mõni aeg tagasi. Kui ma mäletan õigesti kuskilt sealt Austraaliast või Uus-Meremaalt, tuli see idee, et primaatidele ehk siis inimahvidele võiks anda teatud inimõigused. Kuidas teie sellesse suhtute, Kairi Sepp, kas on olemas siis loomade seas selliseid isendeid, selliseid liike, kes inimesele nii palju sarnanevad, et vaatamata sellele, et on karvaseid ja nende nägu on natuke teistsugune, aga neil on ikkagi käed, jalad olemas, neil on silmad, suu, nad käituvad kuidagi inimlikult, kes võiks neile anda siis inimõigusi? Ma arvan, see on natukene ülepaisutatud teema, et ikkagi on, on loomad ja on inimesed, et ikkagi kahel liigil on ikkagi erinevus olemas. No selge see, keegi neile mingite valimisõigust anda ei saa, sest et nende nende oskusi oskused võimelised selleni ei küündi, aga aga noh, kui oleks midagi sellist midagi sellist, ütleme õigust, mida võiks inimõigustest üle kanda, siis kas on teie nägemuses midagi sellist üldse olemas? Hetkel mul ei tuleks ette küll midagi, mida ma näiteks inimahvidele üle kannaks, aga sest inimene on oma arengus ikkagi nii palju eesloomadest, et nad on ikkagi nii palju erinevad erinevad liigid, et kuidas neid üldse võrrelda. Pigem kehtestada neile ja tagada neile sellised korralikud tingimused loomaaias. Ma arvan, et võiksime natukene ka loomaaia üle diskuteerida. Teie nägemuses on see loomaaed üks õige asi või ei ole. Loomaaed ühte väga positiivset tegevust nimelt kaduma hakkavate liikide elus hoidmist, et nad üritavad ka jätkata neid liike. Aga ma arvan, et minu isiklik arvamus on see, et loomaaiad on inimtegevuse kurvad tagajärjed tegelikult, et miks, miks need loomad seal üldse siis need liigid seal nii otsesammas on, peaksite loomaaias ainult eksisteerima. Et see on lihtsalt inimtegevuse märk. Tallinna loomaaias olete te käinud näiteks, olen käituda seal ringi üsna nukralt olete, kuidas puuri juurest puuri juurde minnes luga uuesti uuesti südamesse lõikab või, või kuidas, mis tundega te seal ringi käite? Ei, ma annan aru, et loomulikult ei ole mõtet ei puuriuksi lahti teha ja loomi vabadusse lasta sellel absoluutselt mitte mingisugust mõistlikku tagajärge. Aga ega mulle ei meeldi küll. Puuriloomad on üsna nukker vaatepilt, et kahju, et Eestis ei ole veel nii palju rahastamist, et oleks nagu Euroopas on looduspargid, mis on tegelikult, ma kujutan ette, inimesele, me vaatame siin hoopis suurepärasemad kohad. Aga lähemegi edasi tulevikku vaatava perspektiiviga, no mis oleks, kui teile anda, ma tea, piiramatu ressurss näiteks rahalises mõttes mis, mis võiks olla see projekt, see ettevõtmine, mida Eesti loomakaitse selts kohe asuks rakendama? Ma usun, et kõigepealt palkaksime endale inimesi, kes oleksid valmis käima üle Eesti, kontrollima loomu olukorras, mida ma hetkel ise inimressursinappuse tõttu ei jõua teha ja tegeleksin kindlasti rohkem põllumajandusloomadega. Ja loomulikult propageeriksime kasside-koerte steriliseerimist. No kas see steriliseerimine, ma ei taha teid kiusata üldse, aga see steriliseerimine ei ole ka midagi sellist, tehakse vägivaldset, see lükid. Loom lõigatakse ju lahti operatsioonilaual. Jah, loomulikult, see operatsioon on alati oht looma jaoks aga ma usun, et kõik seriseerimis vastased peaksid tulema korra varjupaika ja vaatama neid kümneid ja kümneid hüllatuid, kutsikaid ja kassi või kes on nii maru armsad ja kes tihtipeale seal näiteks surevad kurbusest haigusest ja siis mõtlema, et kas ikka on mõtet produtseerida Neid järglasi loomadel, keda mitte keegi võib-olla ei taha. No ma natuke neutreeriksin jällegi selle inimeste ja loomade õiguste võrdsustamise koha pealt inimühiskonnas endaski on ju nii palju heidikuid, kes tänavatel oma kurva otsa leiavad. Samamoodi siis võiks ju ka inimeste seas sellist nendest realiseerimist läbi viia. Ma arvan, et üsna paljud ilmselt nõustuksid minuga pigem steriliseeritud alkohoolikust ema, kellel on näiteks üheksa last, kes kõik elavad erinevates lastekodudes. Aga tuleme selle sellise utreeritud ja üsna kurva mõttemalli juurest tagasi positiivse poole peale, mida positiivsete võite Kairi Sepp, nagu esile tuua, mis Eesti ühiskonnas võib-olla taasiseseisvumisperioodi jooksul on, on paremuse poole muutunud. Noh, eks kõik asjad muutuvad vaikselt paremuse poole, et inimeste mõttemaailm avardub ja võib-olla ollakse nüüd üle saanud oma igapäevastest probleemidest, tahetakse ka laiemalt ilma vaadata, et on palju inimesi, kes soovivad aidata loomi. Meil on väga palju tublisid annetajaid, kes toetavad meie tegevust. Ja peaks ütlema, et loomakaitsetegevus on väga aktiivseks muutunud. Inimesed panevad tähele hädas olevaid loomi. Kui õige või hea on see, et loomi saab tänapäeval nii-öelda poest osta. Üks selline suur muudatus võrreldes nõukogude ajaga ongi vast see, et, et me elame kapitalistlikus ühiskonnas, kus kõike saab raha eest osta. Tänapäeval võid supermarketist endale lisaks toidule kaasa osta ka mõne eksootilise linnu, mõne sisaliku, kassi koerakotiga. Õnneks koerakutsikad meil veel poodides ei müüda, aga jah, loomi saab poest osta. See nii kaua, kui on tarbijaid, on ka pakkujaid. Ma usun, et kui need loomad seal poes on heas olukorras ja loomulikult võimaliku seas hoolitses, et miks mitte. Aga samas ma ei kujuta ette, et meil hakatakse koera ja kassi põlvoolis müüma. No ma tean, Inglismaal see probleem on, et suurtes kaubamajades saab osta ka siis koera kassipoegi ja, ja seal on nii-öelda olemas ei ole mingisugune terminal papi faas, ehk siis kutsikafarmid, kas Eestis ka midagi sellist olemas? Minu teada küll mitte, et hetkel ikkagi kutsikate kasvatamisega tegelev tavaliselt tõuaretajad Kui üldse õige on see, et eestlane endale koju mõne sellise eksootilise looma ostad, vaatamata sellele, et teisteks kuskil korteris ilmselt ei ole sellele loomale kõige paremad pidamistingimused. Aga Eesti kliima on ju selline, mis võib-olla mõnele aafrika boamaole või värvi kirjevale sisaliku ei pruugi üldse meeldida, oli. Ta on palju selliseid tõsiusklikke eksootiliste loomade pidajaid, kes teevad oma kodudesse väga vinge vaariumid tagavad väga vahvad tingimused loomadele. Aga kahjuks on palju selliseid, kes ostavad mingisuguse hetkeemotsiooni ajendil selleks otse looma, see müüakse neile poest tavaliselt, kus seal isegi paberit selle omaga kaasa anda. Ja loomulikult juhiseid, kuidas seda looma kasvatada, sisendanud mingeid loomaga hädas või see loom lihtsalt sureb halva kohtlemise tagajärjel. Siis on kõik õnnetud. No ilmselt küll jah. Kui õige on näiteks see, et loome kingitakse sünnipäevaks näiteks ma tean, lapsed omavahel on teinud sellist nii-öelda diili, et kui vanemad ei luba võtta näiteks noh, kas mingid hamstrid hiirepoega kassi, siis lapsed tulevad, kingivad selle sünnipäev. Ja seda me räägime aastas umbes paar korda, näiteks kevadpühade ja jõulude ajal, et loome ei ole kingitus. Sest täpselt on näha jälle samamoodi hooajati tulevad kingitused varjupaika ringiga tagasi. Nii et see on tegelikult probleem number üks, et loomi kingitakse ja neid ei osata siis hoida ega väärtustada. Ma usun, et looma võtmine peab olema väga tõsine, läbi kaalutud perekondlik otsus, et kindlasti ei tohi sulle kingitus. Noh, et hakata seda koolitundi tänasin kokku võtma, siis on teil midagi sellist, et mingit üldist soovitust üldist sellist institutsiooni üldse loomadega ringikäimisel, olgu see loom siis koduloom, olgu ta selline neljajalgne sõber või olgu ta siis päris metsas selline kohatu. No mõni mõni metsloom, ma kõigepealt tahaks inimestele südamele panna, et märgake loomi märgake hädas olevaid loomi, et nad ei oska isal paluda, paluge teie nende eesti Tregi kõndi kunagi mööda lihtsalt ükskõikselt hädas olevast loomast. Ja mis puutub koduloomadesse farmiloomi mu meelest päris sõpradeks peal, kui teil on kodused lemmikud, et võtke neilt kui pereliikmeid ja sõpru, nad on seda väärt. Aitäh teile, Kairys ette Eesti loomakaitse seltsi juhatuse liiget, tulite siia raadio kahtlejat, valgustasite meid, loomakaitse seltsi tegevusest ja sellest loomakaitsefilosoofiast ja aitäh teile kuulajat kuulamast. Raadio kaks koolis on eetris iga argipäev. Kella 10-st kella 11-ni.
