Teadust kõigile maakera ajaloos on hapnikku olnud atmosfääris ja meredes kord rohkem, kord vähem. Kuid tundub, et kaks miljardit aastat tagasi oli seda siiski märksa rohkem kui seni arvatud. Hapnikuajaloo ümber kirjutanud iidsete karjala kivimite koostist uurinud teadlased. Saates on neist Kaarel Mänd. Selle nimel, et naine saaks emaks, tegutsevad üheskoos paljud geenid ja valgud. Agne Meikas on koos kolleegidega avastanud, et kaks munasarjade talitlust korraldavad geeni toodavad peale valkudega väikesi RNA molekule, millel on viljakuse tagamisel omad tähtsad rollid. Olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teadust. Hapnikku vajame me kõik nagu õhku. Kuid huvitav on see, et atmosfääris ja ka merevees ei ole hapnikku alati mitte olnud ja mitte alati ka nii palju olnud kui praegu. Ja see on üks suur põnev uurimisteema mille kohta selgub aeg-ajalt üht-teist huvitavat juurde. Ja täna ongi mu vestluskaaslane Kaarel Mänd, kes on nii Alberta ülikoolis, Kanadas kui ka osaliselt ikka veel Tartu Ülikoolis Eestis geoloogina ametis. Aga vaateväli on tegelikult veeru veel laiem kui Kanada ja Eesti nimelt Äänisjärve äärest, mis on siis? Mitte meist Eestist? Väga kaugel on Fungiidi sellise kivimi leiukohad ja kui nüüd seda mustakivi põhjalikult uurida, siis sealt saabki üht-teist teada. Maa hapnikuajaloo kohta ka tuleb nüüd nii välja ja see on kõik lähemalt kirjas ajakirjas Science, aga täna ajan siis Kaarel Männiga siin labori saates juttu. Alustaks võib-olla sellest, et milline see maa hapnikuajalugu üldjoontes on, maakera tekkis siis atmosfääri ennastki võib-olla eriti ei olnud. Siis ühel hetkel tuli hapnik atmosfääri. Lühidalt, milline see ajalugu hapniku mõttes on olnud ja veel hästi lühidalt, et kus nüüd see, teie praegune uuring siin nakkab sinna sisse? Jah just nimelt kõige varasemas maakera atmosfääris hapnikku ei olnudki üldse, hapnik on kõik tekkinud atmosfääri ainult tänu sinivetikatele ja taimedele, kusjuures siis ainuraksed vetikad on oluliselt mürgisemad kui, kui taimed. Ja noh, see kõige varasem atmosfäär oli võib-olla hoopis eksootiline, seal olid igasugused aurustunud metallid lausa aga siis hästi pikka aega nii-öelda haikumi hoonis olid siis atmosfääris pigem noh, oli ka lämmastiku siiski hästi palju, aga olid hästi kõrgel tasemel süsihappegaas, metaan, igasugused lämmastiku väävliühendid ja hapnik, siis ilmus atmosfääri suhteliselt järsult. Niimoodi kaks ja pool miljardit aastat tagasi muutis täiesti kardinaalselt kogu meie maakera pinnakeemiat. Ning siis, kui ta pärast siis algset tõusu tõusis ta suhteliselt kiiresti üsna kõrgele tasemele, võib-olla isegi lähedasele. Kas seda on aimata ka mis, mis selle suure järsu hapniku ilmumise põhjustas? Noh eks see ole tegelikult hästi suur debatt, selles mõttes ongi see eriala väga huvitav, et siin on hästi palju selliseid fundamentaalseid debatte. Mõned leiavad, et, et siis nende esimeste vetikate Chano bakterite tekkimine, kes siis suutsid toota hapnikku, tõin siis selle esile, aga samas on meil hästi palju jälgi nende olemasolust juba pool miljardit aastat enne seda aega. Nii et see on hästi hea küsimus, võib-olla on see seotud kuidagi siis maakera sellise sügavama sügavamate protsessidega näiteks lampelektroonika muutustega või skulcanismi tüüpide muutustega tollel ajal? Nii et ei tarvitse olla alati elutegevusega ainult see asi seotud, vaid, vaid ka täiesti geoloogiaga puhtalt. Just nimelt, aga, aga need mõlemad mõjutavad 11, näiteks näiteks hapniku tekkimine on ka oluliselt mõjutanud vahedal keemiat, nii et seal on siuksed väga keerulised tagasisidet omavahel. Aga hea küll, paiskus siis hapniku tase kõrgele, peaaegu võib-olla tänapäevase nii välja. Mis edasi sai? Sellele järgnes siis jah, siuke sihuke kõrge PJ selline platoo veidi aega, kuid siis umbes kaks miljardit aastat tagasi näitavad mitmed märgid, et hapnik jälle laskus hästi madalale tasemele, püsis seal hästi madalal tasemel rohkem kui miljard aastat. Ta on nii-öelda teadusajakirjanduses nimetatud igavaks miljardiks. Üsna üsna vale termin tuleb nüüd välja. Aga, aga jah, seal püsis hästi madal ning siis ütleme umbes 700 600 500 miljonit aastat tagasi tõusis siis jälle kõrgele tasemele umbes umbes nõnda, nagu ta tänapäeval on. Aga see oli umbes see aeg, kui oli see kuulus kambriumi plahvatus? Jah, just nimelt, ja enne seda veel Ediaacara siis fauna, mis olid siis need päris algelised loomad. Sest me teame võrdlemisi vähe. Ja jah, seal on ka see küsimus, et, et muna või kana, et, et kumb siis tuli enne, kas tuli enne hapnik või tuli enne keeruline elu või siis kumb mõjutas, kumb mõjutas, mida? Aga nüüd need Äänisjärve äärsed leiud sungiidist seda pilti mingil määral muudavad ja mingis ajastus ma saan aru ka üsna radikaalselt. Jah, et meie vaatasimegi siis ühte sellist kivimkompleksi sisaini kaldal, mis on selles eriala sellel erialal üsna kuulus, kuna paljud eelmised uurijad, et on leidnud sealt just märke sellisest järsust hapnikulangusest ja selle sellele, nad saavadki näpuga näidata, et vot siinse siinse toimuski. Aga kui meie neid kivimeid vaatasime nendes olevaid keemilisi signaale, siis me ei saanud, et kuidagi muud moodi järeldada, kui et tol ajal pidi hoopis olema tohutult palju hapnikku, võib-olla isegi rohkem kui siis kui, siis sellele klassikalisele sellele veidi eelnenud ajastul, mil varem on arvatud, et ta oli selle, see varajane, hapnikku tipp. Ja see on, see on meie jaoks väga üllatav, aga, aga me ei saa kuidagi kuidagi teistmoodi järeldada. Mis seda hapnikku suurt kohalolekut siis selles analüüsis näitas, mis see märk oli, või signaal? Noh tegelikult on hästi palju erinevaid keemilisi signaale settekivimitest, mis saavad öelda siis keskkonnatingimuste kohta siin, mida me uurisime, olid, et ühed noh, nii-öelda Redoc sensitiivsed metallid ehk siis metallid, mis käituvad erinevalt hapnikurikastes tingimustes ja mitte hapnikurikastes täpsemalt siis metallid nagu uraan ja molübdeen, kui neid on settekivimites palju, siis see viitab sellele, et et ookeanis pidi nende kivimite tekkimise ajal olema hästi palju hapnikku, kuna nad lihtsalt ei ole lahustuva hapnikuvaeses vees. Ja neid oli palju. Jube palju see oli, ausalt öeldes on see üks suhteliselt kummaline kivimikompleksi, kuna see on, see on absoluutselt kõige kõige kõrgemad kontsentratsioonid nendest metallidest, mis on leitud üks miljard siia või sinna sellest perioodist. Aga siis tekib ju kohe küsimus, et mispärast teistes uuringutes teistsugune signaal tuli. No eks see ole, sellepärast et neid erinevat keemilisi signaale, mis hapniku taset näitavad, on hästi, palju nad on, neid on uuritud erineval tasemel nad on erineval tasemel usaldusväärsed ja need varasemad tööd, mis väitsid nende sama kivimite põhjal hapnikuvaesust need on kasutanud, et siis signaale, mis meie arvates on vähem usaldusväärsed või on neid vähemalt liialt rutakalt kasutatud, sest on on ka igasuguseid teisi protsesse, mis nende kivimitega juhtuvad ja mis nendes selles kohalikus settekeskkonnas toimuvad, mis võivad neid hapnikusignaale niimoodi muuta, moonutada ja, ja nõnda, aga me, me kulutasime sellele väga palju tähelepanu, et teha kindlaks, et meie interpretatsiooni tuleksid võimalikult usaldusväärsed. Ja kuidas siis tundub, on usaldusväärsemad, kui senised? No tahaks loota või tahaks, tahaks niimoodi väita? Jah, ega, ega meil siin Tartu Ülikoolis siis professor Kalle Kirsimäe ja Raivo Leplandi juhtimisel ongi sihuke väike keskus, kus me üritame hästi palju nagu tähelepanu panna just nimelt sellistele signaale mõjutavatele teguritele, mis on, mis on asi, mida väga paljud varasemad teadlased ei ole väga palju teinud, sest sest alati on selline kiusatus kohe hüpata sellistele suurtele globaalsetele interpretatsioon idele, enne kui, enne, kui on väga selge, et mis sa konkreetses kivi, mis kohapeal toimus. Mis ajast need kivimid need õigupoolest pärinasidki, need Äänisjärveäärsed? No need on umbes kaks miljardit aastat vanad, ütleme siis 2,0, aga see on ka hea küsimus, sest kui vaadata neid hästi, iidseid kivimeid, tihti jõle keeruline öelda, täpselt, kui, kui vanad nad on ja ausalt öeldes me meil on. Me teame suhtelises mõttes, kui vanad need on. Kuid me ei tea, noh, niimoodi täpse arvuga väga hästi, ütleme pluss-miinus 50 miljonit aastat. On see on see vigaveid. Miljardite aastate juures 50 võib-olla on andeks antav veel. Nojah, aga, aga eks me üritame sellega selle probleemiga tegeleda ka praegu aktiivselt. Aga siis kaks ja pool miljardit aastat tagasi eelise suur hapnikutulek ja nüüd noh, umbes pool miljardit aastat hiljem siis mõnikümmend miljonit siia-sinna oli hapnik ikka veel üleval, kuigi varem arvati, et selleks ajaks oli siis juba suures osas kadunud. Aga jälle tekib siit edasi kohe järgmine küsimus, et miks küll ometi mida see meile näitab nagu maa ajaloo kohta laiemalt missugused selgitused on, ühesõnaga sealt saab ju väga palju edasi minna. Oi, muidugi no mida see, mida see konkreetselt ning näitab, näitab seda, et see kõige populaarsem teooria, mis üritab seletada, miks et see hapnikutase tõusis kõigepealt ja siis langes jälle, et see nõuab väga olulist olulisi muutusi. Seda ei saa nüüd nii otseselt tõeks enam pidada. Et mis, mis nagu varem arvati, oli. Et noh, tolleaegsetes kivimites leidub ka üks teine keemiline signaal, nimelt süsiniku isotoopide koostis oli niisugune häiring või sihuke anomaalia, seal on sihuke kummaline süsiniku koostis ja seda peeti siis märgiks hästi produktiivsest biosfäärist, mis tootis tohutu kogusel biomassi ja ühtlasi ka hästi palju hapnikku. Ja noh, selle Boduktiivse biosfääri tekkimine siis kadumine siis seda peeti selle nende hapnikumuutuste põhjuseks. Aga mida meie näitasime, sisuliselt oli see, et nendes kivimites on see hapnikku või õigemini süsinikuhäiring juba kadunud. Aga hapniku kõrge tase jätkub. Ja see siis näitab, et, et noh, need mehhanismid nüüd suured mehhanismid, mis, mis maakera atmosfääri koostist nagu mõjutavad. Et noh, meil on tegelikult võrdlemisi kehv arusaam nendest siiamaani veel. Nii et jällegi tegelikult üks kivi nagu sellesse kapsaaeda, mis, mille järgi peaks ainult elusolendit sellega tegelema, kuigi see tõlgendus on nüüd igatpidi lahtine. Nagu ma aru saan, et kas süsiniku anomaalia tuli ikkagi biosfäärist või mitte ja kas siis, kui see suurem elusolendite kogus nagu väiksemaks jäi, kas siis hapnik elust sõltumatult ikkagi püsis? Jah, seda, et ta elus sõltumatu püsis, seda vist väga keegi ei arva, sest hapnik on hästi reaktiivne, ta, ta kaob ära siis, kui elustada taas ei tooda. Küll aga on meil meie uurimisrühmal nagu teisi artikleid, mis on praegu nii-öelda retsensioonis, mis üritavad siis lahti mõtestada seda süsinikuringe häiringute ja seletada seda teiste tegurite kaudu. Aga seda me siiski arvame, et see, see aeg, kus hapnikku oli palju, tähistab sellist hästi produktiivsed biosfääri eksmärgid näitavad, et tol ajal just nimelt selles perioodis tekkisid siuksed, et hästi keerulised eluvormid, päristumised, organismid siis keerulisemad kui, kui baktereid, kes, kes siis nõuavad tüüpiliselt palju hapnikku ja eks see oligi enne selline paradoks, et mis, miks just sellisel perioodil, kus me arvasime, et hapnik langes, tekkisid niuksed organismid millal need päris tuusad siis tekkisid märgid, ütleme siis molekulaarkella andmed ja ka fossiilid näitavad, et, et nad võisid tekkida siis ütleme 1,9 või 1,8 miljardit aastat tagasi, aga, aga et hästi huvitavad sellised vastuolulised fossiilid, mida küll mitmed teadlased ei usu, näitavad, et isegi isegi hulkraksed päris tuumsed võisid olemas olla juba 2,1 miljardit aastat tagasi, nii et see on ka väga-väga huvitav ka selline liikumas olev debatt praegu selles teaduskirjanduses. Ja sest noh, seni on arvatud, et hulkraktseteni läks sealt ajast veel ikkagi tükk aega Oja, ja, ja noh, eks eks paljud arvavad siiamaani, eks nende fossiilidega on ka sootuks keeruline lugu, et mis nüüd on fossiil ja mis ei ole eriti, kui, kui ei ole selliseid väga keerulisi skelett, nagu meil meil nagu viimase mõnesaja miljoni aasta jooksul on palju. Enne seda on hästi raske öelda, et mis, mis nüüd on päriselt passinud. Nii et uurimist jätkub ja nagu nagu kuulsime, siis ka värskeid teadusartikleid on, on jälle tulemas ja eks siis ole jälle põhjust rääkida uuesti. Jah, ega see, see teema on väga huvitav ja seal on väga palju uusi arenguid praegu toimumas. Aga praegu rääkisime siis hapnikutaseme kõikumist tõstiitsalmaal vestluskaaslaseks. Kaarel Mänd. Tänase emadepäeva puhul on hea rääkida natuke teaduslikumalt ka sellest, kuidas üldse emaks saadakse. Ja selleks annab põhjuse üks uuring, mis Tallinna tehnikaülikooli teadlaste tegemisel on nüüd valminud ja ajakirjas Scientific gripoots ilmunud. Ja uuring käsitleb siis naise viljakust ja selle tagamaid ajan juttu Agne Veltud meikesega, kes on Tallinna tehnikaülikooli geenitehnoloogia dotsent. Ja see uuring kestis, tegelikult ma saan aru kuus aastat, nii et päris päris põhjalik töö võikski ehk alustada tegelikult seekord sellest, et hästi lühidalt. Milles on asja iva, mis selles uuringus selgus? Võib-olla kõige olulisem selles uuringus selgus on see, et meil õnnestus Leida roll sihukeste pisikestele molekulidega nagu mikro-RNA, mille me olime tegelikult tuvastanud ühes eelmises uuringus. Aga nüüd seekord leidsime et nad mikroeranaad on väga olulised reguleerimaks protsesse, mis tagavad selle, et üks munarakk küpseks valmiks vabaneks munasarjast ja see kõik on ju väga tähtis osa naisepoolsest viljakusest. Nii et tegemist on siis vägagi peene geneetilise ja molekulaarse teemaga. Aga nüüd, et seda veel päriselt mõista, siis annaks väikese ettekujutuse lühidalt sellest nii-öelda sellest lavast, kus asi toimub, et toimub siis munasarjades munasarjades valmivad munarakud, millest siis üks aeg-ajalt nagu öeldakse, küpseb ja väljub poliikulist. Et siis loodetavasti saada viljastatud. Just et kui me räägime munasarjadest, siis tegelikult võib-olla tasukski meenutada kahte asja munasarjade kohta, et üks asi on see, et munasarjad on, eks ole, munarakkude reservi hoidjad see tähendab siis seda, et kui väike tüdruk sünnib, siis tal tegelikult on juba kõik munarakud munasarjas olemas, need elu jooksul juurde ei tule. Aga samas naise viljakus peaks kestma seal kuskil võib-olla 50.-te eluaastateni, parimatel juhtudel isegi. Nii et tegelikult see ongi üks väga keeruline ja väga täpne protsess. Et kuidas tagada see, et need munarakud seal püsiksid, et nad ei vabaneks sealt kõik korraga, vaid ikkagi jupikaupa ja, ja niiviisi naise viljakus võimalikult kaua säiliks. Aga teine asi, millest munasarjad vastutavad tegelikult steroidhormoonide süntees ja need on sellised kolesteroolist tehtud väikesed molekulid, mis mõjutavad ka tegelikult teisi organeid. Et seetõttu tegelikult munasarjadel on, on väga, väga oluline roll keha heaks. Ja nii nagu ikka kehasse see asi on, et kogu seda süsteemi orkestreerivat geenid, geenid, mis meie rakutuumadest ja geenid sisaldavad infot, mille põhjal sünteesitakse rakkudes valke selliseid molekule, mis rakkude elu korraldavad ja ja mille kaudu siis tegelikult kõik need nähtused toimivad. Ja teie tähelepanu all oli siis kaks tähtsad geeni, mis mis munasarjade talitlust korraldavad. Ja loomulikult siis ka need valgud, mis nendest geenidest nii-öelda ilmnevad või sünteesitakse geeniinfo põhjal. Aga tegelikult noh, nagu me juba kuulsime, läksite veel kaugemale, et RNA mikro-RNA tuli mängu. Aga nüüd need kaks geeni ja need valgud on siis nii-öelda see lähtepunkt mis geenid ja valgud need on, mida nad teevad ja ja mille poolest see, mis nad teevad, tähtis on. Et meie oma töös, siis keskendusime selliste valkudele nagu EFSA retseptori arumataas. EFSA retseptor, nagu nimi ütleb, on, on retseptor mis on munasarjas kronuloos rakkude pinnal, kronoloos rakud on siis need rakud, mis on nii-öelda munaraku kasvanud poliikulis koos ja nende toimimine on siis väga oluline selleks, et monarh küpseks täitsa signaalide vahetus seal munaraku ja pronoloodsakute vahel on väga oluline ja mida SA retseptor teeb, on see, et tema tema külge siis liitub selline hormoon nagu Foliikuleid stimuleeriv hormoon, mida üldsegi eritab ajuripats. Ja, ja kui need retseptor ja hormoonomavahel kokku saavad, siis hakkab follikel kasvama. Ja kas sünteesima asteroid hormoone. Noh ja siis kasvab ka munarakk selles liikumises, mis on üks väike põieke, mille sees need kronoloos rakud ka on. Ja lõpuks toimub siis ovulatsioon. Et et, et jah, et FSH retseptori üks rollidest on kindlasti asse poliikoni kasvamine ja kroloos rakkude paljunemine ja, ja see omakorda siis ekroloos rakud vahetavad siis munarakuga signaale, mille munarakk saab nii-öelda valmida sellesse liikulis. Noh ja see nimetatud retseptor on siis üks neist valkudest, mida üks neist geenidest kodeerib ja teine, teine palk oli siis Teine markanaaromotaaž, mis on ensüüm, ensüümid on siis sellised valgud, millel on oskus siis läbi viia mingisugust keemilist fraktsiooni ja mida arvamatas teeb, on see, et, et, et on väga-väga oluline just naissuguhormooni Stradiooli sünteesil. Ta võtab tema lahte molekulides, on testosteroon, mida ta konverteri perstoidiooliks ja, ja nii EFSA, retseptor, baromotaasjand olnud mõlemad ikkagi väga pikka aega reproduktiivbioloogide huviorbiidis. Sest et on näidatud, et kui nendes geenides hakkas ümberkorraldusi imultatsioone, et siis tekivad väga tõsiselt punasarja põhiselt viljatuse probleemid. Ja nüüd tuligi välja, et lisaks geenidele valkudele on mängus veel mikro-RNA, seal, millel on ka teatavad ülesanded. Tekibki kohe küsimus, et mis see micro Jerenoon, et DNAd. Me teame, DNA-st koosnevad geenid. RNA-ga DNA nii-öelda sugulane mikro-RNA on siis väike sugulane. Jah, et just et DNA on meil ju kõikides rakkudes tegelikult ühesugune, eks ole ja vastavalt sellele, et mis rakuga on tegemist, siis ainult mingi kindel osa sellest DNA avaldatud selleks, et rakk saaks täita oma rolli ja, ja avaldumine tähendabki seda, et DNA pealt tegelikult siis sünteesitakse RNA-d ainult nendelt kindlatelt lõikudel tähendab nende geenid, mida selles rakus vaja on. Ja RNA on selline vahendaja tavaliselt, et temalt sünteesitakse valku, millel on siis lõplik funktsioon ja Serna enamasti siis lagundatakse ära. Need viimastel aastakümnetel on aga leitud, et väga paljud RNA-s tegelikult ei olegi üldse rakus selleks, et valku sünteesida. Ja mikro-RNA alad on siis sellised lühikesed RNA molekulid, mis on just ühed sellised nii-öelda mittekodeerivad RNA. Et nende eesmärk ei olegi üldse valku sünteesida vaid nende, nende roll on tegelikult öelda millistelt teistelt RNA teelt saab valku sünteesida, millistest. Aga kas need mikro-RNA-d nii-öelda kodeeritakse sama geeni pealt, mille pealt siis need teised errennad, mille kaudu need valgud kodeeritakse? Vaat see ongi väga huvitav, et tegelikult ongi nüüd võib-olla viimase 10 aasta jooksul selgunud, et micro Aeranaasid on tegelikult väga-väga palju. Et inimeses on tuvastatud ikkagi tuhandeid ja, ja nende geenid võivad asuda täiesti geenide vahelisel alal nilbelt olla täiesti oma geenid. Aga tõesti osa err mikroErrnaasid nende geenid asuvad teiste valku kudeerivate geenides sees ja, ja seetõttu ka meie meie töö näitas, et nii EFSA retseptoreid, varumaton skeemi sees on siis olemas vähemalt üks mikro-RNA kuumaski. Aga nüüd olemegi tegelikult jõudnud siis selle töö kõige teravama sisuni just nimelt mikro-RNA-d uurimise asjus. Kogu see ettevõtmine käis ja just nende kahe kahegeeniga seotud mikro-RNA ade kohta. Nüüd olekski huvitav teada nende kohta lähemalt, millised nad on mida nad teevad, kust nad tulevad ja kuhu lähevad. Jah, et, et praegune uuring oli tõepoolest selles mõttes väga esmane. Aga ma arvan, et me siiski saime sammukese lähemale sellele vastusele, et tõepoolest me leidsime, et naiste, siis munasarja kannul osa rakkudes leiduvad mikro-RNA ots ja kui me hakkasime vaatama konkreetselt nende kahe mikro-RNA päritolu, siis leidus, et üks nendest pärineb retseptori keelisti, teine arvamataaži geenist. Ja see praeguse töö eesmärk oligi siis aru saada, mida nad siis seal rakus üldsegi võiksid teha. Mikro-RNA-d-ga on selline lugu, et üks mikro-RNA võib mõjutada väga palju teisi r, naasid, nad seonduvad teistele RNA teda osalise nii-öelda komplementaarsuse alusel ehk siis nende järjestused peavad vastama teisele ERNA molekulile. Ja mis teeb selle uuringu keerukaks, ongi see, et ühel RNA mikro-RNA võib olla tegelikult sadu ja mõningal juhul isegi tuhandeid sihtmärke mis tähendab, et tegelikult nii-öelda laboris kõiki sihtmärke üle testida praktiliselt võimatu. Ja selleks siis kasutataksegi siukseid, arvutuslik, bioinformaatilisi meetodeid ja seda tegime meie ka samamoodi. Ahah, nii et vaatasite, et millise teise RNA-ga ta võiks kokku sobida. Just millised ise ära naaber võiks kokku sobida ja me tõesti saime nendele kummalegi RNA-le sadu ja sadu sihtmärke. Seejärel me üritasime neid sihtmärke kategoriseerida, milliseid protsesse nad siis võiksid munasarjast mõjutada ja lõppkokkuvõttes tegime siis tõesti ka täitsa nii-öelda päris laborikatseid välja valitud sihtmärkidele, et olla kindel, et tõepoolest need mikro-RNA, selle sihtmärk järel noaga tõesti kokku läheb ja valku selle tulemusena nendelt sihtmärkidelt seisund esitagi. Ja, ja need sihtmärgid siis selguski, et olid meie jaoks päris huvitavad. Et, et see mikro-RNA, mis pärineb essarret sektorist, et tema osadeks siis sihtmärkideks olid sellised sellised nii-öelda geenid, mis tegelikult peaksid vastutama selliste protsesside Eestis hoiavadki seda munaraku nii-öelda puhkestaadiumis, et, et see balanss või tasakaal, kuidas, et kui suur osa sellest munasarja reservist on nii-öelda puhkestaadiumist ja kui suur osa siis igas tsüklis aktiveeritakse, see on naise viljakuse seisukohast väga oluline. Nii et need mikro-RNA segavat siis teiste geenide avaldumist ja hoiavad sellega suurem osa Foliikuleid siis puhkeasendis edasi. Et see on üks nende rollidest võib-olla selles mõttes, et see on siis jah, et meie töö tulemusena saime sellised tarollita neile nii-öelda ennustatud et loomulikult me ei ole saanud seda veel testida, päris munasarjad, mis niikuinii problemaatiline, aga, aga kindlasti edasist uurimist vajab. Ahah, ma saan aru, et üks roll tõesti, mis nüüd selgus, mida võib üldistada, on see, et et micro ere naat on väikesed paharetid, kes siis teiste geenide tegevust püüavad segada. Geenide seisukohast võib-olla need paharetid, aga tegelikult selline geenigeenide avaldumise reguleerimine on ülioluline ikkagi raku toimimise seisukohast, et selles suhtes raku seisukohast see kindlasti ei ole paharetlused, tõenäoliselt tõenäoliselt on see ikkagi mingil põhjusel vajalik. Mikro-RNA olemas. Jaja ei, seda küll aga lihtsalt nii-öelda piltlikult võib ehk. Selles mõttes jah, et rakk on teinud ära suure töö ja DNAd, sünteesinud hulga errennaasid ja siis tulevad väikesed mikro-RNA seondub akendele ja ei lasegi valku tegelikult tekkida. Aga mis nad siis veel võiksid teha, mis veel välja tuli? Ja et, et huvitav oligi see, et arumat asi, geenist pärinev mikroerena tundub olevat seotud hoopis teiste protsessidega, et need sihtmärgid, mis meil tõesti õnnestus esiteks, ennustada ja teiseks, kas siis kinnitada, katseliselt on siis kõik seotud sellega, et kuidas muuta rakkude omavahelisi kontakte, kuidas lõhkuda rakkudevahelist kudet, et kõik need protsessid on hästi olulised selleks, et ovulatsioon saaks toimida sellepärast et nagu, nagu öeldud, siis liikur on selline põieke. Noh, te võite seda kujutad ette nagu mingi kilekott, mis on täis Rocke vedelikku. Et seda on vaja, selleks, et ovulatsioon saaks toimuda, on kuidagi matkida. Et munarakk sakslast valikulist välja Ja jälle on mingi lõhkumine käsil, aga, aga ikka üldiseks hüvanguks. Ja tegelikult, mis on väga huvitav, on see, et need mikroserenaad, mis tulevad mingisuguse geeni pealt, praegusel juhul tegelevad selliste asjadega, millega see geen ise teadaolevalt otseselt ei tegele, vaid neil on mingi oma Just see ongi väga huvitav, see just ongi väga huvitav meie jaoks samuti. Teaduslikus mõttes on see hästi huvitav, aga nüüd vähemalt valdkond on selline, et sealt võiks oodata ka mingi aja pärast praktilisi rakendusi ka viljatuse ravi. Ja selge on see, et praeguse tööga Me üritasime paremini kirjeldada seda, et mis üldse munasarjas toimub just nendes skleroos rakkudes. Et mida me kindlasti tahame edasi teha, on vaadata, kuidas nende mikro-RNA avaldumine toimub erinevate viljatuse põhjustega naiste munasarjades, seal kindlasti, mida me tahame teha. Et selge on see, et kui on leitud, et nii EFSA retseptori kui arumataaži, geenide muutused või ümberkorraldused on on siis viljakuse seisukohast väga olulise rolliga siis loomulikult võivad nad ju ka mõjutada seda, et mis nende mikro-RNA-tega, nende geenides juhtub. Et valdkonnad, mis veel kindlasti võidaksid nendest teadmistest, kuidas Iikel areneb, kuidas munarakk küpseb ja vabaneb, on ka seotud sellega, et kuidas viljakust säilitada. Et on terve rida uurimisrühmi, mis on juba pikka aega tegelenud sellega, et munarakke saaks nii-öelda valmistada, küpsetada väljaspool keha. Et see on oluline näiteks siis, kui noor naine või isegi kasvõi väike tüdruk on läbinud mõne sellise raviskeemi, mis tema munarakud muidu hävitaks näiteks uned, vähiravil kasutavad, saavad kemoteraapiat. Aga paraku need uurimisrühmad on näidanud. Tase poliikulite küpsemine väljaspool keha on ääretult ebaefektiivne. Mis tähendab ikkagi seda, et me tegelikult ei tea, mis signaalid on ikkagi vajalikud seal roos rakkude munaraku vahel ikkagi liiguksid samuti võib-olla mida lisaks vaja väljastpoolt munasarja, et protsessid toimiksid nii-öelda tassi peal. Seetõttu on jah, et kindlasti see, kuidas me neid Foliikuleid saaksime ka võib-olla aktiveerida, kasvatada väljaspool keha või säilitada seda kudet ravi ajaks siis tagasi siirata inimesse selle teemaga kindlasti vajab veel väga palju arenguid ja uuringuid. Ja mikro-RNA rolli mõistmine kogu selles masinavärgis aitab loodetavasti siis ka sellele kaasa. Vot niisugune uuring on siis tehtud Tallinna tehnikaülikooli geeniteadlastel ja aja siin sellest juttu, Agne Veltut meiklaseks. Tänases saates oli juttu hapnikuajaloost ja viljakusmolekulidest. Juttu ajasid Kaarel Mänd, Agne velt, Huut Meikas ja saatejuht Priit Ennet. Uus saade on kavas nädala pärast. Veel uuem kahe nädala pärast kuulmiseni idas.
