Leiavad. Imelile Bloodus aastast 1990 riis, ansambel, tuberko latid ja kaks meest kollektiivist on siin, Alar Aigro, tere tulemast. Tere ja Indrek Raadik ehk Summer, tere tulemast tervitusrõõm teid näha siin alal, kui sa räägid natuke lähemalt mikrofoni olevate, meie kuulajad ka sind natukene paremini. Väga tore. Rõõm on teid siin näha, 30.-ks sünnipäevaks juba ette valmistades. Ettevalmistused käivad. No kui ta tuletab meelde natukene seda valgust aastal 1991, seal ikka päris keeruline ja selline segane aasta. Huvitav oli ju, tegelikult ütleme et siiamaani, kui me mööda Eestit ringi sõidame bussiga kuskilt öösel tagasi tuleme mäletad seda, kui me sõitsime rongiga tagasi, siis rongijuht oli tuttav, ütlesime, et laseme Sindi juures välja, strong pidas Sindi juures, tegi hoo maha ja siis uksed läksid lahti ja siis lendasid suured sinised, mäletad õllekandikud välja kõigepealt ja siis pupumehed püüti kitarrid kinni ja põps sealt jala koju. Huvitav, eks ta muidugi oli segane. Segasest ajast on ju filme ka tehtud, aga nad siin me oleme. Siin te nüüd olete, jääb ta endiselt jälle täies elujõus ja löögi jooskma saamadi. Aastal 1991, kui ansambel ellu kutsuti, Sindiskme see oli, oli see veel siis see nõukogude aeg või pärast seda juba augustiputš ja Eesti iseseisvaks taas kuulutatud kummalda nali, mille järgi ikka kevadel see augusti, no umbes siis pool aastat varem hakkasime siis tegelikult juba tema oli ju 31, ütleme nii, et meil sünnipäev on selline mai 20. paiku seal 21 kui ka sellesse nime, aga see siis me olime ikkagi juba proove teinud, sellepärast esimene kontserdist oli kuskil, see oli esimene kontsert oli suvel, et niisugune maikuus me saime kokku, et mingisuguste asjade, et pärast on kuidagi meeles, et need esimesed kokkusaamised olid siuksed, kevadised aga augus võtsin õlist aega välja. Natuke läks veel aega, kus esimene katsetel ei olnud meeles ka Pärnu raekuule, aga kas mitte see võis olla see valliga kärgaaga, aga vaata, oli veel see ühest kohast me olime veel ühel teisel korrusel Rüütli tänaval, vaata seal mingisugune pisikene klubi õlisel lifti. Minul on millegipärast see vallikäär meeles, et ma mäletan, et see oli nagu õudselt närvi ajav, sellepärast et õde vedas kohale ja siis ema vedas ennast kohale ja see oli nagu niisugune, et ta, ta, ta, ta, ta, ta, ta tat, närv oli sees ikka jõhker noh, et mõlemad on ka natukene ikkagi muusikaga nii rohkemal või vähemal määral kokku puutunud, et hirm oli sees, aga, aga meil oli tahtmist iseennast tõesti üllatada rohkem kui võib-olla teisi. Kuidas teil algusest peale te ei planeerinud kohe hakata teiste lugusid, vaid ikka oma lugusid tegema? Jah, ega meil seal me vist tegime seal endale uusi veel polnud ja proovi sealt kõiki asju mängida siis. Midagi me tegime seal ka vist kaverdasime järgi. Aga üldiselt siis, kui juba kontserdil asusime, siis me pole nagu enam võõraid lugusid kasutanud. Noh, muidugi hiljem on juurde võetud küll, aga, aga alguses ma kindlameelselt ikka võtsime endale uusi. No, 91. aasta oli ka üks selline astabil, pigem pätid lagunesid kui, kui tegutsema asusid, aga, aga nagu teada, teie siis alustasite ja siis tegelikult toimus üks suur muutumine ka ja suurt pööret, et kõik need nõukogude aeg sai otsa puu sae kaks peale. Aga see selleks, need aegade jooksul on ikka üht-teist toimunud juba sa indeksid rääkisid kuidasmoodi pruugigi praegusel ajal seda, et rongijuhile ütled peagendikule, hüppame poole, tee peal maha, sest ei ole mõeldav ja ega ma ei tea, kui see, ma arvan, et kui see mees on siiamaani rongijuht, siis mine tea, äkki saaks, aga teine variant on lihtsalt see, et täna vist Pärnu Barroline rongiga ei saanud, kahjuks ei saa jah, selles mõttes ja ja vaevalt, et oleksite nõus kusagil kontserdilt koju sõitma rongiga. Ausalt öeldes, miks mitte mina olen eelmise aasta jooksul ütleme, viimaste aastate jooksul rongiga sõitnud ja tegelikult täitsa mõnna. Et sa pea näiteks Tartusse sõitmes sõites muretsema mingisuguste nii-öelda hullude pärast, kes ennast ja teisi nii-öelda seal maantee peal nii-öelda teiste elusid nii-öelda ohtu seavad, et lähed, istud rongi, kuulad muusikat, loed raamatut või mingisugust ajakirjas tiks ja sa oled kahe tunni pärast Tartus ja ei mingit närvikulu, et rong on mõnus. Nii ta on. Aegade jooksul on kindlasti igasuguseid toredaid ja vahvaid lugusid veel juhtunud alal tuleb sul äkki mõni mõni ka selline ekstreemne juhus meelde kontserdilt minekuga olekuga või äratulekuga. Äratulekuga on jah vanasti siis, kui need igasuvised, need pühajärv sealt oli jube keeruline tulevase. Ma tean päris mitut lugu, kuidas seal metsa vahel inimesi otsiti hommikul bussi peale taltsutada kes, kes, kes diskuugal varase. Mis teid huvitavaid asju on nagunii palju, et siin peaks mingi paberi võtma ja Ki raamatut kirjutama, aga, aga ütleme nii, et see raamat läheks ja kõlaks suhteliselt sarnaselt nagu Mihkel Raua Musta pori näkku võib-olla isegi veel hullem. No aga mingi plaan teil ei ole kroonikute, kes kõiki sündmuseid kirja paneb ja. Meil nagu sihukesed spetsiaalsed kroonikate kroonikut ei olegi, kirja paneks aga küll meil on nagu hästi palju pildimaterjali olemas ja ma arvan, et selle pildimaterjali najal on võimalik päris palju asju kokku panna ja, ja päris kõvasti saab naerda, ütleme nii, et ma siin paar aastat paar-kolm aastat tagasi võtsin kogu Tuberkuloitedi ajaloopildid kõik kätte ja istusin kodus, ma naersin niisugune tubli kaks tundi järjest. Soenguid, riietusi. No igasuguseid asju, et sealt saaks isegi, et kui kirjutaks midagi, saaks päris korraliku pildi. Moe, moe, absoluutselt mood läbi aegade. Erilised asjad seljas ja ta selle 30 aastaga piss haige pea joob täis saab, on ikka tohutult palju muutunud, ei ole midagi öelda, et inimesed, kes ühte, et mitte midagi ei ole muutunud, siis ikka ikka ta tõepoolest on teie jaoks kõige rohkem muutunud, on. Halja nihustus. On tundeid? No ma ei tea, ütleme nii, et mis, mis muutunud, no me oleme kõik, nii-öelda bändiliikmed on nii-öelda lapsevanemad. Et ei ole nüüd see, et me hoolitseme ainult iseenda eest, et meil on kõigil pered, lapsed, kellest me peame hoolt kandma ja nendest seisma, et kõik käivad tööl. Ta bändi tegemine nii-öelda taandunud selliseks väga aktiivseks sobiks. Aga see aktiivselt tegutsetud tegutsete selle üle võib vaid rõõmu tunda. Aga panna 30.-ks sünnipäevaks aastapäevaks, mis on järgmisel aastal tulemas ja akna sinna on väga vähe aega veel püks aasta vaadates, kui kiiresti see 30 lennanud on tal kohe tulemas on mingeid plaane ka juba peetud mis, mis sealt tulema hakkab me kindla peale tähistame seda ja siis nagu nende juubelikontsertidega siis, eks mis siis järgmise aasta algusest. Aga kuidas täpselt, see on meil praegu noh, niuke pole täitsa kindlalt midagi otsustanud, siin aeg näitab, tegelikult tuleks kiiresti otsustada, ma arvan, et võib-olla mõne kuuga peaks juba siuksed põhi põhisuunad nagu valmis juba nagu noh, et ette valmistama. Et kus poole liikuda. Ei tea, kas ikka esimesest jaanuarist 2021 kuulutame välja Bakhanaalid üleriigilised ja läheb käima ja läheb, et noh, eks siin need mõtted on ja kuna öelnud mitu korda, et me oleme aktiivselt, siis eks see sihuke kuskil kuskil kuklas ikkagi on nagu see soov ka, et äkki me suudame ja jõuame ja et Alar suudab luua. Ja et me suudame kuu juubeliaastaks ka nagu nii-öelda plaadiga. See on praegu väga keeruline asi, mis õnnist eriliselt palju muutunud kogu selle aja jooksul on see, et, et enam ei ole nagu ei ole nagu kuidagimoodi kaante vahele midagi panna, sest autodes ei ole enam CD-mängijat kuskilt väga harva, kui näed CD plaate kuskil isegi Ma ei tea, poes siis ka ei ole. Kuidas siis nagu seda siis nagu Juubeliaastaks, mismoodi, mis see, mis see võiks olla siis need kui plaatina, kui enam ei näe perspektiivi, et mille peale siis seda üldse teha või mismoodi seda, seda tuleb meil niigi nuputada, need kõvasti. Aga te plaanite ikka teha, noh, kui me räägime plaadis, siis me räägime sellist kogumikust, kus on ikkagi üle 10 loo peal või vähemalt 10 lugu, bet teete uue laadis või kogumikplaadi? Arvatavasti vist täitsa ära nüüd ütle kogumik. Ja ei, me proovime ikka nii palju, meil on praegu veel noh, põhimõtteliselt on peaaegu veel aasta aega ees ja mõnikord saab isegi mõne kuuga saab isegi täitsa mitu lugu ära teha ja üks uus lugu, pannusk, lootus ja armastus, see on suhteliselt värske, ta on juba kõlanud ka kõlanud ka Vikerdades Alar, sinu lugu? Jah, seda Utsa otsaga koos isaga koos plännisime seda ja siis seal oli üks kitarrikäik, mis asja, ta mis asja nagu endale omapäraselt mängisid, päris keeruline seda üldse noh, järgi mängida. Ja, ja siis siis sellele sai siis selle viisi ja tekst vihale ja tuli nagu tuline, et ma ise olen täitsa rahul. Nonii, see on ja kui ise rahul olete, siis teised ka rahul, aga aitäh teile, saite tulla ja, ja valmistuge siis, aga sünnipäevaks 10 30 ajal ikka väärikas number, sa oled oodatud need arvestada alates esimesest jaanuarist kell 20 ükskõik on kutsutud, teen punase ringi. Palun tuber klattida, usk, lootus ja armastus, see jääb alati. Vahatada siis pole nagunii, et kõik korraga ja vana armastus ja lootus Persona oma põlejal nakk. Selle need korra vama. Armas lootus, käigu tuginevad. Ringe joonistama vakakaid, ingleid, mõtlejale elada.
