Ökoskoobi saade on endiselt biomajanduse konverentsil ja nüüd me oleme siin EXPO alal, kus on erinevad ettevõtted oma tegevust tutvustamas ja minu kõrval on paak poksi esindaja Erlend Sild. Tervist. Tervist. No minu kõrval on siin tõesti erinevad toiduained, küpsised, koogid, see paak oks annab nagu tunnistust, et see ei ole vist päris tavaline nisujahu, millest need tehtud on. Tõsi, nisujahu on mõnes tootes küll peakomponendile, aga kõik need tooted sisaldavad mingil määral kas siis putukajahu või päris röstitud putukaid tervena. Teie ettevõte siis nii-öelda teeb tuleviku putukate toiduks toomise koha pealt. Jah, põhimõtteliselt on sul õigus, jah, me tegeleme tehnoloogia arendamisega, millega saaks kasvatada putukaid sellisel moel, et nad oleksid meie toidulaua üks üks lahutamatu osa tulevikus. Miks seda vaja on? Hea küsimus, vastan, lihtsalt maailma populatsioon suureneb ja samas ka linnastumine ja inimeste elujärg paraneb ja üha rohkem inimesi maailmas tahab hakata sööma pihvi lihakotleti. Nagu, nagu meil on kombeks siin Euroopas, eriti just Aasias on see nõudlus järjest suurem. Ja see seab nüüd mingid tingimused meile, et me Me lihtsalt ei pruugi varsti enam jõuda nii piisavalt palju liha toota selleks, et siis teha selliseid liha toota. Ja putukad söödavad putukad, põgene alternatiiv, kust me saaksime siis loomset valku toota, mis on inimtoiduks kõlblik? Taimset valku me juba oskame asendada ja oskame erinevatest asjadest ja allikatest toota. Uvad vetikat, noh, väga paljud erinevad sellised kaerast ja aga just loomse valgukoha pealt on, on siis söödavad putukad ainukene tõsiseltvõetav alternatiiv. Sellest on räägitud jah, et loomakasvatuse ja loogilise toidu söömine on tõesti väga suure ökoloogilise jalajäljega. Putukatest saadav energia oleks selle asenduseks, kui me ei taha taimetoitlaseks hakata tõesti Loomakasvatuse ökoloogiline jalajälg selle liha saamiseks, eks loomse valgu saamiseks on tohutu, põhiliselt võrreldakse just seda nii maakasutust, mageda veekasutust, kui siis sööda efektiivsust, et kui palju siis loom sööb ja kui palju me sealt saame mingit väärtuslikku loomset valku. Kuid unustatakse tihti ära see, milline, et me konkureerime selle loomaga samale sisendile ehk siis teraviljale ja kuna loomasöödanõudlus kasvab üle poole aastaks 2050 ka meie inimtoidunõudlus kasvab pidevalt, et aga maakera on ju konstantne, seda haritavat maad kuskilt eriti juurde ei tule, siis selle konkurentsi me peaksime küll nüüd ära lõpetama. Pluss lisaks, mida väga ei mainita, on see, et loomakasvatuse jaoks selle teraviljakasvatusele milline, milline masinapark tegelikult terve tööstus, mis toidab, toodab nii traktoreid, järelhaagiseid, kõik sellist, kui suur osa on sellel diiselväetisetööstusele, millega siis ergutatakse seda vilja kasvu. Kui palju läheb sinna pestitsiide, sellele viljale seda kõike käitab naftatööstus ehk siis fossiilne kütus, et see kõik on selle ühe kilo liha tavapärase loomakasvatuse kilo liha, ökoloogiline jalajälg, mida putukal põhimõtteliselt noh, sisuliselt puudub. Me võtame oma rohelise jäätmenäiteks siin tütarlaps, kes selle neid kilki on kasvatanud kodus annavad neile oma porgandit, mingeid muid selliseid rohejäätmeid, mis neil jäävad järgi toidulaual ja me saame täiesti puhta söögikõlbuliku loomse valgu. No teeme siin testi ka, tõesti, need toiduained on meil siin kõrval, siis peab nüüd ikkagi ära proovima, et sul on siin soolapähklid, mille kõrval on mingisugused rohutirtsud kohe siin. Jah, see on kodukilk kodukilk sama Kilkis muinasjutus ahju taga laulis, no kui te niimoodi röstitud on, siis ta tegelikult näeb isuäratav välja, kui sa ei mõtle, et see nüüd siin kodukilk on, eks ju, et kui ma võtan nüüd ühe pähkli ja ühe kodukilgi panen koos suhu, pähklimaitse on päris tugev ja selles mõttes mingisugust muud lisamaitset nagu ei olegi sõitki nagu pähkleid. Ja sa saadki selle putukavalgu sinna juurde. Ta on, kui sa paneksid putuka üksinda suhu, siis. Ta maitse meenutab natukene pähklit, sellepärast on ka täna serveeritud, koostasin pähkliga, et inimestele natukene seda elevust võib-olla maha võtta, mis tekiksid palja putukanägemisel. Aga tänu sellele, et nad on rasvased ja sisaldavad päris paljuga rasvainet, siis ka pähklid on rasvased, siis maitse tulebki nagu on üpris sarnane pähkliga. Mis siin veel on, siin on mingisugused muffinid, muffinid ja no proovin muffinit, muffin nagu täiesti tavaline muhke muffin, ma saan aru, et putukajahu sees putukajahu ja mõned putukatükid, röstitud kilgi tükid, moos on sees, ma ei ütle mitte midagi selle kohta, et täiesti tavaline muffin, niisugune mõnus tervislik maitsega seda putukajahu nüüd ei saa kasutada päris küpsetamiseks, sest tema jää kokku ja ta ei ole nagu küpsetusjahuna üldse tõsiseltvõetav vaid me lisame seda sellepärast, et tõsta selle toote toiteväärtust. Ehk siis tulevikus me kindlasti liigume sinna suunas, kus me kus meil on laual nii-öelda liha, näiteks kotleti meenutav toode, et ta näeb oma struktuurilt ja välimuselt välja nagu päris kotlet. Ta tegelikult võib-olla on tehtud kaerast ja oasegust, mis annab struktuurilt üpris lihalaadse sellise moodustise. Ja ta maitseb nagu liha või kotlet, sest tal on tead, maitseained lisatud ja ta ka toiteväärtus on sama nagu päris kotletid, sest seal sees on putukajahu, eks putukaproteiinipulber, mis tõstab siis selle loomse valgusisalduse nii kõrgele. Putukajahu on selle poolest hea, et ta sisaldab kõiki üheksat asendamatut, aminohapet, mis on inimesele vajalikud ja mida näiteks ainult taimseid valke Süües või taimetoitlase na sa pead kombineerima, et saada siis need kõik need omale vajalikud aminohapped kätte. No igatahes, kõik asi on väga hea, aga nüüd, kui me räägime sellisest biomajandusest mis tõesti võiks olla selline innovatiivne ja, ja loodushoidlik ja arenev valdkond Eestis, et kuidas sellega ikkagi siis on, et kas ka toidupool on Eestis kuidagi arenemas, kas üldse soositakse sellist uut ala? Kindlasti ma saan ainult kinnitada, et kõik ametkonnad ja inimesed, kellega me oleme nagu regulaatori poolt kokku puutunud, on väga tugevat toetust ja mõistmist üles näidanud, ehk siis Eesti enda poolt meil on igakülgne selline tugi ja toetus ja arusaam olemas. Et arendada seda just biomajanduse poole pealt, seda putukatööstust, miks see on nüüd selline biomajanduse koha pealt võib-olla arvestatav, ehk siis ta on lausa ringmajandus, ehk siis me võtame kohalike rohetootjate ülejäägid, mitte nüüd jäätmeaga ülejäägid, ehk siis näiteks arusaadavalt nagu salvest, Kadarbiku talu, võib-olla seal laheotsa, et kõiki ei jõua letile kõik orgaaniline roheline toode, mis nad toodavad ja millest need teevad oma tooteid. Et kas ei ole kaubanduslikku välimust või on seal mingi muu iga ja me võtame selle rohelise toote jäätme ja söödame putukatele ja me saame siit puhta loomse valgu, mida siis saab kasutada nii loomasöödana kui inimtoiduks, olenevalt siis putukaliigist räivilisest tootmisest ka, et putukad peavad ju kuskil siis ju elama. Ma ei tea, nagu lehmad laudas või kuidas, kuidas see asi üldse käib, putukate elu tingimuseks on üpris askeetlikult tingimused vaja luua, et lihtsamal moel kodus kasvatamiseks piisab seal sellisest plastikkastist kuhu siis paigutada mingit niisugust vaheseinad, munarestid näiteks sobivad hästi, kui inimene ise tahab kodus kasvatada ja anda sinna oma biojäätmed. Aga meie back poksiga tegelemegi just sellega, et kuidas luua siis selline täisautomaatne kasutuskeskkond, mis on nii steriilne ja mida juhib oma lahenduseta tegelikult luua selline standardiseeritud kasutusmetoodika, et olla kindel, et iga iga kasutustsükli järel sa saad täpselt ühesuguse tootejahu samadel tingimustel samase koostisega. Et see on meie niisugune visioon ja ütleme, millega me praegu tegeleme. Kas praegu saab juba kuskil seda putukajahu või putukatooteid osta ka Eestis? Eestis avalikult poelettidelt seda veel osta ei saa. Seda tänu Euroopa Liidu määrustele. Aga muutumas on see olukord küll üsna pea, sest eelmise aasta algusest rakendunud uus uuend toidumäärus annab siis võimaluse esitada putukaliigist sõltuvalt ja tema kasutusest vastav toimik Euroopa komisjonile, mida siis menetleb Euroopa toiduohutuse amet ja kui see aktsepteeritakse ja leitakse, et kõik nõuded on täidetud, siis pääseb see selle vastava putukaliigi sisaldavad tooted kogu Euroopa liidus kõikides riikides riikidest sisse, aga kellele see tähendab seda, et tulevik on ikkagi putukatoidu puhul täiesti helge ja mõne aasta pärast me ei krimpsuta midagi nina kui putukajahust asja seeme või? Ma usun, et mitte, sest kui me vaatame natuke ajaloos tagasi, siis 50 60 aastat tagasi sellised toores kala mereannid nagu krevetid ja need need olidki ainult kohalike vaste rannakalurite põhitoidus, et seda nagu väga laialdaselt ei, ei levinud. Aga nüüd, kui me vaatame igas linnajaos, on vähemalt üks sushirestoran eksist toores kala on meil nagu lausa kohustuslik dieedi osa ja mereandidest oleme restoranis nõus head hinda maksma, et süüa neid nagu hõrgutisi, et me oleme kindlasti valmis muutuma ja minema tagasi juurte juurde, sest eks me mõni mõni 1000 aastat tagasi oleme kõik saanud putukaid kui ühena oma dieedi osana. Jah, ehk oleme me võimelised oma uhket arrogantse natukene muutma. Aga pole midagi teha, maailm on muutumas ja meid tuleb järjest rohkem siia maailma juurde. Mõtleme välja, kuidas siis söönuks saada. Suur tänu selle intervjuu eest, Erlend Sild, paak boksist.
