Tere kõigile aiasõpradele paastukuu alguse puhul kevadise pööripäeva ootuses vikerraadio alustab Elle pühapäevahommikuste aiasaadetega. Ehkki ilm on õues küll selline, et mida rohkem kevade poole, seda lumisemaks ja öökülmadega see ilm meid üllatab. See on siis põhjus, miks me täna keskendume kasvuhoonetes imeteldavale ilule. Tallinna botaanikaaias on praegu avatud igakevadine orhideenäitus ja me palusime orhideedest rääkima näituse korraldaja Jaan Metiku botaanikaaiast. Tere. Tere. Orhideed on meil teatavasti maailma kõige suuremad õitsejad. Just liigirikkuse poolest. Polegi täpselt teada, kas neid on 25000 eri liiki või on neid 35000. Mitut neist kümnetest tuhandetest med Tallinna botaanikaaias näeme nüüd. No kui nüüd päris aus olla, ega mina ka hetkel päris täpselt ei tea, ei ole olnud veel mahti neid ükshaaval kokku lugeda, aga eks ta sinna paarisaja kanti jääb. Tõsi küll, need kõik ei ole, ei ole liigid, vaid on natuke liig erinevaid sorte, hübriide ja muid aretisin, aga see üldnumber võiks jääda jah, kuskil paarisajas prindi. Mis põhimõttel te selle näituse tänavu korraldasite, ehk noh, eks meil on siin olnud erinevaid põhimõtteline töid. Oleme siin katsunud kujundusel saada inspiratsiooni küll muusikaaastast ja külmale aastast. Tänavu on rahvusvaheline taimetervise aasta, mõtlesime et noh, nagu oleks võinud haigeid taimi ka välja vedada, aga see poleks olnud võib-olla külastajate suhtes kõige ausam ja kuna meid ootab siin kohe-kohe väga selline huvitav tulevik. Meie palmimaja läheb remonti märtsi keskel, siis seekordne osa ekspositsioonist kujundasime remondi võtmes. See tähendab mida, no kes tuleb, see näeb üllatus ka. Kui rääkida nendest eksponentidest, kas on Eestis väga haruldasi liike näha? No päris kindlasti on, on paar sellist tegelast ka, keda igapäevaselt ei näe Mei kauplustusega lillelettidel noh, näiteks mis ei ole küll väga haruldane, aga kellest mul on alati olnud väga hea mulje ja ta on mulle väga alati meeldinud, on selline tore orhidee perekond, kelle nimi on brass ja ladinakeelne ja eesti keeles kutsutakse teda ämblik käpaks, tema on oma nime saanud selle järgi. Ta, tema õielehed on sellised väga pikad, peenikesed ja harali. Ja võib-olla tõesti see õis meenutab päevatelist troopilist suurt laigulist ämblikku ja noh, nagu looduses ikka, miski pole siin ilmas niisama toreduse pärast. Ämblikkäpp meelitab niimoodi kohale oma potentsiaalseid tolmeldajaid. Ta püüab jätta muljet, et tema õis on ämblik ja tema õisi hakkavad ründama ämblikutoidulised herilased, kes püüavad saaki ja selle saagipüüdmise käigus ebaõnnestunud saagipüüdmise käigus surutakse sellele herilasele tolmuterad selga kinni ja siis kuni järgmise õieni. Kas kõik eksponaadid näitusel on botaanikaaia enda kogudest, lõpuks jäävad nad tõesti kõik meie enda kogudesse, et osa on meie enda kogud ja siis osa taimi. Me oleme spetsiaalselt näituse jaoks juurde endale tekitanud ja need, mis meil siis need näitusele juurde on tekkinud, need siis jäävad Meie enda kogudesse, nii et selle võrra, mis meil uut on, siis meie enda kogud mõnevõrra suurenevad. Eestis on palju neid inimesi, kest kodus orhideeliike lausa tõesti koguvad kollektsioneerivad ütleme nii, et jagub ja see, millega need inimesed oma kodustel aknalaudadel hakkama saavad äärmiselt imetlust, aust just ja, ja kõike muud väärt. On täiesti uskumatuid liike, mida kasvatatakse ja on selliseid tegelasi, keda meie oleme botaanikaaias püüdnud kasvatada aastakümneid ja ei ole midagi välja tulnud. Aga nemad on kasvatanud neid taimi aastaid, aastaid, aastaid ja väga edukalt. Miks see niimoodi on, et üks põhjus on see, et tavaliselt kodune kollektsioon on ikkagi natuke väiksem? Selle võrra saavad inimesed oma üksikutele taimedele natukene rohkem personaalset tähelepanu pühendada? Meil paraku, kui sul on sadu ja sadu potte päris üle päeva jõua igale ühele sügavalt silma vaadata, et selles mõttes on täiesti see aiandustarkused, rääkige oma taimedega tegelikult väga õige, et selle rääkimise ajal siis te vaatate oma taimele sügavalt silma ja siis oskate märgata seda, kui midagi hakkab valesti minema või midagi tuleb korrigeerida. Nende orhidee näituste juures on kõige toredam see, et kes tulevad näitusele seda vaatama, siis nad saavad küsida orhideede hooldamise kohta, mida kõige rohkem küsitakse. Klassikaliselt küsimused on on see, et kas kuukinga õisikuvars tuleb pärast õitsemist ära lõigata ja siis teine tavaliselt teine on see, et mis minu kuukingaga juhtus. Kastsin, kastsin, kastsin ja suri ära. Reeglina On see kuu Kingsi surnud uppumissurma. Eks neid kuukingi müüakse tee poodides kõige rohkem, et neid ka kingitakse, ostetakse iseendale ja seetõttu nende kohta kõige rohkem küsitakse, kas see ülekastmine ja üleväetamine ongi kõige levinumad? Vead üleväetamine võib-olla natuke vähem, aga, aga ma arvan, et ülekastmine tõesti, et see on nagu vanasõna ütleb, et põrgutee on sillutatud parimate kavatsustega inimene tahab tõesti olla, olla väga hea, väga hooliv. Aga läheb natukene ülekäte ja, ja teine põhjus võib olla, miks see ülekastmine on kerge tekkima, on see, et enamik nendest poti orhideedest toa orhideedest kasvab ikkagi troopilises vihmametsas ja siis inimesel on ettekujutus, et ta tõesti tahab kogu aeg palju juua saada ja kõik peab olema hästi niiske. Nii see paraku ei ole, et nad ikkagi gazalat kõrgel puu võrades, kus üldiselt, et õhk liigub, ei ole see kasvusubstraat kogu aeg väga märg. Niiet et mina jah, oma elus olen näinud päris palju uppumissurma surnud kuukingi, aga aga ma ei ole kindel, et ma oleksin näinud mõnda surnuks kuivanud kuukinga. Räägime siis veel palun orhideede ja kuhugi hindade eeskätt valgusrežiimist ja, ja sellest, kui palju sooja Tahavad kuukingaga on õnneks lihtne, tema on tõesti pärit materiaalsest vöötmest Kagu-Aasiast temale meie tubane soojus sobib suurepäraselt. See on tema jaoks väga sobiv, väga tore. Ta naudib seda. Ja just tänu sellele päritolule ei maksa teda ka võib-olla suveks välja viia. Nagu paljud teised orhideed väga naudivad seda, kui nad suveks õue saavad, siis siis kuuking seda ka nagu väga ei taha, et temale ikka meeldib toas ja, ja sellises ühtlases leebe soojuses, kui inimesel on mõnus olla, siis on temperatuuri poolest Kagoogingal hea. Ja siis põhjapoolse aknareal, seda ma ei ütleks, nad tegelikult tahavad ikka päris palju valgust, aga see valgus ei tohi olla teps mitte otsene päikesevalgus. Kui lugeda nüüd aiandusraamatuid, siis tavaliselt on selline keeruline lause selle koha peal, et valget, kuid otsese päikese eest varjatud kasvukohta. Ja tubastes tingimustes kuukinga puhul tähendaks see seda, et toa pool pitskardinat. Kui on lõunapoolne aken, siis turbol pitskardinat, kui on ida või läänepoolne aken, no siis sõltub sellest, kas aknaid on mingi puu või mitte. Et sinna võib võib-olla ta panna ka ilma pitskardinate, aga siis põhjapoolsel aknalauale kindlasti ilma kardinat, et põhja pool ta siis saaks kogu oma selle võimaliku valguse, mis meile hakanud paistab, talvel on seda niigi vähe ja, ja siis siis oleks nagu patt talle midagi keelata. Kui harva võib kuukinga ja teisi orhideesid ümber istutada. Nende puhul öeldakse tavaliselt seda, et istutage siis ümber, kui ta enam tõesti potti ära ei mahu või siis istutage ümber siis kui see iseloomulik orhideede kasvusubstraat. See puukoore pudi on liiga mullaks muutunud. Nad tahavad ikkagi seda, et nende juured saaksid õhku ja kuise kasvusubstraat on selline liiga peen, liiga tihe. Siis Nad ikkagi hakkavad lõbuks kiduma, nii et nad tahaksid ikkagi saada sellist kohevat õhurikast kasvusubstraati, siis on õige aeg nad ümber istutada, kui seda enam ei ole. Orhidee on kahtlemata kõige ilusam siis, kui ta õitsema, kui ta on ära õitsenud ja muutunud niisuguseks raakseks ja ta puhkab ja kogub jõudu järgmiseks õitsemise ajaks siis on ikka niisugune mõte inimesele, et ei tea, kuhu ta nüüd selleks ajaks silma alt ära sokutada. Ja kui kannatus katkeb, siis on ju nii lihtne üx orhidee ära visata ja poest õitsev ja ilus asemele osta. Mida teie kui orhideekasvataja ja orhideede austaja niisuguse mõttekäigu kohta? Ta ütlete, no kõigepealt ma ütlen seda, et ilu on vaataja silmades ja kuna siin oli juba juttu, et orhideesid erinevaid liike on pea 25000 maailmas siis on ka tõesti selliseid kihvte liike, kelle kasvukuju ja kõik on, on nii põnev, et õied on juba seal selline vähetähtis lisaboonus. Aga mis puudutab siis taimede äraviskamist pärast õitsemist, siis mulle tundub, et meie potiilile duaalil müügikasvatusmaailm ongi juba suundunud väga sellisesse suunda, mis on see, et kui lill läheb koledaks viskaja ära osta uus? Ma ei oska öelda, kas on ilmtingimata halb suundumus kindlasti tulihingelised duaalile sõbrad siin hakkavad tegema minust vaigust, nukuke siia-sinna nõelu toppima, aga ütleme nii, et kui kui teie aknalaua peal on aastaid aastaid aastaid väga kole taim siis noh, ei ole teda tõesti mõtet pidada, loobuge temast ja ostke muretsege endale uus, mis teie aknalaual kenasti kasvab ja teid rõõmustab selle asemel et pidevalt stressi tunda, et mis tal nüüd viga on, miks sa nüüd selline on? Missa orhideesid puudutavad siis nende puhul, kui nad just tõesti ei ole nüüd silmanähtavalt surema hakanud, siis nende puhul ma ikkagi soovitaks sellest kiirest äraviskamisest loobuda pärast õitsemist. Nende puhul on Meriti kuukingade puhul on see uuesti õitsema saamine ikkagi ikkagi pigem reegel kui erand. Et natuke kannatust tulevad uued õied ja päris kindlasti ei tasu oma taime ära visata, siis kui kui teil on seotud sellega mingisugused emotsionaalsed väärtused, on ta teile kingitud kellelegi kalli inimese poolt. Olete ostud leidnud kuskilt põnevast kohast. Et siis kindlasti ei tasuks oma orhideed või üldse tuhataime esimese ettejuhtuva mõtte ajel ära visata. Orhideede näitus Tallinna botaanikaaias jääb lahti kuni tuleva pühapäeva kaheksanda märtsini ja samas saab näha ka Tõnu Tamme orhideede. Maale jah, meil on tegelikult väga-väga suur heameel, et Tõnu oli nõus oma maale meil näitama, et see täidab väga hästi ära ühe augu meie näituses nimelt alati küsitakse meie käest seda, kus teil siin nüüd need eestimaised orhideed on ja nüüd tuli veel lumi ka maha, et noh, ega neid kohe üldse näha ei ole, nad on ju tegelikult maas peidus. Aga kuna Tõnu Tamm on joonistanud just eelkõige eestimaiseid orhideesid, et siis me saame ka neid näidata ja sõnul on tõesti väga ilusad pildid ning eestimaiste orhideedega on sageli see asi, et et inimesed kõnnivad neist möödunud, ah seal mingi väike risu, et ei ole temas midagi ilusat. Aga kui ta on ülessuurendatud, kas siis foto või maali näol siis saab aru, et sageli on need meie eestimaised orhideed oma õitekujude ja värvide poolest võib-olla isegi ilusamad kui need suured troopilised lopsakused. Orhideenäitusele Tallinna botaanikaaias kutsus meid Jaan Vetik uus aiasaade jälle nädala pärast kuulmiseni.
