Aiatark. Tere kõigile aiasõpradele. Talv hakkab endast juba külmade ööde ja esimese lörtsiga märku andma, aga selgetele päikeselist terpäevadel on mõnus aias toimetada. Algavas saates annab Tõrvaaugu aiandustalu peremees Harri Poom nõu, mida novembris tarbeaias teha. Kas viljapuid ja marjapõõsaid võib veel praegu novembris istutada? No viljapuude magusam istutusaeg on ikka tegelikult juba möödas. Pika hambaga nüüd õunapuid veel võib istutada, kui on vastupidav sort ja kasvukoht on soodus. Aga õige aeg on veel istutada marjapõõsaid ja vaarikaid, näiteks neid kuni lume tulekuni istutada. Aga viljapuude istutamisel, kas siis peaks ikka juba nüüd sügisel istutama kasvukohale või võiks panna ka niimoodi poolviltu kuskile muld kraavi, kuidas istikute vastupidavus on, kui tuleb karm talv? No võib-olla isegi on parem viltu kuhugi kraavi niimoodi panna, aga siis kindlasti niisuguse koha peale, kus ei jäävesi peale seisma. Kas näriliste kahjustust on ka sel puhul karta? Näriliste kahjustust on karta nii või teisiti, kas ta saab kasu paika kohe või või külili sinna muld kraavi, muidugi muld kraavis on hiirtel parem kogu puu ära süüa rasu kohta istutatud, siis nad tavaliselt söövad maapinnalt rõnga ümber puu ära. Kord. Kuidas katmisega on lihtsalt talvekülmade eest katmisega, kui on noor puu? Paika istutatud puudega seal eriti külmade eest katta ei anna, kui nii palju, et noh, näiteks jõupaberiga tüvi kinni mässida, see siis natukene hoiab, eelkõige selle märtsi päikesest ja jäneste eest muidugi kaitseb. Ja need istikud, mis on nüüd viltu pandud, maha istutatud, meile peaks kindlasti panema juurde mingisugust näriliste tõrjevahendit, on need parafineeritud mürgikuubikud, mis sinna alla ja siis kuuseoksad peale näiteks ja siis saab lumi peale, siis kaitseb ka selle külma asjast. Aga mis mõte sellel on, et selle kohale istutamisega viivitada kuni kevadeni? Eks ta seesama mõte ongi, et kui on väga karm talv, et viltu muld kraavi asetatud puud on okste ja lume all külma eest peidus paika istutatud puu ei ole. Siis on aiatark saanud niisuguse küsimuse, et üle-eelmisel talvel jänesed koorisid katmata noore õunapuu tüve peaaegu täiesti paljaks küsijaga diseelmise aasta kevadel selle õunapuu tüve pookevahaga ja tänavu suve lõpul pani jälle vaha. Nüüd ta küsib, et millal selle vahatamise võib ära lõpetada ja kas näriliste tõrjevahendiga võiks selle vahatatud tüve veel üle katta. Ja vaha tuleb panna senikaua, kuni haaval kokku kasvanud, nii et kui on seal koor ei ole veel katnud kogu seda paljaks söödud puitu, siis tuleb nii ka vahatada, kuni see kinni kasvab. Mis näriliste tõrjevahendisse puutub, siis kasutatakse küllalt palju seda plants, küüdi on verepreparaat aga pean tunnistama oma kogemustest. Noorte puude jaoks väga hea ei ole, ta hoiab küll jänesed ja hiired eemale, aga häda on selles, et ta läheb mustaks, täiesti mustaks. Ja siis on märtsipäike ja palju ohtlikum, kui ta muidu oleks, et ma olen seda omal nahal kogenud. Aga muidu see Planskid või näriliste tõrjevahend sinna vahapeal ikka hakkab, et vihm teda maha ei pese. Vot sinna vahepeale ma teda pannud ei ole. Aga kuivõrd ta on vee baasil ja vaha ei märgusiis, on oht, et ta tõesti selle vahepealt kuidagi sinna jääb, et kergemini maha pestakse, kui koore pealt. Aedade peaaegu igavene nuhtlus on vesirotid ja mutid Nad söövad igasuguseid juuri, kuidas viljapuude juurestiku, eriti kui on tegemist noorte viljapuudega. Kuidas juurestikuga. No tegelikult võib öelda, et ainuke enam-vähem kindel asi on istutada võrk korvi, need noored puud, et kui juba puupaigas kasvab ega siis enam suurt midagi teha ei anna. Istutamise ajal tuleks siis panna küllalt suure läbimõõduga tse istutusauk võrguga vooderdad nii alt kui külgedelt. Võrgusilm ei tohi ka olla suur vanasti kanavõrk või kuidas seda kutsuti, et sellise silmasuurusega noh, ütleme niimoodi, et 60 sentimeetrit, sügavust meeter, läbimõõdus selline korvvõrgust. No aga see tuleb ju millalgi ära võtta, sest see takistab juurde edasist kasvamist, ei tule, juured kasvavad sealt võrgu silmadest välja ja kui nad lõpuks isegi lähevad nii jämedaks, et nad võrgusilmast suuremaks saavad, siis võrk kasvab lihtsalt juure sisse ja mitte midagi ei juhtu. Aga igal juhul kuidagiviisi peaks neid viljapuude juurestiku juuri ikkagi kaitsma, sest minul on elus juhtunud väga hea sort, sõstra roosa, et kevadel kuidagi vajus külili ja kui hakkasin vaatama, siis tuligi niisuguseid Tõnkaga mulla seest välja ja juurestik oli täiesti ära söödud? Jah, seda küll, aga sellele peab mõtlema enne viljapuu istutamist, kui ta juba paika istutatud on, siis olla ainus variant üles kaevata, võrgu sisse panna ja tagasi istutud. Nii palju siis teeb pahategudest. Nüüd küsitakse, et kas võiks viljapuudealused maha langenud lehtedega multšida kas sellel oleks mõte? Viljapuu enda lehed sinna alla küll hästi ei sobi, sellepärast et nendel lehtedel talvituvad ka seenhaiguste tekitajad, eosed ja parem oleks need lehed kas siis maa sisse kaevata või üldse ära riisuda, ära põletada. Kloonalustel viljapuudel on jah, juurestik mõnevõrra nõrgem talvekülmade suhtes kui seemik alustel viljapuudel. Sellisel juhul tõesti võiks jupp multši ta võraalused. Aga siis on koht jälle, et hiired seal sees tegutsema hakkavad. Jällegi aitavad välja hädast need kuubikud, parafineeritud mürgikuubikud ja teine asi ka, mis siis talvel võib-olla lund kinni tallata vahetult tüve ümbert, et siis nad ka ei, ei pääse nii tüve kahjustama. Aga põhimõtteliselt millegagi viljapuualuseid ei, selles võra raadiuses siiski tuleks multsida või katta talvekülmade vastu. Seda võib teha aga meie ise oma ja see ei ole seda kunagi teinud ja otsest tarvidust sellele ei ole. Selge siis küsitakse, kuidas võidelda viljapuutüve Vähiga. Kas see on üldse ravitav? Ega hästi tegelikult ei ole. Viljapuutüve vähiga on niisugune lugu, et ta eelkõige võib-olla isegi peaaegu ainult nakatab neid puid, mis mingil põhjusel on nõrgestatud. Kas on siis olnud mingisugused koorevigastused või on põhjaveeseis liiga kõrgel. Et juured on õhupuuduses kogu aeg või vastupidi, on, on vett nii vähe, et juured on kuivas. Tähendab, puu peab olema millegi poolest nõrk, et see lähteda üldse tabandama pääseks. Kui puu niigi nõrk on, siis tulemusi tihti ei ole. Samas. Ja paremas kasvukohas suudavad ise sellest üle saada ja elavad Vähiga lõbusalt koos aastakümneid. Vähk areneb edasi, aga puu kasvab kiiremini ja väga hulluks asi ei lähe. Hulluks läheb asi siis, kui vähihaavand aasta-aastalt laieneb, see tähendab seda, et puu lihtsalt ei jõua nii kiiresti kasvada, kui vähk areneb. Ja loomulikult, kui jõuab vähihaavand ümber oksa ringi teha või ümber tüve, siis on kas see oks või kogu puu surnud ja seal suurt teha midagi ei anna. Soovitatakse küll jah, et vähihaavand välja lõigata puust puutüvest peitliga raiudes kuni kuni terve puidu nii olen proovinud. Seda aga kipub olema niimoodi, et seeneniidistiku tabandunud koed on nii laialt seal tüvesed, tegelikult puu ei suuda enam püstigi seista, kui tüve pealt kogu see asi välja raiuda. Ja kui ta välja raiumata jääb, siis areneb vähki edasi, nii et raske on. Võidelda, kas on mingi viljapuuliik või sort, mis on teda vähile eriti vastu võtta? No vastuvõtlikumad on just nimelt õrnemad hellemad kapriis, samad sordid, no näiteks võib Kulder netti ja sügistesserdi levinud õunapuudest kohe näiteks tuua, mis vähegi kehvemas kasvukohas kipuvad kõige esimesena vähki jääma. Viljalised luuviljalistel on rohkem külmakahjustustega tegemist ja, ja seal on pigem see probleem, et tüvesse läheb mingi mädanikku tekitav seen sisse ja selle tõttu puu hävib koorepõletik, millest võib tüvevähk edasi areneda ka luuviljalistel tuntud. Tänavu on hästi palju olnud seda puuviljamädanikku ja ikka juhtub, et puu otsas kõlgub veel kuskil kõrgematel okstel mõni täiesti mädanenud õun, enne kui ta sealt alla kukub ja mõnikord on puu alunegi kohanud neid mädanenud õunu täis. Kas need võib nüüd jätta külma kätte lootuses, et külm hävitab selle puuviljamädaniku eosed ja levikuvõimaluse või peab ilmtingimata ära korjama puu otsast maha võtma puu alt ära riisuma ja, ja. No kõige ohtlikumad ongi need viljad, mis jäävad puu otsa, mumifitseeruvad sääre, levitavad lõbusalt seeneoseid, siis. Kas küll meile midagi ei tee? Ei ta tee midagi eos, on ju niivõrd vastupidav siis võib-olla, kui eos juba idanenud seeneniidistik arenema hakkab, sel hetkel kõva külmuta küll hävitada, veose ei tee küll midagi. Ja puu alt on ikkagi ka parem ära korjata ja hävitada. Viljapuude lõikamisest me oleme rääkinud, oleme rääkinud seda, et hea aeg on selleks kevadel, aga väina Eskla hinnangul võib neid vesivõsusid ja ka muud harvenduslõiked, kus teha ka suvel. Mida nüüd öelda novembri kohta, kas praegu võib ka, kui aias on ilusad ilmad ja tahaks midagi teha novembrikuus õunapuid lõigata, mida muidu tavaliselt märtsikuus tehakse? Noh, võib ikka, kui aega ja tahtmist on, aga minu enda valik oleks ikkagi ka veebruar, märts kui sobivad ilmad on, sest ma just nagu ei näe erilist põhjust, miks ma peaksin tegema puutüvele oksale suure haava, mis on terve talve kaitsmata ja ilmastiku vallas. Et kui lõigata veebruari lõpus märtsis, siis on kevad kohe kohe peale tulemas, puu saab hakata suuremat haava kinni kasvatama. Mis nüüd vesi võsudesse puutub, siis need on tõesti mõtet eemaldada juba keset suve, kui on näha, et neid seal vaja ei ole. Või siis jällegi märtsis ei pea novembris seda tegema. Aga võib, ega midagi hullu ei juhtu ka. Mida teie oma aias novembris teete, kui päevad on lühikesed, aga kui on ikka nii soe, et aias kannatab olla ja seal midagi teha? Marjapõõsaid saab lõigata või ümber istutada, kui tarvidus on. Viinapuude lõikamine on meil traditsiooniliselt novembrikuu töö, siis kui maapind juba kahutama hakkab. Harri Poom Tõrvaaugu aiandustalu peremees andis nõu kuulmiseni.
