Tere kõigile aiasõpradele. Mihklipäev on tänaseks selja taga ja tuleb vaadata, kuidas säilitamist väärivaid, suviseid õitsejaid üle talve hoida. Kõiki ei saa, aga kui väga püüda ja kui õnne on, siis ehk näeme neid tuleval suvel jälle õitsemas. See jutt käib täna ekstra Pekooniate kohta. Neid kasvab Eestis mitut sorti, on alatiõitsvat begooniat, pisar begooniat, mugul begooniat, roosbegoonia trit, buvategooniad. Just neid näeb aedades, haljastuses ja rõdudel kõige sagedamini. Kas ja kuidas neid ületalve saab hoida. Seda küsime täna meie konsultandi Lembit Kaarna käest. Tere hommikust. Tere hommikust, rõõm ka symbol raadio vahendusel kohtuda paljude aia sõprade, lillehuviliste taimesõpradega. No kuidas siis on, kida saab koonetest üle talve hoida ja keda ei saa? Põhimõtteliselt on begooniat taimeperekond väga suur, mõningatel andmetel kuulub perekonda 800, teistel andmetel 1000 600000 200400 erinevat liiki. Et see näitab praegu seda, et begooniaid on hästi-hästi palju maailmas ja botaanikud ei ole jõudnud süstemaatikaga veel nende suhtes nagu ühele poole aga Eestis kasvavatest begooniatest. Noh, kui vaadelda neid, mida meie juures nagu on laialdasemalt levitatud, siis ei ole, et üldse nii kirju Eestis üks laialdasemalt kasvatatavaid begoonia linik ja on alatiõitsev begoonia, millest on siis iluaianduse tarbeks aretatud hästi palju. Meid kasvatatakse nagu üheaastase peenraääris lillena peamiselt. Ja nad ei ole sellised, noh, võib-olla ei vääri talvitumist, sest nad tulevad odavalt kätte ja neid on lihtne ise alati seemnest külvata või noored taimed osta, istutada, ümber kasvatada. Siis kasvatatakse Eestis veel laialdaselt toataimena just eelkõige kuningbegooniat, mis on kaunis oma mustrilist lehtede poolest ja hästi lopsakas, võib kasvada ja, ja pakkuda palju rõõmu toas on asu, eks võib muidugi välja viia neid kõiki. Ja siis on üks hästi suur sordirühm on roosbegooniat ja rooste, kooniaid on ka kasvatatud hästi-hästi pikka aega Eestis. Nad on hästi uhked ja kauaaegsed, õitsejad ja roosbegooniat on tegelikult saadud erinevate begoonia liikide omavahelise ristumise tulemusena. Roosbegooniat võib pidada puhtalt kultuurtaimeks, sest ta on inimese kätetöö ja iluaianduse tarbeks jällegi on temast aretatud palju sorte, tema sortide õied on põhiliselt, on nad siis kas valged, roosad, kollased, oranžikas, punakad, kriimikad, noh, on isegi siin kahevärvilisi mitmevärvilisi sorte ja tuntakse nii liht kui täidis õieli sorte ja roosbegoonia, nemad õitsevad hästi pikalt ja nendega nüüd on, võib küll proovida niimoodi, et kui ütleme kevadel viia nad välja, kui öökülmaoht on möödas, õitsevad nad kas siis peenras või potitaimena või amplis või kuidas keegi kasvatab. Ja sügisel võib nad õitsvat tena enne öökülmade saabumist, et tuua nad sisse või sellistesse kohtadesse Ferandate peale, kus on noh, nagu valge piisavalt ja kus ei ole siis öökülmaohtu ja lasta meie rahu meil õitseda ja mõnedel andmetel on isegi õnnestunud neid nagu aastaringi õitsema hoida. Aga seda muidugi Eesti tingimustes siseruumides, nii et noh, et võib ju proovida. Aga siis on veel üks selline huvitav sordirühm, mida ma mäletan, millega nüüd möödunud sajandi kuuekümnendatel aastatel seal ma olin siis selline algkoolipoiss. Mäletan, millega tegeles vanaema ja siis nüüd taimepotte nii-öelda sisse ja pani keldrisse ja need on mugul begooniat. Ja meie kodus kutsuti neid roosbegooniat, eks tegelikult on nüüd roosbegooniat, ütleme botaaniliselt ei ole korrektne mugulbegoonia kohta öelda roosbegoonia. Aga rahvapäraselt on see nii olnud ja, ja just eelkõige sellepärast, et mugulbegoonia ehk see nii-öelda rahvapäraselt roosbegoonia õied võivad kasvada hästi suureks, nad võivad kasvada noh, eriti just täidisõieliste sortidel võivad kasvada kuni 20 või isegi üle 20 sentimeetri läbimõõdus. Need, noh, need on ikka tõsised tegijad ja siis need õied nagu meenutavad roosiõit või siis ütleme, pojengiõit nad on noh, selle poolest nagu ütleme, saanud oma sellise rahvapärase nimetuse, roosbegoonia seeme on ka teisi, on ka selliseid lihtõielisi olemas on meilgi õit meenutavate õitega begoonia mugulbegoonia Aid näiteks ripuvad vormid on olemas rippuvate mugul, begooniat õied meenutavad pisut nagu fuksijat võib olla. Et need muidugi ei ole nii suure läbimõõduga nagu on täidisõielised muu begooniat. Nende puhul on vaja taimedele võimaldada puhkeperiood, mugul begooniat talle siis selleks tuuaksegi nad nagu, ütleme sügisel praegusel ajal just mis külmad on, nagu öökülmad on tulemas, tuleks nad tuua sisse ja lasta võib-olla neil mõnda aega veel õitseda, vähendata kastmist. Las ta siis tasapisi lehestikul kolletuda ja annad siis jahedasse ja kuiva ruumi talvituma. Ja see talvine hoiukoht võiks begoonia mugulate jaoks olla temperatuuril kusagil pluss viis või pluss kuus või mõtleme ka pluss seitse. Et ta ei tohiks olla väga kõrge. Ja kui on, ütleme, soojem koht, siis võiks neid mugulaid proovida säilitada lasteviisi, et võib-olla sellest mullast välja võtta, et kui nad potitaimed olnud, võib ka neid potiga talvitada niimoodi, et ei puutu neid enne kevadet. Aga et kui nad on kasvanud kusagil, ütleme, rõdukastis või aiamaal pinnases, siis tuleks väheldase mullaga tuua nad sisse ja puhastada mingil hetkel, noh ütleme kahe kolme nädala möödudes puhastada mullast ära ja lõigata varred ära. Need mõningase kuivamise järel tulevad mugula küljest ilusti ise ka hõlpsasti lahti. Vot siis, kui on uus aasta mööda saanud uusaastapidustused selja taga, päike käib kõrgemalt juba kuskil märtsi algul. Siis tuleks otsida need mugulad välja, tuua nad toasooja ja hakata neid tasapisi kasvatama uueks hooajaks uuteks võitaks. Kas nad seal keldris til vanaemal mitte kunagi ei läinud mädanema, et kas ta hoidis siis mulla sees nii, nagu te rääkisite või ta ikkagi võttis mullast välja ja hoidis niisuguses liiva segus, et kuidas kaitsta mädanemise ja ärakuivamise eest. Tähendab nii, nii lähedal või nii täpselt ma seda nüüd nagu ei mäleta, kuidas vanaema tegi, aga mul on meeles sihi, et temal oli nagu mingisugune selline turbasegune jah, võimalik, et ta pani sinna liiva sisse, aga kindlasti ei olnud paljarhiiv, ta oli ikkagi selline kuiv ollus ja, ja siis tema võttis pottidest ja pinnasest välja, tema pani mugulad kohe sellesse hoiusegusse, sest nad olid nagu keldris olid nagu niuksed kastital. Ja siis tal olid nagu kirjutatud, sinna peale oli see õievärv kirjutatud ja oli see, kas ta siis täidis või liht. Mul on see nagu meelde jäänud, need kirjad sealt kastide pealt. Aga meie siin oma kodus nüüd oleme hoidnud meid kapottidena mitte pottidena, vaid pottide sees niimoodi, et kasv on lõppenud ja, ja ta jääbki sinna potti, nagu ei häiri teda, siis kuivab läbi see substraat, millest on kasvanud. Sealt on ka kaitstud, nagu seal võib olla temperatuurikõikumiste ja võib-olla teinekord seal mingisuguse liigse niiskuse eest või keskkonnamõjude eest, et et on nagu ühtlasemalt keskkonnas. Kui taim on hästi väetatud ja ei tee sellist nägugi, et tahaks puhkama jääda, siis tuletada ikkagi sellega sundida, et lõikate pealt need varred maha. No üks selline sundimise viis on jah, et teda nagu lõigata maha, aga kõige parem oleks ikkagi vähendada kastmist ja lasta tal nagu loomupäraselt tassis saada, nagu ütleme sutsakas seda ikkagi kerget külma puudutust või niimoodi, et taim saaks aru, et noh, et tuleb nagu lõpetada. Väetamine ei ole päris hea asi, ma pakun, et väetada tuleks mugulbegoonia päris ettevaatlikult ja kasutada võib-olla mingisuguseid selliseid nõrgemaid vähem lämmastikku sisaldavaid väetisi. Et kui meil nüüd oleks eesmärk neid mugulaid nagu paljundada ja suuremaks kasvatada, siis oleks võib-olla kohane hästi väetada, aga väetise liig võib põhjustada ka kasvuvohamise. Ta võib küll hästi lopsakas olla, aga see ei tähenda veel seda, et ta õitseb siis rohkesti ja ütleme, see talvekindlus ei, ei pruugi saada kõige parem, kui on väga-väga viljakas oma kodus abikaasaga oleme toimetanud, siis ei ole üldiselt väetist pannud, mugulate kooniatele põlema pannud, nagu sellise kasvuturbaga poest ostes on see väetise lisand olemas ja oleme sellega piirkondade eraldi mugul begooniat väetist pole pannud ja oleme saanud päris sellise kauakestva õitsemise. Kui sellega rahulduda, siis, siis ei ole ka põhjust väetada. Põhiline on siis ikkagi see, et begoonia vajab talvel puhkamise aega ja kõige parem koht on tal selleks hämar, jahe pluss viis-kuus kraadi sooja ja niisuguses kuivas substraadis, siis võib loota, et ta säilib see begoonia mugul kevadeni. See on lihtsalt noh, säilivad hästi, kui ei ole ruum liigniiske ja vot siis nad ei kipu nagu mädanema minema, et just võib koos hoida neid pedaali juurikatega, näiteks, et sama, mis Dahlia juurikatele hea on ka begoonia mugulate, hea ja mugulbegoonia Njahjust, see, mis vajab puhkeperioodi, see, mis on nagu botaaniliselt roosbegooniat nimetatud, temal ei pruugi seda puhkeperioodi vaja olla, et tema on võimeline soodsate kasvutingimuste korral õitsema ka aasta ringi. Aga mugulbegoonia vajab puhkust. Ega siis muud kui jaheda ja kuiva panipaiga otsingule aitäh nõuannete eest, Lembit Kaarna osa ühisusest aiasõber ja järgmine aiasaade on meil kavas juba nädala pärast kuulmiseni.
