Tere kõigile aiasõpradele botaanikaaiad, eeskätt kasvuhoonetes, tutvustavad meile kõigepealt eksootilisi taimi, kes botaanikaaia asukohamaal looduses ei kasva. Aga nende kollektsioonide kõrval on botaanikaaia tasunud koguma ka omal maal looduslikult kasvavaid taimi. Ja Tartu Ülikooli botaanikaaias ongi juba mitmendat aastat käsil Eesti taimede osakonna uuendamine, kirjutab Tiina Kolk. Ajakirja minu aed sügisnumbris. Tartu Ülikooli botaanikaaiast tuligi telefonile botaanik Kersti Tambets. Tere hommikust. Tere hommikust. Olge armas, öelge, miks peab botaanikaaed eesti oma taimi koguma ja esitlema, sest igaüks võib meist ju minna metsa või loopealsele ja seal ise taimi vaadata. Jah, seda loomulikult võib, aga üks asi on see, et looduses ei ole juures nimesid. Inimesed ei tunne neid tihti või nad ei ole just sügavuti taimehuvilised ja, ja vaatavad neist nii-öelda mööda. Tihti ei panda tähelegi, kui liigirikkas tegelikult üks või teine koht on loomulikult ka õppe eesmärgil. Tudengitele on see vajalik ja, ja, ja ikkagi inimeste silmaringi laiendamiseks, sest üldiselt ollakse viimasel ajal ikkagi loodusest suhteliselt võõrdunud. Nii on, me teame, et Tartu Ülikooli botaanikaaed asutati 1803. aastal, aga millal, botaanikaaed hakkas eesti oma taimi koguma ja inimestele esitlema? Jah, aed ise on praegu 215 aasta vanune, aga looduslikke liike hakati tooma aeda umbes sadakond aastat tagasi. See on siis Eesti vabariigi algaastatel ja hiljem professor Teodor Lippmaa juhtimisel loodi tiigisaarele ka Väike-lammi ja sootaimede osakond. Mida seal küll praegu enam ei ole. Aga see koht, kuhu neid istutati ja koguti, on selle 100 aasta jooksul olnud sama. Nii et samasse aianurka oleme me ka praegu toonud taimi juurde ja viimastel aastatel teinud ka suuri ümberkujundusi. Milliste põhimõtete järgi te neid taimi sinna valite loodusest ja missuguste põhimõtete järgi tee seda seal uuendate ja kujundate. Tähendab, kuskil kolm aastat tagasi tuli kolleeg Jaanikal selline mõte, et taimed võiksid siiski olla istutatud selle järgi, kuidas nad looduses sarnastes tingimustes kasvavad nii-öelda kasvukohtade järgi. Mõte oli muidugi väga hea, tundus esialgu väga töömahukas ja aeganõudev. Mis ta tegelikult ka oli, aga ikkagi sai algust tehtud. Eestis on olemas väga palju eriilmelisi kasvukohti, me oleme kõik käinud mererannas, metsades, niitudel, sood, rabad, kõigis neis kohtades kasvavad erinevad liigid. Seda ennekõike tänu sellele, et Eesti asub geograafiliselt sellises kohas, et on olemas niivõrd erinevaid ilmastiku- ja mullastiku tingimused. Seetõttu on ka taimestik mitmekesine. Ja nüüd, et kuidas siis valida välja need kasvukohad, mida peenar teil tutvustada. Selles osas aitasid meid kindlasti ökoloogia ja maateaduste instituudi teadlased. Nõu andsid Jaan Liira, Elle Ro osaluste ja ka teised ja Elle Ro. Osaluste aitas teha infolehed. Nii et praegu on taimi istutatud 21-le erinevale peenrale ja tehtud 21 infolehte kõigi nende kasvukohtade juurde. Noh, lihtsam oli sellega, et teeme kindlasti sinna raba peenra siis tahaks rannataimi tutvustada. Aga kõige keerulisem oli valida välja erinevaid metsa- ja niidu tüüpe, mida siis oleks mõistlik peenardel näidata. Loomulikult ei saa me sinna rajada päris metsa, näiteks Palumetsapeenral on küll olemas väikene männitaim, mis on talumetsadele tüüpiline puu aga põhiline on ikkagi see rohurinne ja alustaimestik, mida me oma peenarde tutvustada saame. Ja meil siis on näiteks metsadest valitud välja laanemets, soostunud mets, Palumets ja Salumäe ja niitudest. On olemas loonid, lamminiit, nõmmeniit, palunid, raiesmikke rannaniit, puisniit ja päris aruniidud. Viimaseid on siis kahel eraldi peenral kuiva kuiv ja niiske päris aruniit. Et kasvukohad on siis aluseks sellele, kuidas me taimed Pennardele Kaidutasime. Kas teie kaugemaks sihiks on eksponeerida botaanikaaias kõiki Eestis looduslikult kasvavaid taimi? No see võib-olla läheb natuke keeruliseks, praegu on tegelikult Eesti pärismaistest liikidest, mida, mida arvatakse olevat umbes 1400 on esindatud pooled vähemalt 700, isegi veidi üle 700. Ja noh, ma ei tea, võib-olla on isegi mõeldav paarisaja võrra seda arvu veel suurendada, aga no tõenäoliselt sellele väikesele alale siiski need 1400 ära ei mahu. Ja, ja kas see ongi eesmärk, sest väga paljud on siiski ka üheaastased looduses need liigid, nii et alati ei pruugi me sama liiki järgmisel aastal noh saada või see seeme ei pruugi idaneda, leiame jälle midagi muud, nii et mingisugune vaheldus toimub kindlasti kogu aeg. Ja lisaks jah, eelnimetatud peenardele on veel olemas sellised erilised peenrad, näiteks umbrohupeenar, pardipeenar, teeservapeenar ja ka vähelevinud kaitsealuste liikide peenar. Umbrohupeenar on siis selles mõttes huvitav, et põhimõtteliselt rahvast ikkagi huvitasid, mis on need umbrohud, mis neil koduaias ette tulevad. Kõige tuntumate kõrval esineb ka vähem tuntud liike ja, ja siis kui me hakkasime asja uurima, siis selgus, et paljud umbrohud on muutunud haruldaseks tänu sellisele põhjalikule aktiivsele põllumajandusele. Jaa, agrotehnikale, nii et neid juba selles mõttes tasub rahvale näidata. Kasvõi valge karikakar, mida aetakse sageli segi härjasilmaga ja, ja kesa lillega ja teiste sarnaste korvõieliste ka tema on ka põlluumbrohi ja, ja sugugi mitte enam sageli esinev, samamoodi nisulill üks nälgiline väga ilusa suure punase õiega, mis on ikka tõeliselt haruldaseks umbrohuks muutunud. Kas samblaid ja samblikke ka on? Näidatakse meil hoopiski eraldi samblaaias botaanikaaias on, on olemas korralik samblaaed, kus suur hulk Eesti looduslikke samblaliike näha, nii et meie muidugi oleme lihtsalt. Peenarde ilmestamiseks näid mingil määral kasutanud näiteks palumetsapeenart, kus olulised liigid põhiliselt pohl ja mustikas mõned kollad ja veel vähesel määral rohttaimeliike ongi ikkagi oluline see samblakiht, mis annab selle ilme. Me just püüame luua sellise loodusliku ilme kõigile nendele peenardele. Kasvukohtadele omase ilme. Kuidas te neid looduslikke taimi hangite botaanikaaia jaoks lihtsalt et labidaga kõnnite looduses ringi ja siis, mis on väärt toomist siis tootegi? Jah, looduses käimine on loomulikult selle eelduseks, aga alati ei ole lihtne leida üht või teist liiki, et selles osas on meid väga palju aidanud taimeatlase meeskond eesotsas Toomas Kuke ja ot luugiga. Ja juba päris mitmeid aastaid oleme me nendega koos teinud põhiliselt küll augustis-septembris selliseid väljasõite eesmärgiks korjata. Ta looduses taimede seemneid ja seemneid kasutame nii teistele botaanikaaedadele saatmiseks kui ka oma kollektsioonide täiendamiseks. Noh, see tähendab muidugi seda, et me külvame nad mitte kasvukohale vaid esialgu siiski pottidesse ja pikeerime neid, nii et kohale istutamiseks on nad alles teisel või kolmandal aastal kõlbulik. Aga niimoodi saab puhta liigi ja on nagu lihtsam seda seal peenras eksponeerida. Loomulikult me kaevame ka labidaga üht-teist kaasa, aga siis on alati see tõenäosus suur, et tuleb kaasa veel palju teisi liike. Ja selles mullapallis on tõenäoliselt veel ka mingisugune seemnevaru, mis seal edaspidi hakkavad idanema ja nii võib juhtuda, et meil on pärast keeruline ohjes hoida seda laigukest ja noh, saavutada see, et just see liitrida meie tahtsime näidata, oleks seal nii-öelda kõige silmatorkavam. Ja siis muidugi veel üks lisasoov oli meil tutvustada inimestele looduskaitsealuseid liike. Ka nende leidmisel oli siis suur abi eespool nimetatud taimeatlase meeskonnal ja loomulikult ei tohi looduskaitsealuseid taimi, juurega ega seemnena ilma loata loodusest korjata. Selleks siis meil oli keskkonnaameti luba ja igal aastal Medele aruande selle kohta, mida, kust ja kui palju me oleme toonud ja mis seisus see liik vastavas kohas oli. Nii et arvan, et tahva tutvustamiseks on see siiski väga oluline. Et kuskil 220-st kaitsealusest taimeliigist on, on meie osakonnas veidi üle 100 esindatud ja need on siis ka istutatud enamasti küll vastavatele kasvukoha peenatele, looni, tuule või lamminiidule salumetsapeenrale. Aga osad kaitsealused on Eestis niivõrd haruldased, et nendele sellist iseloomulikku kasvu kohta on nagu keeruline nimetada ja, ja loomulikult ei ole meie peenarde peal ka kõikvõimalikud kasvukohad esindatud. Nii et sellised liigid on meil siis oma kord Ta istutatud vähe levinud kaitsealuste liikide peenrale koondatud sinna, sellele on siis üks ots on selline varjuline ja niiske, teine on päikselise, nii et me natukene oleme saanud neile pakkuda sellist. Aga kõigil ülejäänud peenatel, mis on sellised kasvukohtadele tüüpilised siis nendel samadel infolehtedel, mille koosta selle roosaluste on kirjas iseloomulik mullastiku puu, põõsa samblarinde kohta, üldinfo ja alustaimestiku kohta ja siis veel midagi eriti iseloomulikku sellele või teisele kasvukohale. Ja, ja kõik taimed on varustatud etikettidega, millal siis lisaks ladinakeelsele eestikeelsele taime nimele ja sugukonna nimele on ära märgitud ka see, kas taim on antud kasvukohast tüüpli? Üks Eesti looduslikest liikidest, mis kasvab nii siin kui seal, see, kas on tegemist tüüpliigiga, see on teadlaste poolt välja selgitatud ja kirja pandud nimelt on siis igal kasvukohatüübil on on oma taimede valim, mis peamiselt sellistes tingimustes kasvavad, nii et üks ja sama liik võib olla erinevates kasvukohtades tüüpliit, aga samas ta tõenäoliselt Fombineerub veidi teistsuguste liikidega kui mõnel teisel kasvukohal. Tartu Ülikooli botaanikaaia Eesti looduslike liikide osakonda kutsus meid vaatama botaanik Kersti Tambets. Uus aiasaade juba nädala pärast kuulmiseni.
