Aiatark. Tere kõigile aiasõpradele. Me alustame tänast aiandussaadet. Ühest kuulaja kirjast, mis tuli meile Väike-Maarjast ja selle on saadud meile Aare Kaldaru. Ta kirjutab, et juhtus kuulama üht meie varasemat saadet maapirni kasvatamisest ja kirja autoril tekkis mõte küsida meie saate käest nõu Eestis haruldase taimemüüja kartuli kohta. Sellest taimest on kirjutatud Maalehe 92. aasta numbritest. Sellest on tookord kirjutanud agronoom Kaarel Kesler. Aga nüüd tahab meie saate kuulaja teada, kas Eestis üldse keegi selle taime viljelemisega tegeleb, kuidas oleks võimalik seda taime oma aeda saada ja kuidas tema vilju kasutada. Nende küsimustega pöördusin maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi aiandusosakonda. Ja sealt on Agnes meri v andnud meile niisuguse vastuse. Seekord peaks küll tegemist olema mugu nõianõgesega. Selle ladinakeelne nimetus on Stachis afinis. Ta on aasia pärit tulu ja selle taimeri soomid on väikeste mugulate kujuga, nii umbes üks sentimeeter, läbimõõtu ja viis sentimeetrit pikkust võivadki olla natuke suuremad või natuke väiksemad. Ja neid Ri soomid on täiesti söödavalt värskelt salatina, nagu näiteks mustjuur. Taim, see on siis mugu nõianõges kasvab meil hästi, ta peaks olema täiesti talvekindel, nagu meil kasvav soo nõianõges. Vähelevinud on ta Eestis ehk selle tõttu, et köögiviljakultuurina on ta majanduslikult ebaoluline, sest risoomi, don't pisikesed saak on väike ja puhastada tülikas. Aga koduaedades huvilistel teda ikka olema peaks, peaks olema ka botaanikaaeda täis. Nii et kellel on huvi küll, see leiab üles Agnes Meri vee lisab veel, et ta on kuulnud, et mõned inimesed nimetavad ekslikult müüja kartuliks ka maapirni ehk topinamburid. Aga see pole kindlasti õige. Loodame siis, et meie kuulaja Aare Kaldaru sai Agnes meri vee vastust jälgida tänasest saatest ja teiste aia sõprade käest, et endale seda aeda saada, nii et kui kellelgi seda aias on võite saata vikerraadiole meili või kirja ja nii saavad aia sõbrad omavahel Eestis veel haruldasi taimi vahetada. Nüüd aga tänase pikema saate osa juurde. Meie tänane aiandusekspert on Liinat Timmermann ja ta alustab sellest, et kirjeldab, missugune kollektsiooniaed tal endal on. Minu puittaimede kollektsioon asub taga Tartud praeguseks on kasvamas seal umbes 700 puittaimede actionit, lisaks on veel hulka püksikuid, sibullilli aga aed paikneb üsna tuultele avatud maakodus lavatsi järve lõunakaldal Kalevipoja künnivao ehk kirde-edelasuunalise mälet järve ürgoru veerul. Õnneks on küll esivanemad sinna kõrghaljastuse rajanud, aga põhjatuultele on enamus aeda siiski valla. Aed asub kolmes jaos on iluaia osa madalamate põõsastega, sest elumajale suuri kõrgemaid puid iga nagu ette väga istutada ei tahakski. Siis järveäärne kallak, kuhu peale kobraste ei saa väga head materjali paigutada. Siis on põllu peale hakatud laiendama puittaimede kollektsiooni osa. Eks algul sai ikka kõike seda, mis puukoolides müügil pakuti, kõike haaratud. Nüüd siis olen iga hakanud valikuid tegema. Tavaliselt ongi nii, et ajendusega saab hakata tegelema siis, kui aega ja natuke investeeringuid ka juba üle hakkab jääma. Algul tuleb ju tegeleda, eriti maal, elades ikka põhiliselt oma eluasemerajamisega ja muude probleemide kui laste kasvatamisega ja, ja siis ei olegi nagu aega selle iluaia peale nagu väga mõeldagi. Hariduselt olen ma ebaaegse agronoomiharidusega ja peamegi perega taimekasvatustalu, niiet igatpidi taimekasvatusega seotud. Nüüd on küsitud igasuguseid asju, mis aiapidajatel talve hakul ette tuleb. Küsitakse, et kas jaapani enelat peaks talveks kinni katma. Teil endal on jaapani ennelat kollektsioon? Kui ikka jah, neid on ikka palju-palju liike või sorte, on meil olemas. Ei vaata, see sõna jaapani on niisugune Taimeostjad algul nagu ajab see segadusse, kuna meil kogu aeg ikka hoiatatakse nende niinimetatud jaapani kirsipuude osas, et need on meil külmahellad, aga siinse sõna Jaapani edelaosas eriti palju seda ei tähenda, et ta peaks olema külmahell või õieti meil on siin talvekindlusega rohkem probleeme, sellepärast et talvekindlus on niisugune meie talvedele. Kuna meil on sula, siis jäätumine, siis kiirelt igasugused temperatuuri muutumised ja paljud taimede just pigem ongi niiskuse õrnad ja niisugustele halbadele ilmastikuoludele vastuvõtlikud. Aga meil nendest pakutavatest enela liikidest just külma hellem ongi nipponelas pigem näiteks 2006. aastal, kevadel oli tal üsna palju kahjustusi jaapani enelas, madalam põõsakene ja kui tagant nüüd väga väga hull talv meil tuleks, siis ta on ikkagi jääb suurem jagu lume alla. Lumige teda katab. See on siis, kui lumi tuleb, aga kui külm tuleb palja maa peale, mis siis peaks jaapani venelasega? No need talved, mis meil siin praegu on olnud, vähemalt minu kogemused küll ütlevad, et temaga senimaani ei ole midagi juhtunud ja pealegi on temaga niisugune lugu, et teda soovitatakse kas siis hilissügisel või varakevadel lõigata viie kuni 10 sentimeetri peale tagasi, kuna siis see noorkasv see on esiteks hästi erksa lehevärviga, selles taimes on nagu kaks ühes peale selle, et, et annab meile suve teises pooles õieilu, on tal kevadel väga huvitavat lehe värvid just erinevatel sortidel. Nii et ei kata kinni. Ei mina ei ole senimaani teda kinni katnud, sellepärast et mul on neid üle 700 taksoni, on seal ikka muid, keda oleks nagu vaja katta, aga ega viimasel ajal ma ei olegi väga kattunud. Meie järgmine küsimus on ka puukohta ja küsitakse läik lehise pärna paljundamise kohta tegemist on hariliku ja kaukaasia pärna loodusliku hübriidiga ja küsitakse, kas selle pärna paljundamisel seemnest saab ikka täpselt sellesama liigi ehk läik lehise pärna. Läitlejalise Pärnaga niisugune lugu, et tema meil ei annagi täisti eralistes seemned. Vähemalt ma uurisin siit, et noh, nüüd on nüüd paaril viimasel aastal siin meil olnud natukene teistsugusena tiba kliimat, et kas on täheldatud ka teralist seemet, keegi väga ei julgenud vastata, muidugi saab ju isealade järgi proovida, pärnaseeme tuleb katki litsuda ja vaadata, kas ta on täisteraline või mitte. Värnade seemnest paljundamisega on see probleem ka, et tal on üsna tugeva kestaga need seemned ja nende idane. Usun küllalt madal pärnaseemnest nüüd ühte korralikku pärnataime saada, kulub väga palju seemet ja pikka aega läheb ka selleks, nii et ka veel pärnal seemikutega. Nüüd polegi väga lihtne tegeleda. Sellepärast ühist Värna ikka paljundatakse rohkem pookimisega, kuna tärn on üldse pehme puit, siis on päris hea käeharjutus algajale Polegi sellega nüüd nii väga palju tööd ja vaeva. Pealegi on meil olemas küllalt Te head kirjandust, näiteks üks väga vana hea raamat on 1000 969. aastal välja antud Helve Sarapuupuude ja põõsaste paljundamine. Seal on küll asendamatu kirjandus ja seal on väga selged ja konkreetsed pildid igasugustes paljudes võtetest, Cabokimisest, okaspuude pookimisest ja kõik kõik on üsna hästi ära näidatud. Pealegi on seal iga liigi kohta ka veel täpne kirjeldus, missugused võimalused üldse pookimiseks ja kui üldse paljundamiseks on, kellel on võimalus seda raamatut kas raamatukogust võtta või kuskilt hankida, siis väga hea võimalus õppimiseks. Edasi küsitakse For süütjate kohta, on, need on niisugused hekitaimed, mis meil kevadel väga kaunilt õitsevad, aga kõigepealt küsitakse, mida see värd, forsüütia, nimes lisand värd tähendab, nii nagu ka on olemas ebajasmiin, et mida ebaseal peaks tähendama? Ebajasmiini reas miljard on täiesti erinevad taimed, millegipärast ilmselt vist on seal tulnud see sellest, et kuna jasmiin lõhnab ja ebajasmiin pelgaa lõhnab vist on seal mingisugune seos, võib-olla selle vahel. Aga forsüütia teate osas värd forsüütia on siis liikide vaheline hübriid. Perekonnanimes ongi seal Christian vahel perekonnanime ja riigi epiteedi vahel, kui on risk märgitud, siis see annabki kinnitus sellest, et tegemist märgiga ehtega liikidevahelise hübriidiga värd forsüütia kohta, temal lookleva ja rohelise forsüütia ristand roheline forsüütia on veel üsna külmahell. Ta on mul kollektsioonis olemas ja selle kuue-seitsme aasta jooksul, ega ta palju õisi just näidanud polegi, pigem on ta nendest forsüütia erinevatest Taksolitest on kõige rohkem talvekahjustusi saanud, vaatan, et sügisvärv on ta nagu kõige ilusam sugune lilla. Et võib-olla on see pigem tema üks eeliseid, miks teda ka endale muretseda. Looklev forsüütia peetakse ka üsna külmaõrnaks, temal on niisugune vigad kõik maha painduvad, oksad juurduvad ja siis moodustub edasi juurduvatest okstes. Niisugune sasipuntra moodi põõsas Taljust ja põõsa ilulit väga välja ei tulegi, siis peab olema väga hooles sellega, et mitte laskma juurduda neil maha paindunud okstel. Kuna meile siin ikka kogu aeg, oli see probleem üldse Forsüütatel õitsesid, mitte ainult need oksad, mis lume alla olid jäänud, nüüd kahel viimasel aastal, jah, nüüd meil on see talved natukene nagu leebemaks muutunud, nüüd alles näeb seda õieelu siis tervelt põõsalt. Värd forsüütia on hästi palju sorte, need eelised on just see, et neil on nagu säravamad õievärvid, palju madalam, maitsev sort, mis jäävad ka rohkem lume alla ja samas saab neid väiksemates iluaedades kasutada. Näiteks mõnikord kasvab ainult ühe meetri kõrguseks siis free aia Beatrism härrad on ühe kuni 1,5 meetri kõrgused. Nende eelisid väiksus ja. Otsus siin küsitaksegi värd forsüütia kohta, mille sügisel lehtedest paljaid oksi on koer närinud niiviisi, et kevadel hakkasid näritud okstele kasvama uued võrsed ja Okson nüüd otsast täiesti võrseid täis ja nii rasket vajub alla ja põõsal pole aga õiget välimust. Aiasõber küsib, et mida peaks tegema? No siin juba enne oli natuke juttu sellest, et forsüütiapõõsas talenti õieti seda ilulik põõsal endal väga ei olegi, pigem on ta ikkagi kevadel õitsemise ilu selle peale, nagu minnakse rohkem välja, kui me nüüd selle põõsa üleni maha lõikame, siis on see garanteeritud. Ühel kahel aastal kindlasti mingid õisi ei näe. Õiterohked on just vanemad oksad, isegi vanemalt või kaheaastased. Kui näiteks igaüks suur külm üle käib, siis vähemalt järgmisel, isegi ülejärgmisel aastal näeb ainult üksikuid õisi, peab ikka üsna mitu leebet talve olema, enne kui täies õieilus põõsast näeb. Kevadel. Küsitakse ka põõsas Marani kohta, kevadel on õitsenud oksad ära lõigatud ja nüüd on oksatipud uusi võrseid täis ja raskusest alla vajunud. Teooria järgi peaks ühe neljandiku okstest ära lõikama, siis ei, sasipundart luudasid sinna otsa, kasva tavalise, seda jah, kuskil ei propageerita seda õiget hooldust ja tegelikult põõsasmarana saba hästi hakkama, kui teda üldse ei lõika. Siin peabki alati teadma, missugust põõsas, kus, kuna ta õitseb ja kuna talle kääridega kallale üldse minna võib näiteks need, mis kevade poole on veel õitsevad, need tavaliselt õitsevad vana eelmise aasta oksalt, siis peaks seda kevadist lõikamist üldse vältima. Alati tasub lõigata vanemaid oksi põõsast välja, eriti põõsasmarana. Paljud sordid muutuvad lihtsalt väga tihedad, keskelt jäävad põõsad Sis hõredaks ja ei ole neil võimalik noori võrseid juurde kasvatada. Siis küsitakse meil magnooliate kohta, need on ka ikkagi Vahemere ja Musta mere ääres kasvavad suured puud. Küsitakse, et kas magnooliaid ka Eestis müüakse ja kas meil on toodud müügile juba ka talve üle elavaid sorte või magnoolia tuleb ikka alati talveks katta. Ja kui, siis kuidas katta? Magnoolidega nii et tegelikult on meil Eestis osasid liike isegi üsna pikaldase kasvuga juba olemas. Hondo magnoolia ja teravalehise magnoolia üksikuid taksoleid leidub nii Põlvamaal kui Järvseljal on isegi terava lehise magnoolia omamanni seeme neil olemas, nii et annab isegi seemned. Siis Hondo magnoolia kasvavad ka üsna suurteks puudeks, näiteks siin Sulev Savisaarel ja luua dendropargis on põõsad esindatud. Aga ega nad nüüd nii vara väga võitsima midagi ei lähe. Näiteks Sulev Savisaar ütleb, et tema aias on põõsas juba 30 aastat kasvanud. Alles nüüd paaril aastal on õisi näinud. Läheb ikka väga, väga palju aega, enne kui õitsva taime saab. Aga istikut on võimalik Eesti puukoolidest leida. No meil tegelikult leidub siin praegu kõike, sellepärast et Hollandist tuuakse väga varmalt sisse nendega taimedega, peab üsna ettevaatlik olema, eriti just magnooliatega, kuna nendel on juurekava väga hapra ehitusega. Narmasjuurestik täiesti puudub pealegi enda mükoriisa taimi, nii et peab oskama nendega üsna hoolsalt ringi käima ja kõigepealt tuleb ikka kõva kodutöö teha, enne kui, kui seda taime lähed ostma. Samas on meil Eestis paljundab kodumaiseid magnooliate Tõnu lind Audrus dendroloog seltsiga. Omalgi on õnnestunud seal käia. Nii et kui taime ostmist hakata selle peale mõtlema, siis siis võiks korralikku kodutööd teha siis nurga puukooli kodulehel on nimekiri üleval, mida julgeks meil proovida. Ja siis iluaianduse käsiraamatus on vastav peatükk olemas ja foorumitest foorumis on seal Tõnu linnu kontakttelefoni number ka ülem veel, nii et talvel palun ennem kodutööd teha ja, ja uurida enne kui, kui ostma hakata. Liina Timmermann jätkab küsimustele vastamist tuleval pühapäeval. Senikaua võite vaadata veebiväravat aianduspunkti kuulmiseni.
