Tere kõigile aiasõpradele. Täna vastab kollektsiooniaiaomanik Liina Timmermann Tartumaalt jälle teie küsimustele. Mida teha, kui vastu talve mõnest kastist maha panemata lille näiteks liiliasibulaid leiad? Kuidas need ületalve hoida? Tavaliselt tuleb probleemiks alati see kataloogikaubandusega seoses, me saame väga tihti need sibulad liiga hilja, et ma ikka panen kõigile inimestele südamele, et meil on siin Eestimaal kah paljundajaid, tegelikult kõikide taksonite osas on peaaegu paljundajaid olemas. Nii et mõelge, enne, kui kataloogikaubanduse peost ostate, et äkki ikkagi jätate selle raha Eestimaale MEIE OMA paljundajatele liiliasibulaid näiteks Mati Rang paljundatud tema kataloog on Eesti aiaklubi kodulehel üleval. Andi Normet mingil määral ka veel paljundab, minu idaliiliad ongi tema aiast pärit Andi Normet ongi vaenud väga hea raamatu väljaliiliad aias, Maalehe raamat, kakstuhatkolm. Sealt saab väga head teavet, missugused liilia taksosid potitaimedel kasutada võiks ja liilia maailma kohta, et kui palju meil liike on ju, rääkimata siis sortidest, siis see maailm on väga-väga lai. Sügisel maha panemata ununenud liiliasibulad soovitab Liina Timmermann potimulda pista ja kusagil jahedas kevadeni hoida. Pigem siis ikka need praegu panna, potti istutada ja kuskile külmavabasse ruumi oleks ikka kindlam, sellepärast liiliatel ei ole katvaid sibulasoomuseid peale, et niisama nad küll kevadel hästi vastu ei pea. Kaks see toalillede kohta üks saiasõber on saanud sünnipäeva kingituseks nahkhiirelille. Ta peab seda fantastiliselt ilusaks toataimeks aga internetiandmeil on ta väga kapriisne taim. Küsitakse nüüd, et missuguseid kogemusi inimestel on, et kuidas nahkhiirelille eest peaks hoolitsema. Nahkhiire Lilian troopikataimi troopika taimedega ongi, et nemad on ühed kõige pirtsakam, et alati, kui taime endale hakkad valima, siis peab ikka mõtlema, kas kodus vastavat keskkonda on võimalik talle luua. Kunagi sai endale ka nahkhiirel lill muretsetud, kahjuks jah, ta ei pidanud kuigi kaua vastu, olgugi et mul on ahiküttega maja ja ise olin ka teadlik, et tema pirtsakuses nõudlikkuses. Tihti saab muidugi taim ka transpordiga šoki, juba see mõjub talle halvasti. Meil on väga palju huvitavaid ja häid toataimede raamatuid olemas. Kui neid lehitseda, siis ühte teist kirjatarkust ikka leiab nahkhiirelille kohtuma leidsin kodukirja raamatusse 100 toad lille mille koostaja on Kaja Kurg. Seal on täpne juhis kirjas. Taim on pärit Taiste Birmast, kasvatada valges märtsist septembrini otsese keskpäeva eest varjatud kohas. Aga kuna meil talvel on ikka hästi pime, siis püüda endale just kas täisvalguses või isegi kunstvalgust juurde anda suvel kuumaga piserdada, sageli talvel aga hoida mitte alla pluss 18 ja siis ka piserdada siis harvem või mitte üldse talvel just eriti pimedaks ajaks peavad lehed alati kuivama. Väetada tuleks kaks korda kuus märtsist oktoobrini. Õitsvate toataimede väetisega sobib talle orhideemuld või siis segada turbast puukooretükkidest jämedast liivast ümber istutada. Ühe kahe aasta tagant paljuneb jagamise teel äraõitsenud õisikud koos õisikuvarrega ära lõigata. Taim on ka väga tundlik tuule tõmbuse suhtes. Kui koju endale niisuguseid taimi tuua, siis peab hoolikalt laskma alaseda sisse pakkida, et saaks juba toomisega ta külma tõmbetuult. Liiga tugev väetamine mõjub talle halvasti, näiteks Tallinna botaanikaaias. Ma olen Jahku ilusat õitsvat taime kohanud, aga seal muidugi on kasvutingimused tale ideaalsetega kodus, meil on üsna raske pakkuda talle niisuguseid vastavaid tingimusi, aga katsetada ikka võib alati kõike, saab omale kogemusi juurde. Küsitakse teie käest viljapuude tüvede katmise kohta talveks. Kas teil on ka puukollektsioonis viljapuid? On küll, aga peale viljapuud pean ma katma ka teisi puid, põõsaid, sest et meil on praegu metsloomade rüüstega ikka päris palju probleeme, kuidas, millega te Messite viljapuude tüved sisse tänu sellele, et meil on kartulikasvatustalu, siis mina kasutan selleks kartulivõrke, see on hea vahend, sellepärast et laseb hästi õhku läbi. Vot meil ongi see probleem, et alati inimesed püüavad liiga varakult ja liiga ohtralt sisse mähkida. Inimesed tahavad ikka alati tavaliselt ruttu seda aiatööd ikka ära teha paremates soojemate ilmadega ja siis aia unustada. Aga peaks ikka selle peale ka mõtlema, et talvel peab ka meie aed kena välja nägema. Mina olen püüdnud isegi näiteks nende kartulivõrkude osas, et ühel aastal püüan katta kõiki kollastega, siis teisi punaste, kasvõi ühe aiaosa ühevärviliste, teise värviliste, kas siis on endal kaljas mõnusam jalutada? Talvel ka tab ju aias käima ja kontrollima ja vaatama ja miks ka mitte lihtsalt värsket õhku hingama, et et oleks esteetiliselt ilus. No siin küsitakse seda, et kui neid viljapuude tüvesid mässida talveks kas riideribade või jõupaberiga, siis see kõik saab märjaks ja kui tuleb talvekülm, siis nad jäätuvad läbi. Küsitakse, et kas poodides müügil olevat külmakaitsekangast, kui see märjaks saab, kas ka jäätub ära? Jah, ma panin kohe selleks ühe tüki lausa vihma kätte ja märg, mis märg. Ega me ise ka ei taha ju märja teki alla minna, nii et päris taime ligi ei tasu panna ja üldse, et tegelikult et igasugused katted nüüd oleks soovitav ikka teha juba sügisel roigastest niisugune onni moodi ehitus valmis ja siis talvel, kui tulevad tõesti need külmad ajad, siis talvekangad nende onnide peale tõmmata, et õhkeks sinna vahele liikuma. Meil on alati see suur ülepakkimine, see mood, et pigem. Isegi ohtlik, see on ka täiesti mõistetav, sest inimesed on viljapuude ostmiseks teinud tavaliselt suuri kulutusi ja kahju on kui talvel kas külma või metsloomade kahjustuse pärast. Noored taimed hukkuvad. Metsloomade pärast me peaksime olema rohkem hooles ja noori puid muidugi valgendama, sellepärast et need kevadised päikesepõletused, need on neile ohtlikumad kui nüüd külm. No kirsipuude osas küll, jah, et öeldakse, et nad on nagu ei ole nii. Külmakindlad. Ja siis jälle küsitakse pihlaka seemnete kohta, keegi sooviks neid hoida ületalve täiesti elusatena ja küsib, et kas peaks kestast välja võtma või peaks kuidagi temperatuuriga mõjutama. Kas teil on kogemusi? Aedniku aasta hakkab sügisel, kui muud tööd nagu väljas läbi saavad, siis tuleb hakata mõtlema külvitööde peale. Kui tahad kevadel istikuid saada, siis enamuspuutaimedest just on soovitav sügisel ära külvata, siis ei ole vaja neid stratifitseerimiseks kas külmkappi panna või sügisel külvatud, siis kevadel hakka ootama, kui tõusma hakkavad kerkima pihlakatega on täpselt sama lugu, et kui on väike kogu, siis, kui pihlakamarjatöö on veel toored, saab ilusti näppude vahel nad yldiselt katkil litsuda polegi vaja siis väga läbi pesta seda ja külvata pottidesse või kastidesse panna muidugi sildid juurde kindlasti kevadel, kes seda enam mäletab, mis seal oli parem kui mitu silti kuskile talve ära kaduda. Aga siis on hea, vähemalt tead kevadel, mida seal potist oodata on. Ja nüüd on ajalehes üles pandud internetis, on Rein Sanderi targu talitas ilmunud puude põõsaste lood. Seal on ka peaaegu igas loos, jutt läheb jälle külvitööde peale, nii et näiteks korgipuu kohta tasub sealt lugeda, kes ta paberkandjal saab targu talita, hästi või siis internetist. Paljudes aedades teevad koerad ja kassid pahandust selles mõttes, et tõstavad jalga ja Sirtsutavad täis meie kallid ja haruldased okaspuud või siis lihtsalt kass kraabib värskelt tehtud peenras, kus on ka seemned maha pandud, nii et pärast pole üldse külviridadest enam võimalik aru saada. Kas teil on koerte ja kasside vaoshoidmiseks mingi eriline nipp? Ma alustasin oma kollektsiooni, siis mul oli neli koera ja neli kassi. Nüüd on mul praegu kolm koera ja neli kassi. Oleme saanud rahulikult hakkama, pole mingeid suuri kurja nad teinud, jah, sellepärast ma olengi hakanud külvitöid tegema kastidesse ja pottidesse, sest need, mida ma kasvumaja nurka olen külvanud, nendega on jah vahel õnnetult läinud, et sealt ei leia küll enam midagi ülesse. Aias nad suurt kurjaid ei ole teinud, kõige rohkem muidugi elupuud, sellepärast et kuna elukuud meil on erilise lõhnaga, siis isased koerad tahavad oma lõhna ikka nendest üle lasta käia, siis ikka Sirtsutavad sinna peale, nii et ei soovita elupuid eriti aianurkadesse istuda, ütelda, eks omalgi oluline neid tulnud algul ümber istutada, nüüd olen lihtsalt targem aianurkadesse elu, kuid ei pane, mis te sinna panete? Kõige parem ikka lehtpuid ja põõsaid panna, sest nendega ei ole nii palju probleeme. Esiteks lehtpuudel kukuvad lehed sügisel maha ja viivad osa mürkaineid ka endaga. Ta ei ole mittevajalikke aineid, nii et kui aias tahad taimi koos koertega kasvatada, siis võib mõelda emase koera peale, näiteks emane koer ikka nii kõrgele jalga ei tõsta ja oma territooriumi märgi, kui talle muidugi isased koerad külla ei tule ja seda tööd ära ei tee. Kui sa koos elad taimede ja koertega, siis, siis me peame kõigeks valmis olema. Aga noh, mõnes lillepeenras mõni lesilanikko kraavid, eks seda ikka tuleb ette, sest ma vaatan, et mida soojem suvised sügavamad, need mesilad seal on tekkinud. Aga püsikute osas on nii, et kui sügisel püsikud pealt ära lõikan, siis ongi sinna auku hea näiteks kompostmulda panna ongi, saabki juurtele palju, ligemale samas püsikute osas paljud kipuvad veel väga hullusti vohama ja võsunditega levima, pigem siis juba seda levikut on piiranud. Nii et saab hakkama. Aitäh teile, Liina Timmermann, nende nõuannete eest ja tervitusi Tartu taha, aitäh.
