Tere kõigile aiasõpradele. Nädal tagasi rääkisime aia, saates glüfosaat idega saastat aiamullast sellest, kuidas niisugust mulda uuesti elavaks ja viljakamaks muuta. Ja saates kõlas päris hea soovitus, et paar järgmist aastat võiks köögivilju kasvatada taimekastis, kus on puhas ja kemikaalidega saastamata ja töötlemata muld. Meie saatele reageeris kuulaja Margit küsimusega aia saate foorumis. Mida teha juhul, kui on teada, et pinnast on töödeldud kemikaalidega. Eelmises saates saime teada, et viljeleda tuleks esimesel aastal taimekastis, aga kuidas tuleks keemiliselt töödeldud pinnast edasi puhastada? Ilmselt sõltub see kasutatud kemikaalidest ja ilmselt kõige kindlam on pinnase äravedu. Mida veel võiks teha, küsib kuulaja Margit. Ma olen selle kirjanud ette lugenud Eestimaa looduse fondi, tehismärgalade ja hajureostuse eksperdile Kuuno kasakule. Teie olete kirjutanud raamatu veekaitsemeetmed põllumajanduses, aga te teate ka seda, mida teha mullaga, kui see on peenramaal varasematel aastatel herbitsiididega töödeldud, mida siis teha? Kui see muld on nüüd tõesti seal glühvokaatidega näiteks laulda, ega eelnevalt öeldud, siis ega seal midagi väga lihtsalt lahendus, selleks ei ole see muld täiesti glüfosaadi taimekaitsevahendi vabaks saada, et et siin on paljud uuringud on näidanud ka, et glüfosaadi jääke võib leida ka veel mitu aastat peale selle kasutamist mullas veid aines mullas jah, tõesti. Kuna glüfosaat tegelikult laguneb bakterite toimel, sest ta sisaldab süsiniku, mille bakterid kasutavad siis energiaallikana, siis see toimub üsnagi kiiresti, aga klippadadest värgis selline lugu, produkt Tampa mille lagunemine on nüüd mõnevõrra aeglasem, mõlemad, nii glüfosaat, klampa tõepoolest võivad jääda sinna mulda pidama. Aga näiteks kui sinna ikkagi nüüd uuel perioodil näiteks taimed peale istuda, siis tõesti need võivad taimekudedesse ka lõpuks jõuda. Et seda mulda nüüd tervendada, siis tegelikult tegelikult see muidugi väga palju erinevaid meetodeid, et enamik neist on küllaltki kallid ja eks eks nende peale tõesti kuluka piisab veel aega. Aga üks enamlevinud on tõesti need biodeklaratsioon, fotodigalaratsioon, oksitatsioon ja tõesti ka erinevad muud membraan, tehnikad ja sanktsioonid. Kõige levinum, mida maailmas kasutatakse ka Ameerikas, on palju kasutatud, on tõesti see biodeklaratsioon ehk siis mügo saatide kui taimekaitsevahendite jääkide eemaldamine siis mikroobide abile viiakse sisse teostav pinnasesse vastavaid mikroobe, kes siis kasutavad seda ainet siis enda ajutegevuses. Ja kui seal tõesti seda lisada juurde orgaanilist materjali, mis see võib omakorda siis kirjeldada seda bakteriaalset kasutamist. Et sellise metoodikaga on võimalik tõesti see mult ning aja jooksul taimekaitsevahendi vabaks saada. Kust me neid mikroobe, saal? Noh, üldiselt tulebki nagu see tehnoloogia välja töötada, et lisatakse juba sellist mulda, segatakse juurde, kus need mikroobid on olemas, kes seda glüho saati seda vaheprodukti või laguprodukte hambad hakkavad energiaallikana kasutama, et niimoodi kuskilt otse aianduspoest neid ei nokulame, otseselt osta ei saa, eks see tehnoloogia tuleks kasutusele võtta ja sellised võimalused siis ka tekitada. Kui on nüüd juttu sellest, et pinnas see kemikaalidega töödeldud pinnas ära vedada ja uus muld peale, siis kui sügavalt peaks seda mulda ära vedama. Noh, see sõltub, kuidas pinnasel parasjagu on, et kui on kõrge orgaanika hästi orgaanikarikast pinnast, siis see on omakorda jälle probleemiks, et seal kui palju orgaanikat siis adsorbeerub väga hästi seda glüfosaadi jääke, ehk siis glüfosaat ei muutu eriti liikuvaks, seda võiks seda mulda jääda, et siis tuleks ikkagi eemaldada vähemalt orgaaniline osa, et see on 30 senti, kindlasti tuleks sellest pinnasest eemaldada. Kui nüüd tõesti see pinnas, mis on reostunud või töödeldud kemikaalide poolt asuks teistest liivases või liiv savikas pinnases, siis seal tõenäoliselt on see kemikaal juba suuresti ära liikunud. See, see probleem on ka näiteks Eestis seal Pandivere nitraaditundlikul alguses, tegelikult on palju rangemad nõuded Clivodaatidele, kuna sealt ei olnud väga kergesti lõpuks põhjavette jõuda. Kus on herbitsiidide jääglühva saatide elustiku hävitav töö, kõige suurem, kas vees, mullas või õhus? Kindlasti on ta kõigepealt on ta muidugi mullal, sellepärast et erinevad uuringud on näidanud ka seda, et glüfosaat tähendab mullas lämmastiku sidumise võimet tapab seal taimedele vajaliku korisot, samuti õhulämmastikku, siduvaid baktereid. Aga kui see glüfosaat nüüd tõesti jõuab sinna veekogusse, siis mõjuta seal suhteliselt raskesti eeskätt näiteks konnadele. Aga esikirbulistele ja muuhulgas ka pidurdab veekeskkonnas siis loomade süsihappegaasi süsihappegaasi aina vahetus sedavõrd, et võib neil isegi eluohtlikuks muutuda. No kõik see kokku võib siis lõpuks kuidagi taimekudedesse või kui inimesed sellega kokku puutuvad näiteks selle kasutamise ajal, siis tegelikult on näidanud uuringu, et see mõjub ka inimese tervisele küllaltki ohtlikult. Ja on ju Euroopa Liidu liikmesriike, kus glühva saatide kasutamine nii-öelda laial otstarbel on täiesti, on täiesti keelatud. Just, ega tegelikult Euroopa liigubki sinnapoole eesotsas Saksa, Hollandi, Šveitsi ja Prantsusmaaga, et tõesti glüfosaat Euroopa liidus keelustada. Aga lisaks Euroopa liidule on ka väga paljud muud riigid üle maailma, näiteks Brasiilia, Kolumbia, Argentiina, kes on ka tegelikult samas suunas liikumas. Palun, olge kena, lõpuks andke nõu, missuguseid looduslikke umbrohu tõrjujaid. Me võiksime oma aias kasutada. Selle asemel, et keemiat kasutada. Noh, eks on, umbrohtude ennetamiseks ja Nende leviku piiramiseks on näiteks võimalik väga kergesti rakendada sobivat viljavaheldust, näiteks on võimalik kasutada umbrohupuhas külvist või siis ka istus materjale. Põldudel tuleks kindlasti vältida siis näiteks tühikuid, aga oluline on siis õige külviaja külvitiheduse valik? Noh, palju on räägitud ka sellest, et tuleks kasutada selliseid kultuure, mis on umbrohtude suhtes konkurentsivõimelisemad. Aga näiteks aianduses väiksematel pindadel võib seda umbrohu ennetamiseks kasutada ka multši ning mõnel juhul ka umbrohtude leegitamist või siis üldsegi umbrohtunud maakatkest kilega, et need tegelikult neid võimalusi. Kuidas keskkonnasäästlikult tervislikud, et seda umbrohtu tõrjuda, tegelikult on piisavalt palju, et siin on vaja lihtsalt seda pealehakkamist. Loodan, et Margit sai oma küsimusele vastuse, et kõige lihtsam tõenäoliselt on siiski pinnase äravedu, mis on ka kõige kindlam viis lahti saada kemikaalidega töödeldud mullapinnast. Täname nõuannete eest. Kuuno Kasak ut Eestimaa looduse fondist. Uus aiasaade jälle nädala pärast kuulmiseni.
