Tere kõigile aiasõpradele. Aiaaeg on jõudnud nii kaugele, et puid, põõsaid ja talveks kaetud küsikuid tuleb hiirte eest kaitsma hakata. Kordame seepärast aiatarga Jüri Annisti nõuandeid. See on väga-väga suur probleem, minu arvates sellepärast, et neile tõesti meeldib seal sooja talvega seal Lausaliselt mõnuleda ja liiatigi, kui siis veel toidulaud on ka kaetud ja nad võivad vabalt näksida siis selle puutüve või põõsa okste kallal. Ja kõige hullemaks teeb selle asja veel asjaolu, et kui hiired saavad vabalt, et tegutseda, siis nad söövad maapinna ligidalt puutüve või oksad koorest täiesti paljaks jäävad ainult valged raad nii-öelda. Ja see taim on päästmatult hukkunud. Samal ajal, kui ütleme minu arvates jänesed või kitsed nad näksivad küll siit ja sealt, aga nad ei võta nii metoodiliselt järjest ja jäävad ikkagi veel alles sellised kohad, kus puukoor ei ole võib-olla nii vigastanud ja puu võib-olla suudab taastuda, eriti kui me talle appi läheme ja aiavahaga vigastanud kohad katame ja nii edasi. Aga hiirtega on, nagu ma ütlesin, lootusetu olukord. Ja sellepärast tuleb nendega ikkagi tõhusalt, et võidelda ja sügis on selleks väga soodne aeg. Et enne, kui nad nüüd lõplikult nii-öelda talvekorterisse nagu asuvad ja rohkem veel ringi liiguvad siis tuleb kindlasti neile panna ikkagi mürkhõrgutisi või siis lõkse, et nende arvu vähendada. Ja kui me seda oleme teinud, siis ei saa me ikkagi käsi rüppe panna ja ütelda, et nüüd on kõik, nüüd on meil puud-põõsad kaitstud sellest minu arvates jääb ikka vähe. Võime siis nende talvekatete paigaldamisel sinna alla panna veelgi neid mürk hõrgutisi, et juhul kui nad sest sinna tee üles leiavad, et siis nad eelkõige võtavad need happed iidseid hõrgutisi ja saavad siis hukka ennem, kui nad selle kooreni jõuavad. Aga ka sellest võib-olla jääb veel väheks ja, ja kui me tahame ikkagi täiesti kaitset saada, siis peaksime otseselt ka kaitsma seda koort ennast. Ja seal on nüüd abiks meil närilisi peletavad vahendid näiteks näriliste peletusvärv, see on siis selline värv, millega me võime puutüved üle võõbata. Värv sisaldab mürki. Aga see mürk on nüüd vastupidiselt sööda hõrgutistes olevale mürgile selline, mis annab juba lõhnaga ennast kaugemalt Irele teada, et see on seal olemas. Ja seetõttu ta loobub selle koore nägitsemisest, mis on siis värviga kaetud. Värv püsib puul? Elu on näidanud peaaegu, et kaks aastat vihm teda maha ei pese, aga puutüve jämenedes nii-öelda see värvikiht katkeb ja siis tekivad värvivabad kohad ja siis ta enam ei aita, aga selle läheb vähemalt jah, paar aastat selleks. Nüüd tuleb vahet teha selgelt, et on olemas ka veel tüve valgendamises kasutatavat lubivärvid. Need on tõesti sellised, mis peavad aitama päikesepõletuse vastu kevadisel ajal. Aga nad ei pruugi aidata. Ta näriliste vastusest. Lubi võib-olla ei ole nüüd nii tõhus kaitsevahend ja teine asi, vihm pesed lubivärvid kergesti maha ja siis on puu kaitsetu näriliste eest. Nüüd on ka palju küsitud, et kas näriliste peletusvärv aitab ka teiste kahjurite vastu, see on siis nüüd jäneste ja kitsede vastu? Aitab kindlasti, sest nemad tunnevad selle mürgi ära. Ainuke probleem on selles, et, et raske on selle värviga katta, nüüd ütleme seda võra peenemaid, oksi juba ja ülemisi oksi, sest see on suur töö ja värvi kulub ja jääb ju inetu. Sest see värv on valge sellepärast, et kaitsta ka siis selle kevadise päikesepõletuse eest veel puutüve. Ja see puu jääb siis nagu imelik, kui ta üleni nagu valge on. Aga lohutuseks siis nii palju, kui meil on kaitstud tüvi ja võra alumised jämedamad oksad, kui need jäävad jäneste ja kitsede poolt puutumata, siis ikkagi see puukahjustus on nagu väiksem, sest kui jänesekits näeksid neid ülemisi oksakesi, siis see on peaaegu sama töö, mida me ise nagunii kevadel teeme, kui me puid põõsaid tagasi lõikame. Sel juhul jah, see kahjustus jääb märksa väiksemaks. Olemas veel ka teine peletusvahend Pole mitmeidki peletusvahendeid erinevate firmade poolt tehtud, mis põhinevad sellele efektile, et sinna on lisatud verejahu. Ja siis vere lõhn nagu hoiab eemale rohusööjaid loomi seal siis jällegi eelkõige mõeldud jäneste ja kitsede vastu. Seal on jälle see mahapesemise oht olemas, aga samal ajal ta nagu ei jää selline valge ja teda saab siis kasutada paremini võib-olla nende ülemiste okste kaitsmisel. Üks asi, mida vihm kindlasti maha ei pese, üks abinõu on metallvõrk keerata see ümber, näiteks viljapuutüve ja saiasõber on küsinud, et ta on kasutanud metallvõrku kui silmasuurusega üks korda üks sentimeeter ja pannud selle umbes ühe meetri kõrguselt ja küsib samal ajal, et kas see võrka hiiri peab kinni. Vennad poevad sealt vahelt ikkagi läbi ja kui sügavalt see oleks vaja mulla sisse kaevata. See on nüüd niisugune komplitseeritud küsimus, minu arvates tõepoolest ega see võrk, kui oleks tõhus, aga, aga kui sinna nüüd jääb kusagile alla selline väikene ruumikene, kus siis hiir läbi mahub pugema, siis ei ole temast hiirte vastu kasu. Ja võib-olla see hiir ise kuigi sügavale mulda ei suuda tungida. Aga hiired võivad kasutada muttide vesirottide vanasid käikusid ja neid pidi üsna sügavalt siis maapinda jõuda ja ikkagi tüveni jõuda. Ei oskagi päris täpselt öelda, kui sügavalt seda siis peaks maapinda kaevama, sest mutikäigud võivad ikkagi üsna sügaval olla. Häda on ka selles, et nende võrkude paigaldamine on ju üsna suur töö, eriti kui need veel maa sisse kaevata ja nende äravõtmine jällegi suveks, noh nad võivad ju ka jääda, kui see silma ei riiva. See on niuke maitsema. Aga noh, jäneste ja kitsede vastu on ta muidugi tõhusaks kaitseks. Päikesepõletust see hakkab meie ilu- ja viljapuid ohustama vist alles veebruarist, kui päike hakkab kõrgemalt käima. Enne aastavahetust ei ole selle teemaga mõtet nagu tegeleda, sest päike on siis nii madalalt käib ja teda on harva näha, et seal põletust vaevalt et tekib. Ja liiatigi on see oht, et kui neid okaspuid ja igiAljaid põõsaid juba varakult mähkida nüüd varjutusvõrkudesse või muudesse varjutusvahenditesse nii-öelda siis võib ta seal all nagu hauduma minna, kui on väga pehme talv või siis et liigse soojuse tõttu kapp seal olema soodne mikrokliimaseenhaiguste levikuks. Nii et on parem kui sellisel juhul veel neid võrke pandud ei ole, eriti kui need tihedamalt ümber mähkida. Varem paneme nad siis kuskil veebruarist alates või jaanuari lõpust alates, oleneb, kuidas nad ilmaprognoosid on. Kas päikselisemat ilma lehmi. No millised igihaljad okaspuud tingimata vajavad ereda päikese eest kaitset. Eelkõige muidugi on väga altid põletusele pukspuud näit eks igihaljast lehtpuudest, põõsastest, nimetatuna okaspuudest on väga altid saama päikesepõletust väga armastatud ja hinnatud koonilise kujuga kanada kuuse sordid kroonika jagada teised sordid, mis on selle põhjal veel saadud. Kuigi elu näitab, et Need sinakamad, koonilised sordid nagu Sanders, bluuja, bluu vander ja ka neid, et valgete või kollaste võrsetega sordid võib-olla ei olegi nii päikesepõletuse õrnad kui see kõige tavalisem roheline koonika. Aga neid tuleks muidugi kaitsta, sest need saavad väga sageli kannatada. Saavad ka kannatada mitmesugused kollaseokkalised, ebaküpressi näiteks või mitmed-mitmed, see on aastati nagu erinev, missugused need täpsemalt pihta saavad. Aga sageli nad siiski saavad. Muidugi tuleb tähelepanu pöörata ka rododendronid, teleküü vitsad selle endale turbaaiataimedele sest nendel on jällegi suured nahkjad, lehed tumedad ja seal teeb päike tõsist laastamistööd. Kevadeti, kui maa veel külmunud on. Nii et nendele igal juhul tuleksid panna varjutuskatted peale. Nõuandi saia tark Jüri Annist.
