Tere kõigile aiasõpradele pakasega alanud ja vähemalt Põhja-Eestis lumerohkeks kujunenud jaanuarikuu saab tänasega läbi. Viimane nädal on toonud koguni vihma ja plusskraadid linnatänavad lainetavat vees. Aga kus just lumi ei sula, seal on ta raskeks muutunud ja okaspuud vajavad kindlasti aiasõbra abi. Oleme nüüd helistanud Räpina aianduskooli Pendroloogia õppejõule. Andres Vaasa Leht, tere hommikust. Tere. Öelge palun, kas mitte ükski okaspuu ei armasta rasket lumekasukat või mõni siiski armastav? Kui mõtelda liitidesti kõikidele okaspuudele, võib-olla tõesti ei ole see kasukas alati päris meeltmööda, aga eks nad lepivad sellega Artega seda lund ei saa ka ära keelata, selles mõttes osad liigid on sellest lumest väga vaimustuses ja neid kaitseb, osasid mitte. Ja kui tänasel hetkel vaadata seda eestipilti, siis tõesti Põhja-Eestis on seda lund tunduvalt rohkem, minul on aiast seda kuskil ainult 15 sentimeetrit ja see on väga hea ja kohev ja õnneks tuli see lumi ka sellel aastal ideaalses olukorras maha, sellepärast et enne jõudis maa ping üsna tugevasti külmuda ja sellest lähtuvalt on paljudel liikidel praegune seis üsnagi hea ja kui nüüd väga suurt sula ei tule, siis ma arvan, et see headus kestab veel pikka aega. Nii et siis ei pea praegu muretsema, et lumi on liiga raske ja murrab seal oksi või painutab võrast välja. Seda kindlasti tuleks vaadata, kui nüüd me mõtleme nendele taimedele, kes on niisugused kõrged ja kui seal okste peal on ikkagi lund, mida tuul ei ole veel näiteks maha poetanud, siis on mõistlik seda nüüd sulaperioodil maha lükata. Kindlasti ei tohi seda teha sellel, kel kui on tugevad miinuskraadid, sest see mõjub puule väga halvasti ja tekitab palju mikrokahjustusi ja võib siis olla ka niimoodi, et kevadel on ilus roheline ja need kahjustused näiteks avalduvad alles seal jaanipäeva paiku, kuivanud okstel oli ja nii edasi. Küll aga suuremad sellised lumemütsid, mis võivad koolutada toksi laiali võras ja muuta võra välisilmet. Nendest mütsidest võiks siis ettevaatlikult vabaneda, kõike seda lund ei pea sealt pealt ära lükkama, sellepärast et eks see poetub ikkagi siin sulaga võib-olla ise ka maha ja parem on, kui ta sealt ise tuleks, aga on niisugused suuremad mütsid, elupuusortidel on mõistlik maha võta ta, selleks võib kasutada siis väikseid dokikesi, millega siis lõhkuda see lumi ära, mis tõenäoliselt tänasel hetkel tänu näiteks vihmale, mida Eestis eri paigus on juba sadanud, on muutunud selliseks tükiliseks, seda nagu luuaga ja teiste vahenditega raske maha lükata, et siis võib kasutada selliseid pisikesi peeneid dokkija sellega lihtsalt raiuda, see lumekamakas niimoodi väikesteks trükitakse poetada selle puu pealt maha. Teine küsimus on muidugi nende kuudega, kes on jäänud selle tüseda lumikatte alla, nendel on nüüd väga heaolukord, senikaua kui see lumi ei ole läbi sulanud, ehk siis kui Tallinnas seda lund on ikkagi seal pea pool meetrit. Praegusel juhul see lumi sulab ju ainult pealmises kihis ja kuna Alton maapind külmunud, siis nendel riikidel, kes on maapinnalähedased, on tegelikult ideaalne talvitumisolukord, sellepärast et sinna alla sula praktiliselt ei jõua ja selleks peab ikkagi sadama kõvasti vihma ja temperatuur minema tugevasti plusspoolele, et see tohutu lumekiht läbi sulaks. Ja tegelikult kõik roomavad kadakad, rand, kadakad, jäiga kadakad, kes meil on pinna Katjatena aedades, tegelikult naudivad tõenäoliselt seda kohevat lund, mis nendele maa külmumise järgselt peale tuli ja senikaua, kui sula ei ole jõudnud nende kadakate niipea nagu mitte millegipärast minu arvates muretsema küll, aga mure läheb suureks siis, kui kuskilt voolab näiteks peenrast või on see taim natuke madalamad kohad, et kui nüüd jookseb sinna kuskilt räästavesi või mingi muu vesi peale ja see ei saa külmunud mulla tõttu maast imbuda ja see pinda kate okaspuu jääb jäässe ja külmub hiljem sinna vee sisse. Vot see lõpeb küll, et tavaliselt, et seda peaks arvestama, et kui praegu sinna lume alla koguneb vesi, mida me näiteks ei näe, et see alumine maapinnalähedane osa on kõik niisuguseks pinud lumeks kujunenud, et vot see on küll ohtlik, et kui selliseid kohti on aias kogemata kombel sattunud või mõni puu on sellisesse kohta istutatud, siis seda peaks ikkagi vaatama. Selle ohu korral oleks mõistlik seda vett püüda kuidagimoodi ära juhtida sealt, et ei jääks ja sisse. Ja see juhtub siis juba miinus viie kraadi juures, et see vesi, mis on sinna valgunud, et see jäätub ära ja siis oksad ja tüvi ja juur jääb sinna võib-olla mitte juur, aga oksad ja tüvi jäävad jäässe. Jah, kahtlemata, aga ma arvan seda, et kuna see lumi on mõnes kohas tõeliselt tüseda kihina maod Ta suudaks selleks peab ikka olema tõenäoliselt 15 kraadi külma, sest see lumekiht, mis peal on, see siis muutub nüüd antud hetkel selliseks kõvaks, aga selle alumise kihina jõudmiseks peab olema väga tugev sula, nii et sinna alla tõenäoliselt jääb ikkagi selline õhuline kihvt. Sellist kohevat lund, mis on selle taime talvitumiseks ikkagi väga hea probleem, võib-olla tekib selle lume äraminekujärgselt sellepärast, et maa on külmunud ja kui nüüd kevadel järsku see lumi ära läheb ja Paksu toreda vaibal olnud pinda kattev okas puu päikese kätte satub ja muld on külmunud, siis need märtsi päikeserohked päevad võivad tõesti kutsuda esile tavapäraselt rohkem päikesepõletust. Oht tõenäoliselt saab olema suurem sellel kevadel lume äramineku ajal, kui ta järsku selle paksu lumekivi alt vabaneb. Maapind on külmunud, juured ei suuda sealt mingit vett omastada ja vot sellisel juhul on teda lumemineku järgselt vajalik varjutada. See võib tulla osadele sellise täiendava asjana. Päris selline ideaalne talv ütelda, praegusel juhul ainuke asi. Ükski asi ei ole nii täiuslik, et tal midagi viga ei ole, et me räägime siin, et on tore, et on muld ära külmunud, see on väga hea. Seentel ei ole eriti hea olla seal kohev lumi tuli külmunud maale ja nii edasi, aga sellele järgneb jällegi see kevadel lume äraminekuefekte, et kui ta läheb väga järsku ära, seal satub see taim järsku päikese kätte, näiteks siis võivad kahjustused olla tunduvalt suuremad. Kui nüüd hoolikas aiasõber on oma okaspuud juba sügisel kas talvekangasse või kevadpäikese eest varjutus kangasse mähkinud siis kas on karta, et lumi sealt pealt ise oma raskusega maha ei vaju? Kui nüüd on alla ehitatud sellele pakase kangale või ka, ütleme sellele varjutus kangale karkassi, ma arvan, et ei pea millegipärast nagu muretsema. Küll aga tuleb kevadel mõelda sellele, et selle varjutatud taime alumine osa, kuhu ei ole lund tänu sellele kangale võib-olla üldse sattunud, on tavapärasest rohkem külmunutes külm õhk läheb läbi okste sinna maapinnani. Ja kui maapinda üldse lumi ei kata, siis tegelikult puudealune, kus lund ei ole, külmub üsna tugevasti ära ja sellepärast peab kevadel alati enne katete eemaldamist olema veendunud, et muld selle taime juurte ümbruses ja taime all on täielikult sulanud. Et selleks me peame siis kas mõne hanguga torkamad seal keltsa enam all ei ole või siis mingisugused raudpulgad sama selleks, et me oleme veendunud, et on vähemalt seal 30 40 sentimeetrit pealt sula, väiksemate puude puhul aga parem on, kui seal üldse mingisugust sellist keltsa moodustist all ei ole. Alles siis me võtame pealsele varjud kanga ära, nii et kevadel liiga varakult varjutuskangast eemaldades me tegelikult loome olukorra, et seesama, mõni päev võib-olla, mis ta saab seda intensiivset päikest näiteks seal ütleme märtsi lõpus, aprillis, kui me seda kangast eemaldame, et need mõne esimese päevaga võid ta saada selle päikesepõletuse, kuna maa on külmunud, sellega ei tohiks siis sellel aastal kindlasti kiirustada. Kui kevadel selgub, et mõni oks on okaspool lume raskuse pärast võrast välja vajunud kas seda annab tagasi painutada või kuidagi fikseerida nööriga tüvele lähemale, nii nagu ta algselt võras oli? See sõltub nüüd taimekujust võime, räägime sellisest, sest ümarad või ovaalsed vormidest on netis elupuude puhul ja mõnikord kadakate puhul siis annab neid muidugi tagasi, palun seda küll, aga selleks me peame need siis fikseerima sidemetega tüve külge, kui seda annab, või siis tegema nii, et et kõik need oksad, mis on üksteisega nagu koos, et neid me seome, siis kokk selleks, et see tervik taastuks. Aga kui nüüd on tihe ja kompaktne taime ikkagi väga nagu turritavad välja, siis mõnikord tuleb lahendada segaäralõikamisega, lõikame lihtsalt selle oksa välja. Nüüd samba kujulistel taimedel on sageli niisuguse suure lumega oht seda oksad tüved lahti rebida, see oht on täitsa olemas ja sellepärast no niuksed kiiremad aednikud, kes sügisel lenda puid näiteks kinni sidusid, et nendel on muret vähem, aga praeguse hamba kujulistel taimedel on tõesti vajalik need lumemütsid ikka püüda ettevaatlikult sealt pealt ära võtad väga suurt sellist deformatsiooni siiski veel. Kuna osad liigid näiteks väga kergesti taastuvad, et siis mõnikord niisuguste välja rebitud okste puhul. Ja painutatud okste puhul on mõistlik need ära lõigata, kui nad visuaalses pildis nii-öelda seda puud väga vaeseks ja, ja õnnetuks ei tee. No see kõik on juba meil kevadine mure ja kuidas seda siis kujundada, aga praegu Andres Vaasa, Räpina aianduskooli õppejõud palju tänu ja järgmist aiasaadet kuuleme jälle nädala pärast kuulmiseni.
