Täna hommikul ütleme kõikidele aiasõpradele peri Tallinnast kesklinnast, politseiaiapargist, puhu aiandusspetsialist. Eneli, käger, sa oled meid toonud. Ja nüüd me vaatasime neid kastanipuid, mis siin kasvavad, mida sa siin märkad? Sime hobukastaneid, hakkame sellest pihta, et tegelikult kas ta on, meil ei kasva, aga nüüd, kui ringi käia aedades kiites ja pead ülespoole lüüa ja vaadata neid pruuniks läinud kastanilehti, mis tänavu aasta on juba ilusasti kaunid pruunid, siis me tegelikult märkame, et see leht on natukene teistmoodi pruuniks läinud, kui me oleme harjunud. Et on siukseid ümmarguse trendid puulehtede peal ja teinud, näitab tegelikult seda, et seal tegutseb hobukastani-keerukoi terava osta ka keskkonnaamet on palunud oma kodulehel on niisugune võimalus nendele märkige üles või teatati neile, kus kohas te märkate selle kahjuri tegutsemist. Et see on järjekordselt nüüd üksi sisse tulnud liit veel looduses. Et kui ohtlik ta on, keegi ei oska seda öelda, sest puu on ju suur, et kui teda nüüd väga palju on siis võib-olla tõesti fotosüntees häirub. Ja taim võib nagu kannatada saada, sest Eestis on tegelikult kaks põlvkonda seal hobukastani-keerukoi, esimene on kusagil maikuu lõpus märkame esimesi siukseid pisikesi ümmargusi ringe lehtede sees. Ja teine on siis ütleme juuli lõpp, august, kus on siis niisugune tugevam rünnak juba, et need, kes on ületalve olnud, on jõudnud nukkuda, on saanud valmikuks ja nüüd on uued munad siis koorunud, vastsed tegutsevad. Et kuidas ta üle talve elab, tõenäoliselt sellesama varisega ehk nende lehtedega, mis puude alla maha kukuvad. Siin mõned aastad. Me oleme proovinud koduaedades erinevates, nii Muhus kui siin Tallinnas ja Tallinna lähiümbruses maha varisenud lehed lihtsalt kokku korjata ja ära põletada. Sellega tegelikult ju vähendame väga tunduvalt seda kevadist liblika lendu, see liblikas ise pisikene olla sendimeetri, pigem riidekoi sarnane täiesti tühise ja kahjutu tegelased. Ja kui nüüd lehed kokku korjata ja ära põletada, siis see kevadine lendlus on väike ja tõesti tundub, et sügisel see väga suur massiline lehtede pruuniks minemine jääb ära. Need on siuksed, üksikud pritsida tegelikult nagu millegiga ei saa, esiteks on puud kõrged ja kuna kahjur tegutseb kahe lehekihi vahel, siis tal ei mõju ka ükski sihukene vahend. Et siin oli tegelikult ka, ütleme siis keskkonnakaitsjatel või loodusuurijatel kaks seisukohta, et kas siis nüüd tohiks kokku need lehed korjata ja ära põletada või oodata, et äkki saabub siis looduslik vaenlane. Aga koduaias ma siiski soovitan ikkagi lehed kokku korjata ja ära põletada, et me ei suuda jääda ootama seda loodusliku vaenlase tulekut. Kui ma koduaias vaatan oma hobukastaneid, hobukastanid aedades koduaedades ja väga palju ei ole, sest ta suure võraga ja kuigi ta on ju ilus kaks korda aastas, siis kui ta kevadel õitseb ja siis kui tal on sügisel värvilised lehed. Muuseas, kui palju üldse aedades hobukastaneid kasvatatakse, tegelikult on hobukastan rohkem pargipuu ehk teeääred, et tõesti, kui on väga suur koduaed, siis on jah, punase õiega hobukastanid on seal ikkagi näha, aga ta on meil siiski ütleme tänava äärepuu ja just sihukestest eramajapiirkondadest on neid seal just pöörata siis tähelepanu, et vähemasti seal ta siis nüüd ei leviks edasi. Aga jah, vaid maakohtades, kus on suured siuksed, no ütleme siis taluaiad, mis on ikkagi juba hektarites, et seal on ikka, kipub olema igaühel kaks kastanid seal aiaski olemas. Aga kuidas ma siis ikkagi aru saan, et kas see on lihtsalt mingisugune sügisene lehe kolletus või on tegemist selle hobukastani keeru koiga? Hobukastani-keerukoi tekitab siis kahe lehekihi vahele, siukese esimene kahjustus on hästi tõesti ümarad ringid ja kui vastu valgust, lehte vaadata, siis on näha ka seda vastset seal täies tegutsemas. Sügisene kahjustus, kui neid juba on palju, siis on neid ka nii palju seal olnud, et paraku need ilusad ümmargused ringid on omavahel kokku kaevatud ja ära söödud, nii et see lehe sisemine osa kipub kõik pruun olema servad ja alati olema. Et see, kui serv läheb niimoodi pruuniks, et me vaatasime ka siin, et et näed, et vahtrale on samamoodi, et see on tegelikult nüüd siis ütlemisi, sellesügisene probleem juba, see on nüüd pigem siis ütleme, toitesoolade probleem on vähem ant ja soomlasi liiga palju ja Timesis näitab seda välja. Ja meil oli ju ikkagi kolm-neli nädalat, tähendab ikka väga kuiv. Mis juhtub, kui seda keerukuid see ei tõrju ja kui kiiresti ta selle puu siis hävitab. Ma olen näinud, tähendab nii Lätis kui siin Eestis ringi käies, et kui siin nüüd Tallinna inimesed näiteks sõidavad ka Pärnu poole välja, siis laagris on tee ääres suured hobukastanid, mis olid juba tegelikult augusti alguses täiesti pruunid. Et lihtsalt taimel jääb see toitev, noh ütleme siis fotosünteesi või lehepind jääb väiksemaks, toitumine on häiritud, puud on nõrgemad ehk vastupidavus, ütleme talvele kindlasti halveneb ja kui toimuma muutunud nõrgemaks, noh, siis on järgmised haigused tal kallal, seened kipuvad siis kimbutama, et lihtsalt ta Marvata kurnab mingi hetk puu ära. Nii et ainuke vahend, mida me praegu võime loota, on see, et need varisenud lehed sügisel kokku korjata, ära põletada. Aga kui tulevad mingid hästi külmad talved, kas need piiraksid keerukoi levikut? Ma arvan küll, et võib-olla selle leviku aktiivsus ongi, sõltub ka sellest praegu, et meil on olnud tegelikult ju kolm olematut talve ei ole külma, noh, lund ei ole samuti olnud. Kui tuleks nüüd tegelikult palja maa peale või vähese sihukese lumega yks korralik külm, siis ma arvan, et enamus nendest keerukoidest kohuka. Kas seda oled näinud kõikides Eesti maakondades? Nii Saaremaal olen näinud Hiiumaal, Tartus, Valgas, Tallinn-Narva, need on tegelikult meil ikkagi kõikjal juba sees levinud. Aga Soomes oled näinud Soomes samamoodi olemas, et ei ole ka Nevand meist mitte maha jäänud selle koha pealt. Siis ainuke nõuanne on, siit tuleb hoolikalt vaadata oma hobukastaneid üle, mis talu maadel või aias kasvavad ja, ja kui märkad niisugust pruuni kahjustust sügisel, siis tuleb hakata tõrjuma. Kas on olemas ka mingi koduleht või mingi raamat, kus ma rääkisin pilti klassikalisest hobukastani-keerukoikahjustusest? Ma arvan, et kui nakkuma võtan raamatu, siis ma tean, et mu oma raamatus siin ja sealpool aknalauda on see pilt sees. Selle pilt ja seda infot olen ma üles pannud ka Facebooki substralid sellele kodulehele et sealt leiab ja pilte, kui isegi Tokitsega sisse arvutisse googli otsingusse hobukastani-keerukoi, siis tuleb päris suur piisavalt, ma arvan, erivalikus neid hobukastani-keerukoikahjustusi pilte välja. Aitäh, Heneri kena päeva jätku teile. Niisiis, kes tahab hobukastani-keerukoi ladina keeles kaameraaria ohvri bella kohta veel midagi lisaks lugeda, siis soovitan ajakirja Eesti loodus 2009. aasta kaheksandas numbris olevat Ehasfilpoonise Marika Männi ja Eve Veromanni artiklit. Eestis märgati hobukastani keerukoid esmakordselt alles 2007. aastal ja vähem kui 10 aastaga on see kah Jüri juba peaaegu igasse maakonda levinud. Nagu tänases saates kuulsime. Järgmine aiasaade jälle nädala pärast. Kuulmiseni.
