Head uut aastat kõigile kuulajatele. Kui jaanuaritorm pole teie aias kahju teinud, siis on mõnus veel pühi pidada kordamegi meie arhiivist nõuandesaadet, kus Räpina aianduskooli õppejõud Andres Vaasa vastab aia sõprade küsimustele. Esmalt on mureks kalmistu platsile umbes 15 aastat tagasi istutatud elupuud mille võra on jäänud õigel ajal kujundamata. Puud on liiga suureks kasvanud ega näe enam kenad välja. Kas elupuid tohib ladvast umbes meetri jagu lühemaks võtta või jäävad siis puud põdema? Siin Andres Vaasa vastus. See sõltub sellest, kui valgusrohkes kohas need kalmistul kasvavad, need harilikud elupuud kui nendel alumises osas on ilus ja täiesti selline normaalne oksvastik külgharud on olemast Alt Laasunud, ei ole, siis põhimõtteliselt võib võtta, tema hakkab sealt ilusti uuesti edasi kasvama. Ma loodan, et need 15 aastased, tõenäoliselt hambakujulised puud on seal oma paari meetri kõrgused või rohkem. Sellisel juhul selle meetri äravõtmine nüüd otseselt kaasa nüüd puuhukku ei too. Kui selles alumises osas säilib piisavalt palju oksastiku kui Donald plaasunud, siis võiks mõtelda nende asendamisele, sellepärast et sellise sealpool ei pruugi hakata asenduseks kasvavaid oksi arenema. Ja, ja sellisel juhul ei ole see otstarbekas, aga kui ta on ilusti maapinna lähedalt algava oksastikuga sellisel juhul selle vegetatiivse osa vähendamine, et küll puut traumeeriv ja mõneks ajaks võib-olla võtab põdema, aga ta saab sellest üle. Siis on küsimus ühel aiasõbral, kelle aias kasvab juba mitmendat aastat must mänd. Tavaliselt mändewist varjutama ei pea ja pärast ei hakanud see aiasõber ka eelmisel aastal muretsema kuni ajani, kui te märkasite mustal männil on üks külg pruuniks läinud. Sisse aiasõber püüdis varjutada, et ülejäänud puud päästa ja mänd oli terve eelmise kevade ja suve niisuguste pruunide okastega. Aiasõber pritsis ka mõrusoolalahusega seda musta mändi ja märkasid, et siis mõne aja pärast ajas puuma pruumid okkad maha aga nüüd on ilusast käharast männist jäänud järele suhteliselt hõre. Puuokste otstes on veel okkaid, aga tüve poole minnes on kõik lage ja paljas. Ja ta küsibki, et kas on veel lootust, et sellest puust saab asja ja kuidas oleks õige panna varjukangast ümber, kas, kas see peab olema mingi tugede peal või täiesti ümber puu või niisama üle visatud või kuidas oleks õige panna mustele Männile peale varjutuskangast? Ja möödunud aastal tõesti mustad männid muutusid lõunapoolselt küljelt pruuniks ja see kahjustus eelkõige tuli siis lume piirilk ja muutis tõesti need musta männiokkad kõik pruunikaspunaseks. Millised siis suve jooksul varisesid niimoodi järk-järgult maha. Pungad jäid enamjaolt terveks, kuid mõned kohad, võib-olla pungad olid kahjustanud, nii et tegelikult must mänd oma olemuselt põhiliigina saab meil üsna hästi hakkama, kui ta on juba piisavalt suureks kasvanud, et kui on juba suur puu, siis need kahjustuse ulatuselt vähenevad, aga noortel puudel, mis on ka äsja istutatud või ei ole veel piisavalt palju oma juuri ja Eestimaapinda suutnud kasvatada, nendel tõesti on see oht, et nad jäävad päikesepõletuse ohvriks. Ja see päikesepõletus võib siis olla üsnagi suureulatuslik ja võtta näiteks ära kogu lõunapoolse külje. Sellelt okaspuu, ütleme, mustamäeni sordil ja eriti need sambakujulised sordid on, tundub, et tundlikumad kui sellised madalamad ja ümara kujuga sordid. Selle vältimiseks on soovitav sügisel see must mänd lihtsalt kinni siduda, kuid sambakujuline näiteks panna ümber mõned nöörid ja soovitatav oleks lõunapoolsele küljele panna kaks suurt majja ja vaia vahele tõmmata varjutuskangad mitmekordselt, et mitte pakkida neid suurte pikkade okastega puid otse selle varjutuskanga sisse. Veel hullem on, seda teda pakkida ei tohiks pakasekangaga, et sellepärast, et need okkad surute sellisel juhul, kui see pakasekangas on selle puu peal surute, nii kokku, et sellega teete pigem kahju kui kasu. Ja tegelikkuses on tõesti võib-olla mõistlik ainult teha temale ette sirm, et päike jõuaks temani ja lumemaalimise vältimiseks siduda lihtsalt nööriga kokku. Sest kui te panete selle varjutuskanga sinna peale, siis need pikad okkad, okkatipud tulevad sellest varjutud pangast kõik läbi. Järelikult ütleme see varjutuskanga peal olev osa ja okkad, mis on sealt läbi tulnud, ta võtab neilt okkatipud ka pruuniks, et muidu pruun ei ole, aga okkatipud on pruunid, nii et, et otstarbekas on talle hirm ette teha. Nüüd on meil kolm küsimust nulu kohta. Nulule kasvavad kevadel noored võrsed, augustis-septembris langevad okkad maha, järgmisel kevadel jälle, aga enne selle aasta uusi võrseid on okstel niisugune kolme nelja sentimeetri pikkune ilma okasteta jupp, millelt eelmisel aastal okkad maha langesid. Nüüd kahjureid ei ole puul leitud, nähtavaid kahjustusi ka mitte. Ja kirja autor küsib, et millega võib olla tegu. Jah, see on tüüpiline probleem, mis kimbutab eriti just korea on ulgu ja tema sorte. Ja tegelikkuses on sellel üks ühine põhjus. Eesti oludes on tõenäoliselt sisse tulnud kartuli lehemädaniku ka sarnane kahjustaja, ehk siis teen haigus, et nendel on sama perekond, mida tekitab siis kartuli lehemädanik. Vot see on üks seen, mis on levinud nüüd viimastel aastatel üsna massiliselt ja just eelkõige korea nulul ja sellel puhul on tõesti nii, et okkad muutuvad pruuniks kevadel, kui ütleme, lumi ära läheb ja lähevad järjest pruuniks ja varisevad maha. Pungad on terved, pungadest arenevad uued võrsed ning kas jätkub edasi, aga nendest kohtadest, kus okkad on ära varisenud, sinna enam uusi okkaid kunagi ei kasva ja selle tõttu jääb tõesti puu sellise õnnetu ja silma riivama välimusega. Sellisel puhul on mõistlik kasutada pritsimist ja pritsida nende prep paraatidega millistega pritsitakse kartuli lehemädaniku, et need on siin taimetoodangu inspektsiooni kodulehel kõik üleval, sealt peaks siis vaatama, tegemist on ühe ja sama perekonna esindajatega, et järelikult kui on üks ja sama perekond, siis on tõenäosus, et tõrjevahendina saaks kasutatud samasuguseid kemikaale, mida siis kasutatakse kartuli lehemädanikutõrjel. Ja tõesti, see on olnud suur probleem, et mõnes kohas võib olla tegemist päikesepõletusega, kuna see on niisugune süstemaatiline olnud, et igal aastal on selline probleem jätkunud, siis on otstarbekas teha seda pritsimist kevadel ja kohe enne siis pungade puhkemist pritsida see kõik üle ja kui on võrsed juba täiskasvanuks saanud, et nad enam nii rohted ei olegi, suvel võiks seda pritsimist korrata Pole ka välistatud see, et mingisuguse trassid, mis, mis siin levivad, tulevad meelega Sid kartulipõllult näiteks ja, ja kahjustavad seda nulgu, et, et ma ei oska selle kohta nii täpselt öelda, et mina ei ole seda niimoodi uurinud. Ökoloogiliselt, aga, aga see võib olla aga muidugi haigustekitaja perekond on üks ja sama. Aga kui see Korea nulg on nüüd niisuguste lagedate okstega, mida teha, kas ikkagi loota, et, et ülevalt poolt pärast mitmekordseid pritsimisi jääb ta kõik terveks ja ilusaks või tuleks temast loobuda ja ta endale aeda uus Korea nulg ja juba algusest peale hakata teda pritsima õigete asjadega? Kui ta noornulg ja tema oksastik ei ole veel kasvanud väga laiaks ja kõik muud asjad, näiteks oksad kasvavad normaalselt edasi ja nii edasi, sellisel juhul noorel puul võiks selle pritsimisega siiski kasu saada ja tema aeg-ajalt nii-öelda järk-järgult taastub, et see võtab küll aega, aga kui seda haigustekitajat tema kallal enam ei ole, siis järelikult tema okkad ka ei hakka varisemad. Sellisel juhul tuleb meil haigustekitaja välja saada ning puu taastub aja jooksul. Kui nüüd on tegemist suurema puuga, kelle sisemine osa on juba täiesti okastest laadunud ja tema võra on niisugune suur ja lai siis võib natukene teda püüda tagasi lõigata, nii-öelda ergutada seal sisemuses ehk tüve lähedamal tatsuma uusi võrdeid, et muidu jääb sisemine osa väga kõre ja sellisel juhul see puu on inetud, kui ta on seest täitsa tühi ja siis võra välispiir on ainult roheline, sellisel juhul on mõttekas võib-olla siis kas tagasi lõigata või asendada uue taimega. Andres Vaasa, Räpina aianduskooli õppejõud suur aitäh teile nõuannete eest.
