Te. A. Tere varahommikust, täna on teisipäev, neljas veebruar  ja terevisioon alustab viis minutit on puudu kella seitsmest. Ja me alustame sellisel jah, kargel hommikul päris mitmes  paigas on miinuskraadid ja no iseenesest see kargus on ju  tegelikult täitsa mõnus. On, ja mina ei pidanud auto aknaid kraapima,  aga ma tean, et mõned siin ikkagi pidid selle tegevusega  varahommikul tegelema ja mina näiteks pidin  ja muidugi tähendab see miinuskraadi seal õues  ka seda, et paiguti on teed libedad, nii et heidame pilgu  ka tee ilmakaardile. Jah, neid jäiseid teelõike on päris palju,  me teame juba, näete hoiatused umärgiga siis härmatist  ja jäiseid ja Tartu juures see on, loobu,  see on nüüd loobu. No jah, ega niimoodi vaadata. Pildi pealt kohe aru ei saa, aga hoiatusi on tõepoolest  palju ja nagu me näeme, siis Tartu kandis on toimunud  ka liiklusõnnetus. Juba varahommikul raske avarii praegu rohkem teada ei ole,  aga nõnda siin siis kirjas on. Olge ettevaatlikud, teed on täna varahommikul  siis libedad just sellepärast, et öötundidel on külmakraadid. Aga täna päeval ka väga palju vist üle nulli ei tule,  nii et see nädal vaadates pikemat prognoosi kuni laupäevani,  pigem siis sellised väikesed miinused. Jah, Postimehe ilmateade ütleb, et päikseline,  aga karge selline ilm on meil täna muide sellegipoolest  vaatamata miinuskraadidele lilled õitsevad. Huvitav, kas see külm võtab nüüd ära lumikellukesed,  tead, ma arvan, et lumikellukesi ei võta,  kui niimoodi paar kraadi korraks lähevad,  nürts, aga siis kui on nagu soojem ja paistab  siis ja ilusad uuesti, see on muide eile minu tehtud pilt,  käisin jalutamas ja nägin esimest korda niimoodi,  noh, live'is ma ei olnud sel talvel kevadel veel näinud,  no täitsa õitsesid ja tundsid ennast üsna rõõmsalt Tallinna  kesklinnas Tallinna kesklinnas lumikellukesed sinilillelehed  on seal vahepeal aga veel ei olnud ja lumikellukesed olid aga,  aga sinililli veel mitte. Virtuaalselt saame me, need õied muidugi saate tänaste le  sünnipäeva lastele jah, keda on päriselt toredasti palju,  keda me isiklikult tunneme, nendele on eriti hea meel,  ma loen siit ette, näiteks täna on sünnipäev sellistel  inimestel nagu Andres Sööt, Vahur Kalmre,  Piret Kalda, Marko Matvere, Mihkel Kärmas,  Laura Prits ja Erle Loonurm. Kõigile palju õnne, palju. Kui see, palju neid jagub kõigile. Jaa, aga terviselehes kirjutatakse sellest,  milline peaks olema hommikuse äratuse heli,  et algas päev nõndamoodi, et oleksid hästi sellised ärganud  ja tegutsemisvõimelised ja tegelikult see äratamise,  heli või äratuse heli peab olema selline leebe  ja mõnus mitte selline äkiline, sellepärast et  siis te olete veel neli tundi täitsa selline unesegane  ja tegelikult ei suuda üldse päeva olla. Tead, mis hästi sobib see televisiooni tausta,  see, see, millega algas meie saade, saate pea  ja mis praegu meie jutu taustal ka õrnalt vastu Mark on natukene varem kui see saade, aga ma arvan,  et see heli mõjub hästi, see on selline kuidagi helge  ja samal ajal mahe. Ma mõtlesin, et see on lihtsalt salvestatud telefoni  ja siis sa niimoodi ärkab. Hea plaan, hea plaan või siis muidugi saab helistada inesele  ja paluda, et ta saadaks selle, see on tema loodud. Jah, aga kes viis minutit enne seitset ärkamis,  siis võiks seda võimalust kasutada küll. Teemad, millest me täna räägime. Räägime saate teemadest tõepoolest ka. Me räägime täna näiteks lemmikloomakaubandusest. Tuleb välja, et see on maailmas väga suur probleem  ja tegelikult Ida-Euroopas eriti aga igal pool mujal ka,  sealhulgas ka Eestis. Veel ühes probleemist räägime nimelt naised ei lähe  siis emakakaela vähi sõeluuringutele saadetakse neile küll  koju kiri. Ja tõesti siis ongi sellel nädalal kampaania. Et saad aru, miks nad ei lähe, kuidas neid sinna saada,  sest tegelikult emakakaelavähki haigestunud on Eestis üsna palju. See number tõuseb või suureneb kogu aeg,  aga abi on olemas täiesti, kui õigel ajal,  siis see järg kätte saada. Prügi sorteerimisest räägime ka taaskord,  sellest on ju palju juttu olnud, seekord on fookus sellel,  kuidas on mujal maailmas asjad lahendatud,  ma arvan, paljud meist kusagil reisidel käies on isegi  põnevusega jälginud, et huvitav, kuidas on siin olukord lahendatud,  no näiteks Soomes või näiteks sina tead,  kuidas Itaalias? Jah, osades maakondades vähemalt ühes, ma tean nõndamoodi,  et tõesti siis tänava otsas ongi kõik need konteinerid,  kuhu sa saad siis sorteerida, et majade juures konkreetselt  üldse ei ole ja väga puhas ehkki mulle tundub,  et äkki kõige paremini on see Saksamaal organiseeritud  või seal on lihtsalt see ordung nii kõva olnud läbi sajandite,  et mu meelest on see kõige puhtam riik, kus mina käin. Puhas on seal küll puhas, on seal küll. Eesti laulu järjekordsed poolfinalistid tulevad meile  ka saatesse külla, seekord on oodata Mari-Liis Jõgevat meile  stuudiosse ja ansambel Traffic esindaja. Ja me räägime põllumeestega ka sellepärast,  et tali vili haljendab nagu mühin. Kas need külmakraadid, mis nüüd sellel nädalal tulevad  miinus seitse, võiks natuke pahandust teha  või pigem mitte? Loodetavasti igal juhul. Põllumehed loodavad, et tali jääb taeva,  sel aastal. Siin saab erinevaid variante küsida, eks ole,  mis siis, kui tuleb 20 kraadi külma, mis siis,  kui on kaks nädalat, viis kraadi külma, sellised variandid. Tere hommikust, neljas veebruar ja teisipäev on täna üle  mõne aja on väljas võrdlemisi jahe ja kusjuures põhjatuul puhub,  nii et see võib selle tunde natukene veel jahedamaks teha. Jah, võime isegi tuule külmast siis rääkida,  natukene selline tunne, võib-olla mõned kraadid veel külmem,  aga libe on ka. Pime on praegu ja pime on praegu. Seda teeilmakaarti vaadates siis üle Eesti ikkagi on need hoiatused. Hoiatus hoiatus, hoiatus, hoiata väga palju. Härmatis, jäine, praktiliselt üle terve Eesti. Igal pool ja ma arvan, et eriti ettevaatlik tulebki olla  sellistel kõrvalteedel tõenäoliselt, kus vähem sõidetakse,  suuremad teed on tõenäoliselt paremas olukorras. Nii et juhime teie tähelepanu sellele, olge liigeldes ettevaatlikud. Juhime teie tähelepanu ka saate teemadele juba õige pea  tuleb juttu ühel tervise teemal. Ja emakakaela vähikampaania, et naised läheksid sõeluuringule,  see on tänane teema sellel nädalal kampaania käimas. Ja tegelikult emakakaelavähk on üks kõige paremini  välditavaid haigusi üldse, kui õigel ajal  siis jaole saada ja rutiinse künekoloogiliste  tervisekontrolli käigus seda kõike teha saab,  nii et kui teile tuleb see sõeluuringu kutse koju,  siis minge kontrolli, ärge visake seda prügikasti  või mõelge, et see ei ole ju tegelikult minu jaoks on,  on. Lemmikloomakaubanduses räägime ka õige pea,  plaan on luua siis selline üleeuroopaline ühtne identifitseerimissüsteem,  kus oleks kassid-koerad kirjas ja tegelikult see võiks  aidata ka just nimelt selle illegaalse lemmikloomakaubanduse vastu. Ja prügi sorteerimisest, see on ka siin viimastel päevadel  taas rohkem päevakajaliseks teemaks tõusnud just tänu sellele,  et kuna Saaremaal see prügi hind näiteks  nii palju tõusis, inimesed on pisut murelikud,  aga kuidas mujal maailmas teistes Euroopa Liidu riikides on  see asi korraldatud, kas saab igal pool siis niimoodi  liigiti prügi koguda, kui tihti seda ära viiakse,  kui palju see kõik maksab, et kellega me saame ennast võrrelda? No kindlasti on ka neid riike maailmas, kus absoluutselt et  mitte mingisugust prügikogumist üleüldse ei toimugi,  ma pakun, ma arvan Ja räägime ka sellest, mida praegune ilm põllumehe jaoks tähendab,  olgu see siis väga soe või natukene pakast ka. Tõsisel teemal, aga nüüd nimelt sellel nädalal seal emaka kaelavähi,  ennetuskampaania kingi endale kindlustunne,  päris sisukas pealkiri ja tere hommikust,  Reeli Saaron. Tere hommikust. No tegelikult on nõndamoodi, et täitsa hea  ja tore on lugeda. Sa saatsid mulle ühe memo ja tegelikult esimene lause kõlab niimoodi,  et emakakala vähk on üks kõige paremini välditavaid vähiliike. Aga ometi me räägime statistikast, kus Eesti naised seda  diagnoosi saavad ja saavad nagu fataalse lõpuga diagnoosi,  sest tullakse lihtsalt liiga hilja. Sõeluuringut korraldatakse, see ei toimi. Miks see meil ei toimi? No vot, eks seal põhjuseid on võib-olla päris mitmeid,  et. Naised ilmselt ei teadvusta endale, et tegemist on  suhteliselt raske haigusega ja ta on suhteliselt hästi välditav. Aga see tähendabki seda, et tuleb juba alguses algus otsas avastada,  siis on. No just nimelt tegelikult ega see avastamine on ju ette on  ette nähtud selleks, et ikkagi Leida neid vähieelseid seisundeid, et see vähk varajases  järgus kätte saada ja siis saab selle seda  ka ravida ja saab ka edukalt ravida, nii et naine üldiselt  saab terveks selleks sellest kui nüüd, kui nüüd naised  sõeruuringus ei käi, et. Vähki ei leita või leitakse hilises staadiumis  ja siis on see ravi hoopis keerulisem. Kuidas neid saada sinna sõeluuringusse Põhjamaades siin meie  kõrval on see protsent oluliselt suurem,  inimesed käivad ilma sõeluuringuta kontrollis. No eks Eestis on ka neid naisi, kes tegelikult käivad arsti  juures künökoloogia juures, ilma et nad saaksid seda  sõeluuringu kutset, et käivadki, kontrollis niimoodi regulaarselt. Nojah, et ilmselt ikkagi need kampaaniad on need,  mis, mis seda siis, nagu seda teadlikkust tõstavad  ja eks mina olen ju ka täna siin, selleks et me seda saame,  siis rääkida inimesed vaatavad ja ehk noh,  tulevad siis kontrolli. Aga mis on see lause, mis paneks kontrolli tulema,  et noh, me võime kampaaniaid teha, aga seal on vaja leida  see Itäpp üles, mis tõepoolest veenaks. Kas seesama lause, millega ma alustasin,  tegelikult on see emaka kaelavähk üks kõige paremini väldita. Just et eks see kindlasti töötab, et kui inimene  selle peale mõtleb, et ma arvan, et see on üks väga hea  lause selle asja juures. Et tegelikult sellest saabki terveks, nii nagu sa  ka ütlesid, et kui õigel ajal jaole saada,  on see ainult kirurgilise sekkumise küsimus ja. Ei ole, et noh, algusjärgus jah on, aga,  aga noh, ütleme suuremate staadiumite juures on ikkagi on  muud ravimeetodid ka võimalikud ja tegelikult need päris  hästi toimivad. Et aga jah, et kui see väikses järgus on see vähk avastatud,  et siis jah, et see kirurgia on seal see põhi põhiasi mis,  mis töötab. No vaktsineerimine on ka üks selline valupunkt on vastased,  on pooldajad, seesama HPV, mis siis ka teeb väga palju pahandust. Mis see tähendab, kas inimese organismis ongi olemas üks viirus,  mille vastu saab tegelikult vaktsineerida,  aga seesama viirus põhimõtteliselt põhjustab seda emakakaelavähe. Jah, vot emaka kaelavähk on selles mõttes üks unikaalne vähk,  et. Et tal on olemas tekitaja tavaliselt me ju ei tea,  mis vähki tekitab ja EmakaKana Vähi puhul ongi selleks APV viirus. Et selle viiruse vastu on väga edukalt, saab vaktsineerida. Et see vaktsineerimine on siis Eestis. 2018.-st aastast nii-öelda. Riigi poolt tasuta tütarlastele kaheteistaastastele. Ja ja siis vaktsineeritakse koolis tavaliselt kooliõde,  siis kutsub lapsed välja. Ja peab olema kindlasti vanema nõusolek. Jah, vanema nõusolek on oluline selle asja juures,  et, et kuna lapsed on alaealised ise na ju tegelikult ei  otsusta selle üle, et kas vaktsineerida või mitte. Kas juba kui alla 20 25 30 aastane, kas siis on juba hilja vaktsineerida? No põhimõtteliselt ei ole siis enam tasuta,  ei saa tasu tasuta, ei saa. Et see ei ole siis nagu riiklikus programmis,  aga see ei ole tegelikult hilja, kuigi noh,  see vaktsiin on mõeldud ikkagi nendele, kes ütleme,  ei ole veel suguelu alustanud, et on, kes ei ole veel saanud  endale seda viirust külge selles suhtes Aga kui viirus juba põhimõtteliselt küljes on,  kas siis on peaaegu 100 protsenti kindel,  et see emakakaela vähk ühel hetkel sind tabab või? Ei ole, ei ole, et umbes 80 protsenti sellest viirusest  tegelikult seal organismis ise nagu tasapisi taandub  või ütleme, et nad ei tekita neid emakaga,  emaka, kaelavähi eelseisundid. Et millest siis edasi see vähk areneb? Et. Üks, kus 20 protsenti on siis sellest, mis,  mis, mis võib siis edasi väiks minna. Aga sellise regulaarse tervisekontrolli käigus naistearsti  juures siis tegelikult arst saab teha analüüsi,  vaatab, et see habe, viirus, kandja on inimesel olemas,  siis ta tegelikult tahab ilmselt teda siis tihedamini  kontrolli saada või. Ja jah ju ka pole ja, ja et seal on oma Omad kriteeriumid ja, ja omad sellised juhendid on,  et kuidas seda tehakse, aga noh, üldiselt praegu meil Eestis,  kuna see HPV uurimine või ütleme, analüüsi võtmine on noh,  suhteliselt ikkagi kallis siis tavakontrollis seda lihtsalt  nii ei tehta, et ikkagi võetakse alguse tsütoloogia  või see papp, papp, analüüs, test ja kui seal on muutused,  et siis vaadatakse edasi seda, kas see viirus seal on  või ei ole, et kas on võimalik, et, et seal kunagi võib  mingisugune vähk tekkida. Ja siis patsientidel kutsutakse varem tagasi,  mitte siis ei ole nagu korra aastasse kontroll,  vaid tuleb poole aasta järgi. Kas on selline riskiiga ka, et eluea mõttes,  et noh, sellesse sõeluuringusse kutsutaksegi  siis 30 kuni 55 aastane No just, aga noh, teada on, et see piik või et millal seda  rähke kõige rohkem tekib on 50 55, on see. Enamus inimesi jah? Kas see on legend, et inimesed arvavad, naised arvavad? Oh ma olen siin lapsed juba ära sünnitanud,  minuga ei juhtu enam mitte midagi. No üldiselt on jah, legend, et selles mõttes,  et noh, üks asi on jah, see sünnitamine ja laste saamine,  aga teine asi on, see elu läheb ju edasi  ja et ja haigused käivad mööda inimesi. Et selles mõttes, et. Ikkagi tuleb nagu kontrollida, et ükskõik,  kas sa oled lapsed ära sünnitanud või on sul juba vanus selline,  et, et et enam mingisugust aktiivset elu ei toimu,  aga, aga tuleb tulla. Jah. Räägitakse ka selles kontekstis poiste vaktsineerimisest  Eestis seda niimoodi ei tehta, kas kuskil mujal tehakse? Jah, tegelikult maailmas need juhendid näevad ette,  et poisse tuleks ka vaktsineerida. Et ja Eestis sellises riiklikus vaktsineerimisprogrammis  seda poiste vaktsineerimist küll ei ole,  aga üheksandast eluaastast alates oma raha eest võib seda teha. Aga me peaksime sellest rohkem rääkima, et sellest oleks  ka kasu. Ilmselgelt jah. Mida väiksem on siis seal populatsioonis hõlmatus  selle APV-ga, seda, seda parem on, eks ole. Tüdrukud, teeme küll vaktsineerima küll ära,  aga noh, see APV ju ringleb. Viirusekandjad võivad olla nii poisid kui tüdrukud,  nii mehed kui naised. Just ja no vot, eks meestel ju noh teatavasti emakakaela ei ole,  et emakakaela vähk neid ei ohusta, aga APV viirus ju on  peale selle emakakaelavähi veel võib tekitada igasuguseid  muid vähke nagu näiteks kõrivähk või või suu,  suuõõnevähk või meestel peenisevähk. Ja samuti need konduloomid, noh need ei,  ei ole oluline, kas sa oled mees või naine. Nii on aitäh täna hommikul tulemast doktor Saaron  ja moraal siis siin, et kui te saate selle sõeluuringu kutse,  siis minge ja kui te ei saa kutset, siis minge ikka,  et kontrollida tasub. Mis see intervall võiks olla, kui oled korra aastas korra  aastas korra aastas kingi endale kindlustunne korra aastas  on selle kampaania selline lause ja nii nagu ma alustasin,  siis emakakalavähk on kõige paremini välditav. Aitäh, aitäh. Tuleme. Ja. Jaa. Aa. Kõik saab korda, alati, kui sa oled hea. Ja ehk juhtub imesid su ümber, mine tea. Sest keegi meie ümber ju ei ole halb või must. Igaüks meist lihtsalt vajab tõelist armastust. Vene teater kutsub 12. veebruaril kogupere etendus Pipi  Piksuk Astrid Lingreni raamatu põhjal lõbus  ja südamlik lugu maailma kõige tugevamast tüdrukust. Teater igaühele. Me räägime nüüd lemmikloomakaubandusest Euroopas tegeletakse sellega,  et luua selline ühtne identifitseerimissüsteem kassidele  ja koertele, et just nimelt lemmikloomakaubanduse vastu võidelda. Meil on külas Keit ja Niina Keit kollases Niina kasukas. Tere hommikust sulle. Kas on võimalik mingisugust mõõdet anda,  et kui suur probleem maailmas see lemmikloomakaubanduses on? Sellist statistilist mõõdet on natuke raske anda,  aga teada on, et see on väga tõsine probleem  ja Euroopas nähakse väga palju vaeva, et sellega võidelda. Et sellega tegelevad juba loomakaitseorganisatsioonid,  aastaid. Millistes riikides see probleem sub? No peamiselt sellised nii-öelda need kutsikavabrikud  või siis ka samamoodi siis nii-öelda kassid et peamiselt on  see ikkagi niisugune ida Ida-Euroopa probleem,  et peamiselt asuvad need Ida-Euroopas, aga samas on neid  ka näiteks Suurbritannias. Eestis on ju ka neid juhtumeid ette tulnud. Millised juhtumid näiteks tulevad sulle kohe meelde? No Eestis siin on neid päris palju, et iga aasta tuleb neid  ikkagi ette. Et meil on siin aastaid nüüd tegemist olnud sellise pärise  kassi tootmisega, mis asub Tallinnas. Et nendega ongi probleem see, et väga raske midagi ette võtta. Et see tegutseb siiamaani, me suutsime sealt päästa ühe  pärse kassi, kes oli mõelduks mõeldud siis nii-öelda  aretamiseks sealt. Et tegemist oli sellise väga kõhna loomaga,  kes oma tõutingimustele kohe kindlasti ei vastanud. Et ja tuli pärast tuli ka välja, et tegemist. Tegemist oli tiine kassiga, et sündis ka üks kassipoeg. No seesama Pärsia kassi nii-öelda vabrik  või kutsikavabrik, mis see reaalselt tähendab,  et on mingisugune maja, kus tohutu palju loomakutsikaid on koos. See see võib olla selline nii-öelda siuke suurem tootmine,  kus on hästi palju erinevaid loomi ja erinevaid tõuge  või tõulaadseid siis ühesõnaga kuid võib  ka olla lihtsalt täiesti selline korteris,  kus on siis kaks kassi võib-olla kaks-kolm-neli. Et, et seda, et seda suuruse järgi nüüd ei saa täpselt määrata. Kui tuvastatakse, et selline vabrik kusagil töötab,  milliseid sanktsioone saab praegu rakendada,  mis saab ette võtta? Eestis hetkel ongi see probleem, et tegelikult on väga  keeruline midagi teha, et veterinaar ja toiduamet saab teha  midagi siis, kui on näiteks pidamistingimusi rikutakse  või siis, kui kutsikad on juba näiteks kolme kuused,  neil ei ole tehtud marutaudi süsti või neil puudub pass. Aga muidu üldiselt tõesti praegu on väga keeruline midagi  ette võtta. Kui me räägime nüüd sellest võimalikust identifitseerimissüsteemist,  mida see kujutab endast? No loodetakse luua siis üle euroopaline ühtne registreerimissüsteem,  kus on siis kõik kassid ja koerad kirjas et see  siis võimaldaks seda arvu kontrollida, palju neid loomi on. Ja kindlasti oleks hästi oluline selle juures  ka see, et loomad registreeritakse juba nende sünnikodus. Et see siis näitaks ka seda, et kui palju loomi juurde tuleb  ja kuskohast nad siis pärit on? Eesti seisukohast see tähendaks kõigepealt seda,  et meil peaks olemas olema üle-eestiline selline identifitseerimissüsteem. Ma olen kuulnud, et praegu ei ole tegelikult  ka sellist olemas. Üle-eestilist ei ole, et see on iga omavalitsuse enda otsustada,  et kas ta üldse määrab selle kohustuse, et loom tuleb  siis registreerida ja kiibistada. Õnneks küll enamik omavalitsus juba teeb seda  ja enamik kasutab ka tegelikult siis seda lemmiklooma registrit,  et miks, mis on siis üks ja sama. Aga veel on endiselt selliseid omavalitsus,  kus on siis ka paberi peal lihtsalt kirjas. Nii et kõigepealt peaks meie saama oma omavalitsustega asjad  korda ja siis saaksime liituda selle üle euroopalise süsteemiga. Jah, nii võiks see tõesti välja näha küll. Olen Soome uudistest kuulnud seda, et, et Soomes on justkui trend,  et võetakse järjest rohkem segaverelisi koeri  ja tuuakse koeriga just nimelt sealt Ida-Euroopa riikide varjupaikadest. Kas Eestis ka mingit sellist trendi on? Eestis hakkab see vaikselt tulema, sest et tegelikult meil  vaikselt juba laheneb selline kodutute koerte probleem,  et meil ei ole neid enam nii palju, et vaikselt juba tuuakse  meile siin koeri Venemaalt kui ka näiteks Ukrainast. Ja just siis segaverelisi koeri. No kui tuuakse varjupaigast, siis ilmselgelt lihtsalt  aidatakse seda looma tegelikult ja tehakse head. Aga kui nüüd inimene ikkagi ostab ja ostab just nimelt  sellelt illegaalselt müüjalt, siis mis ohte see endas kätkeb? No tegelikult nüüd selle illegaalse kaubanduse puhul ongi  probleem see, et need koer neid loomi ei kasvatata  normaalsetes tingimustes, tavaliselt need tingimused ei  vasta siis normidele. Tihti ei ole need loomad vaktsineeritud ega  ka siis ka kiibistatud, neil ei ole ka Euroopa passi,  mis tegelikult peab loomadel olema ja võib  ka juhtuda, et neil on pass, kuid passid on  siis tõenäoliselt näiteks võltsitud, et seal ei ole need andmed,  mis seal sees on, et need ei vasta sellele,  mis tegelikult tehtud on. Et tihti näiteks valetatakse siis kutsika vanus nooremaks  või vanemaks tähendab. Et saaks varem maha Vahel mahamüüa kui me räägime ajaliselt mõõtmest,  siis millal võiks reaalselt see üle-euroopaline  identifitseerimissüsteem käiku minna? No nüüd Euroopas tehti see ettepanek tegevuskava jaoks,  et nüüd sellel kuul peaks olema siis täiskogu istung,  kus võetakse siis see tegevuskava loodetavasti vastu. Et siis tõenäoliselt hakatakse selles suunas tegutsema. Aga siis võib veel minna seal tegelikult ma ei tea  kolm-neli-viis aastat, kuni jõutakse päris  selle süsteemini. Võib, aga loodame, et see ikkagi läheb vähem aega. Loodame, et läheb rutem, Keit ja nina, aitäh,  et tulite. Aitäh. Meie vaatame aga nüüd üle, värsked ajalehed. Ja tänases Eesti Päevalehes on suur lugu  ja väga karm lugu, kes usub seksuaalvägivalla ohvriks  langenud last, kui ta ei saa oma lugu rääkida  ja 30 protsenti noori on kogenud siis seksuaalse ahistamise  juhtumit 10 kuni 15 protsenti väärkoht mõtlejaid on ohvrile  võõrad ja 50 protsenti või vähemgi ohvreid räägivad üleüldse  juhtunust kellelegi. Ja kusjuures hea on teada ka seda tegelikult 10 aastat  pärast kannatanu 18 aastaseks saamist. Lastevastased seksuaalkuriteod aeguvad sellepärast et siin  on ka kirjeldatud, kuidas keskmiselt lähebki kaks aastat  tegelikult aega kui üleüldse see laps rääkima hakkab,  last rääkima sundida ei tohi, sellepärast et  siis see mõjutab hilisemat uurimist ja kõike seda aga,  aga lasteabi telefonile kokku oli pöördumisi möödunud aastal  9325 ja 101 pöördumist puudutasid siis alaealiste  seksuaalset väärkohtlemist. Tänases Postimehes kirjutatakse koroona viiruse est,  no praktiliselt kõikides lehtedes kirjutatakse. Ega vist on juba see tõenäosus suurem, et varem  või hiljem jõuab see ka Eestisse. No tundub natuke nõnda, jah, sest ta levib ikka väga  hoogsalt ja kiiresti ja need numbrid, mis Hiinast tulevad,  kipun arvama, ei ole, väga usaldusväärsed,  nad küll kasvavad, jah, aga kas nad, kas nad just need  numbrid on, ei ole päris kindel. Aga artikkel räägib siis sellest, et epideemia peatamiseks  teoreetiliselt ollakse Eestis valmis, praktiliselt mitte,  sest selline kogemus ju sellisel kujul puudub. Siin on juttu näiteks sellest, et kaitsekostüüm,  prille ja maske jätkub kauaks, aga kui kauaks pole võimalik öelda,  sest sellist olukorda pole lihtsalt varem olnud. Ja siin on juttu ka transpordikapslitest,  mida Eestis on praegu 12. Kui näiteks inimene satub koroonaviiruse kahtlusega Narva haiglasse,  siis seal seda transpordi kapslit ei ole. Ehk siis tuleks nagu Tallinnas tellida kiirabiauto koos kapsliga. Aga samal ajal me ei tea täpselt, kas see on koroona viirus,  sest seal ei ole võimalik seda veel ära kontrollida. Et päris. Keeruline olukord ja, ja kurtidest taksojuhtidest  ka tänases Eesti Päevalehes teenindajakaartide väljastajad  probleemi ei näe, ametnikud küll tähendab see seda,  et kurdid sõidavad taksod Boltis ja Uberis teistes  taksofirmades neid tööle ei võeta ja sinna pilla Kalvik,  kes ei kuule üldse ja suhtlebki ainult viibeldes,  siis räägibki oma kogemusest ja näiteks Soomes  ja Rootsis ja Leedus taksojuhiks ei saa,  aga teks on siin toodud näitena Läti, Norra  ja Venemaa, siis seal võivad olla kurdid taksojuhtidena tööl. Ja veel Postimehest, Somaalia elab rändtirtsude hirmus,  seal pole siis aastakümneid olnud nii suuri parvi. No ka näiteks Keenia ei ole näinud 70 aastat sedavõrd  massilist rändtirtsude invasiooni, söövad nad  siis põhimõtteliselt purupaljaks. Kõik ja eriolukord on välja kuulutatud. No ma tahaks näidata ühte, veebruari, kui see seenesaagi  pilti ka siis lähme kohe uudistega edasi. Ja esimene veebruar osa, osa söögiseened puha,  mõned võib-olla ei ole ka siin neid, kes seenel käisid,  peavad natukene üle vaatama, nii nad on ise  ka öelnud ja see põhjatuul, mis keskööst puhuma hakkas,  võib natuke seda külma tunnet veelgi teravamaks muuta. Aga tõesti, miinuskraadid on, mis tähendab  ka seda, et teed on libedad. Ja heidame pilgu teeilma kaardile ja nagu te sellelt  kaardilt näete, siis hoiatusi on väga palju väga mitmetes  kohtades üle Eesti, noh, Saaremaal Hiiumaal on kuiv. Jah, see on tõesti ainuke kant seal just. Aga mujal on kas jäine või on härmatis või on niiske,  nii et hoiatusi on päris kõvasti. Olge liigeldes ettevaatlikud. Ja tuleb välja muidugi, et ettevaatlik tuleb olla  ka siis, kui lennuliikluses olete. Ma täiesti ausalt ütlen, ma ei oleks tahtnud viis tundi  selles lennukis olla, mis ma teisi kohal tiirutas. Proua oli päris rahulik, ütles, et olime pisut mures. Ma arvan, paanikas olid inimesed. Ma kujutan ette jah, aga saate teemadest rääkides  siis meil on mitu teemat, mis on seotud ka just nimelt ilmaga. No näiteks see, mis puudutab põllu Ja nemad tahaksid, et talv jääkski nüüd juba taevasse,  kui ta on sinna senimaani püsima jäänud,  siis enam pole teda vaja, sest ta teeks ilmselt pahandust. Saan ma aru? Jah, ja nende jaoks on see siis natukene nagu rõõmuuudis,  kui praegu selline ilm püsib, aga samas,  mis puudutab hülgeid, siis ei ole. See ei ole jah tore, sellepärast et hülged nüüd siin paari  nädala pärast hakkavad poegima ja viigerhüljeste puhul  tegelikult nad tõesti ainult tahavad oma poegi  siis sünnitada. Jää peale nagu jääd ei ole, mis siis saab,  kas tõesti hukkuvad peaaegu siis kõik? Mulle tundub, et on selliseid lumevaeseid  ja jäävaeseid talvi ka varem olnud ja räägitakse isegi tõesti,  et siis kuskil 80 protsenti nendest hülgepoegadest ei ela  üle liha ka. Kas neid kuidagi saaks aidata? Meie aitame püünele Eesti laulu poolfinaliste Me tulevad  järjekordset poolfinaalistid täna külla ja seekord on  ansambel Traffic'u esindaja meil siin stuudios  ja tuleb ka Mari-Liis Jõgeva. Ja aga me räägime kohe prügist ka ja Sigrid Soomlais  keskkonnaministeeriumist on täna hommikul terevisioonis. Ja sellest Eesti prügimajandusest on väga palju juba räägitud,  tere hommikust. Aga kuidas mujal maailmas, kuidas teistes Euroopa riikides s  kõik korraldatud on? Sigrid, milline on Euroopa Liidu riik, kas on kõige paremini  prügi kokkukogumine, äraviimine, sorteerimine,  korraldatud, me siin Ove hommikul arutasime,  äkki see võiks olla Saksamaa, see on lihtsalt  nii puhas kõik, kui seal ringi sõita. Ja et kui me räägime sellest, kui palju olmeprügi lõpuks  leiab endale uue elu mõne toote näol, et  siis Saksamaa on kahtlemata eesrinnas Euroopa liidus,  aga neid häid näiteid on tegelikult päris palju. Ja, ja ma tegelikult tooksingi enne konkreetsemaid näiteid  välja kolm peamist elementi, mis siis ühendavad neid  edumeelseid riike. Et esiteks on siis nendes riikides, kus kõik on väga hästi  paremini kui meil, sinnapoole tuleb ju püüelda. Näiteks valdavalt sellised kombineeritud süsteemid,  et teatud liiki prügi viiakse ära sinult kodust ukse tagant  et me ütleme, selle kohta koht, kogumine ja,  ja osa prügiliike võib olla lahendatud ka sellise avaliku kogumispargiga,  et konteinerid on näiteks tänavapildis näha  ja sinna saab siis kas teatud linnaelanik või,  või kas või igaüks siis panna õiget liki prügi. Ja nendes edumeelsetes riikides ja linnades on sageli  kombineeritud need süsteemid. Et on nii kodu juures võimalus kui ka kuskil tänava otsas,  siis. Just teine asi, mis ühendab neid edumeelseid riike,  on tegelikult see, et inimene maksab selle koguse eest,  mis ta tekitab, mitte et ta ei maksa ainult konteineri tühjendama. Et pool tühi konteiner, aga see tühjendas kord,  on praegu ja sellise aja intervalliga see ette nähtud on. Ja tegelikult me maksame õhku. Täpselt nii, et seda kasutatakse ka päris palju Euroopas ja,  ja kolmas asi, mis ma võib-olla tahaksin välja tuua,  mis inimeste jaoks teeb lihtsaks ja mugavaks,  on selline ühtne värvilahendus ja, ja ühtne keel,  et inimesed teavad näiteks, et must on segaolmeprügi näiteks  paljudes kohtades on pruunkonteiner tähendabki kohta,  kuhu sa saad biojäätmeid panna, et, et see keel on väga  selge ja levinud ja, ja see on kokku lepitud ühiskonnas  ja kõik teavad, mida, kuhu visata tuleb. No me näeme siin praegu ka oli kollane ja sinine  ja roheline, noh ka mingi värvide erisus,  aga samal ajal me kuidagi ei teadvusta, et need värvid  ka midagi võiksid tähendada, me ikka tahame lugeda,  mis ma sinna konteinerisse siis nüüd panen,  et seal peab see silt peal olema. Ja ja meie tahame millegipärast lugeda, tegelikult paljudes  riikides on see ka pildi keeles lahendatud,  et kui sa näed Õunasüdamik aku või, või mingit muud pilti,  et siis sa kohe tead, mida sinna sinna viskama peab. Et aga, aga kuhu pooles püüelda, et Euroopa liidus on  kindlasti üks suur edulugu? Sloveenia? Kes siis on kümnekordistanud siin viimaste aastatega oma  nii-öelda ringlusse võtu siis? Mis tähendabki prügi sorteerimise teadlikkust,  eks ju kuidas nad on selle saavutanud? Nemad on siis kõigepealt ma tooksin Ljubljana näite et nemad  on kuulutada saanud ennast isegi ka nii-öelda nulljäätmelinnaks,  mis tähendab matult veidi, just et see tähendab seda,  et, et tegelikult neil ka lisaks sellele,  et nad on tublid, ringlusse võtjad, neil  ka tekib oluliselt vähem prügi kui Euroopa liidus keskmiselt,  et et kui need, kes keskmised numbrid on kuskil 400 kilo  juures inimese kohta, siis Ljublana elanik tekitab näiteks  100 kilo ringis jääd. Meid ainult et Itaalia linn reviis on ainult edumeelsem,  kus umbes 60 kilo inimese kohta tekitatakse jäätmeid. Kuidas see nii vähe võimalik on? Vot ma ei oska öelda, et, et ma ei ole seda seda omal nahal  läbi teinud, aga, aga kindlasti siin on see võtmesõna,  selline teadlikkus nii tarbimisel kui ka tegelikult nende  jäätmetega tegelemisel juba juba kodus. Ja, ja mis siis Ljubljanas juhtub, et 2005 hakati seal juba  juba tegelikult mõtlema, et tuleb liigiti koguda. Et kõik ei läheks prügimäele ja, ja tegelikult investeeris  linn hästi palju ka raha sellisesse moodsasse jäätmekäitluse infrastruktuuri. Et kui kui tänavatel seal käia, siis näiteks on seal  sellised konteinerid, mis avanevad elanikukaardiga,  et need on isikustatud, et sa saad näiteks paberite klaasi  anda ära siis oma kaardi põhiselt. Kodust viiakse sealt ära peaaegu kõikidest majapidamistest,  siis biojäätmeid ka segaolmeet siis seda tegelikult tekib  ka ükskõik kui hästi sa ei sorteeriks. Ja ja pakendeid ka, et ja, ja kui me rahakotti tahame piiluda,  siis need ei ole küll kõige värskemad andmed,  aga see on alati väga põnev, et makstakse. Et palju majapidamised maksavad, et siis  siis kuskil 12 13 euro ringi keskmiselt kuus võivad  siis need kulutused jääda, et kui täna me oleme hinnanud,  et Eestis on need kulutused umbes kolm kuni viis eurot kuus,  et, et siis see on tegelikult oluliselt rohkem. No kas mul on õigus, et biojäätmetega tegelikult Eesti  inimestel tekibki just linnades kõige rohkem küsimusi,  et nad ütlevad, kuidas ma neid siis nüüd siin kodus kapis  kogun ja nii edasi ja siis see kõik hakkab haisema,  et mujal maailmas need biojäätmed, kas neid  siis viiakse tihemini ära või iga päev põhimõtteliselt. Ja et nendes kohtades, kus biojäätmed, mis on suur hulk meie segaolmejäätmetest,  et nendes kohtades ikkagi tühjendamissagedus on,  on selline, et, et seda saab piisavalt tihti ära viia  ja ja inimesed tegelikult ei, ei istu nii-öelda oma  selle haisva peoprügikasti otsas seal kodus. Et ei oota, et juba nii halb, et ma pigem  siis viskan nad sinna olmejäätmetesse ära,  et lihtsalt see hais on tappev. Eestis on räägitud ka sellest, et et raha võiks olla see motivaator,  mis paneb siis inimesi sorteerima, et kui kõik läheb ikka olmeprügisse,  siis me peaksime gi maksma selle eest oluliselt rohkem kui  seda prügi sorteerida, panna eraldi konteineritesse. Kas mujal nende samade Euroopa Liidu teiste riikide näidete  varal raha on motivaator või pigem mitte,  pigem on see ikkagi, et me selgitame ja inimesed teavad väga täpselt,  et kui ma liigiti sorteerin, siis see lähebki taaskasutusse,  et see ongi minu panus. No tegelikult Ma ise arvan, et inimesi mõjutavad erinevad asjad,  et igal inimesel on, on oma teema, mis talle on oluline  ja see nupp on täiesti erinevas kohas, mis töötab nii-öelda  et raha ei pruugi olla peamine motivaator,  aga ta kindlasti aitab ka kaasa. Et ta on siis üks nendest nii-öelda olulistest Tegevustest. Mis siis mõjutab inimeste käitumist, see on kindlasti  ka teadlikkus, miks me seda teeme, kuidas seda teha,  et ma arvan, et see on kombinatsioon kõigest ja,  ja kui me tõesti vaatame neid Euroopa edulugusid  ka kasvõi sest siis kõigil on tegelikult ütleme,  see hind ei ole kuskil nii madal, kui, kui meil täna Eestis on. Eestis me saame vähem palka ka kui Saksamaal või. Lasti seda kindlasti. Aga kui me vaatame ka näiteks seda osakaalu majapidamiskuludest,  mis, mis kulutatakse prügiveoteenusele või  mis makstakse selle teenuse eest siis, et tegelikult ongi  kõige kõige madalam majapidamiskuludest üldse,  et ta jääb sinna ühe protsendi juurde võib-olla igal pool tegelikult. Sirit, kas on olemas päriselt sellised riigid ka,  ma eeldan, et on, kus üleüldse mitte mingisuguse  prügimajandusega ei tegeleta või noh, võib-olla nüüd juba  mõeldakse see lihtsalt sellest. Keskkonnaprobleemidest ja kliimakatastroofist on  nii palju räägitud, aga põhimõtteliselt ei ole sellist kogumist. No tegelikult ei taha siin selliseid pahasid lapsi ju nimetada,  aga kolleegid, neid on olemas loomulikult  ja näiteks kolleeg kolleegid on, on toonud küll näiteid  näiteks Nairobist, kus liigses prügi sorteerimises ei saa  inimesi süüdistada, et, et kõik ikkagi visatakse ühte kohta kokku. Ja, ja eks me teatud piirkondades oleme tegelikult ju täna  ise samas seisus, et, et see segaolmejäätmed on nii,  nii tavaline kuidagi inimeste jaoks. Tihti ei pandagi midagi muud eraldi. Et kui siin edukatest kogemustest rääkida,  et esile võib ka Milanot tuua, et et see on  ka koht, kus tihti käiakse selliseid edu kogemusi kuulamas ja,  ja vaatamas ja, ja seal hakati ka näiteks biojäätmeid eraldi koguma. Et et mitte neid ladestada ja, ja seal samamoodi jagati  elanikele kätte kõigepealt sellised nii-öelda  stardikomplektid ja ehk siis need kodused ämbrid,  mida sa saad kasutada, Ta konteinerid. Ja tegelikult on huvitav fakt ka see, et kui küsida,  mis toimib, siis ainult heaga, aga alati ei saa,  et et seal kuuldavasti tehti ka trahvi, et 50 eurot oli trahv,  et enne kui prügi auto siis saabus, siis inimesed vaatasid  konteineritesse ja väidetavalt siis 2014 tehti  siis 35000 trahvi et 50 eurost trahvi, et. Kuskil toimib, eks ju, inimesed on ta täiesti erinevat Sirit Soomlais,  keskkonnaministeeriumist, aitäh tulemast  ja rääkisime siis, kuidas mujal Euroopa Liidu riikides asi  korraldatud on ja loodetavasti võtame siis õppust nendest riikidest,  kus see kõik tegelikult väga hästi toimib  ja me oleme ka ühel hetkel prügi sorteerimise kogumise osas  siis esirinnas, aitäh. Jaa. Soos. Ebruar on ETV, kas muusikakuu ainulaadses dokumentaalis  avaneb keerukas isiksus rokijumaluse fassaadi taga. Nagu ka tema mitmetahuline elu ja erakordne hääl Iivet. Mistifi Michael Hatchensi lugu. Täna õhtul kell pool 10 ETV kaheksa. Ja. Eesti laul. 2020 poolfinaalid juba 13. ja 15. veebruaril Tartus. Osta pilet ja tule kohale või. Ja Eesti televisioonist. Eesti loodusest on neil päevil juttu rohkem kui kunagi varem. Äärmuslike arvamuste kõrval on oluline küsida,  kui tõhus on Eesti looduskaitse. Kas Eesti looduskaitse suudab Eesti loodust kaitsta? Räägime suud puhtaks. Ja. Järgnev jutt on suuresti mõeldud linnainimesele,  sest põllumehed teavad seda juttu, ma arvan niigi. Tere hommikust, Margus Ameerikas. Tere kõigile. Me räägime soojast talvest ja olgu alustuseks öeldud,  et iga põllumees tahab ka, et ikka oleks korralik talv. Aga puhtalt nüüd taimekasvu seisukohalt talivilja  seisukohalt on see ilm päris hea või. Jah, ma siin juba alguses natuke protestisin,  et selline pealkiri võib olla ei olegi kõige sobilikum öelda,  et põllumehed üldse talve ei tahaks, tegelikult ikkagi  tahaks talve ka, et, et aga ta võiks õigel ajal olla  ja praegu juba hakkab õige aeg nagu mööda saama,  nii et et kui nüüd edasi läheb see talv nii nagu ta praegu on,  siis ei ole midagi hullu, et, et taliviljad on praegu väga  heas seisukorras ja kui sedasi vaikselt siin nulli ümber  natuke külmetab ja natuke sulatab, see see on väga soodustaimedele. Et kui liiga soojaks läheb praegu nüüd ootamatult see,  see on palju hullem. Vahet pole, kas me räägime rukkist, nisust,  odrast ikkagi. Ei, kõik taliviljad on, ütleme lihtsalt,  et rukkis on kõige talvekindlam, teised võib-olla natukene õrnemad,  aga, aga meil on tulnud palju uusi kultuure,  mida võib-olla veel paarkümmend aastat tagasi üldse ei kasvatatudki,  nii et kliima ikkagi natuke muutub ja põllumehed saavad  ka targemaks, kuidas saagikamaid ja paremaid kultuure kasvatada,  näiteks taliraps on meil siin üks, mis on juba varsti,  et ainuvalitsev. Kui veel 15 aastat tagasi meil praktiliselt talirapsi polnudki,  siis eelmine aasta oli juba kaks kolmandikku taliraps  ja ainult üks kolmandik suviras. Margus räägime natukene võimalikest stsenaariumitest,  kui nüüd on nii, et nagu praegu prognoos lubab,  lähipäevadel öösel tuleb seal miinus kolm-neli-viis  ja selline ilm püsib veel nädalaid, et öösel on miinuskraadid,  päeval on seal nulli lähedal. Mis see siis põllumehe jaoks tähendab? See on just see, mida olekski vaja selles mõttes,  et taim, siis saab aru, et ei ole veel kevad,  ei tohi veel taimemahlasid liiga lahjaks lasta,  nii et taim peabki külmale vastu väga hästi. Kui ta on mahla kontsentreeritud, see tähendab  siis suhkruid on seal palju. Et selline. Seda nimetatakse taimede karastamiseks sügisel,  nii et kui niimoodi edasi läheb, siis on häid saake loota,  aga, aga samas siis ka taimekahjurid muidugi jäävad ellu,  mis võiks korraliku pakasega hukka saada. See on tegelikult üks oluline teema, et hea küll taimedele  võibolla meeldibki, et saavad juba kenasti kasvada,  aga mis puudutab haigusi, mis puudutab kahjureid,  siis tegelikult soe talv ju soosib neid. Jah, nii see ongi, et, et pakan on kõige odavam taimekaitsevahend. Et mõnes mõttes me oleme siin põhjapiiril,  kus on taimede jaoks paljude liikide jaoks põhja piir,  aga samamoodi oleme põhjapiiril ka nende kahjurite jaoks ja,  ja noh, siin on paljud teavad ju näiteks kartulimardikat,  et see on selline, mis talvitub seal mulla sees  ja kui muld läbi ei külmu, siis ta jääb ellu,  nii et. Mõni aasta tagasi oli tohutult lehetäis,  et kui oli soojem Ja lehetäid sama moodi, et see on selline kahju,  mis üle mõne aasta on teda jälle massiliselt  ja kui ikkagi pakast ei ole, siis, siis nad paljunevad,  kuigi muidugi lehetäi on see, mida kannavad  ka tõusvad õhuvoolud lõuna poolt, väga massiliselt,  aga ma mõtlen just neid, mis siin kohapeal talvituvad,  et neid võiks pakana nagu ära võtta. No ühest küljest on siis pagana hea, aga  mis juhtuks nüüd, kui näiteks nädala pärast  või kahe nädala pärast tuleks 20 25 kraadi külma? No ma usun, et praegu on taimed veel sellises talveseisundis,  et talvel kui nad on korralikult sügisel karastanud,  nagu ma rääkisin, et suhkrut protsent seal taimemahlas on kõrge,  siis enamus talikultuure kannatab 10 20 kraadi ei ole mingit probleemi. Aga et kui nüüd tuleb liiga soe periood mingi  ja paneb taimed juba kasvama ja, ja nad arvavad,  et nüüd ongi talv läbi, siis on isegi mõni miinus talle ohtlik. Nii et halvem variant oleks see, kui nüüd ootamatult tuleks  hoopis 10 12 kraadi sooja. Jah, see oleks kõige halvem, et paneb taimed liialt kasvama  ja siis nad on väga õrnad kasvõi mõne kraadise miinuse suhtes. Isegi on juhtunud, et aprillikuu sees saavad veel kõik. Ka Lääne-Euroopas on tegelikult selline talv täiesti tavapärane,  nagu meil praegu on, kas meil on sealt Lääne-Euroopast  midagi õppida, midagi kõrva taha panna? Jah, see, mis meil ju praegu õues on, see on ju Inglismaa  talv või, või Lääne-Euroopa, nii et, et need kultuurid,  mis seal kasvavad, need kasvavad ju väga häid saake annavad  ja samamoodi oleme ka meie neid siia üle võtnud,  need ka need tehnoloogiad, mida me seal kasutame. Et ega üks asi on, mis ainult ilm nüüd teeb,  aga teine asi on see, mida ka põllumees ise teha saab,  nii et me väga palju oleme siin koos põllumeeste ga selles  mõttes õppinud, et, et taliviljade protsenti tõsta. Et kõik, mis sügisel peab tegema, siis, et oleks talve  kindlam seal. Et see taimemahlade kontsentratsioon oleks kõrgem,  et seda lisakaaliumit sinna sügisel anda taimedele? Noh, see ongi siis sama nagu soolade protsent tõuseb  ja ta ei külmu nii kergesti ära. Anname seal biostimulaatoreid talle sügisel,  et ta tugevam oleks, et ta juurestiku oleks võimalikult  selline korralik lisa lisaaineid vungitsiide,  et taimehaigused ära ei võtaks, sest paljude Kultuuride nagu hukkumine talvel ongi enam nagu põhjustatud  just haiguste st taimehaigusest seenhaigustest,  kui just külmast, nii et tihti öeldakse,  näed, külm võttis ära. Aga hoopis sellise sooja talve haigus hoopis võib olla,  võttis ära. Nii et on vaja ka kohaneda ja õppida, igal juhul. Margus, aitäh, et tulite ja loodame, et siis üks nendest  parematest stsenaariumidest seekord ilmaga. Loodame, et kahjurid saavad hukka ja kultuuri jäävad hästi alles,  tuleb uus rekordsaak, nii nagu ka sellel aastal tegelikult  eelmine aasta saadi. Oli väga kõva, kõva saagi. Aitäh, Margus, Ameerikas me läheme nüüd muusikaga edasi,  järjekordne Eesti laulu poolfinalist on õige pea siin  stuudios see Mari-Liis Jõgeva ja natukene kuulame,  vaatame tema lugu unistustes. Ja. Jaa. Alles moodi. No tuli Võiksime. Sinna osta nii. Sellesse. Ja. Testi. Sinuga tere. Edasi. Jah. Sinna koos. Alistastes. Mari-Liis Jõgeva Eesti laulu võistluslugu,  tere hommikust sulle, Mariliis, tere mikust. On sul Jõgeva ga mingit pistmist ka või? Otseselt? Aga kui rääkida sinu muusikalistest juurtest,  tuleta natuke televaatajale meelde. Mis see sinu muusikane taust on? Mina olen muusikaga tegelenud terve elu,  et ema ütles, ma hakkasin ennem laulma kui rääkima,  et võib-olla ma ei tea, kuidas see täpselt oli,  aga võibolla see nii siis oli, et olen ja et ma olen käinud  erinevatel lauluvõistlustel, ma ei tea, alustades  siis laulukarussellist erinevatest solisti,  konkurside superstaari, saate kõik, et ma olen nad ikka kõik  jädamööda läbi käinud. Kas siis unistus laulja teest on ka sinu lapsepõlve sekka  kuulunud või lapsepõlve unistuste sekka? Ja sest, et ma hakkasin tihedamalt laulmisega tegelema  tegelikult juba lasteaias ja, ja koolis. Mul oli selline aktiivne muusikaõpetaja,  kes mind kogu aeg nagu suunas igale poole tõesti su lavale,  nüüd laulan ja jah, et põhimõtteliselt nii oligi,  et ma vahepeal isegi esimesed korrad nagu nutsin  ja kartsin ja ja ei julgenud esineda, aga tema oli see minu seljatagune,  kes kogu aeg mind toetas ja, ja lõpuks ma sain aru,  sellest, see ongi see, mida ma päriselt teha tahan. No unistustes on selle võistluslaulu pealkiri ka,  kuidas see laul sündis? See laul sündis tegelikult juba eelmine aasta,  ehk siis praegu on siis meil 2000 22018 lõpp tegelikult juba. Ja see lugu jäi natukeseks ajaks seisma,  ehk siis me leidsime oma produtsendiga, et ta ei ole veel  täielikult valmis. Ja siis me panime ta natukene ootele, siis me tegime talle natukene,  andsime talle viimase lihvi, ehk siis tegime ta natuke ringi. Mõtlesime sõnu teistmoodi, tegime produktsiooni osas natuke  muud ja siis jõudsime nüüd ühisele sellisele arvamusele,  et nüüd on ta siis selliselt, valisid. Aga laul oli kohe sündis selle eesmärgiga,  et Eesti laulule minna. No ma kirjutan laule tegelikult tunde järgi,  ehk siis tegelikult ma istun klaveri taha,  ma hakkan laule kirjutama niimoodi, et mis mul nagu seest tuleb. Mis emotsioon mul mingisuguse meloodiaga tekib? Täpselt ka sellega, et lihtsalt see lugu sai alla kolme  minuti pikk. Ta minu arvates sobib väga ilusasti sinna konkursile. Ta on eestikeelne ilus lugu, noh, miks mitte. Kui see laul peaks minema edasi eurovisioonile,  siis jõuab ta miljonite inimeste südametesse. Kas sul tuleb kohe meelde mõni laul eurovisioonilt,  mis on jõudnud nagu sinu südamesse, et mul on kohe meeles,  et see oli seal konkursil ja see oli nii ilus laul? Ja isegi eelmise aasta võitja mulle nagu väga meeldis,  et mul emotsionaalselt tekkis selline, nagu, Ihukarvad tõusid püsti, hästi, selline võimas oli midagi,  mis mulle nagu meeldib esituste puhul see,  kui, kui sa nagu tunned ise ehk siis läbi selle,  mida tema laulab. Ehk siis kas sul tekib mingi, kas pisar silma või,  või siis ihukarvad tõusevad püsti. Et see on see emotsioon. Võib-olla see tihtipeale ei pea kuulama sõnu,  et lihtsalt tekib see ja see on see õige tunne. Kes sulle tänavustest konkurentidest silma kõrva on jäänud,  kes sulle rohkem meeldib? No mul on hästi palju sõpru, sellel aastal võistlus tules,  et. Et Me mul on hästi raske jah, selles mõttes öelda,  et nad oleks mu konkurendid, nad on kõik 24 poolfinalisti,  kes sama eesmärgi nimel lähevad sinna ehk  siis selleks, et saada eurovisioonile. Igalühel on oma lugu, igalühel on enda taust sellel lool,  kes on ise, kellel on kirjutatud mingi lugu,  kõik on täiesti erinevad, et noh, väga raske on öelda  kes meeldib rohkem, kes mitte, et selles mõttes,  et häid on palju, ütleme nii ja väga tugevaid laule on ikka  tohutult palju. Tere hommikust ja nii nagu hoiatus kõlas,  siis teed võivad olla tõesti väga libedad. Kui vaadata teeilmakaarti, siis seal üle Eesti ongi antud hoiatused,  et on jäine, on härmatise oht, nii et tõesti siis,  kui on külmakraadid, no veebruari alguses ongi,  loomulikult on külmakraadid siis tuleb natuke  ettevaatlikumalt sõita ja suhtuda. Hoiatusi on praktiliselt üle Eesti, välja arvatud saared  ja muide, neid hoiatusi on tõenäoliselt ka järgmisel päeval  ja ülejärgmisel päeval, sest praegu ilmaprognoos  nii lubab, et vähemasti öösiti tuleb ikkagi miinuskraadi. No päevased ka sellised miinus üks miinus kaks vaatasin,  et täna oli ainult Saaremaa, ühe nuka peal oli pluss üks,  aga nädalavahetusel läheb jälle soojama. Paraku, see ei too nüüd kaasa seda, et merele tekiks kohe  jää aga hüljeste jaoks oleks see hea küll,  kui jääd oleks, sest muidu on nende poegimine keeruline,  me õige pea sellest lähemalt räägime. Ja Mart Jüssi tuleb hommikul terevisiooni,  istub see diivani peale ja arutame, et mida meie  siis saaksime teha, kui tõesti mererannas ühel hetkel on  need hülgepojad, sest no sünnitamata jätta ei saa isegi siis,  kui jääd ei ole kahjuks. Me räägime tänases saates veel ka ühest põnevast projektist,  mis puudutab koolijuhte ja tippjuhte ja seda,  kuidas siis üks võiks teiselt õppida. Ja aga nüüd on head külalised ajalehed läbi vaadanud  ja tere hommikust, Maario ja tere hommikust,  Johanna. No alustame selle karmi ja raske teemaga,  mis puudutab siis meie vaimset tervist, sellest räägitakse  väga palju. Ja sellest räägitakse palju, aga samas ka liiga vähe. Et minu käes on siin just tänane Eesti Päevaleht  ja siin on muidugi mitu sellist vaimse tervise teemat,  aga tõesti esimesena hakkas silma siis töötervishoiu  ekspertide hinnang selle kohta, et, et, et sellest vaimsest  tervisest räägitakse palju, aga samal ajal siiski liiga vähe selleks,  et kui nemad on ka teinud nüüd oma uuringud oktoobrist  saadik Eesti tööandjate, siis selgub, et tegelikult ikkagi  pooled töötajad ütlevad, et nad ei julge oma vaimse tervise  probleemidest rääkida, kuna nad kardavad olla tõrjutud. Ja noh, eks meie oma töös, kes me tegeleme nüüd juba päris  suurte erivajadustega inimestega, mis puudutab vaimset tervist,  siis me näeme ka seda, et see algabki tegelikult noh,  järk-järgult. Et see ei ole niimoodi, et ja nüüd on kohal Täpselt, et tegelikult ikkagi nagu hiiliv,  siis noh, märgistamine, et sa ei sobi meile,  sul on mingisugused probleemid, sa jääd järjest eemale  ja see omakorda siis kerib ka inimesel kogu seda  depressiooni ja vaeva ja muret üles. Et inimesed ei julge rääkida sellepärast,  et nad kardavad oma töökoha pärast. Ja, ja nad kardavad ka teiste inimeste sellist negatiivset  suhtumist hoiakutesse siin siin lausa ka  siis Tallinna tehnikaülikooli organisatsiooni psühholoogia  professor Liina Randma ütleb seda, et kes tahab olla tõrjutud,  et mitte keegi ja võib-olla sellepärast tegelikult  siis varjataksegi töökeskkonnas oma muresid  ja nagu ma ütlesin, kõik see lõpuks viib selleni,  et et päris halvasti lõpeb selle inimese käekäik,  nii et võib öelda, et me küll niimoodi kohvilaua ääres võib olla,  hommikul siin ekraani peal räägime, aga kui nüüd päriselt  ikkagi süvitsimine küsida inimese käest,  kas sul on mure või mitte, siis neid, kes julgevad öelda,  et tegelikult tahaks rääkida, neid on vähe,  aga siin on rohkem, kuidas neid inimesi rohkem? Jah, siin õnneks ka see uuring tegelikult toob välja,  et seesama teema teadvustamine Nende põhjuste uurimine  annabki võimaluse, et siis ka juhid saavad. Kui me räägime nüüd spetsiaalselt töökeskkonnast,  kuna siin, siis on see töötervishoiu ekspertide jutu pinnalt  tehtud järeldus et siis ka juhid on need,  kes saavadki adresseeritud nende töö juures,  kuidas tunnevad ennast inimesed ja mis põhjustavad  ka seda stressi, on see liigne, ma ei tea,  töö siin liigne kaugtöö, liigne ülesannete monotoonsus,  liiga palju tehnikat ümberringi, et see kõik mõjutab inimesi erinevalt,  aga et vähemalt selle uuringuga saab siis selgeks,  et mis see peamine probleem Ja inimesed on ka erinevad, ehk et seesama rutiini taluvus  on ka väga erinev. Absoluutselt peaasi on inimesega tegeleda. Et ja, ja läheneda nii palju kui võimalik,  siis ikkagi individuaalselt. Johanna võtame järgmise teema. Tunne, et võib-olla loomingulised inimesed püüavad oma mured  sageli valeda mingisugusesse vormi. Võib-olla siit võibki jätkata ühe ühe arvust. Mis on siis Postimehes ilmunud ja mille on avaldanud Gert Kiiler,  kes siin nimetab end vanaks uus romantikuks  ja tema käis möödunud nädalal ühe sünpopi,  ansambli OMD Orkester Maneveres in the Dark 40. juubelikontserdil. Ma isegi ei teadnud, et see kontsert toimus  ja toimus veel Alexela kontserdimajas, mis on ju teatavasti  istekohtadega suur saal. Ja, ja see kontsert olevat osa välja müüdud  ja mulle tohutult meeldib, kuidas ta seda lugu tegelikult alustab,  et siin sellel artiklil on nagu mitu nüanssi,  et esiteks me saame siin teada, kes on Om,  tea mis, missugused perioodid neil on olnud,  kuidas nad oma muusikalist keelt on vahepeal siia-sinna  nihutanud ja milline osa sellest meeldib  ka artikli autorile kõige rohkem. Aga algus on tema lapsepõlvest, et ta räägib siin sellest,  kuidas ta on kasvanud üles kaheksakümnendatel  ja just see muusika on tema temaga nagu kaasas käinud  ja ka kuidagi veider, sest näiteks mina ise ei tunne,  et mina kuidagi suhestun selle kümnendi muusikaga,  kus mina olen üles kasvanud, et põnev. Ja siis ta räägib kõikidest nendest lemmikutest,  kelle kontserdil tal ei ole õnnestunud käia. Ja nüüd siis üks sündmus, mida ta väga ootas  ja ja jagab siin sellist tohutut naudingut  ja mul nagu isegi hakkab kahju, et ma ei saanud sellel  kontserdil käia, kuigi ma sünpopi ansamblilist kuigi palju  ei tea mõnda nende hitti, küll aga tulles tagasi  selle suure saali ja istekohtade juurde,  siis. Kontserdi alguses juhtus selline lugu, et juba esimesel  hooajal keegi kargas esireas püsti ja siis tuli saali. Teenindaja palus tal viisika istuda. Saali stekohtadega, aga siis lõpuks ikkagi oli  ka ansambel ise ärgitanud inimesi üles hüppama  ja ja nii see õhtu kulges. Kaugesti keeruline on istuda, kui on sellised kontserdid. See tekst, mis siit on näha, et olen kindel,  et Heart Gor OD fännid olid saalis kindlas vähemuses,  kes tulid, ma mõtlen, et see peaks olema selline retrolaks,  et just need fännid tulevadki kohale. Ja ja arvestaja ise ka rõõmustab, et tema eluaastatega  võrreldes oli seal auditooriumis ikkagi palju  ka noori inimesi, nii et võib-olla sellistel  kultusansamblitel on ka uusi. Uusi austajaid tulemas peale aga jah, mulle kuidagi meeldib,  see on nii isiklik ja nii tempokas lugu,  et mulle tõesti nagu hakkab kahju. Et, et sa ei saanud seal olla ja sa ei saanud teada,  järelikult oli võib-olla siis väär. Aga ikkagi see koha valik kontsertide korraldamisel,  see on nii oluline aspekt, et et kui ma tunnen  selle muusika keskel, et ma tahaksin liigutada  ja ma tahaksin kaasa laulda, siis mul peaks olema see  võimalus ja ja mitte suruda ennast sinna tooli ja. Istuge, palun. Marju võtame järgmise teema, see puudutab  siis kurte inimesi ja täitsa vaatasin ka hommikul seda. Selline tore lugu ühest taksojuhist, kes tegelikult  absoluutselt ei kuule. Jah tõesti, et siin on jutt, siis Albiina kalvikust,  kes töötab taksojuhina ja noh, tema on selline hea  positiivne näide, et tegelikult võib-olla esmapilgul noh,  kui taksoga sõidad, üldse ei mõtlegi selle peale ju tegelikult,  et eriti veel tänapäeval oled tellinud selle mingisuguse  telefoni vahendusel, istud, sisse, sõidad,  räägid omad jutud ära ja väljud, aga, aga tõesti siin  siis ta toob välja sellise väga positiivse poole,  et, et kes on tegelikult see inimene, kes seda seda tööd  teeb ja selgub. Et võib-olla meie selline klassikaline arusaamine,  et peab olema mis iganes siis sajaprotsendilise  nägemiskuulmisjalgade kätega, et muidu nagu ei sobikski tööd tegema,  sest tegelikult väga hästi tuleb välja, et see polegi tähtis. Kui sa oled oma töös, sa tegelikult oled võimeline tööd  tegema sõltumata siis oma kas füüsilisest puudest,  mõnikord ka vaimsest puudest ja, ja selline nagu positiivne  aspekt ütleme seda, et tegelikult lihtsalt meil tasub  natukene tõsta niimoodi enda kohalt silmad üles vaadata  ringi ja selgub, et päris palju on võimalik ennast  realiseerida päris teistmoodi siin maailmas  ka elada. Aga selle moraal on muidugi ka see, et Uberis  ja Boldi saavad sellised taksojuhid sõita,  aga teistes taksofirmades ei saa. Vot see nüüd ongi see selline paindlik majandamine,  et, et veel kord, et minu arvates arvestades tänapäeva maailma,  arvestades seda, milliseks on inimeste soovid,  tahted, võimalused siin muutunud, et, et meil seda eriti veel,  kus meil on praegu tööandjatena ju, ajame taga igat  viimastki head töötajat, et luua selliseid mitmekesiseid  võimalusi tuua nii palju inimesi tööturule kui võimalik  ja kui inimese ainus probleem on see, et ta ei kuule näiteks  teie taksot. Aga kliendi ohutuse seisukohalt, kas sina kliendina ei  mõtleks näiteks seda, et võib-olla keegi annab signaali  ja taksojuht ei kuulu? Ja aga noh, jällegi seesama palju siis üldse signaalitatakse? Eks ju Tallinnas ja Eestis ei saa aidata. Itaaliasse lugu. Kui aktiivselt sa siis pead seda liiklusmüra seal autos kuulama,  et tegelikult seda ei kuule ja jällegi, et siin on  ka väga kenasti toodud, et inimesel on ka väike teade  selle kohta, et ma ei kuule ja noh, mis teha,  on olnud ka inimene, kes on loobunud selle teenuse kasutamist,  aga üldjuhul see ei ole probleem. Et mulle siin meenub ka kohe. Ma olen näinud Rimi kassades töötamas erivajadusega inimesi,  kus on ka see silt juures, et et ma siin töötan,  mul on siin kuulmispuue, aga et muidu see on suheldud  ja minu arust väga Toimib tegelikult ju toimib, mina olen ka sellega kokku puutunud. Ja õhtuleht kiiresti ette, kuna siin hiljaaegu jagati jälle filmiauhindu,  seekord siis Londonis Royal, et oli ka väga fantastiline kontserdipaik,  aga seekord siis oli see pavta jagamiseks üles seatud ja. Hakin Fenik esines seal sellise väga terava  ja kriitilise kõneainet. Tegelikult ei taha peatuda. Aga üldse tekkis nagu mõte selle kohta, et kui palju jõuab  neid selliseid filmiauhindadel välja öeldud mõtteid  ja kriitilisi sõnumeid meieni, et tegelikult seda  auhinnagalat ju meie ei näe, aga järgmisel päeval on kogu  sotsiaalmeedia täis erinevaid sõna, võtte  ja arvamus. Kasvõi nüüd kuldgloobustel Brad Pitt oma sellise natukene  teravmeelse ja ja väga isikliku. Kõnega ja nüüd ka mitte, küll ta ise ei kõnelenud,  aga lasi auhinna võtta oma kolleegil Marko Robil,  kes. Kellega koos ühes samas filmis olid ükskord Hollywoodis  ja seal oli ka selline Briti poolt natukene teravmeelne  arvamus Brexiti teemal ja, ja Harry ja Meghani lahkumisel Inglismaalt,  nii et kuidagi jah, mis me nagu sellest saame,  ongi see, et ainult need väiksed mõttevälgatused  või killud, et võib-olla seda ülevaadet meil ei olegi,  kes võitis ja kui palju hunt. Johanna ja Marju. Aitäh, et tulite hüljestest, räägime nüüd. Tere hommikust, Mart. Tere. Kas olukord on päriselt nutune, see selline ilma jääta  ja lume ta talv, nagu meil on, sa ütlesid,  et sellist talve pole varem olnud, ma katsusin kuidagi oponeerida,  et äkki ikka on, et lund ei ole olnud, ma justkui mäletan,  aga hüljestele sellist talve paari nädala pärast hakkavad  nad poegi sünnitama ja olukord on natukene kehvapoolne,  mitte natuke, vaid päriselt kehv nende jaoks. On küll lumetatalvesid on olnud ju enne ka,  no neid ikka kõik mäletavad, eks ole, aga,  aga üleste jaoks see lumi ei ole niivõrd oluline,  kui see merejää mere jää näitab nagu tegelikult seda talve  karmust paremini kui lumi, noh, lumi tuleb  ja läheb, aga jää põhimõtteliselt siis sõltub sellest,  palju talvel külm on ja praegu on tõesti nii,  et Eesti rannik on täiesti ilma jääta ja no ma  nii palju, nii palju kui ma mäletan, ma sellist asja  tegelikult ei mäleta ja ja, ja teine muidugi häda ongi see,  et merevesi on soe ka, et ikkagi praegu on üsna mitu  plusskraadi seal. No ujuda ei kannata, aga, aga ka jää sinna naljalt ei teki ja,  ja ja tuuled on tugevad, nii et põhimõtteliselt meie selline  selline ranniku pealt vaadatud ilmaprognoos ütleb,  et see jää jääb väga väheseks, kui teda üldse tuleb,  aga, aga noh, praegu on veel natuke aega,  me natuke ikkagi loodame, et tuleb, et see,  et sa tüllet saad natuke hõlpu. Tõesti loodad, et tuleb või sellel nädalal lubab siin miinus  seitse küll öösel, aga. No ma ikka loodan, et tuleb selles mõttes,  et, et nagu vähe väiksedki merelahed kinni,  kinni jätuvad, eks ole, siis on see midagi muud kui sulavesi  ja võib-olla nad oskavad seda siis kasutada. See peaks juhtuma nüüd paari nädala jooksul paari-kolme  nädala jooksul. Ja põhimõtteliselt nüüd, veebruari keskel,  veebruari lõpuks võiks olla siis nagu meri jääs,  et seda on juhtunud, ei ole, ei ole päris niisugust asja olnud,  et, et, et kevadel ka jääd ei tule, aga,  aga, aga hüljestega on selline häda, et nad on ajastanud oma  oma poegade sünni just sellele, kui need jääolud peaks olema  kõige paremad nende jaoks, et me küll imestame,  et, et miks üks loom nagu talvel sünnitab oma pojad,  et ei tundu eriti mõistlik, eks ole. Aga nad on Arktika loomad valdavalt ja neile see jää on just see,  mis pakub seda, seda head elupaika. Ja nad on ajastanud oma poja sees sinna,  kus Läänemeres peaks olema see kõige kihvtim,  selline kevadepoolne, tugev jää, kus peal saab  siis kasvõi autoga sõita, kellele see nagu tähtis on. See on praegu muuseas otse hülgekaamera pilt noh näha on. Käes juba hülgekaamera ärganud juba. Mõni väljas ka juba sirutab nina kot. Siin on hülgeid palju selle pildi peal ja ma ei tea,  kuidas seda leid, kuidas see leitav on televaatajatele,  aga see on tõesti avalik kanal, kui praegu praegu üks,  üks kaamera töötab ja siin on poeg näha ka juba olnud paar  paar üksikut poega on juba olnud, aga aga kas nad on nüüd  ujedad ära kolinud kaamera eest või on siis kotkad nad nagu  võtnud selliseks esimeseks kevadsöögiks? Ei tea, me, me ei ole tähele pannud seda,  aga, aga jah, mõned pojad on juba sündinud,  aga see, see põhiline poegimishooaeg hakkab kuskil  siis veebruari keskelt ja kestab siis kuni märtsi esimese  nädala lõpuni umbes nii, et siis on siis on oodata,  et hülgepoegi on meie randades siis ikkagi tegelikult tuhandeid. Ja siis neid viigripoegi, kellest me võib-olla tahaksime  rohkem rääkida, et neid võib ka olla mitusada,  kes, kes tavaliselt kindlasti jää peal on,  et me nüüd ei tea tõesti, mis nendest saab  või kuhu nad lähevad, et. No aga nad lihtsalt poegivad seal, kus nad  siis on, kui neil seda jääd ei ole või kuidas see viiger,  ma ei kujuta ette, mis loomamõistuses või arus muidugi  toimub enam või keegi? Loomadel on see, kui siin mõistusest rääkida,  siis see on üsna terane neil sellepärast et nad on äärmiselt paigaluud,  nad ei ole sellised, sellised ulgused või ussapäisa ringiliikujad. Neil on tegelikult meres need kohad teada,  mis on siis nagu paremad või mis on siis nagu halvemad  ja on üllatus ja, ja paraku on siis nii jah,  et eks see vägi tõmbab neid sinna, kus on alati olnud see  kõige parem jää. Et nad, neil ei ole sellist teadmist näiteks,  et noh, et Läänemeri läheb kuskil põhja pool jäässe,  et lähme sinna või läheme kuskile mujale,  eks ole, seda seda. Et nuhutavad õhku ja suundume siiski. Ja lõhna tuleb kuskilt ja lähme ära ja siis see ongi see,  see on nagu selline ökoloogilise lõks mõnes mõttes,  et nad jäävad Eestisse või suur osa neist jääb Eestisse  ja siis, kui jääd ei tule. Ega me ka ei tea, mis nad teevad, aga need ema,  hülged on siis oma poega juba 11 kuud kandnud,  nii et ega neil ei ole valikut. Et linnu puhul veel võib arvata, et, et kui on halb halb,  ütleme hooaeg või süüa ei ole või tingimused ei ole,  ei ole soodsad, et jäta pesitsemise vahel,  eks ole, siis imetajate puhul see püsitsemise vahele jätmine,  see lihtsalt ei tule nii hästi välja, see noh,  füsioloogiliselt juba on see väga keeruline. Kas me, Mart, seisame tegelikult selle olukorra ees,  kus võibki juhtuda nõnda, et need kohad,  kus siis hülged poegivad, ongi lihtsalt rannikuservas  ja väikeseid armsaid üliarmsaid hülgepoegi täis? No ei ole, ma loodan seda, et see ei ole nüüd sellises kohas,  kus inimesed käivad. Ma tean neid kohti, kus need kohad on, eks ole,  ja ma tean, et inimesed seal ei käi ja ma ei soovita  kellelgi sinna minna ka, kui keegi isegi ära arvab,  kus see koht võib-olla. Et, et nad ikkagi on ujedad loomad, neil on omad kohad,  nad hoiavad inimesest eemale ja me loodame,  et nad hoiavad inimesest eemale ka siis,  kui seda jääd ei ole. Et, et, et sellist pilti ma loodan, et me ei näe,  et nad kuskil ilmuvad nüüd täiesti meie õue alla  ja siis seal on neid neid hulganisti. Et, et siiski need, ütleme üleste lemmikalad jäävad  sellisesse noh, ka kõrvalistesse kantidesse. No mõned inimesed muidugi ikka teavad ja praegu võibki juhtuda,  et kui nad teavad, et ongi selline talv,  no lähme vaatame, hülge pojad, no üldse loomapood on  lihtsalt ääretult nunnud. On on, aga eks nad peavad olema oma oma emadele kindlasti nunnud,  paraku nad on meile ka, et et seal on nüüd selline oht tõesti,  et, et kui näiteks vähekeegi jääd on, siis hülged sinna  peale lähevad ja kui see jää siis ära sulab,  siis need hülged nagu ei ole seda kohta tõepoolest nagu  valinud ja nad pojad satuvad, siis ütleme tihti Pärnu linnas  näiteks neid võib-olla sest seal on sellised liivased rannad ja,  ja, ja, ja eks neid tuleb siis nagu ette. Aga kindlasti ei tasu neid sinna otsima minna,  sellepärast et noh, neil on natuke ebaõnnestunud,  see pesitsemine võiks niimoodi öelda, aga see ei pruugi tähendada,  et nad on kindlasti hädas, et, et siiski noh,  imetajad üldiselt oma poegi maha jäta, no neil ei ole,  instinkt on ikkagi tugev ja, ja poeg on neil äärmiselt  kallis ja, ja nii ka hülge, et nad ikkagi proovivad  nii palju kui võimalik selle poja eest hoolitseda. Ja, ja mine tea, äkki see toimub öösiti näiteks,  et, et, et see ei pruugi niimoodi olla, et oh,  ma lähen, sinna ma kedagi ei näe ja ta on siia maha jäetud. Ja kui ta ta kaela tahan aidata ja. Tegemine on seal väga kerge tekkima, et selles mõttes,  et tegelikult võime ema-nina alt poja ära noppida  ja ja teda siis solgutades tegelikult tema nooruse veel  hullemaks teha, et et, et see, mis me praegu nägema hakkame  või mis me näeme, eks ole, see on, see on üks selline  omapärane looduslik olukord, kus tõesti meres jääd ei ole ja,  ja, ja need on looduslikud loomad, nad peavad kuidagi  sellega siis hakkama saama ja, ja, ja ma arvan,  et me võiksime siit õppida väga palju enne õppida  ja siis hakata tegutsema, et me ei sööstaks nagu praegu  aitama võib-olla kohe kõiki hülged, kes võib-olla seda abi  nii väga ei vajagi või või tegema neid asju  ja seda enam, et meil ei ole nagu ülguurijatena Eestis noh,  ka varasemat kogemust ei ole, et, et võib-olla me peaksime  enne näiteks teada saama, kuhu nad tahavad üldse minna,  mida nad tahavad teha, et eks me proovime vennaga  selle silma peal hoida, aga aga, aga, aga seda teadmist on  kindlasti vaja selleks, et üldse aru saada,  mis, mis meil siin toimub. Ja et meil tuleb selliseid talvi veel siin riburada pidi. Ta on jah, näiteks, et ma tooksin siin kiire näite sellest  saima järvest, mis on üks kuulus hülgejärv Soomes  kus on siis täna kuskil 400 hülge ringi elab  ja umbes sadakond poega sünnib ja nemad on 20 aastat  jälginud väga tähelepanelikult seda hüljaste poegimist,  sest nendel on oluline, et see loom seal ellu jääb,  noh mitte välja ei sure. Ja, ja nüüd näiteks sellel aastal nad näevad seda jääd ei tule,  aga nendel on teatud valmidus, nendel on teatud kogemus  ja oskused ja, ja ka teatud pühendumus ja,  ja ka teatud õigused, et nad nüüd on valmis sekkuma selles mõttes,  et et noh, see on tõesti väga tihedalt asustatud randadega järv,  eks ole, seal on umbes 50000 majapidamist,  inimesi liigub palju. Kõik peavad ära mahtuma kõik pead ära mahtuma,  rebased ja koerad. Ka veel, eks ole, et sellisel puhul on seal ütleme,  et see tegevuse tekib, mingisugune, seal on mingi plaan  ja seal on mingi eesmärk, eks ole, me peame natuke  selle asjaga ennast veel harjutama, tõepoolest,  et see Läänemeres on see, see esmakordne selline talv ja,  ja ja ma arvan, et või ma loodan, et kõik võtavad sellest  teatud sellise õppetunni ja, ja eelkõige vaatlevad  ja ei lähe kohe sekkuma, et. Et see ongi see sõnum, et ärge minge sekkuma,  ärge otsige neid kohti, kus need hülged on. Loodus toimetab ise selles olukorras, kuhu ta on sattunud. Ja, ja kindlasti see kahju loodusele või mis,  kuidas siis on siis sellele hülge asurkonnale saab olema  sellisest ebatavalisest talvest ja ja, ja ma tean oma kogemusest,  et, et noh, et, et, et ka, et ka parematel talvedel,  eks ole, üle poe, üle poolte hülgepoegade sureb ära. Et noh, see on, see on selles mõttes looduslik paratamatus,  eks ole, me, me lihtsalt peame seda Paraku natuke pealt vaatama, aga kindlasti me peame sealt  ka mingisuguse teadmise siis kaasa võtma tuleviku jaoks  ja ja, ja, ja olema valmis võib-olla siis,  et kui see, kui see nii jääbki et siis me oskame oma  otsuseid mingite teadmiste pealt teha. Mart aitäh tulemast selgitamast. Kord elas üks kuni isal oli kaks poega, üks oli tark. Kord elas üks rikas kaupmees, tal oli kolm tütart. Läksid õdede. Muinasjutunäitus elas kord Eesti Rahva Muuseumis alates  kaheksandast veebruarist. Eelmise aasta 25 kaunimat raamatut ja viis lasteraamatut on  välja valitud ja välja pandud. Lisaks 100 menuraamatut. Näitus avatud rahvusraamatukogus 29. veebruarini. 26.-st jaanuarist 26. aprillini on Kai kunstikeskuses avatud  Norra kunstniku Anne Katrine Senstadi valgusinstallatsioon. Radikaalne valgus. Kai kunstikeskus asub Noblessneri sadamalinnakus Peetri 12. Vaata lähemalt www.kai.senter. Jaa. Ja. Üleliia palju ei ole sellel talvel see lause kõlanud varahommikul,  et teed on libedad, aga täna see tõesti nõnda võib olla. Teeilmakaarti vaadates on need härmatise  ja jäite ohu hoiatuse siis üle Eesti saartel küll mitte  nii väga, sest seal ongi pisut soojem ja pehmem,  aga sellised mõnusad miinuskraadid veebruarile väga kohased  on sellel nädalal tõeliselt päevakorras. Jah. Ja lubab, et täna peaks olema päris kõvasti  ka päikest näha. Selline selge ilm peaks tulema, see kindlasti kohe tõstab toonust,  tõstab tuju. Vaatame õue ka korra, näe, juba paistab mõnus elendus. Hoopis teine valgus ikka. Tuult väga ei ole õnneks, kui ma seda puud vaatan,  aga no kuskil Tallinnas tuulekoridorid tekivad,  seal võib põhjatuulega pisut siis jahedam olla. Me räägime õige pea ühest põnevast projektist  selle projekti käigus, koolijuhid õpivad tippjuhtidelt  ja õpivad siis just nimelt juhtimist. See on päris huvitav jah, et kas ikkagi see minu mulle tundub,  see on juba niigi vana küsimus, mitte ainult minul,  et kas juht on juht, ükskõik mida ta siis juhib,  juhib ta mingisugust tehast, juhib ta kooli,  juhib ta televisiooni ja nii edasi. Muusikat pakume teile ka veel selles saatetunnis. Silver Laas tuleb meile külla ja tuleb sel puhul,  et ansambel Traffic on üks Eesti laulu poolfinalistidest. Ja aga muusikat me pakume veel natukene,  sina olid siis Saaremaal, nädalavahetusel,  sulle meeldis seal ma tean, sa läksid igal juhul reedel  rõõmuga sinna muusikat kuulama. Absoluutselt ma läksin rõõmuga, sest ma olen varem sellise  toreda konkursi nagu solistika žüriis olnud  ja ka siis oli mul see tunne, kui ma ära tulin,  et ma olen nagu natukene parem inimene. Ja seekord oli kõik, võiksid käia kõik, kellel on võimalik,  siis minge, käige solistikal, aga neid käijaid oli seal  hästi palju ja osalejaid oli väga palju. Registreerus seekord 235 lauljat ja Eestist praktiliselt  kõikidest maakondades ainult Võrumaal ei olnud. Aga see oli näiteks ka Soomest ja tõepoolest suurepäraselt  absoluutselt jah, ja suurepärased lauljad,  suurepärased juhendajad. Me näeme nüüd erinevate vanuserühmade võitjaid natukene  ja näeme, näeme ka Grand Prix võitjat. On liiga hea ja töö. Kas vist juba? Kasest või kas vist? M. Kus on minu? Kui palju? Ette. Meie. Ei. Käia. Proovime üksi. Seina. Kui see ära jääd, siis. Erika. Otsa. Ta. Muusikalist elamust terveks nädalavahetuseks Grand Pri võita  tuleb meile külla ka. Ja just nimelt see võitja, kellele me nägime,  siis kuidas auhind üle anti, tema tuleb järgmisel nädalal  meile külla ja meil on võimalik ka kuulata,  kuidas ta otse laulab. Live'is jah, no kõlas isegi väga suurejooneliselt siin,  kui niimoodi video pealt. Ja oli, oli kohapeal, oli ka ikka, vahepeal oli see tunne,  et judinad jooksevad mööda selgroogu. Andekas jah, jah. Aga nüüd näeme natukene üht põnevat sarja,  me näeme natukene vihjeid sarjale Õnne Kütt  ja peategelane on siis jõudnud kihluseni oma noore  armukesega ja see loomulikult lähedastes põhjustab üsna  palju intriige ja pahameelt ja puha. Tere. Ava. In na. Ifan my self lost nit anti to pologis as if i. Wi ta n soming, rog we havend. Wer y love tee s. Asun või asi mardis veel. See. Dono Intramy. I like w be long Engage ment ees Iden on any f e to fil any word,  lealy, ored, edeed. Beat sex es d. Animabe o mathe. I refees T wast any more my life Doing a ba. E ent ce maris Ja nii nagu Ivan Yos po plo? Ja. Õnnekütt on siis see tore sari, täna õhtul juba eetris  ja siis koos tõlkega, praegu siin treileris seda tõlget näha  ei olnud. Aga nüüd läheme järgmise teemaga edasi  ja see on üks tore teema. Koolijuhid hakkavad õppima tippjuhtidelt,  see on heateo haridusfondi ja Tallinna haridusameti  käivitatud projekt ja meil on siis üks koolijuht  ja üks tippjuht täna hommikul stuudios, tere hommikust. Mari-Liis, alustame sinuga, mida sa siis ootad sellelt projektilt,  mida sa tahaksid õppida? No kui ma kandideerisin siia programmi, siis ma panin päris  pika nimekirja sellest, mida ma tahan õppida,  et tavapäraselt on kõik koolijuhid ju alguse saanud  õpetajast ja no siis, ega see juhtimiskogemus ei ole ju  nii suur, noh, klassijuhid küll ja õpilasi,  juhid ja diferentseerid seal õpet, aga noh,  et tegelikult sul ei ole nagu inimestega töö nagu juhtimisest,  nii palju kogemusi. Siis sul ei ole ka võib-olla eelarve juhtimises  nii palju kogemusi, et need olid ühed nagu suuremad valdkonnad,  mis ma nii öelda oma. Kandidatuuris kirja panin, et just see värbamisprotsess,  mis on väga keeruliseks muutunud ja ka siis eelarve planeerimine,  selle täitmine, lisarahastuse otsimine ja kõik selline,  et kuidas seal maailmas opereerida ja kuidas  ka siis mõõta nagu muudatusi. Et olen koolis läbi viinud palju muudatusi,  et aga kuidas siis teada, et kas seal muudatusel on mõju  ja sisu ja kas õpilased nüüd õpivad paremini  või tegelikult ei ole mitte midagi muutunud  ja lihtsalt seal möllame nagu segased. Alvar, kas igast inimesest annab tippjuhi,  koolitada? See noh, kõigepealt, ma arvan, et ei ole küsimus sugugi selles,  et neid koolijuhte oleks kangesti vaja koolitada tippjuhiks,  et see eelkõige võib olla on selline kasuliku risttolmlemise küsimus,  et mida me erinevates valdkondades teineteiselt saame õppida  ja üle kanda võib-olla just et meie Transferwise' is ühelt  poolt osaleme, sellepärast et tahame haridus valdkonnas  kaasa lüüa ja teiseks kindlasti tahame omakorda saada saada  siis ka selles vallas targemaks õppida Mari-Liisi käest,  et mis ja kuidas hariduses töötab ja kui me tahame  ettevõttena midagi ära teha seal, siis, siis me teame,  kuidas seda paremini teha. Aga teistpidi me usume, et meil meil on anda sellise kasvava  ettevõtte arendamise käigus saadud kogemusi edasi,  mis just puudutavad siis inimeste arendamist,  värbamist nende kiiret sulatamist, kultuuri,  nende kiiret väljaõpetamist ja, ja lõpuks  ka eesmärgistamist ja, ja sellist Mõõdikute ja andmetega tööd selliste suurte plaanide elluviimisel. Et ilmselgelt see õppimine ja õpetamine on selline  vastastikune protsess, et õpite mõlemad,  aga kas iseenesest, kas saab öelda, et juhtimine on kuidagi universaalne,  et kui sa oled juba tippjuht, siis sa juhid ükskõik mida,  liigud ühest firmast teise ja muudkui aga juhid. On universaalseid aspekte, et mida, nagu tahes-tahtmata saab  ja peabki üle kandma ühest valdkonnast teise,  ma arvan, et meil on ka ühiskonnas väga palju häid näiteid juhtides,  kes on valdkondade vahel liikunud, hüpanud võib-olla siin maksuametist,  erasektorisse, kuhugi telekommunikatsioonifirmasse  ja nii edasi. Võib-olla küsimus on pigem just selles, et,  et kuidas me saame seda, seda ümber lülitamist  ja ümberõpet toetada võimalikult palju. Mari-Liis, kuidas see reaalselt välja näeb? Põhimõtteliselt oled sa nagu Alvari töövari. Ei, ma olen nüüd kuu aega juba olnud Transferwise is  ja kaks kuud olen veel ja praegu siis meil ongi kokkulepe,  et ma varjutan erinevaid valdkondi, et alvariga me kohtume  iga nädal ühe korra pool tundi, räägime,  kuidas mul läinud on ja mis ma edasi soovin teha. Ja nüüd idee ongi selline, et ma siis varjutan,  erinevad valdkonnad ära ja siis me lepime kokku,  mis ma siis täpselt tegema hakkan, et ikkagist ma peaks mind  mingit tööd ka tegema ära seal nii-öelda  siis selle viimase pooleteise, Ja sa mainisid näiteks, et sa tahaksid rohkem teada sellest,  mis puudutab eelarvet, mis puudutab mingit finantsplaneerimist. Seda vist ei saa ju päris töövarjuna õppida,  sa pead ühel hetkel ikkagi mingi koolitussessiooni kuidagi  läbi tegema konkreetselt mingite küsimuste. Oi, ma arvan, see koolitusmaailm on juba surnud,  et kus me kõik istume üksteise taga ja õpime,  et ma arvan, see peabki niimoodi minema,  et ma olengi kellegi juures ja kellegi kõrval  ja ma saan kohe küsida, ma kohe näen, ma küsin,  issand, mis rida see on, issand, kust see tuleb,  et ja kuidas te sellega teete, teil on selline üritus  ja kuidas seda planeerite ja noh, et et kui mul raha ei ole,  et kuidas ma siis seda võtan või kus te hakkate otsima  või kus te nagu otsite inimesi juurde, et noh,  see ongi nagu väga see on väga kallis koolitus. Aga nii-öelda minnes tagasi, siis kiviaega nii-öelda  õpipoisi ja selli rolli. Tegelikult see on kõige tõhusam, ma arvan,  õppimise viis. Sa arvad laiemalt ka nii, et selline koolituste aeg ongi ümber,  et enam ei ole mõtet teha istungi klassis ja. Ja, ja, ja ma arvan, eriti on see õpetajahariduses väga suur teema,  et kuna meie olemegi väga uuendusmeelne,  siis mulle ülikoolist tulevad otse õpetajad on juba vanad  minu jaoks, et tegelikult mina siis hakkan neid  ja meie meeskond ja mentorid hakkavad neid õpetajaid ümber  õpetama siis selle nii-öelda mõttelaadile,  mis meil koolis on, nii et noh, mul ongi visioon  ka ikkagi teha enda kooli juurde ka selline selli nii-öelda  õpi nii-öelda koht õpetajatele, et aga noh,  ma olen ka seda arutanud ja mõelnud, et on väga kallis nagu  asi tegelikult, et kui noh, sa tulebki üksinda õppima  kellegi õpetaja juurde, onju. Alvar, mis need olulised juhi omadused on  või on nii, et igast ühest võib saada hea juht. Mt. Ma arvan, et eelkõige on see valmisolek enda sisse vaadata ja,  ja tegeleda sellise pideva enesearenguga. Et see võib olla on üks väga oluline eeldus,  mille peale juba kõik muu saab üles ehitada. Ja ilmselgelt on see olemas kõigil nendel koolijuhtidel,  kes, kes, kes programmi on tulnud, sest et see on nagu üks  oluline oluline eeldus selle juures. Ja ma arvan, et ka õnneks paljud inimesed,  kes sinna juhi rolli jõuavad, tegelikult on,  on selle avastuse enda jaoks teinud. Et tegelikult areng eeldab, et sa pead olema  selle sellest ise huvitav. Aga noh, midagi peaks olema justkui looduse poolt  ka antud, eks ole, et kui ma ikka ei ole üldse hea suhtleja,  ma ei oska inimestega hästi ringi käia, siis minu arust ei  saa ju head juhti või. Väga palju on ikkagi neid asju, mis on õpitav,  et see ära sellest äratundmisest, et see nüüd on see,  mis mul on puudu ja selleks, et saavutada midagi,  mida ma tahan saavutada, pean ma selle või teise omadusega  tegelema siis meist kõigist ei saa võib-olla häid esinejaid  me meist kõigist võib-olla ei saa häid finantsiste,  aga me saame olla piisavalt head selleks,  et juhina näha oma tugevusi ja puudusi ja ehitada õige  meeskond enda ümber. No kui me räägime sellistest innovaatilistest firmadest,  siis räägitakse sageli ka horisontaalsest juhtimisest,  koolis on ju pigem see skeem ikkagi selline vertikaalne. No mina olen üritanud seda ikka siin oma viie aasta jooksul  väga lammutada ja on ka olnud õpetajaid,  kes on tulnud mu juurde, et ütle mulle lihtsalt selgelt,  mida ma pean tegema. Et siis oleks nii lihtne ja see ei ole ainult vanemad pedagoogikaid,  seda on ka öelnud nooremad, et tal oleks palju lihtsam,  kui ta ise peaks mõtlema, mida ta hakkab tegema ja,  ja kuidas ta seda lahendab ja et aga sinna on pikk tee minna  ja seda on ka kindlasti, mida Transferwise,  st on õppida, et neil on ju ka, et ei ole konkreetseid juhte,  et kõik on oma nii-öelda väikse üksuse juhid  ja siis on mingid suuremad väiksed üksused  ja siis nad on veel rist risti, seal tegutsevad,  et noh, mina olen ka koolist ära kaotanud ainepõhised,  sektsioonid ehk siis eesti keele matemaatikaõpetajad ei istu koos,  vaid nad istuvad huvipõhiselt koos. Näiteks meil suur huvi on praegu ainesektsioon ökoSchmeko,  kes siis võitleb veganluse maa siis maailmakoristuse  ja siis paberivaba nii-öelda kontrolltööde eest meil koolis  siis sinna on kogunenud kokku mingid õpetajad,  keda see väga huvitab. Nad on kõik erinevad aineõpetajad ja selliseid huvipõhiseid,  ainesektsiooni on meil üheksa tükki, need iga aasta muutuvad,  tulevad uued huvid, midagi on tehtud, midagi kaob ära. Et seda ma näen väga hästi Transferwise. Et see idee on mul sarnane ja nüüd sealt ma saangi nii-öelda  edasi arendada seda nähes, kuidas seal need tiimid töötavad  omavahel ja kuidas nad suhtlevad ja seavad eesmärke  ja ütleme, see eesmärkide seadmine ja see on nagu koolides üldse,  nagu kuidagi tagaplaaniliselt me õpetame,  onju, et noh, õppetöö ongi tähtsam PISA tulemused. Je oleme esimesed, kõik on, et oleme, teeme tööd hästi. Aga see, et me seaks mingi muu eesmärgiga veel sinna juurde  nagu organisatsioonina, et see noh, sinna on veel pikk tee minna. Sa oled juba praegu muutusi teinud ja nendes samades  juhtimissüsteemides tuleb ka muutusi ette,  mingid seisukohad ajas muutuvad. Noh, kuidas saab kindel olla, et see, mida Alvar õpetab,  on ikka hea ja õige, võib-olla paari aasta pärast tundub,  et noh, täiesti vale asi, mida mulle õpetati,  et kuidagi teisiti saab hoopis paremini. Ma arvan, see on see, et sa käid avatud silmadega ringi. Sa näed seda, mis on hea ja tähenduslik ja  selle sa võtad. Ja teised asjad sa lihtsalt kommenteerid. Ja siis, et see ongi see, et sa lihtsalt pead olema avatud ja,  ja, ja kui konkreetselt Alvar Kai ütlen,  et mine tee seda ja võta sealt või me ei lepi midagi kokku,  siis ma ise leian mingi koha, ma otsin ise infot,  et ma ise tahan päriselt sealt nagu midagi saada,  et kui me, kui ma ise oleks passiivne ja nüüd mul on see hetk,  et vaadata, mis koolis toimub, mis meilid on,  onju, et siis ma ei saagi sealt midagi õppida. Sa ei anna üldse konkreetselt mingisuguseid soovitusi niimoodi,  et nii oleks hea teha. Me andsime, me oleme nagu valmistanud ette lihtsalt sellise  karkassi või struktuuri kogu sellele perioodile,  mis võiksid olla laias laastus teemad ja konkreetsed  inimesed ja partnerid, kellega Mari-Liis saaks koos koos  töötada ja, ja kellelt siis mingeid erinevaid aspekte meie  töös kõige paremini õppida. Ja mina enda rolli eelkõige näen võib-olla seal,  et, et, et aidata sellest kogemusest nagu üht-teist noppida  ja omakorda lihtsalt siis nagu näha seda ettevõtte suurt  pilti ja püüda siis kokku viia Mari-Liisi soovid  ja huvid ja, ja meie meie võimalused ja pakutava,  et meil on väga hea meel, väga hea meel näha seda,  et, et on haridussüsteemis inimesi, kelle,  kes on või kes on omaks võtnud selle, et ainukene konstant  on muutus siin tänases maailmas, et ma arvan,  et meie noored ja kooliõpilased teavad seda juba väga-väga hästi,  aga me peame kuidagi suutma ka kaasas käia,  kui me tahame nende tuleviku. Kuulge, teie aeg on tänaseks juba otsas,  aga see tundub nii huvitav teema, et ma pinnin teilt  selle lubaduse, tulge tagasi siis, kui see projekt on  jõudnud aprillikuusse. Aprillikuus lõpeb mul leping, praktika leping ja,  ja siis kaks kuud pärast seda, Alvar veel  siis nii-öelda toetab mind, kui ma lähen seal koolis natuke hulluks,  ma saan tal helistada ja kokku saada ja siis mõelda,  et kas see on mina olen hulluks läinud või nagu ongi,  nagu ma teen, liiga. Loodame, et sa ei lähe hulluks ja sina Alvar  ka hulluks ei lähe ja te tulete meile siia tagasi,  aitäh, et tulite. Aga nüüd me jätkame ansambliga Traffic ja nende Eesti laulu  poolfinaali looga. Ja. Tihti satun õhtu hakun mõtlema. Kuis aga? Ootamatu uskumatu, meeles on, kui eilne veel. Iga ja pilt a heli. Iga laulust kuulud fas iga. Vaikne hetk reisi meenuta. Ainult. Üks kord veel siis üks karm veel. Sellest piisa. Ma ei usu, et saaksin siin kunagi tagasi ära ma leneks kõige eest,  kas või korra või. No. Tõukasin. Sinu silmis pole vastust vaatama pean. Iga. Ja päev ja nädal igaks. Teineteise kaugemale me. Jah. Tee. Juba vaikselt jalutas Traffic ja üks kord veel. Tere hommikust, Silver. Tere hommikust. Traffic on juba 14 aastat tegutsenud 15 aasta 114 aastat. Vanainimestega. Bändist. Eesti laulule läheb see järgmine. Õnneks me hakkasime suht -koht noorelt peale ikkagi. Aga noh, aastad muidugi lähevad, et kui aus olegi,  ma ise ka ei usuks, et 14 on läinud seda tõesti noh see on  niisugune kulunud lause, aga tõesti nii kiiresti,  et, et nii on läinud. Kuule, aga vanal bändil, siis kui me jätkame seda Oveliini  on ju tohutult palju kogemusi, ehk et ma kujutan ette,  et närv üldse ei liigu, kui ei ole Eesti laulu kasvõi  poolfinaali laval või finaali laval või. Nojah, me oleme viimati olime kuus aastat tagasi 2014 et,  et siis oli veel teistmoodi see võistlus,  esimene poolfinaal oli stuudiosse minu samas ETVs  ja siis teine oli see finaal oli siis selles Alexela. Et nüüd lava on suuremaks muutunud on ju seekord  ja on kindlasti teistmoodi. Et närvi on. Mõõdukas, aga mitte nagu noh, midagi hullu. Aga peaks ise nagu natukene kütma ennast,  et see närv oleks, et siis tuleb nagu parem esitus. Et noh, võib juba liiga täitsa noh, niimoodi noh,  läbi viskama. Kauge, ma ka ei maksa minna, ses mõttes,  et siukene väikene nagu elevus, ma ütleks,  pigem on nagu hea loomulikult, aga, aga sihukest ma loodan,  et siukest nagu halvavat närvi ei tule see aasta jah. Osalemine üldse annab teile, kui me mõtleme noh,  päris noort artisti, siis tema justkui saab pildile,  ta saab mingisuguse tõuke, aga te olete nagunii pildil. Jah. See on noh, seda kõik ütlevad seda hüppelaua asja niimoodi ja,  ja nagu noh, otseselt ma enam hüpata enam kuskil võib-olla  väga ei ole. Aga no ju siis on ikkagi, et. Mingid asjad, mida veel tahaks, ma ei tea,  siis endale tõestada võib-olla, või teistele,  et et ja lugu tundus ka sobivat, et, et kogu see,  kogu see tralli, mis kestab tegelikult mitu kuud,  on, on tegelikult on ikkagi nauditav ja,  ja ma arvan, et sellest on äge asi, mida teha. Et selles karussellis on nagu tore see mitu kuud lihtsalt tiirelda,  et selline väga eesmärgipärane tegevus. Raske sealt maha tulla, aga, aga see, see on niisugune just  et ongi, vaatate ma esmaspäeva hommikul nädalat ette,  et mis seal kõik seda teha on vaja, mingid proovid,  värgid, et kuidagi hoiab erksana ja, ja tegelikult on tore  asi täiskohaga töö. Kui mitte poolteist. Tööst rääkides mitu keikat Traffic ul keskmiselt kuus on. Praegu. Ma ei oska niimoodi öelda, keskmiselt on ikka nädalavahetused,  on eriti nagu, kui mitte suveperiood. Aga keegi just küsis eelmine aasta vist oli meil äkki 80 kontserti,  et, et vaikselt tegutseme. Räägi kaks sõna konkurentidest ka, kelle laul on sulle  jäänud silma, et see on hea lugu. Mmm Ma ei oska öelda niimoodi, sest sa kuulad konkurente  ja see, mis püstükspäev, naersime postiga  või noh, et minu puhul on see, et, et, et kui ma ise nagu ei  ole osalenud, et siis ma võib-olla nii kursis ei ole,  siis ma vaatan neid saateid on ju need ikka vaatad. Ja siis nagu saad selle esimese efekti ja kui ise oled seal sees,  siis loomulikult sa vaatad neid ja sa vaatad,  jälgid seda Youtube 'i asja kõiki, et, et ma olen  praktiliselt kõiki, kas küll võib-olla läbi ole kuulanud lõpuni,  aga ma nagu vähemalt tean kõike lugu ja ütlen,  et mõni lemmik. Ma tean, et, et peaks ütlema, aga, aga ma ei,  ma ei taha. Ma ei ütle, ütle pigem mitu, siis vaata siis ei,  ei tunne, et ma eelistasin ainult ühte. Mulle esimesena tulevad meelde, nii on hea,  olen. Ütleme nii, et meie poolfinaal, mis on  siis teine poolfinaal on, on väga, väga raske,  sellepärast teil on väga palju häid lugusid sellest,  nii edasi, sealt ongi, sealt on kohe üks,  võta üks ja viska teist, kõik on väga-väga vinged. Võtame siis üht ja viskame teist. Veebruari finaalis. Silver, aitäh sulle, et tulid pöidlad pihku,  aitäh. M.
