Täna on see aiasaade, kus me räägime jälle iluaiandusest ja me oleme helistanud Tartu lähedal ajendit ja kollektsiooni aeda pidevale Lembit Kaarnele, et küsida, mida siis teie oma suures kollektsiooniaias praegu oktoobrikuu esimesel pühapäeval teede. Ja tere päevast ja toredat algust kõigile aiapidajatele. Peab nentima, et oktoobri algus on aiapidajale üsnagi töörohke aeg teha on palju ja ühes kollektsiooniaias tegelikult on seda tööd tunduvalt rohkem, kui ära jõuaks teha. Aga mida me siin teeme? Üks väga tähtis asi, mis tuleb kindlasti ära teha ja tuleb silma peal hoida kollektsiooniaias, eriti ja eriti nendel, kes on huvitatud, et ühed või teised sordid oleksid sordiehtsad tuleb ära lõigata need õisikuvarred, mis kannavad seemneid või, või mis on õitsemise lõpetanud ja kus on, ütleme, seemned valimistegelikult juba pisut enne seemnete valmimist tuleks need ära lõigata, et vältida ise kühvli. Ja sellel aastal on iseloomulik näiteks lokside puhul see, et floksid praegu õitsevad. Kui vaadata aias ringi, siis väga paljud floksid näitavad Wells värvi ja õitsemine kestnud väga pikka aega. Kokkuvõttes. Nii et keskeltläbi juulist kuni nüüd oktoobrini välja. Ja see ära õitsenud õisikute lõikamine on selline pidev protsess ja, ja mis meil veel õitsevad, õitsevad näiteks mõned aed, päevaliiliad. Et see on ka päris hämmastav. Aspilbed näitavad värvi ja palju rohelist on viljapuud, on veel täislehes. Nii et nende töödega on ka veel vara alustada. Aga muru rajamiseks täitsa sobib veel praegune aeg, kui siin Pöide läheb see, et telefon lubatud meile sooja oktoobrit siis oleks väga paslik aeg vaadata üle kõik sellised istutusalad, mida oleks vaja kas siis rekonstrueerida või likvideerida või kus enam nagu ei tahaks taimi näha, et võib külvata sinna muru. Mis me siin veel oleme teinud? Oleme välja kaevanud selliseid üksikuid, näiteks hostasid siis flokse päevaliiliaid, Heleeniume, Ast Ilvesid, selliseid, mis on juba olnud oma kasvukohal palju aastaid ja mille puhmikon üsnagi suureks kasvanud. Nii-öelda taim on jäänud vanaks ja meie oleme siis just valinud sügisese aja neid välja kaevata neid terveid puhmikuid ja mõnedest puhmikutest lihtsalt pool puhmikute või veerand või kolmveerand, kuidas vaja on. Ja seda kevadiseks paljundamiseks. Paneme nad ilusti turba sisse nüüd välja kaevatud puhmikud ja hoiame neid ületalve ja see annab võimaluse korrastada sügisel, kui aega on natukene rohkem aednikule korrastada istutusalasid sellisel viisil. Teinekord on kevadel nii kiire, et vaatad, et ahaa, see vajaks väljakaevamist, vajaks noorendamist, aga ei jõua, lihtsalt ei ole aega, et siis võib seda sügisel teha. Ma küsin siia vahele, et kui on vaja paljundamise juures noaga lõigata, siis kuidas te seda lõikekohtades, infitseeriteta talvel ei läheks hallitama ega mädanema? Nii ei ole nii väga noaga kippunud sügisel lõikama, üldjuhul nii palju on ta sügisel, aga kui on siiski vaja puhmike ütleme, pooleks lüüa, siis me teeme seda labidaga ja sinna ümber paneme sellise puhta turba, mitte mitte komposti ega mitte sellist aiamulda, vaid, vaid kohe päris kasvuturba, mida poest on saada, mis on nagu haigustevaba ja, ja desinfitseeritud. Et me ei töötle ei ole seni nagu vajadust olnud töödelda mingite preparaatidega. Jah, muidugi võib minna sinna mingisugune hallitus peale, mingid seenhaigused võivad hakata kimbutama, aga seni ei ole see nagu probleemiks olnud. Ja oleme saanud niimoodi hakkama, ta armistub ilusti, see, see murdekoht või lõike kohta armistub ilusti ära ja taim nagu parandab ise ka ennast jõudumööda, kui ta saab. Aga kui peaks olema tegemist selliste taimedega, mis on nagu õrnemad või tundlikumad selles suhtes või on teda rohkem vaja lõigata, kiis võiks previkuuriga võib-olla töödelda. Ma ütlen veel kord, me ei, meie ei ole seda praktiseerinud riviku renett, siis on selline laia toimespektriga seenhaiguste vastane mürk, aparaat, mida võib siis kasutada sellisel puhul. Kui nüüd oktoober tuleb soe nagu mõnel pool ennustatakse, siis millal oleks aeg panna, kevadel õitsevad sibullillede sibulad maha, et nad ei oleks seal liiga vara ja ei hakkaks liiga vara kasvama ja taevas hoidku, kui veel enne lume tulekut oma õienupud välja ajavad. Krookuste tulpide hüatsint-ide nartsisside puhul seda seda ohtu nagu väga ei ole. Tavaliselt Eesti oludes on nagu september olnud see kuumus panna nartsissid võivad Sindid ja oktoobris võib julgelt veel panna ka tulbisibulaid maha ja kui oktoobrit tuleb soe, ega ta siis ikkagi nii soe ei tule, et, et ta oleks ülemäära. Sibulad juurduvad kõige paremini siis, kui mullatemperatuur on üheksa kraadi üheksa kraadi juures. Pluss-miinus seal kolm, neli kraadi allapoole ülespoole. Üheksa kraadi on kõige ideaalsem temperatuur nende juurdumiseks. Juurdumine kestab tavaliselt olenevalt sordist kolm kuni kuus ja kuus kuni seitse nädalat. Kui seda aega on nagu soe, siis ei ole probleemi. See pluss üheksa peab olema siis ööpäeva keskmine temperatuur. Siis peab olema jah, pinnase temperatuur istutussügavusel. Kui me sibulaid istutame näiteks 10 kuni 15 sentimeetri sügavusele, siis sellel sügavusel üheksa kraadi. See on siis see, mis paneb nagu juure teksti kasvama, mõistsin, enne käisin väljas ka. Vaatasin, meil on siin pandud osade sibulad on pandud pottidesse üheksa sentimeetritesse pottidesse, istutatud turbasse ja, ja kaetud turbakihiga pealt kinni, käisimiste vaatamast, kuidas nad seal ennast tunnevad. Kolm nädalat tagasi umbes Minnad istutasime ja väga ilusti juurepall kasvanud, et noh, see annab lootust, et nad kenasti talvituvad ja nartsisside kuivatus intidel, kui tulpidel on ilusti ilusti juurepall tekkinud, selle kolme nädalaga juba. Aga kui istutamine jääb hilisemaks või kui see oktoober ei peaks nii soe olema või kui nüüdne aiapidaja kahtleb, kes lillesibulaid maha tahab panna, et kas chi, oktoober on ikka piisavalt siis hea ja turvaline kuu lillesibulate istutamiseks, siis võib istutada sügavamale. Tegelikult see legend, mida nüüd mõned poemüüjad nagu ütlevad, müües sibulaid, istuta sibulad kolme sibulasuuruse sügavusele, see on selline linnalegendimaiguline asi, mida tõesti asjatundmatu inimene võib soovitada kliendile sügavale istutamist ei pea kartma. Noh, just hilise sügisese istutamise puhul on soovitavam sügavamale istutada, seal on temperatuur on kõrgem, juurdumiseks sobilikum on niiskust rohkem ja sügavamale istutatud sibulatest välja kasvanud lilled. On ka põuakindlamad. Näiteks kui kevad tuleb hästi veevaene või kui ütleme panna mana kevadel-suvel õitsvaid lillesibulaid, näiteks Bladioole, siis liiga pinna lähedale istutatud taimed on põuatundlikud. Ja sibullilledele on omane veel üks selline asi, et kui nende see maapealne osa, mis nagu sibulast välja kasvab ja maa peale et nii kaua, kuni see kasvab pimedas mulla sees, ei saa valgust. Nii kaua, areneb hästi hoogsalt sibula juurest ja mida kauem ta üles tuleb, see maapealne võsu sealt mulla alt, seda kauem saab kasvada juurestik ja mida kauem juurestik saab kasvada, seda tugevam see juurestik on ja seda kindlamini suudab ta varustada ta hiljem kasvamise perioodil taime, taime, maapealset osa, igasuguste toitainetega, mida see vajab. Näiteks gladioolide puhul on hästi suureks probleemiks aiapidajatel sageli see, et gladioolid lamanduvad, kukuvad tuulega ümber või vihmaga ja neid oleks vaja nagu toestada. Aga selle vastu kõige parem mõte ongi istutada sügavamale, noh ütleme. Kui müügimees ütleb, et kolm sibulasuurust, siis mina ütleks, et noh, viis kuni kaheksa, olenevalt pinnasest kergemas pinnases istutatakse sibulad sügavamale, raskemast, savisesse ja niiskemaks pinnases võib istutada nad pinnale lähemale. Nii sügisel istutatavate kui kevadel istutatavate lillesibulate kohta. Viis kuni kaheksa sibulasuurust. Nii et kokkuvõttes te ütlete, Lembit Kaarna, et praegu on õige aeg panna kevadel õitsevad sibullillede sibulad mulda ja mida sügavamale, seda parem kuni isegi 10 sentimeetrit, mis puudutab tulbisibulat. Jah, tulbisibul 12 kuni 15 võib julgelt panna aga sügavamale istutud, kus on iseäranis vajalik, kui istutustöö jääb talvele väga lähedale, ütleme novembrisse näiteks ma tean, siin me oleme pannud ka detsembris isegi sibulaid maha, on ilusti kasvama läinud. Aga mida hilisem aeg, seda tähtsam on see, et istutada sügavale, aga sügavamale võib sellegipoolest istutada see kolm sibulasuurust. Noh, see ei ole nüüd ja asjatundlik nõuanne näiteks hüatsindisibulad 15 sentimeetrit nartsissid, enamjagu nendest võiks olla 12 15, kui on kergem pinnas, võib-olla 18 sentimeetrit, seda ei pea kartma ja vaim tuleb küll kauem üles, aga selle eest kasvab, kata tugevam ja tervem. Ja kui on plaanis jätta need sibulad sinna mitmeks aastaks järjest nagu samale kasvukohale nagu mõnede tulpidega vahel on mastaabis hübriidtull ide ja triumf tulpide puhul Kauhmanni Kreigi tulbid sama moodi, et et neid võib ju pidada samal kasvukohal mitu aastat järjest, siis nad hakkavad ju kasvamisega kerkima ka. Nii et noh, mingil hetkel nad jõuavad järjest pinnale lähemale ja kui nad on hästi pinna lähedal istutatud Smad kasvamisega kerkivad jääkülma kergitusega koos. Nii et muutuvad sellega külmaõrnaks ja õitsevad kehvemini. Nii et nüüd pole muud kui joonlaud käte ja tulbisibulaid maha panema. No mina ei soovitaks joonlauda kasutada, peaks ikka kõigepealt vaatama seda pinnast, milline on pinnas ja milliste sibulatega on tegemist, et siis näiteks madonna Viasem liilium, kandiidum, valge liilia trump õiega ilusti lõhnab näiteks tema istutaksegi pinna lähedale, meil on ka neid siin maha pandud, käisin enne vaatamas ja Nemad peavad veel sügisel kasvatama ilusa leheroseti ja sisi Hatta sellega talvituma ja see kaetakse kinni kuuseokstega, näiteks kevadel ta jätkab sealt kasvamist. Kõik sibulad ei käi ka päris ühtemoodi. Ma tänan teid, Lembit Kaarna tänahommikuste nõuannete eest ja loodame, et enne, kui päris külmaks läheb, saame teie käest veel mõningaid nõuandeid. Ja minugi poolest need kogemused, mis ma olen siin kollektsiooniaia pidamisel omandanud, et jagan neid meelsasti.
