Järgnevalt Kuulete reportaaži varahommikusest metsast kohtusime režissööri ja operaatori paljude loodusfilmide autor Joosep Matjus ega pühapäeva kolmanda mai hommikul kell pool kuus Kirbla külapoe ees. Edasi veetsime kolm hommikutundi ühel kaunil Lääne-Eesti looduskaitsealal. Kus me oleme tulnud? See on üks maastikukaitseala Lääne-Eestis ja maastikutüüp milles me hetkel liigume, on siis sihuksed kunagi eestiaegsed, mahajäetud vanad heinamaad, mis nüüd tänaseks metsa alla kasvanud. Need keskkonna mulle väga meeldivad, seepärast, et siin on piisavalt puid, oleks justkui nagu mets, aga samas on selline avatud maastikule omast nähtavust. Mis on mulle väga oluline, et ma juba eemalt märkaks, kui miski liigub või hakkab lähenema mulle. Ütle, kes sellise hommikuse vaatluse jaoks on mingisugused reeglid ka, mida kindlasti ei tohiks näiteks ma praegu siin kogenematuna teha. No võib-olla ei tohiks väga palju lobiseda, aga noh, parim, mis teha, on võimalik, on vaikselt liikuda vahepeal seisatuses kuulatuses ringi vaadates ja kui näiteks sobiv koht või juba mitme päeva informatsioon on kogutud, et siis saab teha valiku ja jääda kuskile nii-öelda passima, istuma, mida näiteks peaks tegema, kui karu, kas ta tuleb siis, kui karul vastu tuleb, meil peaks seisma jääma, liikumatult seisma jääma ja ootama ja vaatama, mida karu otsustab, mis ta teeb. Kindlasti ei ole mõtet edasi kõndida ja veel vähem on mõtet ära joosta, et see tekitab võib-olla siukse kummalise olukorda, kus karu ei saa enam aru, et mis nüüd toimub, et miks ära jookseb, et kas sa arvad, et ma tahan sind maha murda? Aga keda seal oodate täna näha? Täna mu. See koht, ma nägin paar päeva tagasi siin händkaku. Isegi ma ei looda händkakku kohata tänavune niukene, veidi sombune ilm ja mulle tundub, et täna on üldse loodustavapärasest uimasem, aga potentsiaalis võiks otsida händkaku sobivaid pesapuid. Kuskil peaks tal siin see pesakoht Kalema. Lähme vaatame siis. Me oleme jõudnud nüüd ühe vana kiviaiani, vähemalt võib eeldada, et siin kunagi on olnud. Ja sa rääkisid, et et seesama maa, eks ju, et siin kunagi heina tehtud. Mis sulle sellest nii selged märgid annab? Esiteks on siiani on potentsiaalis väga hea heinasaagi Eestil suure kõrvalised kulu maas, see näitab, et seda on hooldatud kunagi. Kiviaiad annavad märku sellest, et inimesed on siin tegutsenud võib-olla isegi karja pidanud. Ja minevikku maastike meelest räägivad ka need suured tammed, mis siin ilusti kenasti veel ikkagi kasvavad. Sest Tamm on selline puu, kes tahab hästi palju algust oma elutegevuse jaoks. Ja kõikjal metsas, kus me tänapäeval näeme suuri tammesid, näitab seda, et seal on kunagi olnud siuksed, avatud, lagedad, maastikud, vanad heinamaad. Mõnes mõttes sellistes paikades käimine on nagu ajarännak, et võid ainult ette kujutada, mis siin kunagi oli, milline elu siin käis. Aga praegu on siin väga metsik. Harva kui mõni inimene siin liigub. Ainult hundid ja karud. Aga kas need mineviku maastikud, nagu sa nimetasid, tekitavad ka sellist kurbust või vastupidi, see kõik on väga loomulik, et siin nüüd mets kasvab. Hetkel on nad õnneks väga ilusad ja liigirikkad keskkonnad, et kurbust ei tekita, aga sellist mõnusat nostalgiat siia tihti ei kujuta ma ette, et kui ilus elu kunagi olla võis. Kui maastikud olid oma täies hiilguses. Ilmselt on kell kuskil kuue ringis. Kui palju sinu loodes filmides näha olnud? Kaadritest filmitud just sellisel ajal? Ma arvanud Enamus kaadreid, et täna on küll selline pilves ja vihmajärgne hommik veidi sombune, aga ütleme, kui on selline klassikaline kevadehommik, et siis kella kaheksaks on juba päike nii kõrgele, et ei saa enam film midagi. Kõik kaadrid, mida on võimalik teha, peab tegema ära seal enne kella seitset. Ja oh seda õudu, et hommikul läheb nii vara valgeks, et see on ka ikka päris kohutav ühele filmitegijale, sest et kui sa vaatad kella viie ajal aknast välja, et siis on juba teist valget, et see tähendab, et omakorda peab ärkama sealpool viis või kell neli üles ja kui on veel õhtune käik ka kestab 10 poole 11-ni, siis need unetunnid jäävad sinna nelja, viie tunni kanti, et see pikapeale jube koormav. No maikuu alguses üldiselt inimestele tähendab seda, et Eesti õhtud on kaua valged ja saab kauem õues olla, ilmad lähevad natukene soojemaks, võib-olla mõni tähelepanelik kuuleb, et kägu hakkab kukkuma. Millised märgid? Maikuu algus, lootus filmitegijale annab? Maikuu. Kui algus on patut üks üks põnevamaid tihedamaid perioode, nagu sa mainisid seda kägu. Mina kuulsin oma esimest kägu sel aastal eile. See oli siis teisel mail sellised iga-aastased tähelepanekud nagu annavad elule kõvasti värv ja, aga aga noh, praegu on, karudel on kutsikad, rebastele, kutsikad, linnud ehitavad, pesi põtradele väiksed vasikad, et see maod on üles ärganud. Et seda, mida filmida, seda lihtsalt nii palju, et raske on teha valikut, et nüüd kuu pidama jääda ja millele keskenduma hakata. Võib-olla see on see maikuu võtmesõna, et ei tea, mida võtta ja mida jätta. No praegu me igal juhul saame edasi jalutada ilma kaamerate või ma ei tea, seal kotis alati kaamera. Jätsin kaamera nimelt maha ja nüüd viimasel ajal, kui ma lihtsalt käinud metsas jalutamas, mikrofon hoopis kaasas, lindistan helimaastikke. Aga täna ei võtnud isegi seda, et sellel põhjusel, et kuigi kaamera ja mikrofon annavad mulle võimaluse süvenenult keskkonda maailma loomi linde uurida, siis ilma kaameratele. Annab teatud vabadusevahetusele mida kaamera või mikrofoniga ringi liikudes ei ole, et siis sa ikkagi, kuidas öelda, esiteks pead midagi tassima ja teiseks pead kogu aeg mõtlema, mida nüüd salvestada, filmida, aga samas, kui sa seda kaasas ei ole, saad kõik selle melu endasse võtta, kuidagi teistmoodi kaasa teistmoodi salvestada ja kaasa võtta, et hiljem siis võib-olla ta jõuab sellest mingit kanalit pidi sinna filmikaadrisse. Aga kas sa oled vaba sellest kripeldusest, et kui nüüd midagi tõesti erilist siin juhtub, et see salvestub sul ainult omaenda mällu? Jah, see on hea küsimus, et huvitaval kombel ma ei teagi, vahepeal, ma tunnen, et isegi natukene hirmu, et mulle see enam nii väga korda ei lähe, et näiteks kui me tänaneksime siin karu kolme kutsikaga ja ma ei saa seda filmida, siis ma ei oleks üldse õnnetumaks õnnelik selle üle, et ma nägin teda, seda siukest põnevat seltskonda. Kuidagi filmimine või kaadrit püüdmine lihtsalt kaadrite ja, või trofeed Ena ei kütkestab mind, kui ma filmin, kui ma lähen välja, siis ma alati filmin seda mingi konkreetse filmi jaoks mingi väga konkreetsel eesmärgil lihtsalt niisama käia väljas ja filmida, et see on tundub, et selle etapi olema läbinud, et seda enam ei ole. Me oleme jõudnud nüüd veel sügavamale metsa, siin oli näha näiteks põdrapabulaid ja sa tegid siinkohas, kus me oleme veel mingisuguseid tähelepanekuid. Jah, minu tähelepanu köitis siin üks mahalangenud vana haavapuu, mis on selliseks heledaks kooritud, et põdrad on siin käinud maiustamas, nende üks suur lemmik Pala on siis haavakoor. Kui kuskil on mõni haab maha kukkunud, siis on kohe põdrad nagu jaole tulevad, maiustama. Sa ütlesid, et siit võib leida põdrasarvi ka, miks niimoodi? Nüüd? Et keskkonnad on jah väga tihti head sarve leiukohad, sellepärast et need on siuksed, vahed tsoonid põtradele, siis kehaliste ja talviste elupaikade vahel, et nad täpselt satuvad siia nendele aladele sel perioodil, kui on sarvede mahaviskamise aeg sarja näe, hästi tore leida, et mul on õnnestunud mõnikord mõned leida, aga see keskkond on keeruline. Kuna siin on nii kõrge hein ja kui need sarved visatakse talvel maha, siis kevadel on nad juba kuidagi heina alla kadunud ja neid on väga raske üles leida, et selle pärast väga tihti leitakse põdrasarv, niimoodi omistatakse sellele ise otsa. Aga kui niimoodi Leida põdrasarv, kas siis selle tohib endale koju kaasa võtta või? No kindlasti, et minu meelest see maast leitud põdrasarv, et see on kõige ehedam trofeed. Mina eelistaksin alati sellist sarve mõne lastud põdra sarvele, kogu see protsess leidmise lugu on nii põnev ja see nõuab nii palju ka õnne ja, ja eelteadmisi, et üldse ühte põdrasarve leida, et et ma tean ka, et on üks seltskond inimesi, kes on täiesti spetsialiseerunud põdrasarvede otsimisele. Kohe lähevadki metsa kindla eesmärgiga, et põdrasarvi otsida ja neid leida. Sellest õnnejoovastuses võib väga kergesti sõltuvusse jääda, et, et see nagu me kõik teame, et kui midagi leida on ikka jube mõnus tunne. Kui suurkogu ja sa ise oled, kes lisaks mälupiltidele sa metsast midagi veel kaasa võtad? Üldiselt väga vähe, sest mul on see probleem, et mul pole neid kogutud asju mitte kuskile panna. Ja võib-olla see on ka üks põhjus, miks ma liiga palju ei filmi kogu aeg. Mul pole neid kõvakettaid kuskil enam panna, sest neid on niisugune virn kodustuudios, et ja mulle järjest rohkem on hakanud tunduma, et võib-olla on isegi parem mitte filmida. Siin on ühed murtud oksad ja sa kohe tuvastasid, et siin on käinud põdrad. Jah, et see on selline just nagu põtrade talvitusalad või just need ka jälle needsamad vahetsoonid on täis selliseid murtud oksi. Sihuksed nagu ladvad, on põõsastel ära murtud. Et see on ka märk sellest, et siin on päris palju tru teatud perioodidel ja põdral on niisugune komme, et oma võrdlemisi pika kaelaga murrab oksad maha paremini nendele ülemistele kasvudele ligi pääseda kasud just varakevadel kõige mahlasemad seal pungad ja mul on õnnestunud ka filmida, et see on päris põnev protsess, et uskumatu, et nad ikkagi oma siukse võrdlemisi jämeda ja kohmaka kaelaga suudavad. Nii peenelt selliseid siiski ma ütleks suhteliselt suhteliselt väikseid oksi. Enne mainisid, et nad armastavad haavapuud, aga see esinen üldse. Okaspuu, see on siin, ma vaatan, vana kadakse, kui nüüd tõesti mõtlema hakata, võib-olla kadakad võib-olla märganudki varem kadakaid ka söövad noh, miks mitte. Isegi koprad söövad kadakaid ja kuusk. Me oleme praegu kõndinud natukene mööda loomaradu, mis sa arvad, kes siin enne meid on kõndinud? See rada jookseb siin mööda raba veert. Ja sellised rajad on üldkasutatavad, et lisaks inimesele käivad mööda seda rada absoluutselt kõik nii saakloomad, kõige kiskjad ja see ongi väga-väga põnev lootuses, et saakloomade kiskjad nad elavad külg külje kõrval ja kuidagi väga peenelt tajuvad ja oskavad arvestada üksteisega, et nad jälle need kabuhirmus põgenetakse või keegi kabuhirmus kogu aeg otsib, kus kiskja tuleb, vaid nad on, elavad nagu naabrid muiste. Ja selliseid käigurajad need on, nagu kutsutakse mõnikord ka metsloomade kiirteeks või tõesti siin, siit käib läbi nii ilves, karu, hunt kui metskits, põder ja metssiga jooksevad kährikud ja rebased seda teed mööda. Sellepärast Nende loomaradade juures võid sa alati kindel olla, et nad viivad kuhugi strateegilisse punkti. Sellised rajad on metsloomadele võrdlemisi lihtsasti liigutavad ja turvalised. See rada on siin kindlasti aastakümneid vana või kui isegi mitte rohkem aegade jooksul ära testitud. Turvaline teekond. Sa enne ütlesid ka seda, et tegelikult metsa jõuab kevad kõigepealt helipildi järgi ja alles siis saab hakata nägema selliseid silmaga tuvastatav, vaid märke, et kevad on käes. Miks see niimoodi on? Võib-olla sellises suuremas metsas on vähem lehtpuid ja tuleb vähem valgust nii-öelda sellele alusmetsale. See kevadi esimene rohelus, tänu sellele jõuab pildiliselt veidi hiljem sihukesesse metsakeskkonda, et kuskil mõne lagedamal heinamaal luhal jõe ääres rohelus tekib võib-olla isegi kuu aega varem. Nüüd me oleme jõudnud natukene lagedale alale kui enne ja sa arvad, et see on koht, kust võiks leida händkakupesa. Ja loodan, et aga ega seda veel leidnud ei ole, et siin on tegelikult päris mitmeid sobivaid pesapuid, sellised juba kuivanud murdunud latvadega õõnsad suured puud, kuhu händkakk väga tihti armastab endale pesa teha. Aga milline täpselt neist õige puu on, kus nad sees on, seda on väga raske tuvastada. Aga ma ise tee, lähtun sellest, et püüan ennast panna mõne looma või linnu asemele ja siis mõelda, nagu see loom või lind võiks mõelda. Ja kui mina oleksin händkakk ehk siis mina teeks küll siia endale pesa, sest see on ideaalne, selline mosaiik ja väga liigirikas maastik kus nagu toidu leidmisega ei tohiks küll mingeid probleeme tekkida ja samas on ta ka piisavalt varjatud ja eraldatud paik. Ja me kohe lähme vaatame vist sinna mahalangenud puu juurde. Aga händkakk, miks see nii haruldane teda näha? Ütleme loodusfotograafide hulgas võib olla ei olegi nii superharuldane aga kuna tegemist on ikkagi kulliga, siis ta on aktiivne videvikus hämaras. Ja tema üks selline põhi võtmeomadusi ongi olla märkamatu, nähtamatu, hääletu. Et teda võiks kutsuda hääletuks kütiks. Vaatame siis või vaatame, aga ega ma lootusi kõrgele ei kruti, et väga tihti on nii, et kui avastad eemalt, et ohoo, seal on üks niisugune sobiv pesapuu, siis on korraks, on see adrenaliin ja motivatsioon hästi kõrge, aga noh, lõpuks on jälle ikka pettumus. Me tulime siia langenud puu juurde, aga Siitme händkakupesa ei leidnud, kuidas sellistel hetkedel ikkagi leida seda motivatsiooni edasi otsida? Pesapaika need ei olnud sellepärast, et see puu on murdunud selliselt, et pole tekkinud sellist sobilikku õõnsust, mida kakul on pesa ehitamiseks tarvis, aga motivatsiooni. Ma ei teagi, kust see tuleb, et see tuleb äkki kuskilt, see peab olema selline, nagu öeldakse, lootus sureb viimasena. Sul peab olema mingisugune kütt, tihti korilase niisugune omadus, et ikka loodad, et äkki seal selle järgmise künka taga on äkki see kauaoodatud pesapaik või kasvavad need maagilised marjad. Ja sa oled kuulnud, et tänavu pidiga hea kaku aasta olema. Mõne tuttava loodusfotograafiga rääkides aru saanud, et tänavu on neid kakke ja kakupesi leitud rohkem kui tavaliselt. Kakkude arvukus käibki niimoodi lainetena, et see sõltub väga palju näriliste arvukuse, sest et kui on hea hiire aasta, et siis ka kakkuda haru kohe kõvasti tõuseb. Et tundub, et tänavu on siis hea ire aastaga. Aga nagu sa ütlesid, siis mõnikord võib ka ise ette kujutada, et mõni lind või loom just selles keskkonnas sulle vastu vaatab. Jah, et ma olen ise tihti unistanud mõnes kaunis keskkonnas, et vohh, vat seal selle kivi peal võiks istuda näiteks ilves õi vat siia oksa peale võiks tulla kak. Ja see on nii kummaline, natuke isegi maagiline, et nii teinegi, nii mõni teinegi kord ongi nii juhtunud, lõpuks täpselt selle oksa peale tulebki see lind istuma, kuhu sa oled nagu oma vaimusilmas teda ette kujutanud. Omamoodi selline maagiline side tekib nende loomadega, kui seal nii pikalt neid jälginud ja püüad neid kätte saada, neid tabada. Joosep, me nägime just kaku, jäime siia sosinal juttu ajama ja siis kuulsin korraks sellist väga tuttavat käeksatust mis võib kuuluda emal sele händkakul ja natuke aega hiljem tõesti nägimegi sind läbi uduste puude võrade lendamas tõenäoliselt isa kakku ja mulle tundus, et tal oli isegi midagi noka vahel üksiir. Väga suure tõenäosusega on siin siin läheduses see pesapuu, et me oleme oma eesmärgile väga-väga lähedal. Nagu enne sa küsisid, et kuidas sul jätkub seda lootust või seda motivatsiooni. Et ega siin selle peale ei saagi üldse mõelda, et see on selline mõnes mõttes nagu maagiline toiming, et sa pead endale vastupidi sisendama, et see ei olegi üldse huvitatud selle pesa leidmisest, et see polegi mingi eesmärk omaette. Kui see satub su teele, siis ta satub, kui ei satu, siis on nii, nagu on. Kui sa midagi sellist leiad loodusest, et siis on see meeletult suur sisemine rõõm. Kuidagi tundub, et nagu loodus usaldab sind, ta kingib sulle midagi, mida sa tegelikult ei tohiks näha või ei tohiks teadlik olla sellest et natukene kergitab seda saladuseloor. Kas me lähme siis vaatame natukene seda kanti, kus see pesa võiks olla? Ettevaatlikult tuleks liikuda ja uurida ja siis, kui me saame tõendi, sellest näeme midagi, et siis tuleks vaikselt taanduda. Me oleme nüüd otsimise peale leidnud ühe sobiva õõnsusega puu ja 100 meetri kaugusel vist sellest, nüüd ootame ja varitseme. Kas see on selline tavapärane praktika sinu puhul? Veel nüüd vedas, et leidsime sellise potentsiaalselt sobilikku pesapuu, et mulle tundus see pesaõõnsus nagunii perfektne. Kui oleks ma kindlasti poeg sinna sisse, kuna binokliga veel päris kindlaks ei saanud teha, kas kakud ikkagi on selles õnsuses sisendit tuleks tegelikult siin natuke eemal puude varjus aega veeta ja oodata hea õnne korral siis paari tunni jooksul äkki tuleb isakakk uue saagiga ja siis me saame küll kinnitust sellele, et kas siin siis nüüd tõesti on händkakupesa või mitte. Selliseid ootamisi jälgimisi on sul olnud väga palju ja need võivad kesta ilmselt väga pikki tunde. Mis sa mõtled nendel hetkedel, kas sa mõtled sellest, mida sa ootad või mõlguvad mõtted mille iganes üle? Osa ajast kulub sellele, et ümbrust jälgida ja ümbrust hoida luubi all nii-öelda sest sa pead olema pidevas sellises aktiivses passiivses olekus, et niimoodi füüsiliselt täiesti passiivne, aga vaim ja, ja tähelepanu on kõrgendatud seisundis, mõnikord eriti kui hull varajased istumised, siis keskendun võitlusele unega ja võib-olla kesk päevased istumised. Siis läheb mõte kuhugi uitama kaugetele maadele. Tunnikene jälgisime seda potentsiaalset kakupesa, aga sa tuled jälle õhtul tagasi, et sellele lõplik kinnitust saada. Nüüd selle tunni aja jooksul kahjuks kak tagasi tulnud, aga noh, ma olen 90 protsenti kindel, et see puu võib olla küll pesapuu. Aga et nagu lõplikult kinnitus sellele saada, siis peab veel õhtu üle kontrollima, et tulema niimoodi võib-olla paar tundi enne päikeseloojangut kohale ja siis vaikselt ootama kuulama ja ma arvan, siis saab selle kinnituse kätte. No mina olen lõpmata tänulik, et sa minu ja raadiokuulajate metsa kaasa võitsid ja mulle tundub, et sa oled ise ka rõõmus, sellepärast et ikkagi peaaegu eesmärk täitus. Kahtlemata, et ausalt öelda, tänama ei lootnud, küll mitte midagi näha ja ma pole varem kunagi yhtegi händkakupesa leidnud. Ma olen küll teda filminud, aga ise händkakupesa pole küll Farm leidnud, et kindlasti täna minu jaoks ka surve. Selline oli pühapäeva hommikune metsaskäik režissööri ja operaatori Joosep Matjus ega vahepeal kõlas Sänni Noormetsamuusika Toome helbed. Õhtul aga läks Joosep sinnasamasse tagasi ja õhtul kell 10 ilmusid kakud taas samasse paika, kus neid hommikul nägime ja ajasid seal omavahel juttu. Meie arvatavast pesapuust ta kedagi väljumas ei näinud. Seega võtab pesa lõplik tuvastamine veel aega. Võib-olla nad alles alustavad pesitsemist. Oli juba päris pime, kui Joosep hakkas kuulma rästaste hoiatushüüde ja isase kaku uh-uh puud ja järgmisel hetkel lendas isane üle Joosepi pea emase poole. Ja kõlagu nüüd händkaku häälitsused, mille on salvestanud Veljo Runnel.
