Ei tea iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge. Tere, tüdrukud ja poisid, tere. Suvel on aega mõnikord ka raamatuid sirvida, huvitavaid loodusraamatuid uurida, sest eks ikka on neid vihmasid päevi ja ega siis õu eriti ju ei meelita, kui sajab vihma ja on tuuline. Kust see tarkus mujalt tulebki, raamatut ei loe, sest iseenese tarkusega ikka väga kaugele ei jõua, aeg-ajalt peab midagi mujalt ka juurde otsima, sest loodus on selline imeline paik, et iga kord, kui sa käid, näed midagi põnevat, aga ligi pooltel juhtudel vähemalt minul tuleb küll nii et ei oska ära seletada, et mis seal tõesti juhtus ja siis lähed jälle koju ja tuhninud natukene raamatutes raamatukogus ja vaatad taha. Sellepärast nad nii tegidki, et see asi on selline, nii nagu seal raamatus kirjas on. Ja teiseks korraks on juba pilt selge, nii tasapisi see tarkus tulebki. Mõnikord on nii, et kui vaatad raamatupilti, siis tundub see kõik kuidagi muinasjutuline, imeline ja ja nii mõnigi laps ütleb, et aga looduses ei ole üldse nii nagu pildi peal. See loomade elu on selline salajane ja varjatud ja sellest suurt midagi ei näe ja üldiselt väga vähe loomi on üldse, kes inimesel silma alla satuvad, suur osa on selliseid, keda ei näe kunagi ja kui sul piisavalt kannatust ei ole, siis ei saagi kunagi nägema, sest nad näevad sind enne ja ja peidavad end ära. Ja väga paljude loomade elu ongi selle peale üldse üles ehitatud, et nad lihtsalt peidavad, nad on kogu aeg peidus peidus selle eest, kes neid ära tahab süüa peidus selle eest, keda nemad tahavad süüa ja üldse peitmine peitus mängu loodus väga levinud. Kui looduses mõne loomaga kokku satuvad, siis ega temal ei ole ju aega lasta ennast imetleda. Enamasti tahab ta minema lipata. Ega ta nüüd ei jää demonstreerima, et vaata nüüd mind siitkandi pealt ja sealtkandi pealt küll mina olen ilus loom. No mõned on muidu sellised ka mõnda looma võib tõesti iga kandi pealt vaadata, uurida raskelt ja aeglaselt liikuvad putukad, nagu mõned mardikad on, neid võib kohe õige pikka aega vaadata, külitad sellele kõrre kõrval või õie kõrval ja vaatad, kuidas ta seal õies sukeldub, aga lõpuks appele ikkagi isu täis ja siis ta lendab minema. Aga enamik loomi on tõesti sellised, et ega nad ennast vaadata ei lase ja osa elab ka sellistes kohtades, mis on meie jaoks väga ebameeldivad, näiteks soo, märg soo, kus on inimesel väga raske astuda, vajutasin põlvist saadik isegi kõhust saadik sisse ja katsu sa seal veel midagi imetleda, kui sa oled ise poolest säärest saadik mudas ja mõtled ainult selle peale, kuidas mudast välja saada, kuivema maa peale jõuda või teine võimalus, et need loomad elavad vees, katsuge seal vee all pikalt neid jälgida ja, ja otsida eriti, kui vesi juhtub, mudane olema kalda pealt küll vahel päiksepaistelise ilmaga võib vees elutsevat loomi vaadata, näiteks kalu. Kui ta on piisavalt madalas vees ja ilus, selge vesi juhtub olema. Ma vaatasin, kuidas üks isane ogalikeseli kalda äärde kivi alla peha teinud, ehmatas sealt eemale emaseid ja teisi isaseid, kui päike talle peale juhtus, paistmas oli hästi ilus punane kõht ja roheline selge, nägi väga sümpaatne välja. Aga üldiselt palju ikka saame neid veealuseid tegelasi nii lähedalt ja nii kaua vaadata ja ega enamik neist ei ole kani kirevalt värvunud allikad ja ja mitte midagi ütleva väljanägemisega. Aga see ogalik oli jah, selline tore ja säravalt punane ja roheline ja teda oli päris kaua aega võimalik kohe vaadata. Eks neist raamatutest saab ju seda ka, tead, et kust üldse üht või teist tegelast otsida või kus neid kohata võib. Ja kui on pilt, siis saad vaadata, missugune ta välja näeb. Ja lugeda veel tarka juttu ka juurde. Ja kui mõnega kokku satud, kes loomaaias või siis suvel mõnd looma metsas näed, siis sa tead ka temast midagi, oskad paremini vaadata. Jah, selles mõttes on raamatutest abi küll, et tegelikult igat loom on ju uurinud õige õige mitu inimest ja siis paljude inimeste tarkusest on need jutud kokku pandud ja see jutt siis annab igale uuele uurijale ja ja muidu vaatajale teadmisi ja palju sellist alusmaterjali. Ja üldse mõtlemine on ju selline asi või asjade üle juurdlemine, ta peab põhinema mingitel väikestelgi teadmistel, sest kui sul teadmisi ei ole ja sa näed midagi, noh, kas autot, tänaval, mootorratast või jänesest metsa, tead, lihtsalt detan jänes ja see on kõik, aga sa ei tea, kas ta ronib puu otsa, lendab või kaevab ennast maa sisse, hüppab üles. Mida ta teha võib siis? See jänesevaatamine võib õige ruttu igavaks minna, kui sa tead, et näiteks selline loom, kes kevaditi pulmamänge korraldab kevadel näete neid hullupööra ringi jooksvaid jänesest, teate, et see ei ole niisama, nad ei ole peast segaseks läinud, vaid neid on pulmaperiood parajasti käsil. Küll on täna kaasas hea mahukas raamat, kus on palju kauneid fotosid ja tarka juttu ka raamatu kaanel on sebra ja raamatul on selline tore pealkiri. Miks on sebratriibud, kes nüüd meie saateid usinalt kuulanud, teie teate, et sellest raamatust on päris mitmel korral juttu olnud ja ja tuleb veel. Ja siit tuleb veel juttu ja ma arvan, et sellest jätkub veel võib-olla Aastaks rääkimist. Aga täna ma valisin sellise teema, millest me rääkida võiksime, see on meelitamine või petmine. Need kaks sõna ei ole küll eesti keeles ühe sama tähendusega ka tegelikult loomariigis. Aeg-ajalt võivad omandada just sama tähenduse. Lugu on selles, et väga paljud loomad selleks, et kõhtu täis saada, peidavad enda kuhugi ära ootavad seal ja panevad välja veel mingi sööda või või kuidas seda öelda, mingi kehaosa, mis jätab mulje, et see on söödav ja siis loodavad, et mõni teine loom tuleb ja langeb sinna lõksu satub selle sööki ootava loomast suule piisavalt lähedale ja siis võetakse ta hamstri sinna suhu ja selles suhtes kõige fantastilisemaid on meres elutsevad õngitseja kalad. Need ongi, kalad on sellised suured, kaunis, ebameeldiva väljanägemisega, sellepärast et nad näsasid täis ja pean koletult suur, ei sobi üldse selle Väikse kerega kokku ja suu on tõesti, kui võib öelda, et kellelegi suu kõrvuni, siis need kalad on just sellised, kellel suu kõrvuni, võiks ju isegi öelda, et kõrvade taha ulatub, ta on tohutult suur suu ja käib väga järsku lahti, et suu liikumist praktiliselt ei ole võimalik fikseerida, kui normaalses tempos toimub ainult siis, kui filmi pealt vaadata, film näitab asja aegluubis, näha, kuidas suu läheb lahti ja siis uuesti kinni pannakse, siis on nii kiire. Aga suu juurde me jõuame hiljem Nendel õngitseda, kaladel on kas siis ülahuule peal või vahel pea küljes selline pikk jätke, mille otsas on enamasti vussi taolist meenutav osa ja seda on võimalik siis seda jätked liigutades võrrelema panna, nii nagu oleks väike ussikese Rulpimas ja väikestele kaladele. See muidugi on selliseks suurepäraseks meelituseks peibutuseks need vaatad, ohoo, siin on nüüd üks tore uss, selle ma tahan kohe kinni püüda ja ära süüa. Ujub kohe seda ussi haarama, aga enne, kui ta ussini jõuab, nihutab see kallasel ussi, nii nagu meie õnge veest välja tõmbamini tema selle ussikese pea juurde tagasi ja avab oma meeletult suure suu ja suu tekitab vaakumi, nii et see, mis seal suu juures on see pesija, see kalake ka seal, see imetakse hopsti suhu. Ja suu pannakse kinni, kala neelatakse alla, pesi surutakse läbi lõpuste jälle välja, nii et ühtaegu hingatakse ja ja süüakse ja sellel suurel õngitsejal on kõht kenasti täis saanud. Sellised õngitseda kalu maailmas on umbes 200 erinevat liiki. Madalamas vees üldiselt nad on kõik troopikavetes, mõned sügavamas vees, mõned elavad meresügavuses täielikus pimeduses ja nemad noh, kuna seal midagi ei näe, siis ei saa kasutada sellist vussi taolist peibutust, siis neil on peibutuseks mingi helendav kehaosa, enamasti ka selline õngetaoline. Jätke seal pea kohal ja siis nad panevad selle nii nagu laterna põlema. Et galakesel süvavees näeb järsku Päikest sädelevat objekti ja enamasti on seal süvavees just kas siis ussikesed või mõned bakterikolooniad. Vetikad niiviisi helendavad ja ta läheb siis seda söömaga, oh õudust, seal ootab teda hoopis päratu, suur suu. Üks nendest ongi, teatas, et temal on see jätke otse suus v pimeduses, avab lihtsalt suu ja suulaes olev jätke, helendab ja väike kalake, kes selle jätke peale siis kohale läheb, siis avastab ühtäkki ta juba teise suhu ujunud ise vabatahtlikult sellel õngitses ei jää muud üle, kui end suu kinni panna ja korra neelata. Miks need kalad siis selle valguse peale lähevad, mida nad loodavad sealt leida? No ma arvan, et nad loodavad leida sealt süüa nii nagu kõik teisedki, tähendab seal pimeduses on võimalik loota selle peale, seal ei kasva suurt midagi, seal on võimalik loota selle peale, mis ülevalt kaela sajab või siis teiste objektide peale, kes seal ringi ujuvad, aga neid leida on väga raske ja suur osa nendest objektidest, kes seal ringi ujub. Selleks, et endast märku anda, kas siis teisele sama liigi isendile või selleks, et kasvõi midagigi ümbritsevas näha ja kas või sea alla sadamat alla sadamaid jäätmeid kinni püüda peavad ennast natukene valgustama. Vot nemad siis kõik helendavad nüüd elusalt söödavad objektid suures osas helendavad seal sügavas vees ja siis need, kes lähevad sinna sööma, siis nemad loodavad, et kui seal midagi helendus, peab seal midagi söödavat olema, sellepärast nad sinna kohale ujuvadki. Selline see elusa sügavas vees on. Kui siilipoiss ja mõnus on praegu siin oleks siis nemad küsiksid, mis nad siis sellisesse pimedasse kohta üldse elama kolivad. See on ka muidugi küsimus, seda kõige parem oleks küsida nende kalade endi käest. Aga üldiselt siin maailmas on asjad niiviisi seatud, et kõik need kõige paremad kohad alation ära võetud, seal on see tunglemine kõige suurem ja kui sa tahad natukene vähem tungelda, nii omaette elada, siis pead sa leidma sellise koha, mis neile teistele tunglejatele ei meeldi. Tõmbad omaette nurka, inimeste puhul on samamoodi suur osa inimesi, tükib linnadesse Tallinnasse ja Tartusse ja siis vaadake, kui palju eesti rahvast üks kolmandik on siia Tallinnasse elama asunud. Mingisugune protsent on veel Tartus ja Pärnus ja lõpuks sealmaal, kus on ruumi palju. Metsade sügavuses elab üpris vähe elanikke, aga näiteks, sest Ungelfisi armast olla nemad siis lähevad sinna metsasügavusse. Nii on loomariigis ka, et seal kõik ei taha tungelda seal korallrifi ümber, kus on nagu kalasupp ümberringi. Mõni tahaks natuke lahedamalt elada ja tema läheb siis sinna sügavusse vette, kus ei ole nii head tingimused, toit ei ole nii palju, aga teatud eelised on ka, keegi sind ei tülita, ei astu saba peale ja ja sul on võimalik alati oma latern ära kustutada, oled täielikust pilkases pimeduses täitsa omaette. Aga noh, selle eest muidugi tuleb jälle natukene maksta, sest süüa natukene vähem ja ega seal täielikus pimeduses suure rõhu all eriti mugav võib-olla elada ei ole, aga ju neil siis on see elu niimoodi veerenud on kunagi sinna sattunud ja nüüd on nad nii hästi kohastunud, et kui nad sealt ära tuleksid, siis see võiks nad lausa ära tappa. Nii et nad ei tulekski toime teistes oludes. No nüüd ilmselt jah, nad enam ei tuleks, sest süvaveekalad on harjunud just sellise pimeduse suure rõhuga. Ja näiteks kui uurijad neid kalu tõmbavad sügavast veest välja laeva pardale, siis suur osa nendest läheb lõhki. Selle õhurõhu muutuse siserõhk on nii tugev, et surub need kalad katki. Nii et noh, see elu on nad nii hästi selle ümbrusega kohastunud, et ümbruse muutus tapab nad lausa ära. Aga see selline õngitsemineva juurde meelitamine ei ole muidugi ainult kalade privileeg, kuigi kalade hulgas on selliseid võib-olla kõige rohkem. Üks üpris kummaline meelitaja on kilpkonnade seas. Me oleme temast rääkinud, need on need kuulsad Cayman kilpkonnad, kes elavad Ameerika järvedes, kellede eest lapsi ja täiskasvanuid hoiatatakse, et ei tohi paadiga vees sõites näpu vette panna. Kilpkonn võib kusagilt vee sügavusest tulla ja selle näppu suisa ära hammustada. Tal hambaid küll ei ole, kuid tema suusarvservad on nii teravad, et kui nüüd alumine ülemine lõuaserv kokku läheduses moodustuvad nagu käärid ja sellega lõikab ta ükskõik missuguse objekti katki. Aga enamasti nad nii ringi hulku ega ürita siis kedagi hammustada, vaid lebavad rahulikult vee põhjas. Ei, lebo lihtsalt niisama nagu notid või neelu suu pärani lahti ja neil on huvitav, sihuke väike roosakas keel, mis meenutab vihmaussi või mingit siukest ussikest võbelev seal suus. Ja see on jällegi galakestele taoline uudishimu objekt, kalake läheb vaatavalt, äkki seal on mõni hea söödaussike, saab kõhu täis ja niipea, kui ta seda ussikest oma ninaga puudutab, nii paneb kilpkonn suu kinni ja ja on see kalakese päevad loetud? Kuidas te seal vee all toime tuleb, nii pikalt? Kilpkonnad on üldiselt tee kilkunud väga hästi kohastunud vees elamiseks, nad tarvitavad suhteliselt vähe hapnikku ja selle tõttu on neil võimalik seal liikumatult vee põhjas olla, seal tundja ja mõnedel pool tundi Noson erinevatel liikidel erinev. Ja siis ta tuleb korraks. Tuiskab nina võib-olla veest välja, tõmbab kopsud õhku täis ja võib jälle tükk aega seal vee all lebada. Ite, hinga üldse seal. Ei ta, hinga seal hingamas, käib ta vee peal. Aga need kilpkonnad, kes on maaeluga, nemad treial tõime, ei tuleks. Ei, v all nemad toime tuleks, mõned nende hulgast lähevad küll üpris meelsasti vette, aga nii palju vett, et pea ikka veest väljas. Ja noh, see vees liikumine nõuab jäsemete muutumist enamasti veekilpkonnadel, need jalad on sellised Loiba taolised aerutaolised, kuidas me tahame neid nimetada, nendega on hea siis seda vet tõugata või? Ennast edasi lükkad nagu aerud, nii nagu aerud ja, ja suured veekilpkonnad, tonni raskused, Karet kilpkonnad näiteks, need ujuvad maailma meredes aasta läbi ringi ja neid kohtab rannas ainult võib-olla kolm-neli päeva aastas, siis kui nad munemas käivad, muidu olnud kogu aeg vees ja pojad nagu munast välja saavad. Nii tormavad vette ja need, kes sinna vette siis lõpuks jõuavad, et siis on jälle kogu järgneva elu, kellel kui palju seda elu antud on, siis seal vees ja ujuvad. Ringi maailma mereavarust hinnangu parv umbes jah, nagu parv ja tõesti mõõtmetelt kannab, mõned võivad olla kuni kolm meetrit, kilbi läbimõõt kaks pool meetrit, kolm meetrit, õige aukartust äratavad mõõtmed, nendel. Missugused need petmise viisid veelad? Mille lõpptulemuseks on kellelegi ärasöömine, siit saaks ikka kõhu täis ja siis sellise võtmise. Üheks meistriks on üks palvetajaritsikas, palvetaja on siis sellised ritsikad, kes söövad teisi putukaid, nad ootavad enamasti kuskil oksabel liikumatult, meenutad suures osas sellist kuivanud oksa või siis natuke ka lehte istuvad seal puu peal, seni kui keegi piisavalt lähedal tuleb, mis haaravad järskesi jalgadega saagi kinni ja hammustavad pea otsast ära ja siis vaata seal paiga peale. Kuid üks nendest palvetajatest on evolutsiooni käigus kujunenud selliseks täitsa nii nagu orhidee õieks. Demoronibkis orhidee peale istub seal orhideeõite keskel ja kui siis mesilane võidki maalne või mingi teine kärbes näiteks tuleb seda orhideed tama siis õielt õiele liikudes, ühel hetkel satub ta õie asemel hoopis palvetaja peale. Mesilane tuleb ise vabatahtlikult talle lõugade vahele, paneb peagi lauset talle suhu ja siis sellel palvetele ei jää muud üle, kui ainult hammustada seda. Keegi ei saa elada, kui ta ei söö. Nojah, ja ega keegi teine ju teisele loomale seda saaki koju ei too. Lõvid jooksevad ja püüavad, hundid jooksevad ja püüavad kitsed ja põdrad ja hirved ja kõik need rohusööjad. Nemad käivad mööda maad ja söövad seda rohtu. Sööma peab, see on looduse seadus, ilma söömata ei tule välja. Ja ilma söömata ei saa peaaegu keegi hakkama. Nüüd ühe päeva. Jah, mõned putukad on sellised, kes tõesti saavad ilma söömata hakkama, aga nende eluiga on võrratult lühike, paar-kolm päeva, mõnedel isegi mõned tunnid. Ja loomulikult sellise lühikese aja jaoks ei ole vaja eriti süüa, kuid kui sa tahad ikka pikemat aega siin maailmas vastu pidada, siis pead ikka natuke sööma ka oma energiavarusid täiendama. Ja, ja kui tuleb meie jutu alguse juurde tagasi, siis, siis tegelikult on see selline saagi eest peitu pugemine, saagi valitsemine, ootamine, tegelikult nii hea meetod, et üldse nimetuseks pandavaid, mis pärast maailmas mõni veel viitsib selle saaki erg joostamis pärast kogu see kiskjate armee ei istu üldse ega peitu puu juurte all või okste vahel või õite keskel ja ootad, sahtel suhu, jookseb, sest see on tegelikult palju ökonoomsem, palju vähem energiat kulub. Kujutage ette, kui palju jooksevad hundid, lõvid või ükskõik keegi kisketest ringi, enne kui ta saagi kätte saab. Teadlased on välja arvutanud, et keskelt läbi iga neljas saagi jahtimise juhtum toob alles edu, need, kes istuvad vaikselt ja ootavad, nad ei jookse ringi, ei kuluta nii palju energiat, sest need on väga ökonoomselt kiskjat. Tegelikult kahjuks see muidugi või võib-olla ka õnneks nii ei ole, kujutage ette, kui kole oleks, kui metsas peaks kartma iga puudud põõsastes, kusagil võiks istuda mõni hunt või karu suu ammuli ja oodata, et keegi talle suhu lausa jookseks. Ja täna me rääkisime sellest, mismoodi toit nendele loomadele ise suhu jookseb, nii et neil muud vaeva kui natukene ennast väristada ja siis oodata, kuni söök tuleb ja, ja ta alla neelata. Aga tegelikult see saagi püüdmine on üpris raske töö ja kui ta kord kinni püütud on, siis väga paljud loomad töötlevad nii nagu inimesedki töötlevad selleks et sellest teha mingit toitu. Ja ma arvan, et järgmisel korral me natuke räägime veel sellest, kuidas saaki püütakse, aga ka sellest, kuidas siis seda püütud saaki käsitletakse, tuleb juttu seal pesukarudest ja, ja hõgijatest ja teistest sellistest looma ja, ja linnuliikidest, kellest võib-olla paljud kuulnudki ei olnud. Nii et ootame teie kirju ja kuulmiseni. Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge.
