Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge. Tere, head sõbrad, täna oleme me Georgi ka siin kahekesi siilipoiss lubas küll tulla, aga, aga millegipärast ei ole jõudnud ju tal siis seal metsa allnii palju tegemisi praegu. Ja küllap teelgi neid suvel jagub. Aga meil on siin üks huvitav raamat. Jah, sellest raamatust me oleme juba õige mitmel korral rääkinud ja tõesti selline huvitav raamat, et temast võib rääkida ikka ja jälle ikka ja uuesti ja neid teemasid, millest rääkida, leiab siit praktiliselt igalt leheküljelt. Ja mul on praegu lahti lehekülg, millel näha hulgaliselt konni, nende konnade sugulasi, kaugeid sugulasi, kes meil praegu siin Eestimaa peal ringi hüppavad, neid ilmselt kõik tunnete, osan kärnkonnad, krobelise nahaga, paksu nahaga, siledama nahaga pruunid konnad, keda te kutsute rohukonnadeks voi siis rabakonnad, kes on natuke heledama kõhualusega ja teravama ninaga rohelised konnad seal kusagil Lõuna-Eestis ja ja Lääne-Eestis, kes kraaksuvad uljalt ja ajavad need sellised hääle resonaatorid külgede peal suureks ja, ja siis selle najal teevad nii kõva häält, kostab kaugele. Nüüd Conne on ja mõned on päris sabaga meil seal need konnad kusagil vees või metsa all sügise poole ringi liikumas, triittonit ja nende sugulasi on maailmas mitmeid tuhandeid ja ka täna me ei räägi mitte ainult konnadest, vaid räägime sellest, mismoodi loomad ennast keemiliste vahendite aga kaitsevad. See on üks päris huvitav teema ja miks ma just konnadest alustasin, sellepärast et väga paljudes raamatutes ja siin selle lehe peal ka. On näha selliseid värvilised hästi erksavärvilised konnad, kes annavad tõesti silma, et ükskõik millisele värvilisele loomale siin maailmas fantastiliselt kirjutanud musta ja punase ja rohelise, lilla, punase ja siis täitsa tulipunaseid ja lillasid ja kollaseid ja noh, neid on igat värvi, need ei jõua kirjeldada ausalt öeldes. Ilmselt kui kaugelt vaadata ja nad ei liiguta, võib arvata, et on tegemist hoopis mõne kummalise taimega. Võib-olla jah, ega neid nii väga kaugelt ei näe, istunud üpris tillukesed, elavad seal Lõuna-Ameerika vihmametsade all kõdus, mõned ronivad puu otsa. Neli, viis sentimeetrit pikad, need meie konnade kõrval. Tõelised kääbused. Ja sellised pisikesed konnad siis on peaaegu ainsad, kes väga julgelt jultunult liiguvad valge päevaga seal metsa all ringi, nemad ei karda suurt kedagi. Nad on kindlad, et neid keegi puutu, sest enamik troopikametsaasukaid teab, et tegemist on äärmiselt mürgiste loomadega. Nad on tõesti maailma kõige mürgisemad elukad ja ma mäletan, kusagil raamatus võrreldi neid konni kuulsa Itaalia mürgitajate Borgiate suguvõsaga et nad samasugused hirmsat mürgitajad nagu need Borgiad, aga loomulikult see asi ei ole nii traagiline, sellepärast et konnad vägisi paini pahast tahtest ei mürgita kedagi, vaid see on neid puhtalt enesekaitseks. Mürk, mida nad kasutavad, on tõesti hirmus. Hirmus kange, see maailma kõige kangem mürk üldse. Ja mõned teadlased on välja arvutanud, et ühe grammi sellise mürgiga võiks tappa ära 100000 inimest. Ja 30 grammiga siis kaks ja pool miljonit inimest. Kujutage nüüd ette, milline võimas mürk. Ilmselt ei ole seda nii lihtne kätte saada ja tega ühelkonnal seda mürki nii kohutavalt palju ka ei ole. Ei ühekonnas tõesti ühe konnamürk on siiski piisavalt sellega näiteks ära mürgitada umbes seitse kaheksa noole otsa, mida seal kohalikud pärismaalased ka teevad. Ja siis kasutavad neid nooli küttimisel ja kui ta tabab selle noolega mõnda ükskõik millist looma kas või riivab siis mõne minuti pärast sureb ära, nii on siis võimalik indiaanlastel saak kergesti kätte saada. Ma mäletan, et ükskord, kui aastaid tagasi Rinist mürgistest konnadest juttu, siis küsiti, et kas siis pärast, kui seda liha süüa, ei ole see liha mürgitatud. Ei liha ei ole mürgitatud, nii et teda liha võib süüa. Aga ma arvan, et nendest konnadest pikemalt üldse ei räägigi. Sellepärast et nad olid nagu teema sissejuhatuseks, kuidas ennast kaitsta on võimalike neil pisikestel, konnadel on enesekaitseks äärmiselt võimus mürk. Ja see mürgiga tavaliselt kaasneb üldse nendel loomadel, kelle mürk kaasneb ka siis selline hästi ergas, silma torkab värvus, nii et kaugele juba paistab silma ja teised teavad Ahada erksavärviline kirgas et teda ma puutuma ei lähe, sest midagi kahtlast temaga kindlasti on. Ega ta midagi head minule ei tee? Aga need tõrjevahendid, need keemilised tõrjevahendid, mida meie inimesed kasutame, need on värvitud ja ei hoiata. Sa mõtled putukamürke jääke sellist ja need on tõesti sellised, kuigi nad haisevad siiski juba tehtud, kui keegi tõrjub prussakaid näiteks korteris, siis paneb ka neid sääsetõrjevahendeid peale, mis on ka nagu sääsketele mürgiks ja peletusaineks. Siis need haisevad ikka küllalt koledasti, nendega nendega ennast lõhnastama ei kipu. Ma mõtlesin, et sa mõtled neid tõrjevahendeid, mida kasutavad inimesed enda lõhnastamisekse nimetavad neid küll nii veeks või odekolonni või, või lõhnaõliks. Sest ka mõned nendest on tõelise tõrjevahendi lõhnaga ja, ja peletavad kaugele eemale. Kõik, kes üritavad läheneda. Tavaliselt inimesed ikka selliseid lõhnastamis vahendeid ei kasuta, selleks, et teisi eemale peletada, püüavad ilmselt hoopis vastupidi teisi ligemale meelitada. Aga kõik need keemilised tõrjevahendid, mida nad siis teiste jaoks välja mõelnud on? Need ei ole sugugi niisugused. Et hoiatavad, et ära tule. Ja ega need ei hoiata küll ise tavaliselt purgi peale mingi hoiatus kirjutatud. Meie jaoks, et noh, kui mina ei tea, seal purgi sees on, et siis ma igaks juhuks ei hakka arvama, et see limonaad on Ja noh, seda küll, aga ma arvan, kui ta on mõeldud nende igasuguste elukate mahatapmiseks näiteks prussakate tapmiseks, siis ma arvan, et ei olegi väga tarkuda, kaugel hoiataks, et siin on mürk. Ärge nüüd tulge ja siis, kui mürk ära lahtub, siis prussakas kõnnib jälle rõõmsalt köögikapist kusagilt välja ja asub oma prussaka asju ajama. Ja aga ma rääkisin sellepärast, et noh, meie kasutame neid keemilisi tõrjevahendeid hoopis teiseks otstarbeks, kui loomad neid kasutada. Vahe on väga oluline. Loomal ei ole kasulik, kui see, keda ta tõrjub temaga väga lähedalt tutvust, et tal on parem, kui see temaga tehakse tutvust juba kaugelt, kui tutvuja tuleb lähedale, ütleme neile väiksele konnalegi keegi liiga lähedale tuleb, tähendab proovitada hambaga. See on hea küll ta suurepärase proovija selle kange mürgi tagajärjel, aga küllalt suur tõenäosus on, et kas väike konnak ise saab kannatada halvemal juhul surebki ise ära, siis pole sellest mürgist nagu suurt kasu, midagi parem on, kui see mürk mõjub kaugelt, see tähendab läbi kaudsel viisil niimoodi värvide või lõhna kaudu. Nojaa, aga meil, inimesed ei ole suutnud selliseid tõrjevahenditest välja nuputada, et Piretaksid kõik sääsed teise ilmanurka. No päris eemale ei peleta, kui kasutada näiteks neid ohvi sääsetõrjevahendid, mis on suhteliselt head, mis on nagu kogemata välja töötatud seal vist nii nagu paljud teadlased ütlevad, et see on üks väheseid Vietnami sõjaväelt produkte sest sääsetõrjevahendid on välja töötatud just seal, Vietnami sõja käigus. Nende eesmärk on küll neid sääski eemale peletada, ega nad ju ei tapa neid sääski, sääsk lendab ümber, sinuga ta tüki hammustama, talle ei meeldi see lõhn ja põhimõtteliselt sama toime on, et need tõrjevahenditel osadel on eemalehoidev funktsioon, aga teisel osalejal otseselt tappev funktsioon ei jõua kõiki niimoodi ära lõhnastada ja lõhna kaudu eemal hoida. Kui ikka kapsad ja kaalikad on igasuguseid söldikuid täis otsast otsani, siis pole aega neid hakata niimoodi eemale kustutama, vaid tuleb lihtsalt karmilt, muidu ei ole sul endal midagi sügisel võtta. Ja ma usun, paljud on sel suvel sääskedega hädas olnud ja on edasi ka veel ja ja eks seal aias peenramaal on kõigil ka palju tegemist nende tülikate tegelaste eemaletõrjumisega või õigemini nende hävitamisega. No eks ta nii ole, aga ega nüüd neid sääski kesa hukka mõista, neile oli sel aastal äärmiselt soodusareng ja nad paljunesid intensiivselt ja eks nad püüavad oma kohta ja oma rolli lootuses täita ja nende roll on selline, et nad püüavad siis võimalikult palju verd imeda nendelt soojavereliste, kes neile ette satuvad, inimene kaasa arvatud ja tuleb leppida, kuigi väga raske on leppida, mul endalgi on pea muhke täis. Metsas käies sattusin sellise sääserikkasse piirkonda, kus tõesti nii, et mustasid ümberringi vehi, kui palju vehid ikka, mõni jõuab sind hammustada ja pärast oli kaunikesti paha tunne, kui pead modi muhke täis oli ja valutas igast kandist. Ja küllap need sääsed on ka ikka niisugused, et see yks viimanegi viriseb, et näed, panin hobuse pikali. Ega nad seda teadlikult ei tee, neid on sellised geenid nii nagu loodus neile kaasa andnud on juba aastamiljonite jooksul ja need geenid sääsegeenid sunnivad teda verd imema ja, ja see on ainus võimalus, kuidas ta järglasi saab anda ja see tegelikult selle tema elu mõte ongi ta muu pärast siin ilmas ei Pyrizi kui püüab jälle oma sarnaseid sääsk ilmale tuua. Nojah, aga mulle tundub, et sa tahad nüüd raamatulehte keerata. Siin raamatus on, kui me räägime peletusvahenditest tõrjevahenditest, siis kõigile tuntud loomundus, konks Te kõik teate seda musta-valgekirjud, looma ja aisu laama ja mõne soomlastel on tema kohta hea nimi, haisu näedas viitatuma kohutavale lõhnale ja vot sealsamas konks on ka hästi värvikirjaga tasku musta-valgekirju ja, ja tähnikkonks on veel eriti toredamal valged täpid peal ja sabaots on siukse valge tutiga ja sabaga musta-valgekirju. Ja tore on see, et see Scunks siis kui ta hakkab hoogu võtma, kedagi oma haisva nõrega pritsida, siis ta tõuseb esijalgadele püsti, ajab saba andma, kohevalt laiali, käib nii esijalgadel ringi, tatsas talt stats atestil saba pea alaspidi ja täitsa tüüpiline käte peal kõndija ja demonstreerib oma seda musta-valgekirjut kuube ja no kes vähegi enne mõnda punkti näinud on, siis sellel on juba sellest märgist piisav, ta jookseb suure hooga kaugele, sellepärast et see, mis järgneb, see on kole, järgneb see tulistamine nendest haisunäärmetest. Ja kui seal siis pihta satub siis muidugi, paljudel loomadel on see kisu õige mitmeks päevaks läinud ja kus näiteks silma võsatuks tekitab ka põletikku. Noh, inimene, kui tema ei saa Scumpsi märkidest aru ja laseb riiete peale endale seda nõuet pritsida, siis need riided võib lihtsalt minema visata, nendega suurt midagi enam teha ei ole pesta, neid enam ei õnnestunud. Kui kaugele ta suudab siis nii-öelda tulistada? Paar-kolm meetrit on nii kustega kindlalt saab ja tal on veel oma pärantaktid ikka, kui ta seal esijalgadel seisab ja siis sihib seda, vaatab niimoodi kavalalt üle õla, nagu sihiks oli, ja siis, kui ta tulistama hakkab, ta liigutab oma keha tagaosaga, kus need määrud paiknevate umbes 45 kraadise nurga all, nii nagu sõdurid teevad, kui nad automaadist lasevad märgile kindlasti pihta saades liigutad seda automaadi osas, külvab nagu seda kuule laiemale alale, mõni ikka pihta trehvab, nii kaugele Scunksi nõrega on, et kui ta seda tagakeha liigutab, siis pritsib suure laia kaarega ja, ja kui kui teil on niisuguse terava joaga lastes võib ka kergesti mööda minna, sellise purskkaevu alt ei pääsu kuidagimoodi ja seal on see vältimatu selle nõrega kokkusaamine. Nii et Scunksid kasutavad ka seda viis enda kaitsmiseks ja, ja üldiselt piisab enamasti neil juba sellest, et nad demonstreerivad oma värve ja kõnnivad natuke esikäppadel ja siis on teistel selgelt parem see elukas rahule jätta, kauge kaarega mööda käia. No punktidega Me jõudsimegi imetajate hulka nimetatute hulgas tegelikult on suhteliselt vähe mürgiseid loomi, imetajad on sellised vähem mürgised, aga siiski on algelist imetajate juures karihiired ja mutid. Nende hulgas on mõned mürgised ja nendel on mürgine sülg, nii et kui näiteks vutiliigid lõunamaades hammustavad, sest nende hammustus võib olla mürgine samuti mõnede karihiirte hammustus võib olla mürgine. Ja seda nad ei kasuta, neid mitte selleks, et ennast kaitsta, vaid enamasti see mürk on vaja selleks, et saaki püüda, see tapab need putukad ussikesed, keda nad põletiselt kõdust leiavad, aga mõned haisevad veel ka sellise muskuselõhnalise lõhnaaine järele ja see muidugi nende sööjatele sugugi ei meeldi. Ma arvan, ka teie olete leidnud koera või kassi poolt murtud karihiiri, kes on siis söömata jäänud, sest muskuslõhnaline lõhnaaine seal selle loomakese peale on siis sööki suht nendelt ära peletanud. Ja imetajate hulgas on veel üks väga kummaline loom, kelle mürgi päritolu ega ka põhjust, miks ta üldse peaks mürgin olema, ei osata tänapäeval mõistlikult seletada. See loom on äärmiselt algeline. Imetaja elab Austraalias, tema nimi on nokkloom. Temast ma olen paaril korral rääkinud ka, et teda isegi kunagi peeti võltsinguks. Sihukest elukat ei saagi lihtsalt olemas olla, nagu ta on parkinud Gagaja ujulestade kaja kopra sabaga ja kõik on nagu valesti kokku liimitud, kellegi teiste loomade küljest ta kokku pandud. Aga ta on siiski olemas päriselt ja elab ja veel mürgine kadaka pihta nimetan isastel seal jala esimese küünilise juures selline mürginääre ja, ja siis, kui ta küünistab, siis sealt pritsib seda mürki haava ja see võib tekitada tugeva põletiku, koera suuruse looma võtta, koguni ära tappa. Inimestel on suisa ei tapa, aga inimesele võib ta küll tekitada päris tõsiseid vaevusi, need käsi või jalg on paistes, õige mitu nädalat ja, ja valus jaa. Jaa, selline mürki nääre on ainult isa loomadel emastel seda ei ole ja keegi ei oska ka tänapäeval seletatud, mis pärast üldse selline mürginääre tal kujunes. Sellepärast et sel ajal, kui ta elas, ei olnud seal Austraalias, ei kiskjaid bingot ja inimesed tulid seal tunduvalt hiljem, kelle vastu ta praegu seda efektiivselt kasutab, seda relva. Ja enne ei olnud seal selliseid tegelasi, kelle vastu oleks võinud seda kasutada. Arvatakse, et võib-olla arenes alguses välja igasuguste nende molluskid tapmiseks ja võib-olla ta kiiremaks seedimiseks. Aga võib olla ka mingid muud põhjused, seda ei oska nüüd praegu arvata, aga kummaline ja mõistatuslik mürginääre on sellel loomal küll. Ja seda enam, et isasel on ema, seal ei ole. Ja see teebki selle mõistatuse lahendamise eriti raskeks ja kui keegi meid kuulata ja äkki tuleb teil mingi hea teooria või hea idee selle kohta, siis võite meile kirjutada. Siis me loeme ette teie versiooni selle kohta, miks näiteks nokkloom võiks mürkina. Loomadel on need keemilised tõrjevahendid enda kaitsmiseks või siis saagi saamiseks. Jah, põhiliselt küll, no kardame kõige rohkem madusid, kuigi madudest tegelikult tühine osa on mürgised, suur osa, kaks kolmandikku, võib-olla isegi rohkem fon ilma mürgita madusid. Aga noh siis, kui keegi maaga kokku puutub, meil veel võib-olla Mul on väikesed ja vaadatakse, kellega tegemist on seal piirkonnas, kus suuremad maod on ja ja kus on oht tõsiselt kahjustatud saada, nende madude hammustuse läbi on suur, ei hakka keegi ka eriti vaeva nägemata, vaataksid mis madu või mürgine mürgitavad. Enamasti lõpeb see ikka nii, et madu lüüakse igaks juhuks maha ja siis vaadatakse, et kes oli. Ja kui ta siis oli mittemürgine, siis lohutatakse ennast sellega, et ta oleks võinud mürgine olla. Aga madudel ei ole see kõrka mitte selleks, et need põõsadaga passide inimest jalast või käest või kusagilt naksata, vaid sellepärast, et Ta püüab selle mürgiga saaki ja mürk on selleks saakis hõlpsamini kätte saada ja ka pooleldi juba ära seedida. Ja alati, kui ma toon kedagi hammustanud, võis halvanud maohammustus, tegelikult on ka, ma ei oskagi öelda, päris hammustus ei ole, kui hammastega seda tehakse, mingid nõelad on nagu ei ole. Aga ta ei ole ka selline tõeline hammustus, võta nüüd järaks hammastega kõvasti, vaid ta nagu teeb suu lahti ja siis lööb selle ülalõualuu sinna haava sisse loomale sisse, nii et see on kuidagi löögija hammustuse vahepealset. See mürk on tegelikult sülg, mis on muundunud muutunud hästi kangeks. Sülg, mida meie kasutame toidu seedimiseks, lõhustamiseks teenib sama eesmärki, Enta siis seedib väga kiiresti, lõhustab väga tugevasti ja kui see madu on Salvanud jääb ootama ja tuleb, vaatab, kas ta on sobiva suurusega või mittesobiva suurusega saak juhtus olema siis ta neelab ta alla ja kaob siis kuhugi vaiksesse kohta nädalas, võib-olla vahel isegi paariks seda saaki seedima. Ja püüab nii vähe märku endast anda, kui vähegi võimalik, sest mürgi taastumine kaunikesti raske ja hambad on ka siukseid õrnaksid, need kipuvad ära murduma. Et parem on kellelegi silma alt ära olla ja oodata siis, kui jälle aeg nii kaugel on, et võiks seda saaki püüdma minna. Nii et see maaelu ei ole sugugi nii lihtne. No ei ole muidugi lihtne, sellepärast et seal neid ohtusid tema elus on palju ja ja üldiselt maod tahaksid ka, et see, kelle vastasele mürki kasutada just niimoodi vaenlane pisikestest võimalikult kaugele, parem seda hoiatada. Ja noh, te ilmselt olete kuulnud, maod sisistavad kõvasti häält, ta ei tee augu, ei haugu, ei Kraunu, et sisistavad tugev õhu puhumine läbi suu, lõgismaod neil saba otsast kuivad sabalülid, mida siis klõbistab jamis tekitad häält juba kaugele, et oleks teada, et ma olen siin ja ära sina siia tule. Kasulikum on ikka teada loomadest võimalikult palju, siis ei juhtu ka igasuguseid ootamatult tekkinud äpardusi. Ja on vaja teada, mis sellelt loomalt oodata võib ja üldiselt nende sealmaal mürgiseid loomi palju on. Seal avaldatakse ka igasuguseid, küll artikleid, küll tehakse filme ja ja pilte avaldatakse just nendest mürgistest loomadest, kuidas neid ära tunda ja ka seda, mis siis teha, kui mõni sind mürgitanud on. Ja eks me ikka jälle ütled, kes küsida midagi soovib, siis küsige. Kirjutage ja küsige. Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge.
