Ei tea iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge. Tere, head sõbrad. Täna on Georgil jälle kaasas suur tarkust täis raamat. Ja noh, see on seesama seppade ja triipudega raamat, õieti need triibud on seal sebra peal ja küsimus siis kaane peal kõlab, et miks sebra triibuline, kas võib olla triipudes ei räägi kunagi, kui me seda raamatut avasime, natuke sellel teemal ka peatusime ja jõudsime järeldusele, et seda on väga raske seletada, miks ta üldse nii triibuline on seletada võib igat moodi ja keegi ei tea, milline see päris täpne vastus on. Nii nagu enamiku asjadega tundub siin loodusolevat. Ühtegi sellist päris head teooriat, mis seletaks ära kõik ühe korraga ja lõpuni vist ei ole olemas, sest kui natuke asja lähemalt uurides selgub, et aga konksung juures veel ja tuleb hakata uut teooriat looma ja jälle kuidagi asju seletama. Küll on kahju, et täna siilipoiss ja mõnus on jälle seiklemas ja mitte siin ma nii väga tahaksin nende käest küsida, keda nemad kardavad. Ma küsin sinu käest on midagi, mis sind hirmutab? Ikka on igasuguseid asju hirmutavad, hirmutavad, hullupööra kihutavad autojuhid ja sulid, kellest sa ei tea arvata, mis tal parajasti mõttes liigub ja. Ja aga mõni kardab jälle metsas käia, näiteks mind hirmutavad küll mõnikord tuulesahinad ja igasugused krabinud ja, ja siis tundub jälle, et mõni känd on niisugune nagu mõni koll ja siis ma tunnen natuke hirmu hirmu filme vaadates ja ma usun, et paljud tüdrukud kallavad ja poisid ka kindlasti. Nojah, filmid on muidugi tõesti omaette küsimus, kuigi kui natukene nüüd mõtelda nende filmide juures, siis on selge, et sellist janti, nagu seal tehakse, inimesi hirmutada, tegelikult olemas ei ole ja ega ei saagi olla tegelikult. Ja võib-olla see, et tegevus ei olekski kohutav, kui ei oleks neid hääli, see muusika, kõik need taustad, igasuguseid kriginat kolksud, kilksud karjed ja muusika hakkab nagu kerima järjest ärevamaks, ärevamaks ärevamaks mitte midagi veel ei juhtugi, näidatakse ainult kas mingit looduspilti, aga muusika on selline ärev ja siis veel mingisugune kolin, mürin sinna juurde juba ongi kananahk seljas. Ja, ja need filmid on tihtipeale üles ehitatud sellele, et mitte ei näidata midagi, mis on ohtlik, vaid lastaks aimata, et kusagil on midagi ohtlikku, näiteks ilmumite terve inimene ekraanile, vaid tuleb seal käsi või jalgu, vari kusagil liigub. Ühesõnaga kõik see, millest me ei saa täpselt aru, mida ta endast kujutab, see ikka natukene põhjustab seda ärevust või isegi hirmu. Ja mina olen mõnikord mõelnud, et miks üldse on vaja inimestel teha niisuguseid filme, kirjutada selliseid raamatuid, tekitada selliseid olukordi, kus keegi teine peab sellepärast hirmul olema. Ma arvan, et see on jälle mõnede peres olev asi, et tema tahab kohe, et teda hirmutatakse, mõned vaatad kohe suure naudinguga värisevad suurest naudingust, kui, kui keegi neid hirmutab. Sest kui keegi neid filmi vaataks, keegi neid raamatuid ei loeks, siis poleks need mõtted ka teha. Ütleme, tehakse suur hirmufilm valmis ja keegi ei lähe kinno vaatama, siis läheks tegija pankrotti. Järgmine kord ta teeb midagi, mida minnakse vaatama. Ma ei tea, mida lapsed arvavad, sellest, kellelgi mõni mõte on, siis võiks ju sellest meile märku anda. Mida teie arvate, miks on vaja kedagi hirmutada või selliseid asju, mis hirmu tekitavat. Ja kas te ise tahate kedagi hirmutada? Ja see oleks huvitav teada, kui ma arvan, et nii mõnigi kirjutab meile sellest just, et kuidas talle meeldib kedagi ehmatada või hirmutada. Ja, ja võib-olla siis võib kirjutada ka sellest, kuidas ta üldse kedagi hirmutanud on. Kas loomad ka 11 hirmutavad või nemad kuidagi targemad? Ma ei tea, kas tarkus rumalusega aga hirmutavad nad 11 küll ja see on jälle selleks, nii nagu me kunagi rääkisime, loomad Tottest, vaenlase peletaks mürke, aga alati Tase mürki kasutavaid, ta näitab ennast kaugelt ja demonstreerib, et ma võin olla ohtlik või mürgine ja siis sellega see vaenlast eemale peletada, noh, seda võib ka hirmutamiseks lugeda, teatud mõttes aga päris hirmutamine tegelikult on siis, kui ta ka kuidagi nii agressiivselt käitub. Te olete näinud, kuidas kassid hirmutata, tõmbab kõrvad pea ligi ja paljastab hambad kastikese hambad, kümned suurt asja ei ole ja inimesele eriti hirmu peale aga paranica vaadata, kuidas ta teid hirmutada püüab ja võib-olla kui me oleksime enam-vähem kassiga ühesuurused, siis see oleks päris kohutav vaatepilt, kohe. Näiteks kui päkapikk kassiga kokku satuks, siis temal oleks päris õudne olla, kui ta kassiga pahasti läbi juhtuks, saab hirmutamise taktika. Tegelikult on selline, et Kaspia vennaste suurematel tõmbab küüru selga, ajab karvad hästi koheva sabaga kohevaks, näeb hirmus suur, kohutab välja, eriti koomiline on see kassipoegade juures. Ja kui te olete tähele pannud, siis näiteks kassipojad on äärmiselt kassid on äärmiselt alandlikud ja sellised nõutud ja norus siis, kui nad on ära pestud, sest siis nad ei saa kuidagi karvu suureks ajada, nad tunnevad poole väiksemaks jäänud karbon kleepub sinu keha külgedel, õnnetuke, vaeseke, peenike sabake libiseb, ta venib tal järgi ja igatpidi surguse, seni kui ta kuivanud ei ole andada üpris raske, ta, tal on nii alandlik, nii õnnetuke. Kui ta jälle ära kuivab, tunneb nagu keha normaalmõõdud tagasi saanud, siis ta läheb hoopis vapramaks ja võib natukese aja pärast juba hakata Eleri moodi küüru selga tõmbama. Hirmutav. Nii et see suurus on nende hirmutamise juurust päris tähtis, kõik loomad püüad hirmutamisele suuremat, Tal on näidata, kui ennast ei õnnestu suuremana näidata, siis püütakse näidata, et mul on vähemalt midagi midagi väga suurt, näiteks suured silmad. Paljudel liblikatel on ju see taktikat, nemad hirmutad vaenlast, sellega näitad neile vaenlastel suur silm. Meil Eestis on näiteks silmik, suru hallikas pruunikas liblikas, puukoore peale panen teda tähelegi. Kui ta kogemata puudutada juhtuks, lööb ta kiiresti need tiivad laiali kattetiivad ja sealt alt tuleb tagatiivad välja, kui seal roosad ja suurte siniste silmadega varustatud ja loomulikult, kui mõni linnuke kogemata juhtus talle peale koputama, kutsu peale järsku sugused suured sinised silmad talle vastu vaatad. Linnuke peab paremaks jalga lasta, sest seal, kus sul suured silmad, seal on ka suur suu tihtipeale silmade juures ja suu on juba siis. On oht sinna suhu sattuda, nii et parem on sealt eemal hoida. Nojaa, aga nemad hirmutavad selleks, et ikka ennast säästa mitte selleks, et lihtsalt teisel hirmu asja eest teist takka naha vahele ajada. Jah, ega sellist asja nüüd loomariigis küll ei ole, et keegi hirmutaks lihtsalt, et vaataks siis põõsa taha haavad, kui toreda kargab seal minia Tootsi maadi saare punasena ja ototot sinna juurde. Ei, sellist asja loomariigis ei ole. Nemad hirmutab tõesti selleks, et ise terve nahaga sellest supist välja tuua, kuhu nad parajasti sattunud on. Ja need hirmutamise viis on tõesti igasuguseid, näiteks kaugetel lõunamaadel elavad palvetajaritsikad kes on suhteliselt tähelepandamatult ja ega neid okste vahelt eriti tähele ei pane. Kes on Entaktika, ei tohigi eriti kellelegi silma hakata, sest nad ootad kannatlikult, kui keegi nii lähedal tuleb, et siis oma võimsate lõugade vahel ta haarata ootab putukaid suuremaid tasin lõugade vahele ei saa, aga siis putukaid sinna lõugade vahele haarata, selleks on vaja tal siis nähtamatu olla. Kohta ähvardab Sistoleb ootamatult lahti oma kattetiivad ja tõstab jalad kõrgele üles, jälle näeb suure kohutav välja ja väiksemad elukad peletab ta niimoodi eemale ka, aga noh, kui on piisavalt suur söödik, siis sellele ei aita muidugi see enda suureks tegemine ka, sest ta lihtsalt ignoreerib seda ja haarab selle ettevaatlikult, kahe näpu vahel, nii nagu mõned poolahvid teevad, nii et alates hirmutanud, muidugi aitab, peab leidma selle, kellele see mõjub, aga näiteks Austraalias elab üks sisalik sinikeel Skink. Tema kasutab väga omapärast hirmutamistaktikat. Ma millegipärast kahtlustan, et tema käest Mauril õppinud oma selle vaenlase hirmutamise tantsu, mille käigus smoorid teevad igasugust kohutavaid hääli, aga põhiline seened näitavad vaenlase keelt. Ajad keele õudselt pikalt suust välja muse maoori tantsu nägin siis mind just üllatas see, kuidas inimese keel üldse nii kaugel suust välja võib ulatuda. Jäi mulje, nagu oleks teinud mitu numbrit suurem keel kui minul, sest ma proovisin ka salaja järgi teha, et kas ma saan ka samasuguse ilme endal näole manada, aga ei tulnud midagi välja. Mauride keel ulatub lõua alla, kuidagimoodi rippes, lai põhjalikult väljas, aga nad vist on see malli võtnud sinikeels kingilt, kes Austraalias elav ja see siniCels kink kasutab vaenlase ehmatamiseks taktikat. Kui vaenlane liiga lähedale, siis ta ootamatult lükkab oma suure koleda sinise keele suust välja. Ja see on tõesti erksinine, selline silmatorkav ja võib vaenlase esmakordselt kohtumisel niimoodi ka endast välja viia, sest mine tea, kui erk on värviline, võib olla ka midagi mürgiga tegemist ja seni, kui siis vaenlane mõtlevad, kuidas nüüd toimida, siis seni jõuab sees kink kuhugi ära peita ennast ei jätagi selle vaenlase mõtisklema. Kui ma nüüd üle laua vaatan, siis ma näen siit niisugust tõelist kolli, maski, aga see ei kuulunud kollilevaid. Siin on mitu maski kohe ees, üks mass kuulub röövikule, kellel on siis suured silmad liha peal ja jätab mulje sellise suure nokaga ja väga pahatahtlikkust kas siis maost või linnustumais aru, keda suure nokaga pahatahtliku ilmega tegelast, aga tegelikult rööviku saba sabalüli peal, paar silmi ja selline sabalüli moodustab nagu noka ja kui see siis liigub selle vaenlase pooles, võib tekkida küll paha tunne, nüüd ta vabsop kohese, tugeva nokaga ja ja samasugune kaitsemehhanism olnd näiteks ühel röövikul, kellel on veel sellised tundlatvaim Sarbekesed, mis on nagu punane keel, meenutab kangesti madu. Ta liigutab seda keelt ja näitab suuri silmu, võiks paista nagu mõne maoga tegemist tegelikult ennast väike jupike ennast on ainult väike jupikene ja see hirmutamine ongi selle peale üles ehitatud, et keegi jää väga põhjalikult uurima, et kas ikka on madu ei ole madusest, paljude loomade kogemus näitab seda, et kui sa küllalt kähku ei ehmu siis järgmise minuti jooksul sul enam ei antagi võimalust ehmuda, vaid sa oled juba kellegi kõhus või vähemalt hakkad sinna kõhu poole liikuma, targem on kohe ehmuda jalga lasta ja siin on siis veel ka madu, kellelt kaela peal selliseid vale silmad. Et kui see kael keeratakse ründaja poole, siis paistab, et see madu palju suurem suurte silmadega prill kobra ja paljudel liblikatel mõnedel kakkudel vale silmad, näiteks värbkakul on seal kukla peal sellised mustad laigud, mis meenutavad ka silmi ja neid keegi ta ründab, siis need silmad on tunduvalt suuremad kui päris silmad teiselt poolt ja, ja siis kutsuvad nagu selle löögi enda peale või õieti tegelikult see võib jätta mulje, et silm on igal pool, ükskõik, kus sa vaatad, igalt poolt vaatad su silmad vastu ja raske sihukesele elukale nähtamatult lähedale pääseda. Meister ehmatajad on kõikvõimalikud liblikad, kes siis nagu rääkisin, suur silm. Ja seal Lõuna-Ameerikas on üks eriti fantastiline liblikas, kes seisab nagu pea peale õieti nii, et ta tagatiivad tõstab ülespoole ja siis esitiivad jäävad allapoole. Ja siis ta ajab need mõlemad tiivad laiali ja tagatiibade peale suured silmad. Nüüd jääb mulje, nagu puu tagant vaataks välja öökull või keegi ja põrnitseb suurte silmadega, loomulikult jälle väike lind, kui ta läheb liblikad jahtima, järsku satub öökulli peale, siis ta jääb pikalt mõtisklema selle üle, et kas nüüd hakata sööma või mitte, vaid ta laseb jalga ja katsub mune ohutama objekti endale söögiks. Valid. Et igasuguseid kavaluse hirmutamiseks välja mõeldud On ja igasuguseid kavaluse ja vale silmad ongi kõige tüüpilisemad üldse. Kui päris sil, päris silma püütakse ära peita, näiteks kaladel on tihtipeale nii, et läbi silma jookseb triip. See triip on just sellepärast, et silme paistaks kaugele välja, vaid silm nagu kaoks seal keha peal ära ja samal ajal näiteks saba kõrval võib neil iirus suur must või sinine punane helina kaunis silm, millel ei ole muud, tähendab kui ta neiuks värvilaik ja see tähendab seda, et kus röövel tuleks, ta püüab seda kala naksata mitte peast vaid sabast, on ikka selge vahe küll, kas sa jääd mõnest sabaiilist ilma või et sa peast ilma kusesabast natuke midagi kaotad, siis ei juhtu suurt midagi peast ilma jääd, siis on tõsiseid probleeme vähemalt söömisega, kui mitte millegi muuga. On veel sellest hirmutamisest streik või keerad jälle lehte. Ma arvan, et sellest hirmutamisest nii palju ei peakski rääkima, sellepärast et muidu äkki hakkab keegi kodus kartma, ei julgegi enam kuulata, arvab, et me olemegi teinud sellise hirmutamise saate alguses rääkisime küll, et ei tea, kes need vaatab või kes neid loeb, neid raamatuid ja siis räägime kogu aeg, kuidas hirmutatakse, ajame kellelegi hirmu nahka, need võib-olla lähme millegi muu teema juurde. Jah, aga, aga pidi ju küll sellest jutust nüüd aru saama, nii et need loomad ei ole sugugi kolli mängimise peale väljas, vaid enesekaitse pärast peavad nad niisuguseid hirmutamisvahendeid ajama. Nojah, ja kui see enesekaitse juurde veel jääme, siis tegelikult enese kaitsmise üpris kummalised viisid on veel sellised loomad püüavad teeselda surnut, sellest me oleme rääkinud. Muinasjuttudest on lapsed kindlasti lugenud, kuidas rebane tee peal siruli maas. Ja aga kummaline on see, et päriselt ka see rebane, käitubki, nii nagu ta muinasjutus sky käitub, see tähendab, oskab ka teeselda, päriselt surnud. Ja seda ei usutud pikka aega, kuni ühel vene filmimehel õnnestus filmida, kuidas tundraalal Rebane tahtis linde püüda hulka aega, üritasid uutest midagi välja ja siis viskas pikali, ajas käpad taeva poole, keele ripakil suust välja, lebas seal ikka päris tükk aega ja siis hakkasid varesed kogunema, ris ikka esimestena vaipa peale kohale lendavad ja sel ajal kui siis esimene, kas nagu nokaga juba repost lööma, keelas ennast välkkiirelt ringi ja napsas selle varese hammaste vahele. Vantsis oma uru poole, kus ta siis rahulikult teda sööma sõjakad, nii et niisugune klassikaline näide selle kohta, et rebasel selline kavalus on olemas ilmselt muinasjuttudesse pole ka niisama jõudnud see teave vaid sellel on ilmselt vanade küttide tähelepanekud taga. Ja selline surnu teesklemine tegelikult opossum, sest me oleme rääkinud niisugune klassikaline aga näiteks ka sellised loomad, kellel on üldse minu meelest kogu tema elu suur kaitsmine ja petmine kameelionid. Nende puhul on ka surnu teesklemine väga levinud, aga seda teevad nad siis, kui mingi muu viisi aita. Nüüd me teame, et neil on võime küllalt lühikese aja jooksul värvi vahetada, nii et ta alguses roheline, siis läheb triibuliseks ja siis ta võib muutuda kollaseks ja pruuniks ja nii nagu sümbrustama taga muutub, nii muutuks kabelioni värv kaeda, peidab ennast ära. Aga vahel juhtub ka nii, et ta ei saa seal värvi vahetada ja vaenlane on kuidagi liiga lähedal liiga ohtlik, siis ta kukutab endaselt põõsa pealt alla ja jääb sinna alla lamama, muutub järsku kõvaks ja kangeks ja paneb silmad kinni ja sirutab jalad jäigalt välja. Nii kange, ja kui keegi, kes peab teda siis nagu neelama hakkama, ei peaks teda kuidagi tervelt alla kuubistama hakkama, leiab järsku tse sahkunud, suur ja kange ja teda ei saa kuidagi töödelda. No siis jääbki ta sinna söömata ja, ja mõned liigid madude puhul näiteks kasutavad ka veel seda, et lisaks sellele sihuke kange jäikunud põriseb tal suunurgast veidike verd ja ajab sihuke paha haisuga veel välja, nii et selliseid viise, kuidas vaenlase käest pääseda, loomudel fantastiliselt palju ja loodus on olnud ikka äärmiselt nutikas, selliseid viiser välja mõeldes ja kasutusele võttes. Kui me käisime Karepal Elo suurlaagris, siis sa küsisid poiste käest, et mis te arvate, mis neid igasuguseid elukaid siia ilma nii palju vaja on. Hitt võiks olla ainult viis puuliik ja paar looma ja poisid arvasid siis küll, et on ikka vaja, et neid palju on. Arvasid tõesti, aga ma arvan, et nemad olid sellised ärksamad poisid, et nemad said aru, et neid vaja. Aga kui vaadata praegu ikkagi ringi, mis maailmas toimub, mis Eestimaa peal toimub siis ma arvan, et ega suur osa inimesi küll ei mõtle selle peale, et peaks nagu rohkem neid igav suguseid liiki olema ja et see mitmekesisus on väga oluline, vaid vastupidi, arvavad Kösti just nii nagu ma pühi. Kui oleks need viis puud ja paar libled ka seal vahel kõik näeks sellise ilusa hooldatud pargi moodi välja. Ja võimalikult vähe neid tegelasi, kes mürki pritsivad või või siis hirmutavad. Selline käsitlus maailmast on muidugi tore, ainult et selline maailm, mis on väga vaene, kus neid liike on vähe, selline äärmiselt ebapüsiv oma viljapõldude ja heinamaadega, näeme seda, et kui palju me peame vaeva nägema, et ta püsiks, sellisena põllusaaki annab ja et need kahjurid teda ära ei sööks ja et toitu oleks piisanud. Me peame väetama mürgitama 100 imet tegema selle kõigega, seal. Aga loodus, kus see elu on nii mitmekesine, seal ei ole vaja mingit väetamist, ei vaja mingit mürgitamist, iga asi nagu areneb omasoodu ja, ja kõik on kuidagi tasakaalus, nii et kui keegi hakkab sööma, siis kohe ka keegi, kes seda sööjat sööb ja ja nii edasi tekivad sellised vastastikused mõjutused ja lõpptulemusena mets või, või niit või või midagi muud, püsib pikka aega suhteliselt püsivana. Nii nagu need vihmametsad seal Kagu-Aasias olevat olnud juba samasugustena miljoneid aastaid suured lood, nende olemasolu veel saab aru, aga on ka palju väikseid seeni ja ussikesi ja putukaid ja suur osa, kes ei teagi, et nad üldse olemas on. Rääkimata sellest, et me neid niimoodi nimetada oskaksime või nende elust midagi teaks, aga väga paljude loomade sees on väga väärtuslikke geene ja nad võivad olla ainsad tegelased, kes näiteks suudavad mingit uut ravimit oota mingi uue haiguse vastu või suudavad võidelda mingisuguse taimekahjuriga või suudavad kes teab, mida kõike teha. Need võimalused on tegelikult tuhandeid, me ei oska seda kasutada ja praegu näiteks maailmas ikkagi suur osa ravimitest, mis leitakse, leitakse ikkagi loodusravimifirmad, saadad ekspeditsioone troopikamaadesse, tuuakse sealt taimenäidiseid, uuritakse, uuritakse seda, kuidas indiaanlased ja teised vanad kultuurid on oma haigeid ravinud ja püütud, siis selgus saadud abimeetodite ja võimaluste üle ja leitakse nii igal aastal uusi uusi ravimeid, mis paremini aitavad haigustest üle saada. Ongi tänaseks kõik kuulmiseni kulusid. Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge.
