Ei pea iial jookseb alla mööda külge. Taeti siililegi selge. Tere, lapsed, täna ei ole meil siin stuudios siilipoissi, aga see-eest on siilipoisi sõber Martin koos oma isa Giorgiga. Tere lubasitlerit räägite Est loomaaiast, see tore loomaaed, kus sa käisid, on soomemaal. Ja päris Helsingi külje all. Need lapsed on üpris palju käinud seal Helsingis ja hoomemaal üldse. Vaevalt et väga paljud sinna Helsingi loomaaeda sattunud on, sest sinna pääseb päris lihtne, õieti tal lihtne, küll, aga ikkagi teatud sellise ebatavalise otsusega seotud nimelt see loomad paikneb. Soome külje all keset merd ühe saare peal nimega Kurgja saar. Sest loomaistungiks vahva laul ja see räägib sellest, kuidas perekond või inimesed käivad seal korgia saare loomaaias ja, ja mida nad seal näevad ja kui toredat päeva. Ja tõesti sinna loomad ja me oleme juba mitu korda tahtnud minna kallatonicu jäänuta minemata ja seekord me siis võtsime oma mõistuse kokku julguse rinda ja, ja tegelikult on üks põhjus ka, miks me sinna nii väga tahtsin minna, sellepärast et meil olid terve päev Helsingis aega ja see päev oli kohutavalt palav. Ja see oli üks Soome kõige palavam maid päevi. Jah, nad rääkisid pärast raadio, et see oli olnud kohe rekordilise kuumusega päev üle 32 kraadi oli siis varjus soojaga päikese käes, kui päike pähe loeks, kus ta oli nüüd veel palju-palju kuumem, nii et oli üpris raske päev. Jah, seal loomaaias tekkis Bellummad vaatamisega väikseid probleeme. Ja ka enne sa ütlesid, et see on saare peale ja laulus oli ka jutt, et see on saare peal. Et kuidas sinna saare peale pääsed. Saare peal üheselt sellise väikse laevaga, mis on selline vanaaegne. Selline hästi laia põhjaga paadi moodi natukene ja, ja siis, kui natuke lainet on, siis ta kõigub päris toredasti. Mis meil juhtus seal, kui me sinna sõitsime? Seal juhtus väike selline kokkusattumus, et üks kiire mootorpaat läks meie eest ära ja me läksime veidi õhku. Low. Ja tekitas päris toreda laine, nii et me hüppasime seal lahe peal, enne kui me sinna kohale jõudsime, aga noh, see laeva sõita suhteliselt lühike vist pool tunnikest ja siis on ta juba seal Kurgja saares ja siis võib minna neid loomi vaatama juba eemalt. Paistab, et seal loomadel on päris tore olla ja kui me sinna kohale jõudsime, siis hakkasime ringi käima, siis esimesed loomad, keda me nägime kohe hästi teada-tuntud korge saare loomad, need olid lumeleopardid. Nendel oli seal selline pisike, betoonist nelgnor kalju külge pandud majake nagu ja siis selle eest nad said varjus olla. Ja ega sealt majast suurt rohkem ei paistnud, kuigi see koheva saba, mis oli siis sealt majast välja unustatud, alla väga palav ja ta ei ole harjunud sellise palavusega, ilmselt siis ta kõrgmägede loom seal kusagil Kesk-Aasia mägedes, kus ta elab ja seal ka suvel on kaunis jahe, seal lumised tipud ka veel suvel lume all ja tema on seal lumepiirimail, et paks kasukas kulub tal ära, aga siin meiega Põhjamaadega põhjamaal osutus sel suvel küll täiesti üleliigseks olevat ja seal lumeleopardi loid ju pojad veel. Mina ei näinud kahjuks vaateid sel ajal teisi loomi, seal oli mitu uurijaid, leopardid ja esimeses poegi olnud, siis ma eriti vaadanud. Nojah, Martin ei pannud tähele, aga tegelikult Helsingi loomaaed on kuulus selle poolest lumeleopardid paljunevad seal väga hästi ja need iga aasta annavad järglasi. Ja Helsingi loomaaed on ka see loomad, kellele peale pandud siis kohustus õigemini antud au pidada nende lumeleopardi sugupuud. Ühesõnaga kõik informatsioon maailma loomaaedadest lumeleoparde kohta tuleb siis sinna Helsingi loomaaeda kokku. See on küll kummaline, et just Helsingi loomaaeda võiks olla kusagil sealkandis, kus neil kodu on. Nojah, et loomaaiapidamine ja see kodu tihtipeale ei lange kokku ja see, et loomaaias pidades teatud kõrget loomaaianduse kultuuri, aga teadmiste, kultuuri ja Helsingis on see kõik olemas. Tegelikult ma unustasin ühe asja ära enne lumeleopardi tükk aega imetlesime ühte pisikest toredat loomakest, keda mäel, kus üles leida. Selle kiik armsa loomakese nimi oli päike, panda ta meenutab veidi ülekasvanud kassi. Olgu, jätan panda linki, ega ta eriti kas suurem ei ole, oli orantsikat värvi. Tore musta-valgekirju nägu ja ka hästi ilus kohev saba ja kui esmakordselt teda nägime, siis kuidas, kuidas me neid vaatasime, kuidas nad olid? Neil oli ka päris kuum sellise kuuma käes, nad olid sinna nagu end vaiba panud nagu keegi juures naha ja puu peale rippuma. Jah, nad tõesti rippusid, nagu keegi vaibad tuulduma pannud, selline mulje jäi, käpad rippusid kahelt poolt oksa, alla ja sopaga, vetilbendas sealjuures ja oli kaunis naljakas vaadata. Natuke võib-olla kahju ka, et loomal nii palav on, aga tegelikult võib-olla nad palavuse käes nii väga ei kannatanudki, sest siis nad oleks varju läinud. Meil oli võimalus varjuga minna. Kui me ükskord kokku saime ja oli juttu sellest, kuidas loomad magavad, siis imestasime ka ju, et kuidas need loomad saavad küll niimoodi magada, seal oksa peale ripuvad hundikäpad ühel pool ja teised käpad, teisel poolripakil. Nendel ma arvan, no teistelgi pandajatel on eel ka teravad küüned ja üks lisasõrm nagu pöidla. Kitsa pöillan. Ja neil on see hea haarata sööki, mida nad söövad. Bambus. Ja mingisuguseid väikseid loomakesi. Putukaid söövad ja sisalikke ja kõike sellist, mida kätte saavad siukest pisikest, millest jõud üle käib. Nad on kangesti niimoodi pesukaru moodi, tegelikult väljanägemine on ka neil ju pesukaru sarnane, kas pole? Ja kui värvi näeks, ainult pead näha oleks, siis võiks küll pesu Karukassegi ajad, meil on täpselt samasugune näoilme, võib olla ime veidi lühikesem koon. Pesukaru oli ka seal minagi tähele, nii et ma ei oska öelda, ma ei mäleta, et oleks olnud, aga võib-olla ta oli ka nii siis seal üpris lumeleopardid lähedal oli veel üks lõvi. Hästi haruldane lõvision aasia lõvi. Meie loomaaias on lõvi, kes on pärit Aafrikast ja üldse teame, et lõvid elavad Aafrikas aga tegelikult on Indias üks paigakene, kuhu siis lõvisid veel alles on seal umbes 300 tüki peaks neid looduses järel olemas ja need on hästi haruldased ja Helsingi loomaaias on just nende haruldaste lõvide esindaja Aasia läbi esindaja. Aga muidu välimuselt nägi ta päris selle aafrika lõvi moodi välja. Ja ainuke vahest, mis seal oli, et talli väiksem, kõvast väiksem ja suurem kraega says Ei tal on just väiksem kõlar või lühem. Väiksema praegu on tema jah, Aafrika lõvilakk suure koheva gaasiat, lõvil on ta selline veidi väiksem ja, ja armetu. No ja siis kõndisime looma edasi, aga väga raske oli kõndida, sest päike lõõskas otse pähe ja varju ei olnud kusagil. Mõnda loomade peale oli seal hästi, loomad said ikka kuhugi varju minna, inimeste peale ei olnud need ehitajad palju mõelnud, arvestades ilmselt, et põhjamaal kuumust ei ole, need inimesele erilist varju ei olnud. Pidime oma marsruudi pidevalt sättima selle järgi, kas me kusagilt juua saame või mitte, sest seal lihtsalt ei jõudnud olla kuidagimoodi. Ma kohtusin mingi sugu, väikest hiirt, ma ei mäleta, mis nüüd mäelt selle nimi oli, pidi hiir, ta oli umbes sama suur kui pöial isegi veidi väiksem ja ta elab sellist hästi kõrge rohu sees. Näiteks vilja põllul võib ta elada bee kestest lehtedest endale imepisikese pesavarre külge ja pesa oli ümar. Tennisepalli suurune. Suurel. No ega ta palju suuremalt sutike suurem, võib-olla oligi seal tennisepall seal keskel oli ilus ümmargune augukene ja siis need pisihiired olid hästi vahvad, nad hästi niimoodi aegluubis aegamööda turnisid seal kõrte peale olid väga koomilised, kui nad seal rippusid seal ühe gepakesega sapakesega, need meeldisid, vaatasime neid päris hulk aega ja see kõik oli ühes majakeses, mida kutsuti siis kärplaste majaks kärplaste maja ja, ja seal oli siis need kärped, energiat ka üks kärpoli, mida me hulk aega kohe vaatasime. Üks ker, kes seal oli ja ta oli väga virk, kihutas oma vana marsruut pidi ümber puuri sellise kiirusega, et mõni aeglasem vaatevad ühe poole kärp teisele poole. Kärt. Olgu et see oli kõik üks ja sama kärp kes seal ringi traavis, vahepeal vahetas ka marsruuti, aga läks siis uuesti vana peal. Tema ei hoolinud sellest palavusest midagi, tal oli vaja oma tuurid ära teha ja. Ta oli ka seal majakeses ja talli olnud seal häda midagi, selles majas oli jahe Andžer üks teine maja ka, kust linde vaadata, lindude vaatamise kõrval oli veel üks teine huvitav asi. Ja seal oli üks väga huvitav asi, mida me hulk aega vaatasime ja ta oli hea turvaline vaadata. Ja see tehtud mesilaspesast koopia klaasi alla. Mesilased elasid, seal, oli näha, kuidas nad liikusid ja töötasid seal. Klaas on ees ja väljaminek ka meile turvaline, kuna see kõik viis läbi klaastoru, mis läks läbi seina välja. Pärast vaatasime teisel pool maja, oli suur silt korruga mehi Leisi. Aga kuidas nad küll lepivad seal niimoodi, et neid vaadatakse, neid ei sega üldse. Neid ei sega jah, sellepärast et see mesitaru oli nii ehitatud, et ainult üks tagumine külg oli siis klaasi all. Ja siis see klaas ei olnud ka kogu aeg lahti, vaid ainult siis, kui keegi tuli vaatama, siis tuli selline loogika lahti teha, siis sai vaadata, kui sa ära läksid, tuli siis luuk lihtsalt kinni panna, seal oli kiri juures, palume siis selle uuesti kinni panna. Ja nii ma siis seal natuke vaatasime, vaatasime, kuidas nad seal kärgede peal toimetasid ja ausalt öeldes see oli hästi põnev ja seal uudistajaid kogu aeg. Ma ei oleks uskunud, et selline lihtne asi nii palju seltskonda kokku kutsub seal mesilasi uudistamas, ilmselt oli palju rohkem kui neid võõramaiseid linde, mis teisel pool maja soid neeli pööratud nagu erilist tähelepanu hoopiski niipalju kui just nende tavalistele mesilastel. Kõik lapsed vaatasid hulk aega hoolega kohe, kuidas nad tantsisid, ringi käisid ja sumisesitsiaalia vaatasid, kuidas need kärjekannud met osali mett täis ja juba vahaga kinni pandud ja teised poolenisti. Ja see kõik oli tegelikult väga põnev ja see on vist sellepärast põnev, et see on selline salapärane maailm, mida tavaliselt ei näe. Oli natuke hirmus ka vaadata neid mesilasi nii lähedalt. Ei onkuna, mesilased, sellised rahulikud ja klaas seda kloosiga pani tähele ikka. Kui oleks mõni selline näiteks herilane, siis teda kartma ei pane klaasi tähelegi. Arvede. Nii samas. Nojah, herilasepesa ilmselt oleks ka nii huvitav vaadata, aga kahjuks neid ei õnnestunud praegu tarudes pidada ja vaevalt et nad sinna klaasi taha nüüd ise oma majakest tegema hakkaksid või seda pesa, nii et seda vist kunagi tulevikus saab vaadata. Lähemalt. Ja poolt pesa ei leppinud sugugi kasutama, et jäetakse neile ainult pool pesa ja saaksime siis uudistada, mis seal sees toimub. Ega nad vist jah, sellega ei lepi, aga siis, kui me läksime sealt linnumajast välja, kus oli igasuguseid põnevaid linde ka ja mida me natuke vähem vaatasime, siis me jõudsime ühe linnupuuri juurde. Seda lindume, vaatasime televiisorist. Selliks kotkas kaljukotkas puude otsas pesal nii kõrgel, et pilk ei ulatunud lihtsalt siin lind vaatama pesa Aegi ette aga oli pandud selline väike kaamera, mis filmis. Piilukaamera oli pandud nii, et selle kaamera abil saime Vaadeldes neid seal oli ma ei mäleta, kas seal oli üks või kaks poega. Jah, ega ta nii väga hästi ei paistnud, ta jäi varju natukene päikest ei paistnud sisse. Hästi ei näinud seda sisemust, kui päike oleks sinna otse sisse paistnud, siinselt oleks valgem, on ta, aga me sattusime sellisel ajal, kus ta jäi nagu varju ja sellepärast see pilt ei olnud kõige parem. Aga see kotkaski seal pesaservas istus, see oli küll ilusti selgelt näha. Nii, ja siis seal loomaaias oli veel üks tore koht, kus me käisime, see oli maja, mille ümber olid siis need hirvede ja põtrade aedikud aga siis pääses sinna majja sisse ka seal sees oli siis välja pandud hulgaliselt sarvi. Peaaegu kõikide sarvi kandvate loomade sarved. Ja seal oli veel nii toredasti, et oli juba mitu aastat näiteks sarved aasta 89 siis 90 91 92 sama loomasarved ja siis oli näha, kuidas nad selle aja jooksul kasvanud on, ega neid keegi ära ei võta. Siis, kui need sarved on oma rolli täitnud siis heidavad need loomad sarved maha, need on ju turniiri relvad kasvavad tükk aega, siis on nad veresoontega läbipõimunud ja siis, kui see kasv on ära lõppenud, hakkavad need sarved luustuma, lõpeb pere kaudu nende toitmine ära, nii et mis seal peal oli, see pehme nahk, see koorub maha ja siis jäävad sihuksed, luised, moodustised sinna. Alles need ongi need sarved, mida me kõik katsunud. Ja siis, kui need turniirid on peetud ja neid sarvi enam tarvis ei ole, siis sarvekasvukoha pealt tekib selline, kuidas öelda, lõige, see sarv kukub lihtsalt ära, et keegi teda ei murra ega mitte midagi, lihtsalt sarv kukub ära ja no see on väga otstarbekas, sest näiteks nende sarvede kandmine on tegelikult raske kaelale, nad kaaluvad ka mõnedel hirvedele 10 kilo ja võib-olla isegi natuke rohkem. Ja kui siis kehval ajal, siis kui saad talvel toitu isegi kesiselt, on, pead sa kulutama lihtsalt energiat veel sellele, et kanda täiesti tarbetuid luiseid moodustisi seal pea peal, noh siis on tõesti targemat maha visata ja hakata siis kasvatama, kui jälle toitu rohkem kevadisel ajal. Nii et noh, loodus on selle asja päris hästi sätitanud ja see, et loomakesel valus oleks, siis kui sarved ära kukuvad, seda ei maksa karta, valu paluda, siis ei tunne. Ja mis te seal peale sarved veel nägite? Seal majakeses või seal oli igasuguseid tööriistu, mida kasutatakse nende loomade hooldamisel ära seletatud, milleks seda kasutatakse. Siis olid igasugused looma söötmiseks kasutatavat toidud välja pandud. Ma küsisin emalt, kelle siis, kui me läksime, siis, kui me ära tulime. Viibisime seal täpselt kuus tundi ja 37 minutit. Mina ei oleks nii täpselt öelda, aga hea, kui, kui keegi kella vaatab. Jah, aga nüüd, kohe varsti algab uus saade ja ütlemisest tänalastele peatse kohtumiseni ja siis räägite oma loomaaia mulje edasi. Järgmine kord, eks ole? Ja ma sooviksin veel head kooli nädalaid ja. Ja vastupidavust selles koolis, mis on raske ja ja karm koolielu, aga pole midagi, tuleb vastu pidada, targaks saada.
