Tere kõigile aiasõpradele. Täna on meil külas ajakirja kodu ja aed peatoimetaja Piret Veigel et rääkida toimetuses välja antava praktilise aiavihiku uuest maikuus ilmuvast numbrist. Selle aasta esimene aiavihik tuli siis, kui lumi oli veel maas. Esimene aiavihik oli meil juba veebruarikuus ja see rääkis taimede ettekasvatamisest. Ja noh, nüüd oleme jõudnud ajaga juba nii kaugele, et kõik taimepojad on juba potti pandud ja seal võrsed tulevad ja ninad tulevad ja päikese poole. Aga nüüd on hoopis uus ja põnev teema ja me räägime söödavast iluaiast. Söödav iluaed on selline teema, millele minul Nad läksid esimest korda siis, kui mina külastasin meie praeguse aiatoimetaja, Pille Petersoo Nami-Nami kokandusportaali eestvedaja omaniku koduaeda ja see aeg võitis meil ka konkursil kodu kauniks aasta aia preemia ja selle aiapõhimõte on tehtud niimoodi, et see on hästi tarbitav, et sisuliselt enamik taimi, mis seal kasvavad seal täiuslik koduaed, lillepeenrad ja tarbeaed ja eesaed ja laste mänguväljak või liivakast. Et seal ümber kasvavad kõik söödavad taimed, seal on siis pihlakad ja ebaküdooniad ja erinevad püsikud, kelle õisi on võimalik siis tarbida, kas praadida näiteks aed-päevaliiliad ja see nägi niivõrd vapustav välja ja siis ma mõtlesin, et see on ju tegelikult ühest küljest väga trendikas ja teisest küljest on see väga praktiline. Eriti praktiline on see siis, kui tegemist on sellise väiksema linnaaiaga, sellepärast et noh, öeldakse küll, et ilu ei sünni patta panna, aga samas, kui mõelda sellele, kui ilusad on kõik need tarbetaimed, et aja jooksul miskipärast on see välja kujunenud niimoodi, et meil on eraldi iluaed ja siis kusagil kas tara taga või müüri taga või heki taga või on siis see nii-öelda kapsamaa ja kus on siis sirget peenrad ja kus lihtsalt taimed kasvavad ja siis me lihtsalt sealt võtame neid ja sööme. Aga juba mõni aasta tagasi seda oli ka mujal maailmas näha, et muutus väga trendikaks, näiteks selline asi, iluaeda istutati ka salatitaimi kapsataimi ja neil lasti seal suve jooksul sirguda ja mõned neist on ju väga ilusad ja värvikad, noh näiteks lehtpeedid, et kui vapustavad värviga nad ju on. Ja sellest kõigest kokku tekkiski selline mõte, et teeks õige ühe sellise toreda ja rihiku ja annaks inimestele ideid. Üks asi on see kujundamine ja milline aed igalühel juba olemas on, et kuhu on võimalik neid tarbetaimi istutada, aga seal on ka mitu erinevat lähenemisviisi. Üks võimalus on ju see, et tõepoolest istutadagi neid ilupeenrasse dekoratiivtaimede vahele. Aga teine võimalus on oma aed täiesti uuesti lahendada nullist ja tehagi sellest selline tarbeaed, mis seal lihtsalt väga ilusa kujundusega. Ühesõnaga see söödav iluaed ei ole mitte niimoodi, et ma roogade garneeringuks panen kressi, õisi, mis on söödavad lilleõisi, mis on söödavad, aga olen küll seda tähele pannud, et inimesed, kui nad kas rooga tõstavad või või siis oma taldrikult selle leiavad, siis Segarniiring viisakalt tõstetakse noa ja kahvliga taldriku servale, seda ei sööda ära, kuigi perenaine võib-olla rõhutab, et tegemist on söödava taimega. Kas siin on ka mõned müüdid, mida murda? Loomulikult on, ja tegelikult see ongi see asi, et need ilusad lilleõied, võib-olla inimesel on selline tõrge sees, et noh, et see on nii ilus, et kuidas ma seda siis nüüd ära söönud. Aga samas on see, et ta on jo peenralt sealt juba nopitud ja tegelikult ta on täiesti söödav ja iga kes asetab midagi taldrikule, ju vastutab selle eest, et see on söödaris, on ühest küljest tekib ka inimesel küsimus, et kas see on turvaline, et noh, et, et kas see on väetatud pritsitud, et mida seal aias tehakse, et noh, et mida ilusam õis, seda rohkem peab olema mürki. Aga tegelikult on see nii, et sellised, nagu sa väga õigesti nimetasid, just kill ja mungalill ja kõik need on väga maitsvad aed, päevaliilia õied on tohutult maitsvad, et see, kes neid õpib sööma, et suisa kiusatus, et mitte endale puhmikuid seal tühjaks süüa. Ja seda peab kindlasti mõtlema sellele, et kui pidada sellist tarbe- ja iluaeda koos, et seda tuleb teha mahemeetoditel, seal ei tohi kasutada mingisuguseid kemikaale ja mürk käe ja, ja taimekaitsevahendeid, mida võib-olla sellisest puhtas iluaias kiputakse sageli tegema puhtalt ilu nimel. Ja kui inimene leiab siis enda taldrikut, sellised kaunid lilleõied tegelikult kui need on sinna pandud ja, ja perenaine on oma hoolsa peremees, on oma hoolsa käega nad sealt aiast noppinud ja, ja selle toiduga unistanud, et need võiks ikka täiesti julgelt kohe ära süüa, sest nad sisaldavad sageli ka just väga palju kasulikke aineid vitamiine. Lisaks selle, et nad on väga ilusad, Nad on maitsvad. Kas päevaliilia õisi kuidagi töödeldakse enne söömist? Ja päevaliilia õisi võib süüa lihtsalt niisama või neid kasutada ka toidus ühe koostisosana? Mul tuleb kohe meelde, et mitte päevaliilia õietaaka, kõrvitsaõied, et need on ju super, et kui need jahus paneerida ja siis kergelt ära praadida ja, ja me teame, kui palju neid kõrvitsaõisi tuleb, et sageli on see, et kui on hea aasta, siis sa ei jõua neid kõrvitsaid kuidagi ära kasvatada ja neid õisi ei jõua sealt ära noppida. Aga siis ongi see, et neist tuleb teha lihtsalt üks väike kena komplekt ja ongi jälle probleem lahendatud. Ühesõnaga, selles praktilises aiavihikus, mis maikuus ilmub, kas seal on hästi palju fotosid nendest taimedest, mida sobib iluaeda lillepeenarde täienduseks istutada, seal on ka seda, aga noh, enam kui fotodele, kuna tegemist on praktilise aia tihikuga, siis me tahaksime anda inimestele sisulist infot. Seal on konkreetsed liigid, konkreetsed sordid koos selgitustega, kes kuhu kõlbab, milline ta on. Ja seal ei ole mitte ainult üheaastased taimed, vaid seal on ka püsikud, seal on ka põõsad, seal on pinnagatkijad, jaga puud. Me räägime aiast tervikuna siiski, et me püüame anda nagu tervikliku aia loomise vahendeid aia riik. See on nagu üks tööriist inimesele, see, kuidas igaüks vastavalt oma tingimustele endal selle söödava iluaia lahendab. See on iga inimese enda otsustada, aga see kõik algab sellest, et sa saad endale vahendit, millega seda lahendada. Ja kui mõelda nüüd ühe aia peale, et mis seal kõik peaks, või võiks olla, et mida läheb vaja. Puittaimed, puud, põõsad, ronitaimed, püsikud, üheaastased taimed, kõiki neid leidub, söödavaid leidub nii päikesesse kui ka varju. Ma arvan, et seal peab ikka väga täpselt teadma, missugused ilutaimed on söödavad ja missugused on mürgised. Mulle tuli hetkel meelde Mürgiste hulka, kuulub vist piibeleht või maikelluke tema majas ja sügisel oranžid tulevad ja on nii ahvatlevad suupistet, need on ju mürgised, on küll ja, ja see on omakorda täiesti teine teema. Selliseid taimi võiks nagu vaadata, et, et mitte nagu omavahel segi ajada, kombineerida, eriti väiksema kogemusega inimestel võib see teinekord minna sassi ja loomulikult, kui peres on lapsi, et siis võiks nagu mõelda, et keda oma aeda istutada. Loomulikult eriti laste peale mõeldes, et noh, nemad on ju meie tulevik ja neid me teeme õpetama ja harima. Eriti tänases tehnoloogiaküllases maailmas. Aga just et õppida vahet tegema, millised on söödavad ja millised ei ole, sealt võib tulla ja ka ebameeldivaid üllatusi, mida keegi ei tahaks seda vahetegemist, siis praktiline aiavihik meil õpetabki? Jah, kuidas valida endale just selliseid taimi, kes sobivad söödavasse iluaeda? Juba aprillikuu alguses tuli välja kodu ja, ja aprillikuu number ja juba kaane peal on üleskutsed kasvata rõdul roose. Piret reegel. Kas Eestis tehakse seda? Ma ei oska selle peale nüüd veel pead anda, küll aga tahan ma öelda, et me ajakirjas püüame sellele hoogu juurde anda ja avada uusi võimalusi. Artikli autorid Katrin Ruitlane Rütli ja Merile mentaal on Eestis tuntud kui roosikasvatajad ja aiakujundajad ja väga edukalt oma erialal tegutsevad inimesed. Ja kui nemad, et sellise idee välja pakuvad, siis mina suure roosisõbrana hea meelega asuksin proovima. Siin on küsimus just selles, et milliseid roose valida ja see ei sõltu niivõrd nende värvistega lehestiku ilust vaid rõdul saab kasvatada selliseid roose, kes on oma juursed siis mitte silmatuid poogitud? Ei ja mitte selliseid poogitud ja silmastad ehk silmastatud roos. Tema kasvatab endale väga suure juurekava aga omajuurne roos, tema kasvatatud oksa pistikust. See juurestik on seetõttu väiksem ja mahub seetõttu hästi ära väiksemasse istutusnõusse. Kui tuleb selline mõte või tahtmine kasvatada roose rõdul või terrassil terrassipotis on mõelda sellele, et roosil oleksid vajalikud kasvamis tingimused. See tähendab seda, et tal peab olema sobiv kasvunõu. Väga sageli ei pöörata sellele tähelepanu. Muld kuumeneb üle ja siis ollaksegi hädas, et roos kasvab küll päikese käes ja kõik peaks olema nagu ideaalne ja kastetakse ka korralikud, aga siiski ei aruta seda, et selles mustas mullas ja kui see peaks olema veel tumedat värvi nõu ka, et see on niivõrd kuum, et roosijuured küpsevad seal sees ära, et sellele tasuks tähelepanu pöörata. Ja loomulikult, mis meie kliimas inimestes tekitab väga suuri küsimärke, alati on see, et kuidas ta siis mul seal talvitub talvitumise koha pealt nii palju, et kui see konteiner või see nõu on liiga raske, et seda kuhugi teisaldada, siis peab see olema kas penoplastiga vooderdatud või on soovitus roos mähkida mullikilesse ja kaitsta teda täpselt nii nagu peenras kasvavat roosi. Aga loomulikult kõige edukam on see ikkagi kuise konteiner teisaldada sealt, panna kuhugi kas garaaži või keldrisse, kus on selline mõnus paras temperatuur, kus on pime ja hoolitseda siis seal roosiast niimoodi, nii nagu teistegi näiteks tüviroose kasvatada tatakse konteinerites väga sageli terrassidel ja rõdudel ka see rõdukastis kasvab roos selle poolest ei erinegi. Teine võimalus on see, et roos, võta sealt rõdukastist välja istutada ka pinnasesse ja mulla talve üle ja tal läks loomulikult ja ja seda ka meeles pidada, et kui sai roosis kevadel jälle tagasi istutada, oma rõdukasti, siis tuletama, juurekavaga pidanud ja loomulikult ka pealt lõigata, nii nagu roos ikka lõigatakse. Juurekava tuleb kärpida ka sellepärast, et roosil ikka see juurekava ju kasvab, et, et alguses on jah, sellele oma juursel roosil on see juurekava on väiksem, aga aastate jooksul ta kasvab, aga kevaditi tulebki teda siis kärpida. Nii et natukene, võib-olla rohkem tegemist kui nende roosidega, mis peenras kasvavad, aga ka natuke rohkem ilut. Ja seda küll, aga kui nüüd mõelda sellele, et väga sageli inimestel, kellel ei ole aed, aga kes on väga suured aia sõbrad nende aed ei olegi muud kui see rõdukast. Samas miks mitte kasvatada seal roose, kui samas roosid on väga südamelähedased, see on lihtsalt üks võimalus ja loomulikult. Ta tahab pühendumist ja ta tahab meie armastust ja hoolt. Aga niimoodi sünnivadki ju siin ilmas kõige ilusamad naised. Täna oli meil aiasaates külas ajakirja kodu ja aed peatoimetaja Piret Veigel.
