Selle aasta jaanuari lõpus jõudis Eesti meediasse erakordne uudis. Merikotkale tehti vereülekanne. See oli esimene lindude vaheline veredoonorlus Eestis. Keeruline protseduur oli ainus võimalus,  kuidas lind piinadest päästa. Teine variant oleks olnud panna merikotkas magama  selle võimalusega. Eesti maaülikooli loomaarst Madis Leivits ei leppinud. Kui kliinikusse jõudis Vaatasime linnu üle võtsime verd, verenäitajad. Sellised kiired, mis me tegime, ehk siis vere,  üldvalk ja. Hemata grit ehk siis punaste verelipte osakaal oli üüratult madal,  ehk siis. Niivõrd madal? Et enamasti oleks soovitus olnud see lind magama panna,  aga kuna parasjagu oli võimalik, oli olemas doonor,  kes sobis siis puhtalt Kaotada midagi enam ei olnud ja otsustasimegi,  et. Puhtalt praktika jaoks juba teeme selle protseduuri,  vaatame, mis saab. Kogemuse saab kindlasti. Kas sa uskusid, et see kotkas tänu sellele tõesti jääbki elama? Enamasti ei ole olnud sellist võimalust,  et vereülekannet teha, siis. Mul kogemus väga puudus, teades, et. Inimmeditsiinis see asi on väga efektiivne  ja midagi kaotada ei olnud, siis juba 24 tundi hiljem,  kui vereparameetrid olid muutunud paremaks  ja linnu selline üldseisund ka oli muutunud paremaks. Mingisugune väike nii-öelda lootuskiireke hakkas juba paistma. Paraku on selline lootuskiir suur erand. Paljudel teistel röövlindudel, sealhulgas merikotkastel,  nii hästi ei lähe. Madis näitab maaülikooli loomakliiniku sügavkülmikut. See on täidetud röövlindude surnukehadega. Surnud linde hoiab arst lahkamiseks, et selgitada surma põhjus. Nii palju, kui me oleme saanud tänasel päeval neid uurida,  siis üheks põhiliseks probleemiks just merikotkastel  ja lindudel, kes raipeid söövad, on ikkagi plii. Jahimoona kuulides ja haavlites sisalduv plii satub  röövlindude organismi siis, kui nad söövad kütitud loomade raipeid. Madis näitab röntgenpilti hukkunud merikotkast,  kellele sai saatuslikuks plii mürgistus. Siin. Nii-öelda maapiirkonnas on selline Hästi. Tugev, hele pilt, mis on siis metallne objekt? Linnumaas on näha metallitükk, mis jõudis tema seedetrakti  jahimehe poolt avatud loomakorjuse söömisel. Mürgistusest hinge vaakuva merikotka leidsid hoolivad  inimesed ja teavitasid sellest keskkonnaametit. Tänu sellele jäi meie loo peategelane ellu. Täna on see päev, millal Merikotkas saab tagasi loodusesse? Ta on terveks ravitud ja see ilus vaade,  mis siin teile avaneb, see ongi tema kodukant. See on Kahala piirkond. Just. Ma annan ta nüüd sinu kätte. Oled enam-vähem kursis? Kuidas teda võtta, siis võtame tiivad ka kokku või? Nii. Selline poiss. Kui vana ta umbes on? Võiks öelda, et kuskil nelja-viie aastane vanalindudel on,  saba on ju valged, see on enam-vähem tal valge juba. Või noh, ongi valge. Ja siis nokk läheb ka neil ilusasti kollaseks,  et tal siin noka peal veel on, natuke sellist hallikamat. Osoonil oli harukordne võimalus selle nelja-viie aastase  merikotka paranemist dokumenteerida. Läheme ajas tagasi jaanuari keskpaika, kui kotkas on alles  vereülekandest toibumas. Loom on suhteliselt kriitilises seisundis  ja et natukene vähendada sellist Käsitlemist siis ma purustan juba siia toidu sisse  ka mõningad tablet ravimid. Et. Kui me teda Sundima hakkame selle massiga. Siis Ta saab oma ravimid juba kätte. Mis hetkel sa tundsid, et see vereülekanne on kandnud vilja,  sellest kotkast tuleb elu looma. Need varasemad kogemused hästi kriitilistes seisundis  patsientidega ütlevad, et see kaheksa kuni 14 päeva  ehk siis Kahe nädala täitumine on selline hästi kriitiline. Periood. Nüüd, kui me vaatame siia, siis, Üritan teha niimoodi, et see on natuke ebameeldiv. Ma hoian pead, et sa võid pea. See peaks siis jõudma tegelikult päris sinna tema jah,  et seedeelanikonna mingisse piiri, kus juba seedimine ise toimub,  põhimõtteliselt ma sundinud teda üpris sügavale. Ehk siis ma. Sisestan sondidele põhimõtteliselt mooni. Läks nagu valatult vist, eks. Palju kogemusi? Aga nüüd, ega siin ei olegi midagi pikemat pidu,  et vähendada looma stressi, paneme talle rõnga jalga. Rõngas läheb ilusasti õiet pidi, et et kui keegi pildistada  binokli või pikksilmaga vaatab, siis oleks nii-öelda identifitseeritav. Hüvitamises kirjas, et on Eesti ja mingid numbrid  ja Eesti, Matsalu. Sa kaks, viis, kolm, üheksa. Või keegi peaks kunagi selle? Rõnga leidma, siis me saame. Teada, et kus ta liigub näiteks selle aasta üks patsient  käis eelmine aasta. Talvitus Ungaris. Selge, jätke see number meelde kaks, viis,  kolm, üheksa. Kui binokliga näete, saate teada, et see on see merikotkas. Enne linnu loodusesse laskmist tuleb kirja panna veel mõned mõõdud. Enne kliinikust tulekut ma kaalusin ta ära. Ta kaalus 4,3 kilo ja võrreldes siis 11. jaanuari ga,  kui ta tuli siis ta kaalus 2,8 kilo. Merikotka kaal võikski olla seal. Nelja-viie kilo vahel. Pooleteist kilone kaalutõus on hea näitaja. Keha suuruse järgi saab määrata ka merikotka sugu. Isaslinnud on emastest väiksemad. Et see on päris päris suur, et muidu ei olegi  nii suur lind, aga kui ta tiivad laiali jääb,  on täitsa suur. Täpselt 110 sentimeetrit looma keskpaigast tema siruulatus  oleks kaks meetrit 20. Pigem kui Eesti kõige pikem mees kujutate ette,  kotka tiivasidu ulatus? Ta on selline spets seadeldis et, et neid lennata  ja treenida. Koolikülg, millega me siis kontrollima enda lendu  ja Nii ongi. Jaa. Tiibade ja lihaste treenimiseks tuli teha taastavat lennutrenni. Esimesed triibud joonistas paranev kotkas õhku juba viis  nädalat pärast vereülekannet. Kas sinu senise kogemuse põhjal selle kotka ellu tagasi  toomine on pigem ime või sellise suure töö tulemus? Ma arvan, et nii mõlemad, et ilma selle tööta ilma vereülekandeta,  ilma nii-öelda selle ravi treenimise ja lõppude lõpuks  vabastamiseta sest linnust asja ei oleks saanud. Samal ajal, kui ma võtan nüüd arvesse, et  ka neid verenäitajaid, mis tal oli, siis need olid ikkagi väga,  väga, väga kehvad ja, ja ma arvan, et ka väike ime Juhtus selle linnuga. Kas Kotkas tunneb praegu ära oma kodukoha? Raske öelda, kui, kui see on tema kodu, siis ta tunneb  selle kindlasti ära. Kui see ei ole tema kodu, eks ta siis läheb,  otsib endale selle kõige sobilikuma paiga siin Eestimaa. Esimene Eestis vereülekande saanud lind on terveks ravitud  ja siit algab tema uus elu.
