Kui tavaliselt huntämblik elab kuivematel aladel,  siis mõni huntämbliku liik eelistab niiskemaid kohti. Mõnele meeldib elada lausa jõe ääres vee piiril kasvavatel taimedel. Kuna tal on oluline jääda märkamatuks, siis seetõttu kasutab  ta sellist pruunikas halli kuube. Kirevaid värve ta endale lubada ei saa, nagu mõni ämbliku liik. Huntämblik on saanud oma nimetuse saagi püüdmise viisi järgi  kui ta ei koo ja jälitab oma saaki nagu hunt. Mõnikord pääseb ta aga kergemalt ja saak tuleb ise kohale. See lehetäi teeb saatuslikuks. Nib vastu ämbliku tagumist jalga. Oluline erinevus võrreldes sarnaste liikide ga on tal  silmade paigutus ja eriliselt hea nägemine. Kui hiidämbliku kaheksa väikest silma paiknevad kahes reas,  siis huntämbliku silmad on kolmes reas. Hea nägemine on tal saagi püüdmisel väga oluline. Temast parem nägemine on ämbliku liikidest vaid hüpikämbliku kuule. Huntämblike pulmarita tuaal algab iseloomuliku pulmatantsuga. Selle käigus üritab isane oma tantsuga ema  selle muljet avaldada. Selleks vehib ta nii lõukobijatega kui ka esimeste jalgadega  ja väristab oma tagakeha. Kui emane ei ole paaritumiseks valmis, jookseb ta minema. Olgu tants nii hea kui tahes. Kui isa oma tantsu õigesti teeb, siis emane saab aru,  et ta ei ole saakloom ja temaga on targematki peale hakata,  kui lihtsalt ära süüa. Ka paaritumisasend on vintämblikul iseloomulik võrreldes  paljude teiste liikidega. Kui lõpuks mõlemad paarid tumiseks valmis on,  siis isane ronib emasele selga, pea tahapoole  ja ise veidi ühele küljele kaldunud. Emane samal ajal teeb oma igapäevatoimetus i edasi näiteks  varitseb saaki. Peale paaritumist emane huntämblik muneb  ja pakib munad siidist kookonisse. Erinevad hiidämblikust, kes oma muna kookonit lõugade vahel kannab,  kinnitab hunt tämblik selle tagakeha all oleva võrgu näsa külge. Et kook on kõndimise ajal maast lahti, oleks,  peab ta oma tagakeha kõrgemal hoidma. Sedasi kannab ta kookonid kaasas kaks kuni kolm nädalat seni  kuni pojad kooruvad. Koorunud ämblikud ronivad ema seljale ja veedavad seal oma  esimesed elunädalad. Peale esimest kestumist saavad nad iseseisvaks  ja lahkuvad ema seljast. Selle ämbliku lastest on enamus juba iseseisvat elu alustanud,  viimased on veel ema tagakeha küljes. Peagi lahkuvad ka nemad ja alustavad iseseisva ämbliku elu.
