Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge. Tere, lapsed. Tere. Tere. Tere. Lapsed. Tere, sõbrad. Me oleme siin nüüd kolmekesi siilipoiss läks otsima. Tammetõrusid mõnusal ma küsin su käest ühe mõistatuse ja palun ta Dianna näksnäks üks õhtu läbi, näksin kuuse ladvas käbi, kepsti, hopsti, hopsti, hopsti hüppal mööda puud oksi, et kes see on ja pakane ei ole. Sa tead küll vastast. Orav ja orav orav näksi küll, jah. Orava moodi küll muidugi endale seal orava pilt ees ja minul on väga huvitav raamat ees, kus see pilt on ja see raamat on välja andnud tud 1879. aastal. Nii et see raamat on siis üle 100 aasta vana ja selle pealkiri on looduse lugu. Vaata kui ilus või hästisäilinud raamat, millest siis lapsed vanasti loodes lugu õppisid ja me leppisime onu Alexiga kokku, et täna tulebki juttu oravast. See oli minu meelest väga hea mõte, oravad on imekaunid toredad loomakesed ja nad on psühholoogiliselt väga tähtsad näriliste seltsis võib-olla mõnusam. Kõigepealt loeb meile natukene sellest 115 aastasest raamatusse rahuldab tõesti mõnus. Seal on kodumaistest loomadest ja seal rokkar, troopilise vööndi loomadest ja. Päris paksud see raamat ka, sellepärast on raske lugeda, et see on tõesti nii vana raamat ja vanad tähed on kõik sees, nii et tänapäeva tähtede moodi. Olen paar tükki, nii et ma püüan Häskiveerida. Orav on noore kassi suurume ja poole naela raskune. Paljon pool naela umbes 200 grammi, 200 grammi raske. Tema kasukas on suvel selja pealt puna, kas jaa, talvel. On punakashall. Kõhualune on valkjas põhjapoolsel maal aga hall. Ja see on tema kirjeldus ja, ja mul on peaaegu kolmnurkne pia. Diakedelitee ja Piia, heledad vähe punnis silmad kikkis ja karvatuustidega kõrvad pealmise moka peal on väikesed habemeharjased ja suus niisamasugused hambad, kui hiirel. Ta kere on pikk, selg küürus, jalad tugevad, varvastega lugu nagu hiire juures. Saba on peaaegu keha pikkune ja õige karvane. Ning istudes on ta seljas. Väga hea kirjeldus ja mõnusam luges seda suurepäraselt tähte oravaid üldiselt lapsed tunnevad väga hästi päris varajasest lapsepõlve, see on nii armas loomake tõesti, et ajast aega on tehtud oravate kujulisi mänguasju ja orasnukke ja kaisuoravaid ja ka lasteraamatutes on laste juttudes on oravad alatasategelasteks olnud. Tavaliselt olled ikka sellised väga sõbralikud, sõbralikud, head, mõni upsakas oravapoeg, kui on, siis ta kindlasti võtab õppust ja jällegi hakkab heaks ja targaks oravapoisiks või tüdrukuks ise muinasjuttudest. Kui jänkupoisid näiteks siis tavaliselt nende seltsis on oravatüdruk kutt ja lasteaedadesse on kõige levinumad vaatajaid siilipoiss muidugi muidugi. Siilipoiss loomulikult ka. Oravad on ikkagi väga-väga lastele tuttavad, aga miks oravaid kutsutakse Mikideks ja mina ka ei tea, miks neid Mikideks kutsutakse mõnes kohas Jukudeks, teises kohas näiteks-Nõmmes, kus ma elasin lapsepõlves, kõik oravad olid Jukud. Minul oli ka Uravdajail, asume aasta aega minu juures, sügisel tuli ta meie juurde, tähendab, ta oli väga noor ja jalutades emaga männipuu otsas okste pääl kukkusta meil prügikasti prügikastist või siis mis hoovis seisis. Me päästsime ta välja ja võtsime enda juurde ja ta ei võõrustanud üldse. Ta võttis meid kohe omaks ja elas vana kasuka sees. Selle vanakese ka varrukas oli talle nagu torniks, kus ta välja vaatas ülemisest aknast varugavast ja õhnasta seal alatasa. Kuid kui keegi tahtis temaga suhelda, olin küll umbes viieaastane, aga mul oli ka täiesti selgeid loomake, eriti veel nii noor loomake tahab rahu saada ja ma pole kunagi teda sealt jah, ega välja võtnud, et vaadata, mis ta seal teeb. Ei, kui ma tahtsin temaga suhelda. Ma tegin talle ettepaneku, nimelt natukene päevalilleseemneid, purustasin nii, et lõhna tuleks tugevamini. Isa õpetas muidugi, kuidas seda teha. Ja siis tõstsin selle vana kasuka varrukaava juurde otsekohe paari-kolme sekundi pärast ilmus sinna karvaste, kuidas selles vanas raamatus oli öeldud, habeme, karvaste habeme karvastega näokene tõepoolest peaaegu kolmnurkne oravatel on väga suur näriliste, näriliste seltsi esindajad. Teriliste kohtab väga suur, silmade vahe väga lai, see on iseloomulik oravatele ja vot niisugune punnis uudishimulike silmadega nägu kohe ilmus sealt välja ja ja, ja opti. Järgmine hetk oli mul käe peal, sõined, sihvkasid, kuidas need imetaks. Ta elas meil peaaegu aasta aega, siis aga läks ära. Ta lihtsalt jalutas õue ja külastas meid, vahest aga hakkas ikka oma orava elu elama. Asi on selles, et umbes 10 12 kuuselt oravad saavad suguküpseks ja siis nad peavad kama siis oravaisadeks emadeks ja sellega nendel on juba täiskasvanud Eurovate mured ta ei tule enam mängima, me rääkisime Taali kasuka sees, aga mul on raamatus kirjas, et oravatel on üldse enamasti neli pesa, üks on elamise jaoks ja teised on moona tarvis talveks ja neid võib-olla vähem, võib-olla rohkem. Neli on jah, tõepoolest tavaline ja talveks tee porov ja ka teised oravlaste sugukonna esindajad suurepäraseid peedikuid. Noh, näiteks siin Tallinna linnas, meie linn on õnneks päris roheline, nii mõnelgi tänavus, suured vanad puud õõnsustega otseses õõnsustes, see võib olla ka poole meetri kõrgusel maast, võib-olla natukene kõrgemal, on siis täiesti võimalik leida, eriti nüüd sügisel oravate moonalaod. Seal on siis pähklid, turud, midagi paremad, midagi paremat, näiteks mina olen end olevat, kes leiva korrukisi tassis sellisesse kohta. Nüüd oravad, kui nüüd natukene tulla tagasi korraks nende elukommete juurde ja rääkida tõesti terve sugukonnast, võrrelda neid omavahel, siis me näeme tegelikult täiesti hämmastavat pilti. Orav lasi, on tohutu palju, kui me räägime pisiine töödest üldse liike ja näriliste seltsis, mis on tohutu suur, erilisi on vast kõige rohkem liike üldse kõikide imetajate seas siis Orblased jäävad alla üldiirlastel. Hiirekese sugulasi on nii mitusada liiki ega muidugi tšempioni kee esimesel kohal, aga oravlaste sugukonda sul 30 perekonda ja ainult orava perekonnas on 55 liiki, kujutage ette. Ja kui nüüd neid kõiki omavahel võrrelda orav lasi, siis me näeme, et jah, mis nendel on siis ühine hammaste valem, loomulikult 20 kuni 22 hammast siis muidugi jäsemete pikkus, tagajäsemed on kõige rohkem kaks korda esiesemetest pikemad. Aga tuletage jäneseid näiteks meelde, kui palju pikemalt nende jalad. Nii karvkate on väga korralik, silmavahe on päris suur silmad tõesti punnis ja mis on väga tähtis orvade juures, karvane saba, väga pika sabaga on rotid, on ju kõik hiired, aga nende sabad on paljad ja Grovodka peaaegu paljad. Oravatel karvased sabad ka oravate sugulastel, keda me tavaliselt üldse oravatega ei pea, ümise näiteks on juga Oravlased, suslikud on ka orav, lased ja lillel, sabad üldse ei ole nii pikad, kuid nad on ikka suhteliselt silmapaistvad ja ta karvased, see on väga tähtis, kuivõrd tähtis on sabakarvkate. Sellest räägib see teaduslik fakt, et näiteks meie kliimas oravat vahetavad karva kaks korda aastas üle kere kaks korda aastas kindlasti. Aga saba peal karvaid vahetatakse aastas ainult üks kord sest saba peab olema kogu aeg väga, väga karvane. Kas oravad siis vahepeal kiilakas ja paljas ei ole, päris kiilakas paljas täiul ta vahetab karva niiviisi, et uus karv kasvab kõigepealt enam-vähem valmis ja siis vana kartul tuleb ära, ta vahetab karva siis kevadeks, et suvel oleks talle nagu selles vanas raamatus öeldud, niisugune mõnus, pruunikas punakas suvekarv, suhteliselt lühikene, aga muidugi tihe ja läikiv ja kena ja siis talveks ta vahetab jällegi talvel oleks mõnus heleda puidu kitsest, talvel on palju rokkim heledat maailmas looduses heleda, muidugi on see kasukas ja muidugi palju pahakse majas soojema aluskarvaga nagu udukarvaga. Oravatel on 20 kuni 22 hammast suhteliselt vähe. See ei ole veel kõik, nendel on niisugune kalduvus oma hammaste arvu veelgi vähendada. Näiteks esimesed lõikehambad, kui me vaatame peeglisse, siis esimesed neli hammast, mis meil kohe päris niiviisi ülalõua keskel on ja neli hammast, mis seal all on, need lõikehambad nendega lõigatakse, Guyamski tehakse, mitte ei purjeta Need esimesed, kõige sisepoolsemad, kui me niiviisi kohtume, kõigi keskmisemad, hambad oravatel on tavaliselt väiksemad kui teised lõikehambad ja paljudel liikidelt nad hoopis puuduvad. Nendel on selline lõuaehitus, et nendel ei olegi nii palju hambaid vajab sees, nende hambad on väga tugevad. Kogu kasvavad nagu näriliste, lik ja oma hammastega oskavad suurepäraselt nagu peitlikestega oli nagu tangidega, kui me vaatame tervet seda suuaparaati nagu tankidega pähkleid pureda ja pähkleid avada, kusjuures sõltub sellest, kuivõrd kogenud on see pähklipureja, on see orav nimel, oravad on Juupi loovad, nad sünnivad kaks korda aastas, tavaliselt poegivad meie kliimas oravad. Kevadel on nendele ühed pulmad varakevadel ja siis teisel pulmad suvel ja tiinus on nendel umbes 36 kaheksa kuni 42 44 päeva. Ja siis, kui sünnivad nendele väikesed, täiesti pimedad, neid võib-olla 10 tükki ka tavaliselt kolm-neli täiesti pimedad, absoluutselt abitud ja nad peavad olema pesas vähemalt kuus nädalat. Alles neljanda nädala lõpul lähevad nende silmad lahti ja kõik need kuus nädalat, poolteist kuud, nad söövad ainult emapiima. Peale selle tuleb hakata kiiresti õppima, kuidas pähklid kiiresti-kiiresti närides avada ja kuidas jagu saada käbist maitsvat seemne keset kiiresti kätte saaks. Miks nendel kiirad nad elavad, puu otsas, nad väikesed loomad, nendel on päris palju vaenlasi ja väga palju konkurente. Rähn, aga kindlasti käbisid saada. Ja käbilinnud tahavad ka saada. Ja oravaid võib väga-väga palju olla, sa kujuta ette, kaks korda aastas iga kord 10 poega, no sul maximum, eks ole. Ühe sureva perest võib aastas tulla 20 Uudoravad ja nende elu on tõepoolest väga-väga kiire ja täpne. Kõik nende liigutused on väga täpsed. Te olete näinud, kuidas oravad hüppavad viha ja peenikese oksa peale maandub ta täpselt ja kohe kiiresti-kiiresti saab tüve peale vaata murdosa sekundit. Vaat mõnusam, mis siin selles vanas raamatus oravast kirjutatakse, siin ongi, et puu otsast ta võib lükata 15 kuni 20 jala kaugusele teise, madalama puu otsa. Üks jalg on 30 senti, 32. veel, nii et kuus, seitse meetrit võib hüpata Ta viis-kuus meetrit. Täiesti võimalik. Tema hääl on Matsutamine, vilistamine ja urisemine vilistavad nad küll matsutavad ja vas tõesti, aga kuidas nimetada sellist häält, mida nad teevad, kui nad vihastuda? Võid väga erutatud, ta teeb niiviisi. Kuidas see niisugust häält nimetab, mina küll ei oska, on matsutama maksuta või laksutamine midagi niisugust seda teevad siis kuidas vihased niiviisi neid võib ärritada, ütleme oravat, kes on inimestega harjunud. Kadrioru oravad, kevadel, kui sa lähed tammepuu all ja teed puu all sellist häält Siis kindlasti mõni vihane isane näiteks Mardeuroga vaatab kuskilt seal puuõõnsustest välja või tuleb alla, vaatab sulle oma punnis silmadega otsa, ise teeb ka niiviisi, et tundub neile vist narramisena, eks ole. No nad on väga-väga ratsionaalsed loomakesed, nad on väga enesekindlad ja ei jää nii-öelda pahandama, kui nendel on midagi muud tähtsamat teha, siin on kirjas, et ta ikka erk ja väga lustlik loom ja ta on väga kaval ja sellepärast on teda väga raske kätte saada. Et sagedaste pillub ta puu otsast, käbisid tagaajajate silme vahele ja läheb siis oma teed. Oled sa kunagi? Ei ole reblik tagajärjel ka, võib-olla sellepärast ei ole, ma ei ole kunagi oravaid taga ajanud, oleks huvitav katset teha, tegelikult, aga olgu rahul, kujundlik raamat, siin on Grete, noorest pärast võib teda taltsaks teha. Et ta puhas loomakene ja heast nalja teeb ja ta on väga hea seltsimees, täpselt nii. Puhas loomudki, ainult et, kuid pirtu oravat toas ja teil on seal pitskardinad või midagi niisugust hästi õrnast materjalist. Siis öelge hüvasti sellele ilusale interjööri artiklile orav kindlasti ronib selle otsa ja kindlasti teeb sellele tugevasti viga oma teravate küüntega haarama, tõsi, kiiresti-kiiresti upitada agede sõbraks saab seeni küll, niimoodi. Ja kiiresti oled sa mõnusam ka käinud, tammetõrusid ja midagi muud. Olen kõiki neile ja tulevad kohe võtmaja. Jaatavad, võtavad kahel käppavale, lähevad minema, natuke eemale sööma. Nad on suhteliselt julged loomad, sest nad on väga vilgas. Nad on tõesti kiired, väga erksad ja siin on puder, näiteks sööb, siis istub ta kui tikk ja hoiab saba seljas ning toidu esimeste käppade vahel täpselt. Vot see on klassikaline orava pilt. Huvitav, et selline tikuna püsti seismine või istumine on omane kõikidele orav lastele ka nendele suurtele ümisejatele, aga need on ju väga suured. Kujutage ette, üheksa kilogrammi näiteks, kaalub suur ümiseja Himaalaja ümise hoidanud vägevad vuntsid, lühikene saba küll, aga väga hea ja hinnaline karusnahk. Ja tal on tüvepikkus umbes 70 sentimeetrit sabajupp veel viis kuus sentimeetrit sinna juurde ja temaga istub tagajalgadel Kinsudel tikksirgelt ja vaatab ringi ja vilistab ja vilistavad kasuslikud. Ja nendel on ka oma ninad, elavad suurte kolooniate oravat seltsilised loomad, aga no ei saa öelda, et meie orav oleks niisugune täielikult ühiskondlik või seltsingu õline Agasuslikute ümise, et nad on sellised. Ja see on ju väga tähtis näha hästi kaugele, kas mõni oht läheneb või midagi niisugust, nad on väga erksad, aga tähelepanek onlikud ja oma vilistamisega annavad teineteisele signaali hästi kaugele otsada, kosta poole kilomeetri kaugusele ja suslikud terve step või preeria, kui jutt on näiteks Kalifornias uslikustel, Kolumbia Asuslikud, terve preeria kõlab niiviisi. Huvitav on, et orav lasi. Välja arvatud Antarktika, Austraalias neid ei ole, Austraalias on teatavasti päris maha lasteks loomadeks ainult kukkurloomad Austraalias ei ole, Antarktikas ei ole siis suurtel saartel, Gröönimaal ei ole arktilistel saartel seal Franz Josephi maa ja uus siis ei ole neid Madagaskaril ei ole neid uus küüniaal ja Uus-Meremaal ka mitte. Aga Euraasias igal pool on. Ameerikas on Aasias, Aasia saartel, Indoneesias on neid imekauneid. Jajaa, kabe, oravad, perekond, kalossi, juurusta, ladinakeelse tähendab imekaunist oravad ja nad tõesti imekaunid, läikivmusta seljaga, erk punakas kastanipruuni, niisuguse kõhuga ja kreemikasvalge puhas valge triip veel külje peal ja tead, Aafrikas on tohutu palju orav liik, väga palju igasuguseid oravaid on ka päris oravat ja siis seal on muidugi teistest perekondadest, onu Aleks keeras oma spikri pealt teise külje ja, aga meil pole, pole aega enam sealtpoolt edasi rääkida. Saateaeg on otsas, aga lapsed, kui teil teiste huvioravate vastu, saatke oma küsimusi ja arupärimisi, võib-olla valeks, oskab vastata neile ja siis saan mina ka targemaks, vaatame raamatutest järele, kui ei oska kohe niiviisi vastata, loomulikult selleks need raamatud on. Ja kui lapsed tahavad veel kuulata midagi oravatest, kes elavad Ameerikas, Aafrikas, palun andke märku lapsed, eks. Ja mina olen küll nii uudishimulik, et on seal Maleebiale peal midagi väga põnevat kirja. Loen pealkirjad, missuguseid oravaid on veel olemas. Õli, oravad, piisi, oravad, palmioravad, vöödikud, põõsa, oravad, pisi oravad, nüüd on minu pöidlapikkused. Hästi väikesed. Siis on olemas muidugi triiboravad koon oravat, karu surevad, tutvur. Oravaid on maailmas väga palju ja järgmine kord, kui kokku saame, siis, siis räägime nendestki. Nojah, kui lapsed tahavad, eks need head aega. Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge.
