Tere, nele Arturi Oskar. Tere. Tere kuulajad. Sel nädalal ja sel kellaajal saavad sõna lapsed. Üleeile, esimesel juunil oli lastekaitsepäev ja nii me siis otsustasimegi, et lastel on mõndagi öelda ja kaugelt rohkem kui ühe saate jagu. Nii oleme jõudnud kolmanda saarteni ja jätkame eluliselt tähtsatel teemadel. Oma sõna ütlevad sekka ka vennad kreemid, üheksa aastane Juhan ja seitsme aastane Jaagup, aga teevad nad seda mõistagi arhiivilõigu vahendusel, sest et jutuajamine nendega toimus 40 aastat tagasi. Ja tegelikult, kui sellele nüüd ette mõelda, siis uuriks kõigepealt teie käest, kas suviti võib juhtuda, et mõtted lähevad näiteks tavalisest tihemini merele. No ikka jah, kuna ma enamus oma suvest veedan Pärnus vanaema juures ja seal esimene asi kohe, kui me hommikul üles ärkame, sõidame mere juurde ja, ja siis seal ongi väga mõnus alati vees olla ja ma tihtipeale ei olegi nagu rannaliiva peal, vaid olengi nagu meres kogu aeg ujun ja siis vesi on ka nii soe suvel. No kuidas poisid, töösuhted merega on Oskar? Minule meeldib väga merealune maailm, sest ma see suvi käisin snorgeldamas ja ma leidsin tohutult pika teokarbi, kus sees päriselt elaski tigu ja mul on väga suur huviga sukeldumise vastu ja minu onu on, on meremees, kes viib kaupa Eestist välismaale ja vastupidi ja tema teeb ka väga täpseid mudel laevi, nii et see mudellaevade tegemine ja kõik see, see mulle tema poolt külge hakanud. Kus snorgeldamis seal toimus, nõrgeldamine toimus Küprosel ühes inimtühjas, kohas, kus olid vee all, olid tohutult suured mäed nagu kuristikud ja see rand, kus me olime, seal oli, oli nagu vajunud sihuke Lovast või magmast oli vajunud siuksed, suured kivimäed sinna, ehk siis me nende pealt läksime, ujusime ühe suure saare ümber. Põnev kogemus. Kas te joonistajad ka olete näiteks Sinaar Turkas vahel võiks meeldida, merd joonistada ja maalasteaias. Alati, kui me tegime mingi merepilti, siis, siis ma kõige rohkem just meeldiski merepilte nagu joonistada või nagu kleepida või niisugust teha. Ja siis kõik see meri seostub ka mu onu ka, kes ehitab mudellaevu ja kaupa ja mulle meeldib ise meres väga lihtsalt nagu ujuda ja mulle meeldivad need laevad, mis seal meres sõidavad ja eriti kui nad Meetaside siuksed, suured lained. Väga hea jutt laevadele läks, sest ees ootabki arhiivilõik, kus Juhan Kreem räägib Mori Tarandile laevadest aastal 1980. Sul on siin laevade raamat ja sa oled siia pannud vahele kas kõige ilusamate või kõige huvitavam, miks näidanud? Jah, need on pandud, et, et teleeest praegu siin jutustada, et need neid laevuma tunneni. Võta siis lahti, no jutusta, kuidas sa neid laevu tunned. Võtame siis nii, esimene. See oli vaaraode laev, egiptuse laev. Esimesena Egiptus, siis oli kultuur kui teised, ma alles olid metsinimesed ja siis Egiptuses oli juba kõrge kultuur. Jah, kui vara ära suri, siis tehti niisukese püramiidis, maeti nii? No järgmine, järgmine viikingilaev Viking läinud, ma tunnen, isa ema on jutustanud, et nad vallutasid peaaegu terve Euroopa ära. Pool Venemaad oli nende käes ja. Santa Maria, see oli lillega, Kolumbus avastas Ameerika ja see oli Kolumbuse lipulaev. Aga peale Santa Maria oli talvel kaasas Niinjoya pinda ja kõige rohkem meeldis talle väikelaev niinio. Tema sõitis kõige kiiremini see ninja, sellepärast et Santa Maria oli niisugune suur kolu ja oli raske sõita temaga. Ja kui ta sõitis, siis ta juba mõtles lõpuks et sõitis üle ääre, mobiili. Ta mõtles, et et ledi india, aga tegelikult leidis Ameerika, kui ta sinna jõudis, hakkas muidugi kol loitsima. Ja salto marja, sel ajal, kui ta otsis, lagunes ära kalda ääres lagunes ära ja kõik, mis oli, oli Santa Maria velg kõlbulik. Kõlbulik siis Evettidelt välja ja tehke niisugune valgete küla seal alerit. No see on väga kuulus laev ja seda jääb juba iga lapski, peaaegu vahet, seal Kolumbuse laev. Nonii nüüd me siis kuulsime, kuidas üheksa aastane Juhan Kreem oli väga huvitatud laevadest tundeid see teis tekitas ja, ja see on väga tore, et tema vanuses last nagu huvitab selline teema, et ma imestan, et ta ise nagu suutis neid lugeda ja et tal ise nagu selline huvi tekkis, sest ma arvan, et kui mina oleksin ta pühendunud mingisse asja, siis ma muidugi ka uuriksel. Aga ma võib-olla nagunii põhjalikult päris ei räägiks. Minule meeldis tema jutt sellepärast väga. Ta rääkis kõik ära, et, et kust ta need laavat teada sai ja kõik mul oli väikse nemad, mind millegipärast huvitas väga niisugune nagu piraatide teema. Ma isegi ei tea, miks, kuna ma olen tüdruk ja see on võib-olla natukene nagu veider, et just tüdrukut huvitab niisugune teema. Aga jah, ma enamused raamatu, mis mul olid, mul olid ka nagu peraatidest ja ma ei tea, mulle lihtsalt meeldis see teema. No sellise vahva meenutusega täna lõpetamegi aitäh Nele Normet ning Oskari Artur Kalbus. Saatejuht oli Haldi Normet-Saarna ja helirežissöör Maristomba kuulmiseni homme samalajal.
