Tere kõigile aiasõpradele. Juhuslikult leidsin ma Aidi Valliku aiandusblogist fotod põhupeenardest. Põhku on võltsimiseks ju varemgi kasutatud, aga ikka nii, et see põhumultš lisatakse peenrale siis, kui sinna on taimed kas istutatud või need on jõutud külvistega. Aidi vallik deebeesiti alustab multšimist juba sügisel. Aga me saame juba täpsemalt küsida. Tere hommikust, haidi. Tere hommikust. Kuidas see põhumultši ettevalmistus sügisel teil juba algab? Mul algab saagikoristusega, et kui ma olen ühest oma peenrast saagi ära koristanud, siis ma olenevalt aastast kas lihtsalt kõpla selle läbi ookeaniga või kaev on siis uue sõnnikukomposti ja tasandan ära ja siis läheb kohe paksult põhk peale ja jääb peenar põhu alla terveks talveks. Mul on pinnas peenrad, mis on ümbritsetud umbes 10 sentimeetri kõrguselauaga don nagu lauast raamis. Ja see hoiab siis seda põhumultši paigal, hoiab seda niiskust ilusti peenras sees, mis sinna sisse laekub kas taevast või voolikust. Ja kui ta mul talv läbi niimoodi kenasti puhul seisab, siis kevadel on see mild põhu all nii muru niiske ja mure, et saab kohe külvama hakata. Ei ole vaja eelnevalt enam kaeva Ta ka midagi suuremat sellega teha. Kui paksult te panete põhku sügisel? Ma panen kuidagi käe järgi, ma pakun välja tunde järgi umbes seitse sentimeetrit, viis kuni seitse sentimeetrit, mitte hirmus paksult, aga, aga noh, nii et oleks ikkagi tekk pealt. Kevadel siis kui on vaja istutama ja külvama hakata, siis külvide puhul. Ma olen teinud kahte moodi, ma tegelikult ise alles üritan nüüd aru saada, kumb neist oleks optimaalne. Ja kõige ajasäästlikum lihtsam variant, et üks on see, et ma lõikan noaga külviridade pilud sellesse põhu, kates sõrmedega, lahutan, teen sellise paraja riba mulda vabaks, siis väiksema fookini kõplaga, kobest on selle külviriba üles, külvan sinna seemned, budistan mulda peale ja siis ta mul seal rõõmsalt idanedki ja, ja ei ole ühtegi probleemi nende reavahede edasise harimisega. Aga ma olen teinud ka niimoodi, eriti kui vesirott on käinud sügisel või varem kevadel seal all oma käike ajamas. Tõmban rehaga kogu põhu selle peenrakasti pealt maha. Pika ookeaniga kobestan kõik sügavalt läbi, noh ja siis külvan ja külviridade kinniajamisega koos, kuid ma veel näen, kus need külviribad mul jooksevad külviribade kinniajamisega koos, panen siis ridade vahele põhu tagasi. Aga see põhk on ju talvel kokku vajunud, ta ei ole enam nii õhuline kui sügisel. Ja sellepärast ongi teda vaja noaga lõigata. Kuidas ma hakkan neid neid külviribasid tegema? Aga kuidas see põhk talvel kas lumesulamisvee või vihmaveega mädanema ja hallitama ei lähe? Minul ei ole kordagi läinud ta hooaja jooksul altpoolt kõduneb ja see on täitsa metsid, kui palju vihma ussikesi suviti seal põhukate all toimetab. Nii et kui ma sügisel Divilja koristan ja, ja siis seda peenart talveks nagu uuesti üles töötlen siis on eelmisel sügisel pandud põhust, on umbes pool juba ise mullaks muutunud. See on ka niisugune ühtlane hea selline mullaparandus ja mulla toitmispaos. Kas mults, nagu kõik mulsid, aitab vähendada rohimise vaeva ja kui palju? Põhumultš väga palju, väga-väga palju mul siin ümberringi on, viis põldu koos kõikide nende rõõmsalt lopsakate haljendavate põllu peenordega, mida prio vist ei luba üles harida või mingi värk põllumeestel sellega on igatahes nendest põlluservadest nagu lendab pidevalt põnevaid umbrohuseemneid, mul on väga umbrohtunud maa sinu uues kodus ja sellepärast oli kohe selge, et ma ei jõua lihtsalt ära rohida suvel, kui ma ei kasuta multši. Ja ma usun, et multsimine minul isiklikult on vähendanud suvist rohimisvajadust umbes kolm või neli korda. Väga palju lihtsamaks teeb rohimise seisukohalt elu, kaasa arvatud need väga hullud juurumbrohud nagu naat ja orashein. Kui maa on olnud juba paar aastat multši all, nad ikka tulevad kuskilt servast nad ikka tulevad. Mul on ju vahekäigud, on üles harimata, et neid vahednikene liidame murutraktoriga ja sealt ikka seda aura seina ja naati jälle sisse, upitab kuskilt maa seest. Aga Ta ei lähe sellisel juhul mullas väga sügavale, ta jääb üsna sinna multši alla oma juurtega. Nii et teda on hoopis lihtsam sirinal üles tõmmata, kui ta mul oleks kuskil paljas mullas ei tea kui sügaval. Ja rääkimata nendest seemnega levivatest, lihaõhtustest, umbrohtudest, mis nagu lihtsalt ei suuda ennast läbi põhu külvata. Nii et selle põhumultši kõige paremad omadused on see, et ta hoiab kevadel mulla sooja ja niiske, kui on külvamiseks õige aeg. Ta hoiab suvel tagasi umbrohud. Aga siis. Niiskust kuival ajal. Ta vähendab väga palju kastmisvajadust. Põhumultši all väheneb ka kastmisvajadus mitmeid kordi. Et lihtsalt pole vaja igal õhtul selle voolikuga või kastekannuga aiamaal ringi joosta. Sest mul on isegi suur, et suurte siin kuu ajasite põud ajal olen ma, kui mul on multš peal, ma olen pidanud kastma, võib-olla ma ei tea, paar korda selle aja jooksul ainult vihmutit näpuga sealt multši alt ju tunned, kui kuiv või niiske seal on. Ja see aitab jah, tõesti palju, aga ma tahaksin täpsustada seda, et muld püsib soe. Vastupidi, tegelikult on vastupidi, ta kevadel sulab natuke kauem sest multšikiht on see soojaisolaator sulab pisut kauem, aga mitte nagu ka hirmus palju. Ja vastupidi, suvel ta hoiab selle pinnase temperatuuri madalamana, sest ta ei lase päikest otse mullapinda soojendama. See meeldib enamikule köögiviljadele, välja arvatud kõrvitselised kelle puhul on targem kasutada musti katteid tekstiilmultši või peenrakatteid. Et lihtsalt nemad tahavad, et mullapind oleks, oleks hästi suur. Ja selles suhtes võib-olla kurgina ja kõrvitsale ja arbuusi ei olegi põhk väga hea. Aga teistele hirmsasti meeldib. Need teised on siis porgand, peet, kaalikas, kapsalised, Räägime palun kahe sõnaga, mis asi see fookin on? Fokiniks, ma püüan seal Venemaa insener fookin. Kuna venelastel on selline väga arenenud toadža kultuur ja aukartust äratav ajalooline kogemus köögiviljakasvatuse alal siis seal on päris palju põnevaid trikke, mida tegelikult tasub üle võtta. Kas Fokini kõblata on leiutatud selle vene inseneripump, kelle perekonnanimi on pruukinud ja see meenutab kujult kõige rohkem ahjuroop? Kui me kujutame oma silme ees ahjuroopi, siis Fokin näeb üldiselt selline välja, ainult et varr son tal puidust ja see kõver osa on nii otsast kui mõlemast servast terav teritatud mu abikaasa rõõmsalt teda teritab mul jälle aeg-ajalt, kui nüriks hakkab minema ja Edda on otsas terav ja kõigist külgedest terav, siis siis ta ongi selline suurepärane mitmeotstarbeline aiatööriist, millega saab nii kõblata, saab kobestada, saab sügavuti kobestada, kui kasutada suurt Fokinit, sellega saab isegi väiksemas koguses niita. Noh, muidugi ta ei ole vikat, selge see ka suure Fokini tera on. Noh, ma ütleksin, 20 sentimeetrit, et aga hädapärast mõnest kohast saab nagu midagi maha lüüa varre pealt. Mul on suuriphookin ja väike fookeansurphookin on kõrge varrega ja see umbes 20 sentimeetrilise teraga ja väike Fokin on on siis selline küünarvarre pikkuse varrega ja, ja umbes kümnesentimeetrise teraga, et seda ma kasutan sellisteks täpsustöödeks. Minu kõige kõige lemmikum aiatööriist. Ja internetist tellisite. Ei, mulle ostis üks hea tuttav selle juba mitmeid aastaid tagasi kuskilt Tallinna keskturu venelaste putkast. Täpsemalt ma öelda ei oska, sest noh ma teadsin, et ta liigub, Ta pidi endale midagi minema ostma ja ma palusin, et, et kui sa lähed, et võta mulle ka nii suur kui väike. Ja, ja see on kõik, mis ma tean, aga teda liigub jah, üldiselt Venemaal tulnud aiakaupade hulgast. Mul on räägitud, et teda on nähtud Tartu magasini poes näiteks. Ja, ja siis veel mingisugustes turgude sellistes aiandusputkades. Ei sellest multsist juttu olles küsin veel, et kas multš aitab ka porgandi ja sibulakärbsetõrjumiseks. Seda ma hästi ei usu, sest no igal asjal on kaks otsa ja selle hea asja teine ots on, ongi näiteks ka see ilmselt kuna jätan talveks põhu peale, siis ilmselt see pakub kahjuritele häid talve üleelamise variante. Mis tähendab seda, et noh, et selleks, et seda kahjuri probleemi vältida, kasutan oma peenrakastides viljavaheldust lihtsalt et ma ei kasvata sama kultuuri samas peenras enne enne nelja-viie aasta möödumist. Ma lihtsalt liigutan neid kultuure ringi ja kasutan igasuguseid taimeleotis, et noh, kuna ka põllud ümber, siis on mul ka kahjureid paljuk. Kui need põllumehed pritsivad oma huvitavate mürkidega, siis ellujääjad ilmselt põgenevad kõik mulle siia. Et porgandikärbse vastu on lihtsalt see kena trikk, mis minul on töötanud, et porgandit tasub külvata aprillikuus ja siis järgmist korda juunis. Maikuine porgandi külm kipub, kipub kärbest külge võtma ja sibulakärbest mina ei ole enda aias kohanud, jumal tänatud. Õieti küll, aga mul on kõvasti neid riistu, Jelize kahjureid, maakirbud, hiila mardikad, suured väiksed kapsaliblikad, kapsakoid, et seega see trall ei lõpe. Täna hommikul andis meile nõu haigi valik ja kellel on soovi näha ka, kuidas neid põhupeenrad välja näevad, siis tema aiablogist saab neid pilte vaadata palju tänu praegu ja uus aiasaade ootab meid tuleval pühapäeval kuulmiseni.
