Tere kõigile aiasõpradele. Tartu Ülikooli botaanikaaias on viimaseid päevi kuni kalendrikevade alguseni esmaspäeval lahti näitus tulpidega kevadesse. Meil on telefonil botaanikaaia aednik Kristiine Finske tulbimaailm, me teame, on ju tohutult suur ja igal aastal tuleb juurde uusi aretatud sort. Kuidas botaanikaaed valis välja need sordid, mida tänavu kevadel vaatajatele imetlemiseks välja panna. Tulbisortide valikul lähtusime eelkõige sellest, et need tulbisordid, mis meil väljas on, oleksid sobilikud ajatamiseks. Sellepärast et praegu on kevadel nii varajane, et tavaliselt tulbid nii vara õisi ei näita, et nende tuhandete tulbisortide seast, mis üldse maailmas olemas on, on siis osad tulbid on jagatud siis sordirühmadesse 15 sordirühm on kokku ja nendest sordirühmadest siis väga mitmed on siis sobilikud just ajatamiseks ajatamine tähendab seda, kunstlikult on tulbisibula ja viidud siis sellisesse puhkeseisundisse purgid ju tegelikult on pärit hoopis pärsia mägedealadelt ja nemad vajavad siis looduslikult juba sellist elusilmi, et nendel on vaja selline jahedas olev talveperiood, et siis nad valmistavad ennast õide puhkemiseks ette ja ajatamise puhul siis inimene nagu kiirendab seda protsessi. Samas jälle pärast õitsemist soovivad tulbid saada siis sellist kõrbelist suvekuumust. Et see tulbisibul saaks niimoodi uueks aastaks ennast värskes kasvatada ja, ja parajalt siis kuivada ka läbi. Et nendest tulbisortidest nüüd, mis meil siin väljas on. Näitus hakkab nüüd juba tegelikult vaikselt läbi saama, et paremad tulbisordid on siis sellest triumfi tulpide hulgast, et nemad on sellised keskmise õitseajaga ja kasvavad suhteliselt kõrgeks, aga nendel jäävad õied väga pikaks ajaks siis selliseks ilusaks ei vaju nagu laiali. Et sellised Rogoko, tulbid ja papagoi tulbid on tegelikult meil juba vaikselt hakkavad oma õisi laiali pudistama. Sordirühmas on tegelikult veel päris mitmeid tulpe, et on olemas Kaufman, tulbid, Fosteri tulbid ja kreegi tulbid. Nemad on tegelikult sellised, mida võiks üsna julgesti koduaeda istutada. Et nemad nimelt ei vaja igal aastal üleskaevamist pärast õitsemist ja kuivatamist, et nendel on areng hästi aeglane. Et nemad rõõmustavad peenra peal meid. Rohkem kui kolm aastat. Ja mina arvasin millegipärast, et ajatamiseks sobivad kõik tulbisordid, piisab ainult sellest, et jätan sibula sügisel maha panemata, aga siis näiteks jaanuaris torkan lillepotimulda ja, ja sibula ja põievarre ja lehed palju varem välja kui avamaal. Nii et teie ütlete, et ajatamiseks sobivad kõige paremini siis triumf sorti tulbid? Eineid sordirühmasid on tegelikult veel, et on väga mitmetes sordirühmades on ajatamiseks sobilikke sorte. Aga päris lihtsalt see kodune tulbi ajatamine ei toimi, et me võtame sügisel, jätame talveks välja mulda panemata, paneme lihtsalt potti võimelda, potti panna küll, aga potti tuleb meil ikkagi hoida mingisugune periood jahedas külmas, jahedas või randas või siis lausa lillepeenrasse kaevatud, et me võime ta lihtsalt varem tuppa sooja tuua ja siis me saame sellel tulbiga loodetavasti selle õie sealt nagu kiiremini kätte, et inimene lihtsalt kiirendab seda loodusliku protsessi ajatamise abil. No kui mitut sorti tulpe külastaja siis teie näitusel näeb? Meil on praegult väljas see veel üle 30 sordi, algselt näituse alguses oli neid ligi 40, aga paar sellist sorti on meil juba ka äraõitsenud, nii et aga üle 30 on veel alles, et see lilleilu on veel täies jõus. Neil on muidugi väike nipp ka, et kuigi need meie tulbisordid on kõik tulnud aianditest ja on mõeldud eelkõige lõikeõite saamiseks siis meie saime need endale koos sibulaga ja me oleme pannud need tulbid ka koos sibulaga siis lillevaasi, et kui sibul on sellel õiel veel hall olemas, siis võis tegelikult säilib palju kauem kui tavaline lõikeõis. Ja kui palju siis üldse neid õiega tulbisibulaid praegu näitusel väljas on? Me ei olegi niimoodi kokku lugenud neid üksikuid õisi, sellepärast et igast sellest sordist nii palju kokku meil siis üle 30 on tegelikult ikka üks selline suur, paras sületäis. Õisi on oluliselt rohkem kui 38. Missugused sordid, mis värvi tulbid siiamaani külastajatele kõige rohkem on meeldinud? Inimesed armastavad muidugi kõige rohkem ikka selliseid punaseid ja täidis, õievisi, tulpe. Mida punasem õis, seda rohkem inimestele meeldib väga muidugi meeldivad ka sellised õied, millel näiteks kroonlehtede servad on niimoodi natukene narmastunud. Aga mina ise naudin selliseid roosasid õisi. Need roosad triumftulbid on meil praegult kõige uhkemad. Kas kirjud on ka moes ikka veel? Ikka veel, aga aja jooksul moed muutuvad ja teinekord armastatakse rohkem, võib-olla selliseid tagasihoidlikku maid, rohekat, värvi, toonidega, tulbisorte, teinekord jälle tulevad siis sellised liiliaõielised, tulbid moodi, kolmandal korral jälle võib-olla sellised papagoi tulbid siis sellised, millel on õiekattelehed. Kas see on ka lõhnavaid sorte näitusel? Ja meie tulbid lõhnavad kõik tegelikult terve näitusesaal, meil siin praegu on, on küllaltki sellist meeldivat tulbilõhna täis tulbilõhn ei ole väga pealetükkiv, on selline üsna tagasihoidlik, ei ole väga intensiivne. Aga seda meeldivam taan. Kui näitust saab läbi missis tulbisibulast edasi saab. Nende ajatatud tulbisibulatega on nüüd selline lugu, et kui need ajastatakse lõikeõite saamiseks, siis tavaliselt rändavad need sibulad pärast kompostikasti. Tegelikult tulbi õitsemine kulutab ära kogu selle sibula sees oleva jõuvaru ja just see ka, et ega on niimoodi tagant sunnitud natuke kiiremini õitsema minema. Päris ära visata ei ole neid tulbisibulaid tegelikult mõtet, et kui on võimalik kusagile aeda peenrasse, neid ajatatud tulbisibulaid panna järel kosuma, et siis tegelikult on võimalik. Ligikaudu kolme aasta pärast saadan endast uuesti siis õiad kätte, aga see võtab lihtsalt küllaltki palju aega. Tavaliselt aiandites see majanduslikult ei tasu ennast ära ja sellepärast seda ette ei võeta. Aga koduaias võiks proovida, et kui see sibul jätab nüüd kahel järgmisel kevadel õitsemata või seal õievarre välja ajamata, siis ta ikkagi Suuremaks, aga ta tegelikult ikkagi tuleb, ühesõnaga pärast siis kui lehepealsed ära kaovad, tuleb teda välja kaevata ja kuivatada. Ja niimoodi paar aastat järjest ja siis jälle tagasi sügisel istutada. Tulbisibulad pannakse tavaliselt aeda maha. Septembri esimesel teisel nädalal. Ja mis on botaanikaaias Tartu Ülikoolis järgmine näitus. Järgmisel näitusel keskendume umbrohtudele, kuna tulebki vaatleja tuleb rohimishooaeg siis me vaatame, umbrohtusid tegelikult hoopis sellise pilguga, et kas me ikka peaksime kõiki umbrohtusid vihkama kompostihunnikusse. Sellepärast päris mitmed umbrohud on söödavad taimed me ju poest tegelikult ostame endale rukolasalatit. Rukola salati on tegelikult Lõuna-Euroopast pärit umbrohi tavaline et sama hästi tegelikult võiksime süüa ka enda maltsa pisiheina. Ka esimesed nõgesed sobiksid väga hästi nii salati sisse kui ka supiks keeta. Meie siis teemegi sellise valiku, ütleme sellistest võib-olla tavalisematele aia umbrohtudest, paneme natuke retsepte ka juurde ja soovitusi, et kuidas ja mida ja millal süüa. Täna hommikul rääkis meile Aia uudiseid, Tartu Ülikooli botaanikaaia aednik Kristiine Finske. Uus aiasaade jälle nädala pärast kuulmiseni.
