Hetkel mina sellist inimest igatahes ei tea,  kes tahaks tulla siia kala püüdma? Väga raske praegu siia leida, kedagi hullult äkki teisi  tahaks tulla kala püüdma? Pole kohanud. Mulle meeldi mehikoma juures kõige rohkem,  ütleme see mõnus vaikus, rahu, töökoht, ülilähedal järv. Mis sa veel tahad, ilus külake ju? Mehikoormus on praegu situatsiooni hea, olid jah aastaid 10  tagasi isegi natukene rohkem, kui olid siin ikkagi rasked ajad,  noored läksid ära kõik linnadesse, kes Soome,  kes kuhu tööle siis oli tõesti nii, et üksikud majad olid  ainult elanikud, tänavate peal, elasid, ütleme aga praegu on  praktiliselt mehi, konna, kas kõik majad,  enamus rahvast täis, palju tuleb juurde inimesi,  noori on palju tagasi tulnud ja paljud lihtsalt elavadki  siin meikoormas ja käivad kas või ütleme,  Räpinasse või Põlvasse või Tartusse tööle. Mulle maal meeldib, noh, talvel ja sügiseperioodil on veits  nagu noh, pimedas lähed ja pimedas tuled,  et pime aeg, aga noh, igal pool on pime. Et aga suvel ja kevad on väga mõnus maal,  et ma hetkel ei kujutaks ette, et ma kuskil mujal elaks nagu linnas,  selles suhtes. Mehikoormast ma ei olnud kuulnud enne mitte midagi,  enne kui ma Martiniga kohtusin. See oli minu jaoks väga naljakas nimi. Ja kui ma esimest korda siia sõitsin, siis ma mäletan,  et ma muudkui küsisin, kuna ma olen kohal,  kuna m on kohal, sest see tee tundus mulle lõputu. Siis loomulikult oli minu jaoks uskumatu,  et mis mõttes, et Venemaa ongi siinsamas. Aga muidu mulle meeldib siin elada, mulle meeldib see koht. Mulle meeldib mingil määral ka see nii-öelda väikeste kohtade. Eelis, et kõik teavad kõiki. Ma ei pea siin väga nagu noh. Midagi kartma, kui midagi juhtub või lapsed,  laps kaob kuskile ära või kõik teavad kohe,  kelle laps on ja mingeid niisuguseid asju. Kuidagi elu siin on natukene teistmoodi kui kuskil mujal. Elades Ma ei läheks küll kuhugi linna elama,  minu jaoks on isegi Räpina suur natukene kõrval. Sellest ei ole, ei ole üldse linnatüüpi inimene,  olen jumala maainimene ja kui ma päeva otsa ma võin jalutada  linnapea ühe päeva, siis ma olen hullem,  väsinud, kui ma rassin päev otsa järve peal. Martin läks meil esialgu läks suure hurraaga ehitajaks õppima,  siis kui kõik siin läksid buumi ajal käis kolm aastat koolis  ära ja siis avastas, et see kaheksast viieni tööl käimine  pole ikka mingi elu ja tuli isa kõrvale tagasi kaluriks  ja nii ta meil siia jäigi. Et isa, õli, kalur on praegu vanaisa õli,  kalur ja nüüd siis Martin kõnnib samades jälgedes edasi. Tema alles mingi selline, ma arvan, et 16 17 hakkas tal  väikene huvi tulema. Tehnika vastu ja samas samas ka hakkas ta mul isaga käima kalal. Hakata appi võrku panema, lihtsalt et oli noh,  taskuraha teenida. Et, et see ja siis tollest alates oligi ja  siis mingite kuskil oligi, et isa jäi juba vanaks  ja siis siis hakkasime nagu kolmekesi juba püüdmas käima ja,  ja nii ta läks, läks, ja siis siin ta praegu on. Mina olen kolmanda põlve kalur. Valin esimene kursus 16 ja nädalavahetust,  vanaisa vanaisa käisime võrke panemas. Ja siis, kui me sügisel trehvas, me saime,  põhimõtteliselt hommikul vaatasime võrgud ära,  vaatasime õhtuvõrgud ära ja, ja me teenisime tollal 15000  krooni selle ühe päevaga jagasime vanaisaga pooleks. Siis peale seda mõistsin, no täitsa lõpp. Kui nii lihtsalt siis järve nagu see raha tulevik,  mis tollal oli isegi suur raha krooni 16 aastane,  läksin iga päev, käisime tantsu mäki söömas  ja siis oli siis oli nagu see okei, päris huvitav,  äge ja, ja siis peale seda hakkas rohkem  ja rohkem käima ja siis kool läbi sai siis. Siis ma põhimõtteliselt tulingi, nagu kohe ei armas,  tagasi hakkasin kalama, eks. Ta on hea mees. Et on väga hea isa oma lastele, Martin viitsib tegeleda nendega,  et näiteks, kui ta siin traktoriga ringi sõidab  ja midagi veab või majandamisiis need on,  kohe tahan ka võtab kohe nad kaasa ja siis sõidavad siin  külavahel ringi. Ja hea mees. Martin on, ütleme tavaline eesti mees on ju,  võib-olla erineb tollest natukene teiste poolest,  et tema, tema, tal pole olnud kunagi nagu tahtmist ära  kodunt minna kuhugi. Vähemalt ta pole maininud, et ta läheks nüüd kuhugi tööle  oma või seaks oma elupaigas kuskil mujal midagi arendajaks  on ju kogu aeg on, ta on kodus ja ma olen küsinud küll,  et ühesõnaga, et noh, et kas kuhugi nagu ära minna ei taha  või midagi. No aga miks ma peaks ära minema, kui sinu kõik olemas on,  tema vastus. Tuultega on meil nii, et kõige ütleme kõigepealt,  et kalarikkamad tuuled on meil Kirre põhi. See on kevadine tuul. Ja suvel loodame, et oleks kagu lõuna see on suveks  ja needsamad tuuled on ka, kes pahandusi teevad,  et nad liiguvad piki järve, tekitavad veevoolu hoogusi palju  ja ütleme, raskendavad püüki. Tänu sellele jääb muidugi samas, et need hoovused on,  saame kalame alati siin normaalselt ja ei taha  ka keegi eriti võõrad siia kala püüdma tulla,  sellepärast et siin on raskem see tunduvalt,  kui on suurem Peipsi peal. Aga meil nagu see tuul, ei olegi siin see kõige suurem probleem,  et kõige suurem probleem on meil see veevool siin,  mis tekib siis tuule mõjul. Ta lihtsalt pressib, ütleme, kui meil on nüüd hästi  ka põhjatuul, siis ta pressib Peipsi järvest  selle vee, pressib kõik Pihkva järve ja mingi vesi peab  olema loodis ju mingi, et ta peab hakkama tagasi voolama. Siis kuna see on siin nii kitsas, see koht,  siis siin tekib tohutu veevool nagu jõgi. Ja siis noh, vastuvoolu neid mõrdu vaadata  ja seal teha. Ulme tõmbad vintsinööripuru kõik, mis asjad,  et, et ankrud annavad järgi ja et see hullem on see veevool siin. Meil siin mehi koormas lämmijärve ääres püütakse kala,  ütleme väga vanal viisil, need on vaimõrrad paigatakse kasevaiadega,  talvel juba jää alla ja, ja ankrumõrdu on väga vähe,  meil ja meist lõuna poole kasutatakse samamoodi,  seda aga põhja pool suures Peipsis ei ole sellist asja. Ja, ja nüüd on muidugi ka see, et, et nüüd kalapüügiseadused  muutuvad siin igasugused vene läbirääkimised  ka järel, nüüd nüüd hakatakse ka seda raskemaks meile muutma. Sellepärast et me peame hakkama võtma ajaks,  mil on keeluaeg, hakkame võtma mõrdu välja  ja see raskendab väga selles, kui me vaiadega mõrva võtan välja,  siis nende vaiadega ma enam teda järve panda ei saa,  see tähendab, et ma pean topelt kasevaiad muretsema aastaga,  see on kaks-kolm 1000 vaia, ütleme mehi ka mul siiakanti  kasevaiasid ja neid koorima tegema, et see on tohutu töö,  nii et et nüüd me siis läheme üle ankrute peale vaikselt  ja vaatame. See see ütleme, see noh, meie kutsume meremõraks seda,  seda mõrda ja, ja see on jah, see ongi nagu minu teada,  kas äkki sealt Pärnu kandist või siis Saaremaa kandist on  see mõra tüüp nagu üldse pärit või seal on ta vist nagu  välja mõeldud. No Peipsi hakati kasutama seda, ma arvan,  üks. 10 aastat tagasi võib-olla mitte ja minu teada,  võib-olla varem juba keegi kasutasid. Et aga siis ta on, ta on, ta on suur, ta on tohutult avar,  on see mõrd, kala nagu ei karda sinna mõrda minna,  seal on valgust, on piisavalt, muidu ütleme,  kui see väike mõrd, siis nagu see vee all maru  siis nagu noh, kotiks läheb ära, et kala nagu see maru  tumedaks läheb ja kala ei taha sinna minna,  siis see mõrd on avar valgus paistab nii palju kui sinna  seda valgust sinna ulatub sinna põhja ja ta ei karda  lihtsalt sinna minna. Jah, kalapüügi seisukorral natuke olema kehvemas seisundis,  sellepärast et varematel aegadel oli, me püüdsime terve  järve peale siin praktiliselt igal pool võisime püüda,  kuigi Venemaa poolt ka püüti kala ja olid ikka no mingid jagatud,  aga nüüd on piir, siis on piiri see kontrolljoon  siis on laevateed ja kõik need kalandusseadused,  need on ka muutunud, nii et nüüd üldiselt kaluri on nagu  ette kirjutatud, kuidas ta juba püüdma peab,  millega ta võib püüda, et ei ole nii, et nagu vara vanast  varem oli ikka kalur pidi malu loominguline olema samamoodi  kuidas seda kala kätte saada, mõtlema igasuguseid kavalusi kasutama,  aga nüüd on kõik nagu ette kirjutatud riigi poolt  ja ei ole enam nii hea see töö. Minu arvates elu siin piiri veeguga äär on täpselt  samasugune nagu igal pool mujal. Ongi või ainuke, mis ma pean arvestama, on see,  et kui ma nüüd lähen siit järve peale, siis et ma siin  kuskil üle piiri ei sõida kogemata jätma,  pean ennast esti siin peal registreerimine. Minu arust on ülejäänud elu täpselt samasugune. Mul on ka siin meie külmast on tuttavaid olnud,  kes on üle piiri sõitnud, kes on ikka uduses kohe niimoodi,  et päris päris Venemaa kaldasse kohe välja sõitnud ja,  ja siis seal on alles avastatud. No Venemaal olema, et, et need kutid viidi,  kõik viidi Pihkvasse, no ja lõpuks siis sealtkaudu,  siis said nad lõpuks Eestisse tagasi. Et, et. Trahvi saad ja võib-olla saad Venemaal kuskil kartsa aega  veeta ja. Muud nagu väga midagi. Püügivahendid on ikka muutunud, on, kõik on muutunud,  ütleme selle, seda on ka veel seda vana vanamoodi püüki kah täitsa,  aga, aga noh ikkagi võetakse vanema vanema inimese nõu kuulda,  sellepärast et Sa lihtsalt ei tea, ei ole mõtet sinna järve  peale minna ja kuhugi see püünis panda, kui sa ei jaga üldse  seda asja. Ja ikkagi vaadatakse, kus teised püüdsid,  kus ja nii ta läheb järjest edasi, siin ju igal  kalapüügikohal on oma nimi. Siis on needsamad kalapüügikohad, on meil juba,  ma arvan, et mingi nii kui mina mäletan 40 aastat isegi  rohkem on jagatud täpselt, on milliste, nagu nende kala,  kalameeste omad, nad on olnud nii, nad pärivad  ka nagu lapsed selle, need püügikohad või kui ta kunagi  kolhoosi ajal tõmmati melloosiga need püügikohad  ja siis on jäänud ja nüüd need ongi jäänud  ja nii et meil mitte ükski ükski kalur ei lähe teise koha  peale püüdma. Kõigil on omad kohad, kes püüavad ja nii ta käib. Et päris võhik ikka ei saa siin hakkama. Alguses tundus see kalamehe elu minu jaoks. Võõras mina teen nagu nii-öelda kontoritööd igapäevaselt,  et üheksast viieni ja siis koju suvel on puhkus nagu ikka  ja siis mul oli, ma ei saanud aru, et mismoodi tema ei saa  puhkusele tulla koos minuga. Et tema peab järvel käima, et mulle ei mahtunud alguses see  kuidagi pähe, et ma ei saanud sellest aru. Aga nüüd olen ma sellega ära harjunud, et ma saan aru,  et, Et see ongi selline elu ja siis oska nende asju  ka vastavalt sellele rohkem planeerida ja sättida ja. Kaluriamet on füüsiliselt on ta raske aga,  aga samas. Samas, sa oled oma aja peremees. Sa ei pea kella pealt kuhugi tööle minema. Kõik sinu teenistus sõltub sellest, palju sa ise teed,  palju sa tahad teha? Värske sõus kogu aeg ja ei ütleks, et nüüd noh kõrvalt  vaadates inimesele tundub jah, et natukene,  et külma, kuidas ta seal külmas vees käsi pidi,  talvel ja külmaga, aga sellega harjub ära  ja ei, ei ütleks, et ta oleks nüüd hullem amet kui mingi teine. Jah, ega kaluri üld elukutset üldjuhul niisama naljalt ei valita,  pigem ongi siis kes on isade jälgedes vanaisade vendade  kelle iganes nii-öelda perekonna jälgedes,  et kaluri elukutse selline jah, kõige kutsuvam ei ole. Minu arvates on Martini töö raske, sellepärast et neid  varajasi ärkamisi on suvel väga palju. Suveperioodil just talvel on ka hästi pikad päevad,  et põhimõtteliselt siis nad hommikul lähevad  ja tulevad alles siis, kui on pime. Kui nad panevad neid mõrdu ja võrke sisse,  et nad on terve päeva järvel ja noh, kui kipuvad olema just  miinus 30 kraadi, siis, siis on nagu see eriti karm. Kevaditi võib-olla teine kärkord, nad käivad mitu korda järvel. Füüsiliselt on ta kindlasti raskem, kui oli teine töö,  ma arvan No mina näen kaluriametit selle kohta ütleks niimoodi,  et lihtne kui oskad. Et aga kui nüüd peaks keegi võõras tulema sellega alustama,  siis ei ole siin lihtsam mitte midagi. Lihtne on minu jaoks on see praegu tõesti lihtne,  et, et noh, talvel muidugi on külm ja vastik seal olla,  aga, aga nii üle siin halvad riided lihtsalt seljas. Aga, aga täitsa okei, jumal, normaalne amet. No ütleme, tunne on ikka väga hea sellepärast,  ega ma arvan, et ei ole väga palju selliseid inimesi,  no ütleme, kellel on nagu õnne, et ütleme,  järeltulev põlv on sul kohe kõrval, elab kõrval  ja kodus ja teeb sama tööd ka. Jätkab nagu ütleme minu, minu vanaisa, minu isa  ja minu tööd. Ja ja, ja tunne on hea. Paljusid sõpru vaatan, kellel on kah kes tegelevad,  ütleme kalapüügi näiteks ja, ja, aga aga ongi,  et ei ole kedagi järeltulijat. Tume maa on taga ja ei tule keegi siia maale eriti. Ma olen mõelnud selle peale, et kas mu oma pojad nüüd,  kas nad peaksid jätkama seda ametit, mis mina teen,  ühesõnaga siis, kui ma, mina olen kolmandat põlvkonda kalur. Et kas siis nemad peaksid kalurid olema. Aga ma arvan, et mina jätan selle pigem nagu nende otsustada. Et kas nad siia tahavad jääda siia mehi kuumas,  kas nad tahaksid selle kalapüügi edasi tegeleda. Mara vanem poiss võibolla isegi tahaks, ta on siiamaani  ka päris huvi käib alati sadama juures vaatamas kalumel  ja ja, aga ma ikkagi, ma arvan ma selle nende enda otsustada.
