See on õige koht. Kaugel see pesa on siit. 400 umbes, ma arvan, 400, see on väga tipp-topp. No me hakkame nüüd merikotkast seirama, aga me ei tee seda  praegu kuidagi niimoodi, et me läheme ta juurde,  vaid algab droonide mäng. Ehk siis droon läheb merikas. Seesama see külgoksa, see pesa paistab jah,  näha. Ja. Näha, et on niuke heledam koht, kõrgem puu. Nüüd Aarne läheb lähemale. Ohoo, näed siit tuleb hea uudis, poeg on pesas. No kus te näete poega? Tume? On poeg. Suled on ilusti selles Siin väga tihti poegi ei ole ja pesitsemine on õnnestunud. 2007 või 2008 on see pesa leitud ja huvitavaks teeb  selle jälgimise see, et et ta on nüüd täiesti tavalises  Eesti majandusmetsa piirkonnas, kus ümberringi toimub ikkagi  viimasel ajal väga intensiivne raie ja ta on noorendikus,  säilik puul või seemnemännil ja, ja selles mõttes hästi  avatud ja huvitav on jälgida, et et kuidas tal  siis pesitsemine üldse õnnestub siin ja noh,  ega ülearu kiita tegelikult ei ole, et, et kui nüüd  kümmekond aastat on teada see pesa, et enam-vähem on nii,  et üks aasta on õnnestunud nagu näiteks sel aastal  ja siis läheb paar-kolm aastat, kus tal jälle poegi ei ole,  et mis need põhjused täpselt on, ega me ei tea,  aga aga jah, kui iga aasta niiviisi seire alal ja,  ja pesa jälgimise all on, saame teada seda,  et kuidas pikemas aegreas tal läheb siin. Praegu ma olen 50 meetri kõrgusel, paistab ilusti poeg pesas ära,  et, et see on kindlasti niisugune mõnusalt ohutu kõrgus,  et vanalinde siin hetkel pildis ka näha ei ole. Merikotkas pigem troonile külge ei tule,  vaatab ehk eemalt ja, ja ongi ilma häiringuta asi tehtud,  et. Drooniga vaatamine annab meile väga mitu eelist. Esiteks lindude häirimine on oluliselt väiksem. Mul endal on just selline värske kogemus,  kus emalind ei läinudki üldse pesalt ära. Ta kuulis, et mingi heli on, vaatas üle pesa ääre alla,  ma nägin seda ülevalt drooni nii-öelda lipildist  ja ja uurisid, kust see heli tuleb. Samal ajal oli juba näha, mitu poega on,  kui suured nad on. Ja, ja droon lahkus jälle üles taevasse ja ei saanud kotkas arugi,  mis toimus. Ja juba pesa on kontrollitud. Ja teine veel lähevad. Me läheneme praegu ühele merikotka pesale,  kus loodetavasti on pesitsus samuti õnnestunud,  just vanalinnud lendasid ära ja seal me loodame  ka poegasid rõngastada. Nonii. Üks vana ilma rõngasteta. Ja teine ka siin oli varem üks rõngaga isaslind,  ma arvan, nüüd on siis ilma, et mis see tähendab siis,  järelikult on isendi vahetus toimunud siin. Alati käib siis selline foto tegemine enne,  kui lähenete pidanud ja teeme pilti. Siis on mitu tulemust, saame korraga, et erinevaid infokilde,  et lindude päritolu ja pesitsustulemus ka,  et. Nad patrullivad niimoodi siin pesa ümber,  mis see võib tähendada? See, et linnud on pesa juures ja jäävad meie kohale tiirlema,  tähendab seda, et pesas peavad olema pojad. Et muidu nad lendaksid. Minema ja siis ei tuleks tagasi, tõenäoliselt üldse. Loodame, nad on väga pingsalt siin, igatahes pesa ümber  ja pesa on siinsamas, eks, ja meie selja taga,  et nüüd läheme pessa, lähme vaatame. Teatud hulga pesi ronime et noh, vähemalt mingi paarkümmend  30 poega aastas rõngastatud saaks. Et jälgida populatsiooniseisundit põhimõtteliselt,  et kui hea elumus on ja kui vanaks nad elavad  ja kuhu nad lähevad. Et nii palju käime, aga enamikes pesades enam ei käi. Et vanasti 20 aastat tagasi rõngastasid Eestis enamik poegi Nüüd me rõngastame, ma arvan, umbes ma ei tea. Kaks protsenti võib olla või. See poeg ei ole üldse nii suur. Üsna väike veel, aga aga rõngastamiseks ideaalne. Ideaalse vanusega ei ole liiga suureks kasvanud veel. Ahaa, mäda muna on ka. Ja saak on ka huvitav, luts on vist pesas? Et see pesas käimine siin pesale midagi ei tee,  sest need Merikotkapesa on väga, väga suured. Et, et püsivad hästi Kui on tugevad oksad all, siin on vanalinnusulg,  neid ikka jääb pesa peale ja alla ka. Ja siin on sabaalune kattesulg. Et need, me võtame kaasa Et teha geenianalüüse? Millest merikotka seire üldse koosneb? Et seire põhiosa on pesade kontrollimine,  aga seda me teeme ainult mais ja juunis. Ja muul ajal me otsime pesi, ehk siis selliseid pesi,  mis on asustamata või üldse sellistest kohtadest,  kus me kotkapesi ei teagi veel. Et tegelikult me teame ainult parimal juhul pooli Eestis  pesitsevaid merikotkaid, nende pesitsuspaiku Aga poja vanus on jah praeguse selle hooaja kohta pigem väike. Et tavaliselt nad on palju suuremad, juba ikka peaaegu pruunid. Et eelmises pesas oli, oli täis pruunsulestik,  et sellel poisil siin alles hakkavad suled kasvama. Nii siis mõõdamegi tiiva pikkuse kõigepealt. Tuleb siia tiiva nukini. Noh, täpselt 20 sentimeetrit. Et selline poeg on Natuke üle kuu aja vana, umbes 35 päeva pakuks  ja lisaks me möödame veel nihikuga jooksme jämeduse. Ja ja selle jämeduse järgi me saame sugu määrata. 139. Ehk siis 13,9 millimeetrit. On jooksmejämedus, mis tähendab, tõenäoliselt on emaslinnuga tegemist. Merikotkas oli väljasuremise äärel eelmise sajandi keskpaiku,  et oli kaks suurt mõjutegurit. 20. sajandi alguses oli vaenamine hästi tugev,  tegelikult juba 19. sajandil ka tõenäoliselt läbivalt 19.  sajandil ja, ja kullisõda või kullisõjad röövlindude vastu  lõppesid alles eelmise sajandi keskpaiku. Ja, ja siis lisaks tuli 30.-test hakati siis kloororganis  ühendeid kasutama mis mõjusid nii merikotkele kui  ka hüljestele ja teistele mere tippkiskjatele ikkagi väga laastavalt,  et merikotkas peaaegu suri Eesti alal välja. Et miinimum ajal oli ainult kümmekond pesitsevat paari,  meil. Kolmekümnendatel madalseisus olev merikotka populatsioon  pööras kasvule alles seitsmekümnendatel,  kui keskkonnale ohtlikud taimekaitsevahendid keelustati  ja pesapaigad võeti kaitse alla. Tänaseks on merikotkaste saanud looduskaitse edulugu. Praegu pesitseb meil umbes 300 paari ja kasv jätkub. Et merikotkaste käekäigust veelgi rohkem infot koguda,  pannakse neile külge ka GPS saatjad ja paigaldatakse pesakaamerad. Nii võib näha intiimseid kaadreid elu algusest  ja vihaseid võitlus pesade omandiõiguse pärast. Kaamerapildilt tuleb välja ka rõngastamistegevuse ajaline  mõju pärast inimese külaskäik naasevad vanalinnud pessa  alles 15 tunni pärast. Seepärast kasutatakse aina enam kaugseiremeetodeid. Me oleme kolmanda pesa juures, mis sul paistab praegu midagi. Siit, jah, läbi okste on ähmaselt näha pesa,  et lähme lähemale, vaatame, vaatame, mis seal on. Jah, et vanalindi juures ei ole, mis on noh,  esimene tugev vihje tõenäoliselt poega pesas ei ole. Aga kahjuks kõik edukad ei ole, et täna kolmas pesa  ja esimene tõenäoliselt tühipesa, aga aga vaatame lähemalt. Pesa on korralik, aga midagi sees pole. On küll, et siin on ilusti näha, et sees on. Serva peal on oksad. Siin keskel on. Igasugu peenikest oksa ja kulu. See tähendab seda, et sinna on midagi juurde toodud,  aga kas see nüüd tänavune See on pigem eelmise aasta. Kuna ei olnud edukat pesitsust, eks ole,  siis hakkas see kasvama seal et see on eelmise aasta seal  pesas kasvanud hein. Kas tulevikus loodusuurija, siis põhimõtteliselt ei pea enam  kabinetist lahkuma, et laseb drooni välja ja,  või jääb ikka see ise loodusesse minemine sinna alles? Ma väga loodan, et ikkagi saab kabinetist välja,  et droon ja kõik muud tulevased vidinad on ikkagi abivahendid,  mitte eesmärk omaette. Ja mitte miski ei asenda seda. Kui lähed puu alla, leiad sealt sulgi, leiad sealt  tegevusjälgi pildistada vanalinde ja mis kõige põhilisem  kabinetist suure juhtnupuga need pesad ära käia drooniga,  mis lendab sadu kilomeetrit, sellel ei ole emotsiooni. Aga kotkapesade otsimine, kotkapesade külastamine,  see on väga emotsionaalne tegevus ja ma loodan,  et see õigus ja võimalus jääb meil ikka alles.
