Ma võtan kuivatatud lesta räästa alt, panen sinna võileiva kõrvale. Võib-olla toon kasvuhoonest paar sibulavart,  söön kaks lest ära, ma saan lõunaks mõnusa kõhutäie. Ma ei pea minema raiskama suvist aega köögis seal midagi spetsiaalteha. Saaremaa oludes eriti vanasti vähemasti söödi kala ikka palju. Ta oli üks toiduainetest, mis nagu igapäevaselt leidis oma kohalaual. Toivu on minu eesnimi ja oma esivanemate t on mulle  siis külge tulnud pära. See on siis vanaema kaudu nagu. Erialalt olen laevajuht, tehnikalaevajuht eluaeg,  nii palju, kuni pensionini, sõitsin siis alates madrusest  kuni tüürimeheni ja kaptenini ja, ja kogu  selle aja vältel olen tegelenud ainult kalapüügiga,  tähendab, Atlandi ookeanil erinevates paikades  ja hiljem siin Läänemerel kuni pensionini poolhobi  poolpensioni toetamise tarbeks. Tegelen siis siin võrgupüügi ja suviti ka mürapüügiga. Kalapüük on niisugune rutiin, eks igas päevas on oma niuke emotsioon. Kalapüüdjal. Eile, meil olid väga rõõmsad näod siin kui lähipäevi võtta,  noh, täna hommikul oli saak nirum. Ega sellepärast ei tasu, nagu öeldakse, nina. Norgu lasta ja lasta oma tuju rikkuda, tähendab negatiivne emotsioon,  on ka emotsioon. Toivo on ikka lahe kalamees ja hingelt kalamees  ja pajatab oma elu jooksul niisuguseid ägedaid kalurjutte  ja ja nagu ikka, et selles suhtes on väga,  väga lahe änd. Sõrves ääres või seal, kus ma baseerun ja elan,  siiga näiteks on väga ühe või praktilist pole,  sõltub ta seal kindlasti üljestest ja, ja noh,  ei ole minul seal ahvenat hetkel juba mitu aastat,  aug ei ole. Aga me tahtsime siiga püüda, kuna siinkandis ikkagi mingil  määral siiga liigub. Ja just novembri esimeses pooles, kui siin ilmad nagu  jahenevad sügisene siig, peaks tulema siia köinastu laiu  alla pudele. Erilist saaki me veel ei ole saanud. Aga võrreldes sõltuaga, kus ma oma nüüd suviseid kalu püüan Võib tulemuse juba päris heaks lugeda. Toivo püüab enamasti ütleme aastaringselt  siis Sõrves, ma olen rohkem seal eel Lümanda kandis. Meil pannakse seal siiapüügi ajal meri kinni  ja siis mõtlesime, et teeme niisuguse rändpüügi sel aastal  ja vaatame, kuidas välja kukub. Saaks, pange siiga täis ja vanu, ütleme niisuguseid  traditsioone veel katsetada, et soolame siia pange  ja vaatame, kuidas on ja eelmisel aastal sai katsetatud  ja kõik toimis, kuni naistepäevani jätkus  ja ja mõtlesime, et teeme sel aastal jälle sellise aropi. Eks iga inimene on täpselt nii vana, kui vanana ta ennast tunneb. Kui siin lahepeal mees Muu saarelt, kes on julgelt üle 80 aasta,  eile ajasin taga paar sõna juttu, noh, mees on aerudel  ja naudib, käib siiamaani merel ja siinsamas Orissaare pool küljes. Siin alevis või kusagil lähedal elab üks papi,  kes on ka kuskil 80 tuuris. Ma teda isiklikult ei tunne, aga pidi olema väga  rõõmsameelne ja kõbus ära. Toivo on niisugune põline Saaremaa kalur  kes toimetab sarve otsas oma asjadega ja niisugune elupõline  meremees olnud ja selle koha pealt üks lahe  ja muhe kalamees. Kõige vanema lapsena pidin mina kodus kodutöid tegema. Nii et minust järgmine vend läks, lõikas endale sarapuu põõsast,  kepi pani sinna selle kõige lihtsama rulli,  mis tol ajal saada oli vene ajal külge ja temal oli savi,  kas need peenrad on rohitud või mitte. Kas keegi läks õhtul lehma järele, tema võttis selle,  omatehtud karapüügivahend läks haugi püüdma,  tähendab, minul ei olnud aega ja võimalust niimoodi aega. Ma ei saa öelda, et surnuks lüüa või ja isegi angerja ongi  mul ei olnud vist mäletamist pidi. Aga et ma, et valik nagu merekooli kasuks läks,  no seal olid ka omad põhjused, no mingi mingi amet tuli valida. Oluline on meresõidus, meeskond. Ka paadis on tore, kui sul on inimene, kes sind mõistab  poolelt sõnad meeskond on see, mis teeb meresõidu mõnusaks. Mul on tänu minu äiale, keda ka kahjuks enam ei ole. Oli eluaegne kalur, tema tõi mulle oma esimese  või mulle esimese angerja, märra. Ja hiljem ma olen neid juurde soetanud kolme märraga,  ma olen püüdnud nüüd viimased kaks aastat juba kahe mõrvaga. Ja noh, võrkudega ega mul muud mingit imevahendit ei ole. Isegi kui tahaks ööpäevas lihtsalt on 24 tundi  ja ja paraku, ega töö tegemisega ei saa ennast,  nagu öeldakse. Ribadeks tõmmata. Võrgud me teeme kõik ise, Toivo teeb osad oma võrgud ise. Mina ise ei tee, aga mul on laevas traalmeistriks üks  niisugune ka elupanin, sõber, kes, Tema koob mulle võrke. Jah, võrkuse teen ise jah, selles mõttes,  et, et kui häda käes on, siis mõned võrgud olen poest  ka käinud ja ostnud, aga, aga talvel sügisel. Hommikuotsast ja õhtupoole, kui juba hämar on väljas midagi  teha ei anna, siis on väga mõnus istuda toas võrguargi taga  ja mõned tunnid rakendada mingit püüdist. Mulle üksi ei meeldi eriti sügisel ja ilmselt vananedes  kuidagi inimene nagu on alalhoidlikum või tahab nagu suurema  turvatundega merel olla ja hästi niisuguse halva ilmaga ei  taha ni kui välja minna, komplekteerub see meeskond alles  jäänud kaluritest. Sest ega neid randades enam niimoodi temast sõrve otsas,  et ühest sadamast läheb mitu paati pidevalt välja käivad,  kalastamas lihtsalt inimesi ei ole, enam ei ole kalurid. Ühe küla alt võib-olla läheb seal see on kaks paati,  kaks meest, kes püüavad kala minu juurest,  kus ma väljas käin, oma rannas olen mina ainukene,  kes regulaarselt käib. Aga no hooajati, ütleme kevadel, kui tuuleauk tuleb kudema  ja no siis on, siis on paati nägu rohkem. Eks minu põhiline tööaeg on suvel ikkagi põhiperiood on just  värske lesta püük ja müük. Iga kala maitseb hästi omal ajal selles mõttes,  et kevadel tuleb kindlasti tuulehaug, mis on praetuna väga hea. Samas suitsuajust võetuna on ta täitsa maitseelamus omaette. Niisugune kevadine rõõm nagu öeldakse, et vaese mehe  angerjas suve poole kindlasti. Lest on see, mis maitseb nii praetuna kui  ka vinnutatud ja külalistele pakkuda, sobib ta  ka siis suitsutatud suitsuahjust, hea soe kala võtta. Ja ütleme, juulikuus on juba angerjat näha. Niisugune edev kala ja ikka nöökamisi külalised küsivad,  et noh, et kuidas selle angerjaga on noh,  on nagu on eriti eriti hästi ei ole antud siin viimasel ajal  või viimasel 10-l aastal ütleme niimoodi,  aga, aga noh, suitsuangerjas on ju tuntud delikates ja,  ja ütleme, Saaremaa kaubamärk. Aga ka sügisel muidugi vaieldamatult kalade kalade kroon  võiks öelda, Läänemeres on ikkagi sügisene siig,  maitseb talvel. Tünnist soolatuna võtta, süüa sooja kartuliga,  kohe tarbida, teda kutsutakse siia klopp. Siig nagu puhastatud. Takse sool ja sibul, taldrik peale veidi raputatakse  ja ta kõlbab kohe panna leiva kõrva sinna lauale. Vanad mehed on siin niisuguse tõetera välja käinud. Et kaks asja pidi olema elus väga head. Need on siiuime tagant ja naine Naba alt. Ja ma arvan, et need mehed teavad, millest nad omal ajal rääkisid. Oleneb kalaliigist muidugi on ta somusega ilma soomuseta. Millisena ta toidulauale peaks jõudma, selles mõttes,  et kas me teeme puhta vile niimoodi võtame soomuse ära  seavil siia antud juhul puhastamine käib ikka enam-vähem ühtemoodi,  sa pead ikkagi ta sisikonna sealt eemaldama,  kas kala pesta või mitte pesta, noh, vorelli näiteks  kindlasti ei tahaks pesta ja ütleme, kui ma siin valget kala teen,  siis abivileed või või mingid muud kalalüüke aavenad näiteks,  või leerin. Kui mul õnnestub ta ilusti puhtalt ära vineerida,  tähendab, siis ma üldjoontes üritan ikkagi veega kokkupuudet vältida. Ütleme aukeda tuleb ju, tal on see omane niuke lima tuleb  seal veega ka toimetada natuke, aga noh,  põhiprotsess on ikkagi terav nuga ja kogemused tulevad tööga. Aga siis muidugi tuleb koheselt puhastada,  noh, praegu on küll õhutemperatuur väljas juba mitte kõrge plussiga. Aga öeldes ta on nii, et, et siig ei taha niimoodi,  et ta vedelema jääks. Et oh, küll ma jõuan nüüd, kui siig on ikka välja püütud  juba võrgus on, siis kaldale tulles oleks ta kohe puhastada,  puhastada ja korralikult pesta, lõpused välja võtta  ja ta pannakse soola paariks kolmeks päevaks. Niisuguse kerge soolaga. Leiba lauale tuua on ikka päris keeruline,  et kui leiva veel lauale pead, siis mingit rikkust siit  kindlasti ei tule. Et eks ta niisugune eluviis on rohkem, et kui see meeldib,  siis, siis seda tehakse ka. Aga rikkus see kaluraamat ei, tuumar. Ega ta, ta ei ole tükitöö selles mõttes,  et kõik sinu tulemus sõltub kalasaagist. Sinu tulu, aga iga päev sinu merelkäik ei lõpe kasumlikult. Sa pead oma töö ikkagi ära tegema, aga teinekord lihtsalt  teedki tööd. Aga tulemus, kui niisugune jääb saamata? Ta ei ole kerge amet. Meres on mürrakohad on vabad, kõik ei ole inimesi,  ei ole mehi enam, kes käiksid kalal? See rannakaluri amet on hääbuvas olukorras.
