Olen Tartu loomade varjupaiga kassipojamajas, kus tänasest alates saavad vabatahtlikud käia kassipoegi süles hoidmas, üks neiu just jõudis siia, vaatame, äkki saan ka mina seda tööd proovida, võib olla oht saada tõsisemalt kriimustada, siis antakse sellised paksud kindad kätte, aga iga kassipoja puhul pole ajas, siis pannakse käteräti sisse näiteks vahendeid ja näitajate kantakse aga varjupaiga juhataja Kirke Roosaar, mis on need juhised süles, hoidutele tuleb rahu säilitada, tuleb kassi rahustada, meil on päris palju selliseid kasse, kes nagu tursuvad ja natukene inimkäega võõrad, siis see annab võimaluse just nimelt harjub inimene aga ära ja tal on lihtsam kodu leida, saab kindlasti, hoia kassidega varem tegelenud, siis peab kapsast moodi, seda ma olen põlvili kassile. On käinud niimoodi sisse pea hoiab käppadega ei ole võimalik. Ja siis hakkasin seda vaikselt ise huvi pakkusid, ei maksa teda lasta eriti tegutseda. Pigem pigem niimoodi, nii ilusti ja, ja üldiselt nad õõnestavad kuskil mune unelmate valgusest. Jah, kõrva taha, see info võiks loomuliku häälega rääkida. Harjunud selle inimese häälekõlaga nad üldiselt kipuvad magama jääma mingi aja pärast, kas siis ütelda paksu kinda käest ära võtta, ühe teise igaks juhuks jätta ja siis selle käeotsaga pärast südamega käsiselt oled endaga kaasa ja, ja see on niisugune eneseteraapia, kassiteraapia üldiselt, osad on meil päris mitu korda käinud. Nii minu süles olnud kassipoeg nimega Ellis läks nüüd puuri tagasi. Teda polnud üldse lihtne süles hoida, sest ta oli väga energiline, kippus rätiku vahelt välja hüppama, samast minu kõrval istunud tüdruku süles kass juba täitsa magas. Teevetasin kassitalitaja, et kuidas on sate tihti kriimustada või lausa siis ta läheb. Ma olen käinud ka emad. Täiesti metsikud nagu Panther, niimoodi ta kuidas ta läheb puutumata, ei saa nagu arutama joonistada ja kõik on hästi tunneb ennast ikkagi ohustatuna inimese poolt, noh, ma räägin küll nüüd täiskasvanud kassid.
