Stuudios on väsimatu rändaja Hendrik Relve, mina olen Haldi Normet-Saarna. Tere kõigile. Tere. Uus hooaeg on alanud ja meid ootab ees seiklusterohke teekond mandrile, mis asub valdavalt munaidapoolkeral. Sammhaaval õpime Hendrikuga koos tundma selle salapärase maailmajao kõige erinevamaid tahke. Ja avasaade on siis mõistagi alguste algusest ehk Aafrikast kui inimkonna hällist. See laul oli siis niikeelne ja saanikeelne nimi oli sel laulul montvee ja see tähendab saani keeles jaanalindu. Ja selles laulus on jaanalind vaimustuses, kui ta on parajasti munenud munad, siis ta tantsib. Aga need naised, kes seda esitab, võtavad hästi särtsakalt. Need on noored soni naised ja nad ka tantsivad ja laulavad üheaegselt. Ja see laulu ja ta on väga huvitav, see on meile, ta meenutab joodeldamist natukene Pedja ja aladel on harrastatud seda niisugune erilise häälekasutusega ja väga omapärane, et vähe on Aafrikas neid laululaade, mis on sedamoodi ja saanid üldse. On väga erilised inimesed. Ja üks asi on kuulata neid nüüd siit niimoodi raadio vahendusel, aga teine asi on istuda nendega kusagil seal vannis Aafrika pimeduses ja lõkke ääres koos ja siis nendega koos olla. Et see on midagi väga ehedat ja sanidega. Ma olen kokku puutunud oma kahel retkel Aafrikas üks kord Botswana'st, teinekord Namiibias ja nad mulle on aina rohkem meeldima hakanud. Ja üldse Aafrika on niisugune maa, et minu meelest, kui sa oled seal juba mitu korda käinud, siis nagu nii-öelda satud konksu otsa ja sa hakkad mõtlema ohvriks, kas nagu meie vaata et maakera kõige põnevamast mandrist, seal on nimelt niimoodi, et ühtpidi see loodus on tohutult mitmekesine ja elustikurikas ja kordama ja teistpidi on need rahvad, kes seal elavad, nad on ka hästi mitmekesised ja tohutult värvikad. Ja mida rohkem nendesse nagu süveneda, seda rohkem seal aru, kui palju seal on, on vaheldust ja põnevust ja värvikust. Et ma oma kaheksa aafrika käiguga olen ju käinud siin Itaalia natukene saanud nagu nuusutada seda Aafrikat ja ja sellest ma olen küll aru saanud, et ta on tohutu magnet tegelikult Tigale rändurile. Ja nüüd miks ma sellel hooajal siis siis rändamisel Aafrikas võib-olla siis natukene nagu rändlinnud, kes lähevad ka Eestist ära, kui ilm kehvaks läheb ja ja satuvad aafrika avarustele, et sellel hooajal, kui meil siin päris kõledaks läheb, rändame siis mõttes neis paigus, kus ma olen olnud ja, ja mõtleme Aafrikale ka laiemalt. Ilmale mõelda, siis väike tunne võib ju olemas olla, mis seal Aafrikas toimub, sest et meie suvi oli siin endal paras aafrika. Ja see oli tore, mulle meeldis, et, et sai nagu inimene tunda seda, mida tegelikult enamik inimkonnast igal aastal tunnevad, et me ise asume tegelikult maailma äärel võrreldes kogu inimkonnaga. Aga vahel, kui väga palav tundus olevat, et siis siis ma tuletasin meelde mõnda kuumapaika, kus oli veel 10 kraadi palavam ja siis tundus, et Eestis ei ole siin veel palavust veel midagi, et täitsa mõnusad. Jah, need mat sanid. Varem nimetati neid Buschmaniteks ja nendest me räägime kunagi veel pikemalt, aga nemad on just niisugused väga teistsugused aafriklased, kui on niisugune kuju, võitluse aafriklane. No üks keskmine sani on minule rinnust saadik vaevalt nad on niisugused hapra kehaehitusega, hästi saledad ja minu meelest väga meeldivate näojoontega. Et ühesõnaga neid on, no iga inimene, kes korra näeb, selle rahva esindajad saab kohe aru, et et nad on tõesti väga, väga erilise välimusega ja meeldejäävad. Ja, aga teistpidi on siis nemad säilitanud kõige ürgsemad elatusviisid siiamaani mõnedes paikades, näiteks Kalahari kõrbe ümbruses, kus ma nendega olen kokku saanud ja nad on ikka veel kütid ja kurilased mõnedes paikades. Või vähemalt osaliselt ja see on olnud minu jaoks nagu selline kuju, võitlus vähemalt et võib-olla nemad praegusel ajal esindavad seda kõige vanemat kihti aafrik lastest üldse, kes tänapäeval ikka veel järjepidevalt jätkavad samu eluviise. Keegi ei tea, no ajaloolased oletavad, et võib-olla on nad samamoodi elanud. No vähemalt ütleme 100000 aastat. Et siis kõige erksam rahvus Aafrikas üldse ja elavad päris mitmetes riikides ka Jaanunud elavad, ütleme, ekvaatorist lõuna pool ja praegu nad on tõrjutud sellistele villatutele aladele poolkõrbetes kõrbetes ma paljud sulandunud muidugi teiste rahvastega ja nii edasi. Ja noh, minu teada, aga kindlasti minu kogemuste järgi on nad siis tõesti väga põlised kütid, korilased ja, ja paljud ajaloolased kinnitavad tegelikult sedasama isegi geeniuurimuste põhjal, et nad on üks väga ürgne rahvarühm, võib-olla isegi kogu maailmas. Ja vahel, kui ma olen nendega koos olnud ja nendega suhelnud ja, ja neile niimoodi näkku vaadanud sügavalt, siis ma olen tahtnud mõelda, et võib-olla see esimene inimene, kauge eellane, kes Aafrikast kunagi maailma rändas ja maailma nii-öelda vallutas, et võib-olla ta Ta nägi välja umbes selline nagu tänapäeva saanid. Ja see on tegelikult tore niimoodi kujutleda. No see on kujutus, aga päris kindlasti on praegusel ajal mitmete teadusharude tulemusel uurimise tulemusel ikkagi küll see selge. Aafrika on meie kõigi ühine häll. Ja see on tegelikult jälle üks pikk ja keeruline lugu ja, ja kui praegu see kõik kooliõpikutes on hästi selgesti kirjas, siis tegelikult ei ole asjad üldse selged ja lihtsad ja näiteks aastal 1924 Rooli kogu teadlaskond, kes uuris inimkonna ajalugu, veendunud, et inimene on pärit Aasiast. Ja sellest on väga palju siin ilmas räägitud ja, ja siis, siis 24. aastal leiti niisugused luustiku osad Aafrikas ütleme sellest Lõuna-Aafrikas mille järgi siis teatud hulk teadlasi hakkas neid kinnitama, et tegelikult ikka inimkonna algus on Aafrikas ja see tekitas tol ajal hirmsat vastuseisu teadlastele rääkimata üldsusest. Sest see tundus kõigile Aasia on ikka, noh, seal on Hiina kultuur ja India kultuur, niukene, väärikas ja keeruline ajalugu ja Aafrika mahajäänud maa, mingid neegrid kõnnivad ringi, midagi nad ei oska. See on häbiväärne. See oli umbes sama praegusel ajal näiteks keegi teadlane hakkaks jäärapäiselt kinnitama mingite leidude põhjal näiteks Ameerikas. Et nüüdsest peale ütlen ma, et inimkonna häll on hoopis Ameerikas. See oleks samasugust vastuseisu, tekitaks praegu nagu, nagu tol ajal tekitas selline seisukoht põhjusele lihtne. Enne seda oli leitud kõige vanemad inimjäänused Jaava saarelt. Ja, ja see niinimetatud Jaava inimene, noh see oli enam-vähem juba nagunii-öelda allaneelatud teadlaste poolt ja nõust jutud, et tõesti, see on praegusele inimesele tohutult lähedane olend, kes seal on olnud. See Jaava saar on Indoneesia üks suuremaid saari. Ja see oli juba 1000 kaheksasajandatel aastal tal, kuid neeti avakandi leiud tehti. Aga noh, nüüd siis hakkas nagu mingi uus mõtlemine ja kohutavad vaidlused ja ja tegelikult lihtsalt see nüüd edaspidistel aastakümnetel leiti aina neid fossiile juurde. Siis tasapisi hakkas nagu kõigi teadlaste veendumus, nagu kalduma ka sinnapoole, et Aafrikas on ikkagi meie algkodu ja no üks niukene, meie väga lähedane eellane, kes ometi ei olnud veel päris inimene, ei kuulunud perekonda inimesed. Aga ta oli siis nagu lõunaohvriks nimetatud olend. Et praegu ollakse veendunud, et nendest leitud luustik jäänustest, et tema on kuidagi seotud selle perekond inimesega kõige lähemalt. Ja et neid on leitud päris mitmes paigas, need Neid luustike alustike osi Aafrikas just, ja lõuna ohvikson ta sellepärast nimetatud, et esimesed tema luustiku jäänused leiti Lõuna-Aafrikas Kalahari kõrbe ümbruses, kus minagi olen ringi kolanud ja sealt edasi tehti uusi jahma üllatavaid leide, nendest saanud täielikult legendid praegusele ajal. Aga noh, mõni niisugune säravam näiteks oli 1974. aastal leiti Etioopiast juba päris peaaegu pool selle inimese kogu skeletist või selle lõunaahvi kogu skeletist ja tema on saanud nagu teadusmaailmas niisuguse hüüdnime lussi. Ja see tuleb sellest, et lihtsalt välitöödel mängis väga tihti see biitlid, LUGU lusseines kai võis Taimans ja selle kaudu nagu Hando saanud niukse toreda nime ja ühtlasi oli see leitud skelett siis kuulunud ka kunagi naisterahvale ja enamik teadlasi on selles veendunud, kui vana see võis ikkagi olla kolme miljoni aastatagune skelett, skelett ja täpsemalt öeldes siis nii palju kudest alles oli, jah, just. Järgmine niisugune väga legendaarne leid oli siis 1976 ja see oli nüüd juba Tansaanias. Ühesõnaga, maapinnakihtide vahel oli säilinud erakordselt hästi üks kunagine tuhaväli, kus oli just vulkaanituhk maha sadanud ja sealt kõndisid kaks lõunaahvi üle sellest tuhast ja nende jäljed jäid maha. Kui need jälgi võrrelda praeguse inimese palja jalajälgedega, siis helistamatud vahet pole jah, nagu inimene ja see oli selles mõttes teadlastele veel väga huvitav ja omapärane võimalus, et, et see ei olnud nüüd ainult luustik, et seal oli näha ka natukene liikumist ja mingi natuke üle 20 meetri on, on see jäljerida, kaks tükki on kõrvuti kõndinud ja nendest on tehtud väga palju järeldusi. Noh, üks põhiline järeldus see, et, et kui nad jäljed on sedamoodi siis näed, kõndisid väga lähestikku hästi lähestikku ja teine asi, et üks vist oli siis nagu naine ja teine oli vist nagu mees. Ja kuskil New Yorgi loodusloo muuseumis on nad eriti armsasti nagu esitatud, siis nad nimelt ojadel üksteiselt kaela ümbert kinni läksid päikeseloojangut imetlema ja et midagi Niukest nende vahel oli midagi väga sooja ja kuigi kui natuke skeptiline olla, siis ta oli nii, et nad pandi sellepärast, et nad paremini püsti püsiks. Lihtsalt. Kogu elu saingi rikult. Aga aga vaieldamatult, nad kõndisid millegipärast väga kõrvuti ja need jäljed on juba ligi nelja miljoni aasta tagused. Ja milline see lõuna siis välja nägi? Igal juhul oli ta ikkagi rohkem Ahku inimene kindlasti välimuse poolest. Ja teistpidi päris kindlasti ta kõndis kahel jalal, täiesti kindel oli ka see. Ja nüüd sealt juba edasi noh, meile nagu veel lähedasemad olendid. Seesama Jaava inimene, kes siis kunagi kõige varem avastati tema nüüd kuulub ka nende hulka, kes juba perekond, inimene. Aga ta ei ole veel see liik, kuhu meie kuulume, vaid see on üks teine inimese liik ja see on siis püstine inimene, öeldakse homo Electus. Ja tema oli juba välimuselt ikkagi vägagi meie moodi. Ja tema tegelikult oli esimene, kes rändas ka Aafrikast välja. Nii et selle liigi jäänuseid on leitud ikka lausa Hiinani välja. Aasiastus põhiliselt. Ja et tema kindlasti oskas juba teha tööriistu ja kasutada tuld. Selle üle vaieldakse, et, et kas ta ka kõneles nagu praegune inimene või puudus tal niisugune kõnevõime. See on väga vaieldav, aga päris kindel on, et kuskil noh, natuke üle miljoni aasta tagasi, igal juhul rändas see inimene, see püstine inimene juba Aafrikast välja paremate jahimaade otsingul ja lihtsalt uusi elupaiku otsides ja olles piisavalt võimeline erinevates kliimaoludes ellu jääma ja toime tulema, see nõudis nutikust ja siis oli seal veel tegelikult see perekond, inimene, sinna kuulub veel mitu inimese liik ja seda kõike pole mõtet siin kõnelda, et võib-olla keskenduma just sellele, kuhu meie siis ikka kuulumisest, meie oleme ju kõige tähtsamad. Kuidagimoodi see inimese mõtteviis niimoodi käib, et, et see on väga enesekeskne. Ega inimene vist poleks muidu areneda saanudki, poleks olnud enesekeskne ei nojah, aga teistpidi see on sedamoodi, kui meie ise mõtleme maailma peale, siis on ka mõneti loomulik, et kes see muu ikka mõtleb kui meie ise, eks ole, see tuleb nagu iseenesest see enesekeskne maailmanägemine ja see homo sapiens ehk siis arukas inimene. Selle üle võib ju pikalt vaielda, et kui arukas ta siis on, eks ole, aga niisuguse nime me oleme iseendale liigile pannud. Ja selline liik temast esimesed andmed on kuskilt 200000 aasta tagant. On see nüüd palju või vähe võrreldes võrreldes miljonitega vähem võrreldes miljonitega vähe ja võrreldes inimkonna nii-öelda tsivilisatsiooni ajaga, mis on vaevalt siin 10000 aastat, siis ikka jällegi väga palju. Ja see inimene rändas siis vähemalt kaks korda, aga võib-olla rohkemgi Aafrikast välja. Ja igal juhul esimest korda rändas Aafrikast välja praegustel andmetel kuskil 100000 aastat tagasi. Ja vot see homo sapiens ehk siis arukas inimene nii arukas oli, võib-olla ta oli kõigepealt ikka väga paindlik ja väga kohanemisvõimeline, võib-olla see oli tema tunnus, aga igal juhul see siis oli see, kes nii-öelda vallutas maailm. Nojah, see on õige küll, et inimene on ik, tee, mis tahad läbi aegade pidanud ennast looduses. Kõige kõrgemaks tipuks ja selle asemel, et oleks võib-olla suurem aupaklikkusega loodusesse suhtunud, kahjuks vist suuremat osa inimkonda iseloomustab see jah, seal on jah, ikka antropotsentrile selline nägemisviis. Aga mingitel aegadel ma olen ka mõttes seda kirunud ja kirun praegugi, et, et kuidas see nii-öelda egoistlik on, aga ükskord kui ma vaatasin ühte filmida lai Laamast, Werner Hertzogi oli selle teinud ja siis Vernon hertsukesest dalai-laama käest, et kes on maailma keskpunkt, et küllap Teie ja dalai-laama näitas ehis teie et iga inimene on ju maailma keskpunkt, sest see ei saa teisiti olla. Ainult minu kaudu saab maailm meelte kaudu tuttavaks, nii et mingis mõttes on paratamatu. Et ta niimoodi on, et meie näeme asja niimoodi, aga see ei tähenda seda, et see on ainus võimalus ja lihtsalt tajume iseenda meelte kaudu maailma ja sealt kuidagi see tuleb, noh, need on keerulised ja põnevad asjad, aga, aga mõneti on see vist loomulikke, paratamatu, et inimene näeb maailma läbi inimese silmade. Ja ja dalai-laama on ilmselt kõige viimane inimene siin maailmas, kes hakkaks omaenesekesksust valjul häälel kuulutama just nimelt, et seal, teisest küljest ei ole ju mingit erilist tähtsust, aga, aga ta muidugi paratamatu. Ja noh, praegusel ajal on, on veel üks teine teadusharu ka väga selgelt ja arvestatavalt nagu viidanud sellele Aafrikale kui inimkonna hällile ja, ja see on siis nagu need geeniuuringud ja sedalaadi uuringud, et on tehtud praeguseks juba korduvaid geeni uurimusi ja see kõik viitab nagu sellele, et seal põhiliselt on uuritud nagu naissugu ja seal tuleb ikkagi välja, et nii või teisiti oli see inimkond, kes praegu on vallutanud kogu maailma tegelikult olnud suhteliselt väike rühm inimesi, kes on Aafrikast pärit ja siis nad on lihtsalt nagu laienenud ja, ja laut tulnud üle maa. Ja väga tõenäoliselt on see rühm pärit kusagilt Ida-Aafrikast. Et need on praegusel ajal need ainsad pidepunktid, mille järgi kõik see õpetus käib. Ja teistpidi, mulle väga meeldib see ühe uurija ütlus, et kui korjata kokku kõik inimese lähedased eellased, kelle luustikud on leitud ja kui need kõik kokku koguda, siis me saaksime sellest kokku vaevalt ühe auto furgooni täie Kont, aitäh. Et selle põhjal tegelikult on tehtud kõik need järeldused, ehk siis, kui me mõtleme kogu maakera peal ja kõigi nende võimaluste peale, kui suur on, on maailm ja kui palju neid konte kusagil veel võib alles olla, siis on see järeldus tehtud väga väikese hulga tõendusmaterjali põhjal. Mis tähendab siis seda, et näiteks, kui praegu natukenegi huvi tunda selle rea vastu, siis vist pool aastat tagasi tuli jälle sensatsioon, kogu meedia oli täis, jõudis ka meie ajakirjandusse väikeste pisikeste nuppudena ja väga teinekord nagu vähendunult. Aga noh, jämedas joones jälle kuskilt Aafrikast leiti paar inimluu kildu ja see oli sensatsioon, sest see muutis kohe silmapilkselt neid teadaolevaid andmeid. Senised tõekspidamised said jälle mingi uue värvingu nüansid hoopis jah, ja, ja võib vabalt olla, et leitakse veel kusagilt midagi ja väga tugevalt korrigeeritakse kõike. Neid olemasolevaid teooriaid. Teisisõnu, see on ju pidev protsess ja pidev protsess ja kui ja 100 aasta pärast on võib-olla hoopis mingi muu arvamus, võib olla täiesti, me ei saa seda välistada. Aga miks jooksu Aafrikast on leitud? Noh, tegelikult loomulikult ma usun, et seda enam ümber lükata, et, et ikkagi see on see manner, mis on inimkonna häll. Aga teistpidi üks põhjus on ka see, kui ma olen ise Aafrikas ringi rännanud näiteks Ida-Aafrika alangul. Et seal selles maapinnas on väga head luude säilimistingimused väga tihti. See on tihti see Ida-Aafrika alangsons, sadu meetreid, isegi mõnikord kilomeetri sügavune org ja selle servades paljastuvad nagu kihiline kook, need maapinnakihid miljonite aastaste kihtide ilme on seal näha ja nad kõik on säilinud algses korras. Tasapisituul ja vihm ja need on nagu loodustingimused on nagu uhtunud uurijatele mitte mingisugust, väga hästi säilinud luustiku osad. Et Aafrika on oma looduslike tingimustega tihti hoopis süüdi selles, et, et sealt on leitud neid, neid luustike. Nii et see, et Itaalias näiteks Bei linnas on nii mõndagi alles, aga see, mis on alles, on vas. Napilt üle 1000 aasta vanad, see pole selle kõrval midagi ja noh, justkui selle tõttu, et mängus on ju palju rohkem. See on nii ürgne vajadus isegi inimesele, kes mitte midagi ei tea. Antropoloogiast Me oleme pärit, kas on ikka tähtis küsimus kindlasti see on see põhjus, miks ta nii huvitav on. Pärast seda, kui see inimene siis seal kuskil vähemalt kümneid tuhandeid aastaid tagasi, aga võib-olla ka 100000 aastat tagasi maailma vallutama läks. Et eks Aafrikas inimeste areng ja, ja elu läks oma sood. Ja, ja nüüd tänases saates me tegelikult nagu keskendume just sellele ohvrile ka kõige vanemale minevikule ja sellele inimesele kõige varasemast ajast. Ja et kui mõelda nüüd, et kui me oleme nüüd Sist postuleerinud, et tõesti Aafrika on inimkonna häll et mis on need vanimad rahvad, kes Aafrikas on elanud nüüd siis viimastel kümnetel aastatuhandetel. Ja see on selles mõttes huvitav, et, et siin juba annab natukene minule nagu tuge, see natukene on siin ja seal käidud ja ja ma olen lihtsalt kohanud erinevaid rahvaid Aafrikas ja ja lihtsalt väga lühidalt öeldes, et kui kiirajase ballett. Ta on, et näiteks kui ma käisin Marokos siis seal, nagu igal pool Põhja-Aafrikas on, on ju noh, sisuliselt eurooplasel äärmiselt sarnased inimesed võiks öelda kahvanäod päikesest põlenud küll, aga, aga ikkagi Põhja-Aafrikas on siis niuksed valgenahalised ja kui ma olen käinud Madagaskaril, siis seal näed hoopiski selliseid pigem Aasia päritolu inimesi täitsa selgesti. Ometi need on ka põlisaafriklased. Ja siis see osa Aafrikast, kus on siis tõesti väga tumedanahalised inimesed, noh, nendel on ka ikka tohutu erinevus, kui näiteks keda ma olen ise näinud, ütleme maa said hästi pikad saledad inimesed või siis näiteks pantud, kes on niisugused tugevad jässakad, liha, sellised inimesed pantud on laial alal, nad on isegi ütleme näiteks Keenias põhilised ja ütleme, tegelikult troopilises Aafrikas ja sealt lõuna pool on pantosid igal pool palju rahvaid, kes on kuuluvad pankade hulka. Aga noh, natukene on selge, et nad on täiesti erinevad nendest hiigelkaunitest, pikkadest saledatest maas haidest, kellel omakorda on väga sarnaseid rahvad just ütleme, Etioopia poolel ja siin põhja pool. Ja siis muidugi jah, need sonid, kes on hoopiski siis sellised noh, nii-öelda kääbuskasvulised ja, ja väga miniatuursed. Ja ma suure põnevusega ootan reisi tänavu talvel Kongosse sellesse nii-öelda päris Kongosse Aafrika suurimates, troopilistes metsadesse, sest seal me peaksime kohtlema Tigmeedega ja need on ka niuksed, jälle kääbusrahvad. Eriti vanarahvas Aafrikas. Et tegelikult on Aafrika rahvad praegusel ajalgi, kui sa seal natukene ringi liigud, väga selgesti näha, et nad on väga erinevad. Ja loomulikult on nende juured ja pärit talu väga erinevad. Ja, ja noh, ma tahaksingi nagu mõttes nagu rännata nüüd ikka ka ikka tohututes kaugetesse aegadesse, aga kui mõelda nagu selle peale, et milline võis siis aafrika inimeste ballett, et olla, no ütleme lihtsustatult 10000 aastat tagasi 10000 aastat tagasi oli, oli jämedas joones niimoodi, et seesama põhjapoolne noh, mida mõned lihtsustatult nimetavad Põhja-Aafrikas vaat ehk siis sa haarata Sahharast põhjapoolset ala nimetatakse nagu valgeks Aafrikaks. Kuna seal on heledanahalised rahvad, see oli nii ka 10000 aastat tagasi ja põhjus muidugi väga lihtne. Aafrikal on ju väga selge, et geograafilised seosed Aasia ja, ja Euroopaga. Ja loomulikult on seal toimunud kogu aeg kultuurivahetusest inimeste vahetust. Punane meri on vahel ja, ja, ja sealt ühesõnaga eriti põnev selles mõttes noh niisugune nii-öelda kultuurikaev on minu jaoks etioopia. Sest kui me räägime, räägime siis sellest, et kõige varasemad inimesed Aafrikas, kes ei elanud küttimisest korilusest Nemad elasid umbes praeguse Sahara aladel, mis on kõrb ja kus oli kuskil ligi 10000 aastat tagasi tegelikult väga viljakad maad. Ja juba 10000 aastat tagasi elas praegustel Sahara aladel rahvaid, kes kasvatasid karja veiseid, kes pidasid põldu 10000 aastat tagasi, see oli, need on kogu maakeral, on kõige vanemad põllupidajad, karjakasvatajad umbes sellest ajast. Ja need rahvad seoses sellega, et eks Sahara kõrb tuli peale ja piirkond kõrbestub, need rahvad pidid sealt taanduma, nad ei saanud enam elada seal. Sellest on jäänud tänaseks alles niisugused üksikud nii-öelda keelesaared või rahvasaared ütleme rohkem nagu Sahara lõunaosasse ja nad kõnelevad ka oma keeli, need on Niiluse Sahara keeled, et see on üks väga-väga vana rahvas, näiteks kellest praegusel ajal turist suhteliselt vähe teab, sest nad on väga tagumistes Kolgastes seal sahara piiril. Aga siis ütleme veel põnev asi on see, et praeguses Etioopias oli näiteks, kui me mõtleme nüüd Nende inimkultuuri peale ja kõige vanemate tsivilisatsioonide peale, siis kõige varasem Aafrika pinnal olnud tsivilisatsioon oli muidugi Egiptus, eks ole. See oli, oli kindlasti seal kusagil 5000 aastat tagasi vähemalt olemas. Ja tegelikult ta, see oli üldse maailma esimene tsivilisatsioon, ütleme umbes samal ajal natuke varem võib-olla olid sumerid näiteks seal Aasias kusagil aga kogu maakeral tegelikult aga kõik need, ütleme kunagised egiptlased, jaga Etioopias, lased need kõnelesite niisugusi keeli mida nimetate, aga kas siis afro-aasiakeelteks ja Afraasia keelte hulka kuuluvat semikeeled ja Etioopias kõneldakse neid siiani ja semi keelte üks haru on siis näiteks tänapäeva araabia keel. Teine on heebrea keel, Need rahvad rändasid siis Aasiasse ja lõid maailma ühed kõige olulisemad religioonid, praegusel ajal judaism, kristlus, islam. Et, et need on kõik semi keeltega seotud ja semikeeled on üks osa afro-aasiakeeltest ja neid kõneldakse siis tohutu laial alal, selles niinimetatud valges Aafrikas tänase päevani välja. Ja siit ütleme veel edasi mõelda, siis on näiteks kui me vahel mõtleme, et Aafrika on kinkinud noh, nii-öelda inimese kui liigi Mehile. Et tegelikult on aafriklased ise kinkinud maailmale ju mitmeid koduloomi. Näiteks suhteliselt kindel on, et kassa, eesel on koduloomad, kes kodustati Põhja-Aafrikas ja enne olid need metsikud ja ja veis on kodustatud ilmselt erinevates maailma piirkondades, aga üks nendest on olnud ka Aafrika. Nii et 10000 aasta tagused rahvat, kes elasid viljakatel praegustel saharaaladel, Nendel oli veis olemas juba ja siis on, peale selle on, on terve hulk niisugusi kultuurtaimi, keda just Aafrika on meile kinkinud, kõige tuntum, muidugi on kohv Kofon Etioopiast pärit ja, ja sealt kui araablaste hulgast ta sai väga populaarseks, siis ta levis üle maailma, sealt edasi. Aga seal on ka olemas niisugused nagu aafrika hirss või siis surgo. Ma olen seda näinud, Sorga meenutab nagu maisi, aga tegelikult kasutatakse tema viljaterasid ikkagi janu aafrika jamps ja, ja koola pähe veel ja veel ja veel ja veel ühesõnaga taimi, mida praegu kasvatatakse kogu maailmas selles sobivas kliimavööndis. Tegelikult paradoksaalne, aga samas on siin muidugi väga palju põhjusi, eks ole, et paigas mis on inimkonnale nii palju kinkinud, alustades inimesest endast ja lõpetades kasvõi kohviga selles paigas elavad inimesed ise läbi aegade valdavalt üsna üsna vaeselt viletsalt. Jah, aga see on nüüd juba uuema ajaloo teema, et miks see niimoodi on läinud. Aga ka teistpidi ei ole Aafrika siis kaugeltki ainult inimkonna häll. Et nii võib ka öelda, et sealt on paljugi muud just saadud ja ütleme, kui sellest vanast ajaloost veel mõelda, siis siis ütleme neil aegadel, noh, läheme nüüd ajamasinas 10000 aastat tagasi, siis oli ilmselt niimoodi, et kogu aeg vaatori ala ja ekvaatorist kogu see lõunapoolne Aafrika ehk siis noh, jämedas joones pool Aafrikat, seal elasid just sedalaadi inimesed, nagu praegusel ajal on siis need sonid või pügmeed, niisugused väiksekasvulised rahvad ja nad elatusid küttimiseste korilusest. Ja näiteks, kui me nüüd edasi mõtleme ajaloo peale, siis siis näiteks seesama Madagaskar, noh, kus ma olen mitu korda käinud. Et seal on ju tegelikult siis sedamoodi, et, et kui need esimesed Aasiast pärit rahvad annastasid Madagaskari, siis nende müütides on jäänud alles lood pisikestest mustadest meestest, kes seal metsas ringi müttasite. Ja see oli nagu noh, mingis mõttes nagu mingid haldjad. Aga teistpidi on üsna loogiline, et need olid need, kes seal elasid enne juba. Ja Madagaskari asustasid tegelikult siis hoopis Aasiast tulnud kuskilt sealt Indoneesia kandist tulnud rahvad lihtsalt soodsad tuuled ja soodsate tuultega, aga kuidagi nad mööda maailma meresid rändasid ja mõned sattusid Madagaskaril või umbes lihtsustatult, nii see võis olla. Ja nad hakkasid sinna elama, asustasid selle. Nii et Madagaskari saar, mis kuulub Aafrika juurde, on igal juhul siis nagu hoopis Aasia päritolu juurtega asustatud praegusel ajal. Ja kui me nüüd mõtleme nende nii-öelda päris mustanahaliste rahvaste peale, siis nende puhul oli üks kõige põnevam osa tegelikult pantode lugu. Et kuskil 5000 aastat tagasi elasid pantud praeguse Kameruni kandis ehk siis Lääne-Aafrikas kusagil. Ja need tol ajal hirmus kaua aega tagasi elanud rahvad olid tegelik dollar arvestusega väga kõrgel tasemel, Nad kasvatasid mitmesuguseid põlluvilju, Nad kasvatasid kariloomi ja nad olid rauad. Meistrid 5000 aastat tagas sel ajal Eestis ei osanudki unistadagi rauast nemad kasutasid seda iga päev. Ja nad olid ühesõnaga hästi toime tulevad rahvad ja nad hõivasid tasapisi kogu troopilise Aafrika ja sealt ka kogu lõunapoolse osa. Nii et tõrjusid välja need eelmised rahvat kütid, korilased ja jõudsid siis kuskil 19. sajandil välja juba Lõuna-Aafrikasse. Nii et suur sagimine käis jah, ja põhiline ikkagi see, et kui me natuke tahame Aafrika rahvaste vastu huvi tunda, siis panto rahvad on, on väga oluline võtmerahvas kogu aafrika kultuuride mõistmiseks, keelte mõistmiseks. Et nad on, nad on väga aga palju keeli, väga palju rahvaid, palju riike, kus valitsevad, on just nimelt pantu rahvad praegusel ajal, aga no igalühel on oma nimi, aga põhimõtteliselt nad on nagu väga ühtne seltskond, võib öelda. Ja noh, niimoodi siis ütleme oligi lugu, et, et kui me mõtleme kogu Aafrika peale, vahel armastatakse öelda, must manner see on ikka väga lubamatu lihtsustus, sest kaugel sellest ei ole kirevat mandrit, tähendab, kus põlisrahvaid oleks siis valged nii-öelda Euroopa pärit talu, Aasia päritolu, siis nii-öelda kollased, Aasia päritolu ja siis mitut tüüpi pärist tõmmunahalised rahvad, tohutu kirevus, ta on kindlasti kõige mitmekesisema põlisrahvastikuga mannermaailmas, niimoodi on see täpne väljend. Aga lõpuks jõuame ja sellest kõigest veel edaspidi rääkida ja, ja igal juhul, kui nüüd ikka mõelda selle kõige vanema ajaloo peale, siis kahjuks meil ei ole salvestatud seda esimese inimese laulu ja muusikat, kes Aafrikast esimest korda välja rändas. Aga ma ise tahan väga uskuda. Nad olid väga sarnased nendele tänapäeva saanidele, kes asustavad põhiliselt kõrbet praegusel ajal ja ja kes mulle iga korraga seal käies on aina rohkem meeldima hakanud, nii et kuulame siia lõppu ka siis seda jaanalinnulaulu, kes oli parajasti munad munenud. Seesugune oli siis sel sügisel alanud uue Aafrikale pühendatud sarja avasaade. Millest tuleb juttu järgmises, mõtleme siis selle Aafrika peale. Et milline ta oli lähiminevikus, milline ta on just praegu. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast.
