Juba homme, 29. veebruaril algusega kell kolm toimub Kadrioru kunstimuuseumis Ingrid sahki loeng teemal kunst ja ülikool. Loeng toimub näituse Ars akadeemik Kant Tartu Ülikooli kunstikogu raames. Laupäev Akadeemia sarjast kunst ja teadusstuudios on külas kunstiajaloolane, arssakadeemika, näituse kuraator ja loengul läbiviija Ingrid Sahk. Tere. Tere. No teie tegelete igapäevaselt akadeemilise kunstipärandi uurimise ja mõtestamisega. Mis on olnud teie jaoks ehk need viimase aja olulisemad tähelepanekud või avastused, et ka need Puudutavad just kunstikogu saatust ja probleeme. Võib-olla viimasel ajal selle teemaga tegeledes on olnud kas nende avastus, aga taas tõdemus, kuivõrd mitmekesine see kunstilugu ülikooli sees võib olla. Et tegelikult, et me oleme harjunud nägema kunstimuuseumites näitusesaalides, aga kui minna tagasi selle alguse juurde, et küsida, miks ja kuidas on kunstiülikooli sattunud, siis ei ole, see ei olnud eesmärk see teda näidata näitustel. Ja et see on selline saatus on ülikooli kogutud kunstile lisandunud hiljem. Nii et homme loengus pean ka avad ongi võib-olla põnev, milline võis olla see algne, kasutas nendel kunstikogudel mis tänasel päeval ülikoolis siis konkreetsemalt Tartu Ülikoolis on olemas. Räägime näitusest arssakadeemika, mis avati siis Kadrioru kunstimuuseumis eelmise aasta novembri alguses ja näitust saab siis vaadata veel kuni 22. märtsini. Kuidas see koostöö sündis ja, ja mis seal link, mis antud näitas siis meie, Eesti kunsti ajaloos ja kultuurielus täidab. See näitus sündis väga meeldivas tõhusaks koostöös Eesti kunstimuuseumi, täpsemalt Kadrioru kunstimuuseumi ja nendepoolse kuraatori kunstiteadlase Tiina-Mall kreemiga. Ja me oleme ülikooli poolt vaadates aga tänulikud ja rõõmsad, et meil õnnestus täita eesmärk viia siis rahvusülikool 100. aastapäev ja seeläbi Ülikooli tutvustamine, ülikooli kunstikogu tutvustamine Tallinnasse pealinna ja võib-olla ka rääkida, mis näituse eesmärk oli siis tõesti esimest korda me võtame kokku kogu kunstiülikoolis tervikuna, sest ülikool on väga suur ja see seal on erinevad, kogunenud on ajalooliselt muutunud, on, me teame, et on ülikooli kunsti muuseumiks vanimaid muuseume Eestis samas on ülikoolis tegutsenud joonistus kolmele, samuti olid omad kogud. Aga meil on ka rektorite portreed, mille nii-öelda jutumärkides kogumise või siis loomise omandamise traditsioon jätkub ka tänapäeval. Siis me püüdsime siis tervikuna selle näituse raames tuua kokku need meie jaoks olulisemad märgilised teosed, mis tänapäeval anno 2019 2020 ülikooli omanduses on. Ja tõesti, me tegelikult ei peatunud väga sellel, mis kunagi on ülikoolil olnud, sest me teame, et tõesti jah, ülikooli kunstnikuga saatus on keeruline osa kunagi ülikooli kuulunud varadest on tänapäeval hoopis mujal. Kui nüüd rääkida näitusel olevatest teostest, siis näituse avapilt näiteks on 1982. aastal Enn Põldroosi maalitud seinapannoo, mis peegeldab ilmekalt kunstiteaduse põimumist. Rääkige sellest teosest. Lähemalt see tõesti osutus näituse, et valimiste käigus väga tähenduslikuks teoseks ja see on seotud sellega, et kunstnik põldroos siis seda suurt pannoo, mille mõõdud on neli korda kolm meetrit ligikaudu kavandades võttis kompositsiooni aluseks kuulsa seinamaali Vatikani paleest rahveli fresko Ateena kool, nii et juba see valitud fresko kindlasti pidi soodustama ülikooli traditsioonidele, ülikooli traditsiooni tagasipöördumisele sajandite kaugusele renessansi ja sealt ka edasi. Ja kui rahveli fresko on, siis on kujutatud antiikajaloo kuulsamaid filosoofe õpetlasi, samadesse, positsioonidesse, siis Põldroosi maalime näeme Asedatuna siis olulisi figuure ülikooli ajaloost, aga loomulikult valides siis välja kõikidest nendest professoritest ja teadlastest, kes ülikoolis on õpetanud ennekõike siis, 19. sajandil, 20. sajandil siis see valik kindlasti on ka oma ajast märgiline ja seetõttu on see maal ka väga mitmekihiline vaadata, keda siis sellel hetkel 1982 peedis oluliseks ülikooli ajaloost esile tõsta ja niimoodi maalil teadvustada. Teie loengu teemaks on siis kunst ja ülikool. Kas näitusel on ka veel mõni teie enda selline lemmikteos või, või töö, mis teid siis niivõrd kõnetab ja teie jaoks seda teemat kõige paremini demonstreerib? See tavaline kuraatorite ja sellise näituse ja raamatute koostajate vastuse, et väga raske on ühte lemmikut esile tõsta, et nimetatud Põldroosi pannoo kindlasti mõjub oma mastaapidega ja selle tähenduste mitme kiisusega viidetega. Kui jaa, seostaga tänapäeva. Aga võib-olla kõige võluvam on vist pitsiga põnevaim minu jaoks veel avastusi, pakkumuse näituse viimane saan, mis on siis pealkirjastatud õpetaja pürgimus, kus on koos väga erinevat tööd, osalt sissejuhatust õppetööga ülikoolis joonistusõpetusega, aga teisalt me näeme seal maal, mis ongi ülikoolis on ta ruumi interjööri kaunistuse näiteks Eduard olemaal sügi siis jällegi Eesti Gonzales väga tuntud töö algselt olnud 1900 kolmekümneil aastatel ülikooli kohvikuruumikaunistuseks seina peale, seda kohtame ka fotodel, kus sees on pidutsevad üliõpilased ja tagaseinas ripub siis Eduard olem kuulus aarde koolaadis maal. Et just see, kus Kunson oma algses funktsioonis on, selliste seoste avastamine on, võib-olla on põnev selle näituse ja loengu ettevalmistamise käigus räägimegi siis nüüd homsest loengust, millest tuleb jutt, too mõista kunst taha võib ju koondada väga laia teemade ringi, aga keskendunud siis ennekõike kujutavale kunstile ja mitte siin kirjeldatud näituse teosed, aga just nimelt luues püüdis tagasi anda seda konteksti, et miks ja kuidas nad on ülikooli jõudnud ja milline on siis rolle, positsioon ülikoolis nende sajandite jooksul. Ja keskendun siis meie oma Tartu Ülikooli kunstikogu teleaga, toon sinna kõrvale ka teisi näiteid Euroopa ülikoolidest lähemalt ja kaugemalt, et just avada seda laiemat konteksti, et selle pinnalt siis tuua välja, mis on siin selles, kui hästi kogu see eriline või vastupidi, mis on, peegeldab mingeid väga üldisi tendentse akadeemilise hariduse ajaloos ja seal kogude kujunemises. Nii et ühtpidi jah, selline ajalised lai vaade, mis siis algab ülikooli asutamisega seitsmeteistkümnendal sajandil 1062 ja jõuab siis tänapäeva. Ja vaatame, kuidas siis need erinevad nähtused, kunstiõpetus, kunstikogude kasutame õppetöös, esindusfunktsioonis pidulikes ruumides on siis selle aja jooksul muutunud. Mis oleksid need kunsti ja ülikooli ehk kõige olulisemad kokkupuutepunktid. Lähtudes homses loengus, siis ma tahaksin just võib-olla seda, miks algul kunstikogude ülikoolide juurde tekkisid Viloodi enamasti heldete annetajate toel. Et see oli ikkagi osa esmalt võib-olla mitte niivõrd õppetööst ja teadustööst, Kund seal professuur kujunes alles hiljem kui kunstikogud ülikooli juures, aga see oli osa üldises kasvatusest, eesmärk oli siis anda üliõpilastele võimalikud lai silmaring. Lisaks headele käitumisoskustele ülikoolis oli ka omal ajal vehklemis ratsutamistantsuõpetajad, et siis joonistas, et see kunstiõpetus algselt oligi üks sellisest kõrgharitud tihti ka kõrge positsiooniga isiku olulistest omadustest, mida siis ülikool püüdis kunstikogude kaudu siis edasi anda. Aga milline siis on Tartu Ülikooli kui Eesti kõige vanema akadeemilise õppe ja teadusasutused kunstile kui tähendus meie kultuuriväljal praegu? No meie kultuuriväljal on see eriline ja ülikooli jaoks siis rõõmus seisund, et paljudes asjades on ülikooli kunstikogu juurde, saab kirjutada numbri üks, et esimene kunstimuuseum oli ülikooli kunstimuuseumi aastast 1803 astatud. Esimene kunstiõppeasutus Eestis oli ülikooli joonistuskool sama aasta mis aastaga. Ja just nimelt, et kurde, tollal neide teisi kunstimuuseumi ja võib-olla avatud kunstikogusid ja kunstiõppeasutuse 19-l sajandil ei olnud, et siis nende kunstikogude tähendus minema, kus juba ei olnud kandmite ülikooli jaoks, vaid laiemalt siis siinse elanikkonna ja kultuuritarbija jaoks väga oluline ja ma arvan, seal küll ajas muutunud, aga ka tänases päevas on ülikoolid vana graafikajoonistuse kogu vanimaid ja suurimaid ja seetõttu ka olulisemaid Eesti muuseumikogude hulgas. Ja samamoodi nimetada tiik skulptuuri kipsalanite kogu, millele samuti ei leidu võrdlust teistest muuseumidest Eestis. Nii et jah, paljude puhul on ülikooli saatus kunstnike puhul olla see esimene ja ainuke. Ja seetõttu siis oluline kogu Eesti kultuuri ja kunsti loojaks. Kui nüüd rääkida meie Eesti kunstipärandist ja selle hoidmisest, millega teie siis kui kunstiajaloolane ja muidugi ka kuraator tänapäeval kõige rohkem vaeva peate nägema? Ma ei tea, kas nendest vaevaga ülikooli seespoolt vaadates ja töötades ülikooli muuseumis on tegelikult tänapäeval päris palju nuputamist, võib-olla see oli ka omal ajal professoritel samamoodi, kuidas ikkagi neid kõige lähemad meie kunsti potentsiaalsed tarbijad ehk siis üliõpilasi tuua, nende koguda ja kunstikogude juurde. Et kuidas võib-olla taasavastada või anda neile uus väärtus ka tänapäevases õppetöös, kus tegelikult Meie võimalused visuaalse materjali kastmeks on palju suuremaid fotode interneti andmebaaside enda mobiilipiltide näol, et tegelikult see arvestaatus, mis kunstikuudel oli ülikoolis pakkuda seda visuaalset materjali enne fotoajastut. Et see on loomulikult kadunud, aga just nimelt, et võiks, pakub väljakutset nuputada ja leida uusi kasutusviise just ülikooli sees. Jube mansitegi nendest uutest suundadest, mis ikkagi peale on ka tulemas, et te pole veni laiahaardelisem küsimus siia, aga et kuidas on praegu siis kunst muutumas? See on tõesti väga laialdane küsimused. Ja ma arvan, et meie näitus võib-olla ja loeng nüüd sellele vastust ei suuda, ei oska anda. Aga kindlasti on, muutub kunstipill. Mulle tundub järjest kirjumaks just ühtpidi see võimaluste paljusus sellest osa saada erinevate meediakanalite Meediumite näol nagu näiliselt laieneb, aga tegelikult et ma arvan, et sellega nõustuvad kõik kunstiteadlased ja kunstiõpetajad, et see oskus orienteerida samamoodi olla kursis sellega, millele siis see tänapäevane kunstipilti ja kunsti arengut toetavad. Ehk siis minevikupärandiga on siiski endiselt oluline, nii et Üht poodi väga palju võimalusi pakkumist. Väga lihtsaks on tehtud igasuguste atraktiivsete piltide kättesaamine, jälgimine, mis on väga hea. Aga teistpidi jah, et selles võimaluste rohkus mitte pead kaotada, et võib-olla see on selline natuke Akadeemilisem ja õpetusi kui poole pealtvaade tänapäeva kunstile. Ingrid Sahk loeng teemal kunst ja ülikool juba homme algusega kell kolm Kadrioru kunstimuuseumis. Üritusel osalemine on siis muuseumipiletid tiga ja näitust arssakadeemikas saab vaadata kunstimuuseumis kuni 22. märtsini. Aitäh, Ingrid Sahk. Soovin teile tervist, jõudu ja edukat loengupäeva. Aitäh teilegi. Loodame kohtuda homme.
