Tänasest on siis Tallinna kunstihoones avatud Laura Kuuse näitus armas algoritme ja klassikaraadio stuudios ongi nüüd väga hea meel tervitada näituse autorit, kunstniku ja Eesti kunstiakadeemia dotsenti Laura Kuuske, tere. Tervist. Näitus on väga huvitav, väga mitmeti üles ehitatud erinevates sektorites, aga alustame pealkirjast. Armas algoritme ja selle pealkirja lõpus on ka väike koma, mis sõnumit see näitus siis endas kannab? Selle näituse pealkiri armas helkurid on näituse Ühe töö pealkiri samuti. Ja selleks tööks on video ja selles videos ma proovin rääkida algoritmiga või nende algoritmidega, kes juhivad minu või siis selle kujutletava karakteri elu, kes seda lugu jutustab. Ja proovisin kujutada seda, et kui me proovime, kõik need erinevad mõju ja jõujooned, mis meie igapäevaelu ja meie keha mõjutavad kuidagi personaliseerida, et kuidas me saaksime siis selle nii-öelda mingisuguse komposiitolevusega rääkida ja sealses videote kaudu edastatud. Jah, seal näitusel on üks video armas algoritm, kus kolm tantsijat, ülerise Toompere, Siim Tõniste ja Laura semin esitavad sellises kohas, mis on büroohotell, hämmer haab koreograafiat, mida võib käsitleda kui inimesesarnaste olevuste või mingisuguste olevuste, kes elavad seal büroos öösiti või kuidagi paralleelselt reaalsuses nende inimestega, kes seal päeval töötavad. Nad esitavad siis sellist tantsulist liikumist seal ruumides. Ja näitusel on lisaks videole ka palju ja kus on ka koreograafiat, on ka, me näeme raamatuid, me näeme, rõivaskulptuur, kirjelda lähemalt neid erinevaid kategooriaid, mida me näeme. Kuna ma olen viimastel aastatel mõelnud ja töötanud selliste teemadega, et kuidas meie kehad oma igapäevakeskkonnas ennast tunnevad ja millistest asjadest oleme mõjutatud, tehes oma otsuseid siis ma arvan, et kui me proovime mõelda oma kehale lähemale, siis need asjad, mis meil on kõige lähemalt täna on toit, riided ja tehnoloogia. Ja need kolm märksõna võib-olla ongi sellisteks punasteks indeks, mis ühendavad kõiki neid töid. Seal on tõepoolest mõned riideskulptuurid, üks neist on näiteks minu vanaema ja ema ja minu enda kleitidest tehtud skulptuur, mis on selline printsessi kleit lillemustritega ja kui ma mõtlesin nende vanaema kleitide peale nende riiete peale, mida nemad igapäevaselt kandsid, mis olid nende nii töö kui vaba aja veetmise rõivad, kus nende keha kõige rohkem viibis siis ma alati olen mõelnud, et ma kunagi veel kannaks neid, aga tegelikult ma ei tunne ennast oma oma tänapäevases kehas nendes riietes väga mugavalt. Ja kui ma proovisin leida mingit vastet sellele, et mis oleks siis lilleline riides, milles mina ennast täna hästi tunneksin, nii tööl kui vabal hetkel, siis see võiks olla mingi lilleline kapuutsiga dressikas. Võib olla. Ja 19. sajandil olid sellised Lilia buketid, millega saadeti üksteisele sõnumeid, kui eks kiriku repressioonide tõttu ei saanud mingeid asju välja öelda ja selle nimi on inglise keeles tassi massi. Ma ei tea, kas sellel on mingi eestikeelne vaste sellistele lillesõnumitele. Aga siis ma kujutasin ette, et see kleit võiks olla mingisugune lillekompositsioon või sõnum selline mida keegi üritab edastada, justkui püüdes oma neid algoritme ja kõiki seadmeid, mis tema kohta infot koguvad, siis nendest mööda minna, edastada sellist lillesõnumit. Aga kas võib öelda, et see sotsiaalne aeg või see, kus me elame, mõjutab siis seda, milles me oma kehas nii-öelda hästi tunneme, et kui palju mõjutab see sotsiaalne keskkond või aeg. Sajanditetagune hetk seda, et kuidas meil mugav täna on? Ma arvan, et ühiskonnas etapid omavahel seotud ja kasvavad üksteisest välja ja kindlasti see mõjutab meid selle kaudu, kuidas palju me ise mõtleme ennast ajas tagasi või edasi ja kuidas me ennast produtseerime ja millisena kujutleme oma tulevikku ja mida me teame oma minevikust, et kui praegu meil juba on sellised seadmed, mis näiteks mida me kinnitame ise vabatahtlikult oma keha külge, mis edastavad meile infot selle kohta, kui palju meie pulss lööb või mitu sammu me teeme. Ja need, need andmed kogunevad kuhugi, nendest jäävad mingid digitaalsed jäljed, siis võib-olla mingil hetkel me paneme endale selga rõivad, mis täiesti mõõdavad kogu meie keha funktsioneerimist ja nii-öelda kogu aeg ütlevad meile, mis meil oleks, mis oleks meile parem. Ja ühest küljest tundub, et see on ju väga hea, et midagi aitab meil niimoodi oma keha kontrollida, võib-olla kauem elada või elada kvaliteetsemat elu selles kehas. Aga teiselt poolt, et siis läheb see kontroll justkui selle keha ülameist väljapoole ja võib-olla tihtipeale ma olengi märganud, et nii ma ise kui minu lähedal seisvad inimesed ka, et me usaldame väga palju neid seadmeid ja nendelt saadavat infot näiteks selle kohta, kui palju oleks vaja vett juua või või kui palju oleks vaja rohkem liikuda või vähem. Ma arvan, et ma ise püüan ka kogu aeg ikkagi rohkem oma oma kehalt neid andmeid otseselt saada, mitte läbi vahendatuse. Sest kunstnikuna te vaatate rohkemused hakkakas kõrvalt või ikkagi ka isiklikult seostate neid protsesse, ehk siis ikkagi ise mitte nii võib-olla tehnoloogiast sõltuda või pigem seal selline kunstniku vaade, et kuidas lihtsalt ma mõtlen kunstnikuna, aga töötada selle materjaliga, et ühest küljest on väga hirmutav kõik sotsiaalne surve või kuhu me areneme ja kui sõltuvad me sellest oleme. Aga kas kunstnikuna sellist näitust tehes, kas vaatasite pigem distantsilt? Seda kõike, ma arvan, et kunstnikupositsioon on sarnane võib-olla teadlase või antropoloogi positsioonile, et seal on vaja teha nii selliste lähedalt osalusvaatlust ja ise sukelduda olukorda kui ka siis mingil hetkel distantseeruda ja vaadata seda kõike kõrvalt. Et ma olen ju samamoodi selle ühiskonna ja, ja selle reaalsuse osa nagu, nagu kõik teised ja, ja loomulikult ma pean kuidagi ennast nagu jõuga võib-olla endast eemaldama, et seda asja eemalt vaadata, sest mulle samamoodi sõltub sellest tehnoloogiast ja nendest süsteemidest sees, et ma, ma kindlasti ei arva, et ma kuidagi elaksin teistmoodi kui teised ühiskonna liikmed selles suhtes. Räägime veel näitusel on ka raamatuid suur hulk, kuidas need valituks osutusid ja miks just need raamatud ja mida me näeme siis. Seal näitusel on tõepoolest üks raamatukogu, mis on siis kogu näituse vältel kasutamiseks kõigile külastajatele ja ma loodan väga, et nad seda ka teevad, tõhust kasutavad, seal võib nii istuda kui lamada, kui teha kasvõi kõhulihaste harjutusi või lesida seal kuidagi, et see isolatsioon on tehtud koos kaisa söödiga, kellega meil oli väga tore koostöö ja kellega koos me selle raamatukogu, spordisaali või pargipingi siis sinna näitusesaali tekitasime. Ja selle installatsiooni imi on oaas. Ja seal võib siis muuhulgas lugeda näiteks selliseid raamatuid, mis justkui ongi siis ka seotud nende kolme märksõnaga, mida ma mainisin, et riided, toit ja tehnoloogia võiks laiemalt öelda. Esiteks siin välja tuua sellist raamatut nägude, Mašuma täienduste kord. See on anna Logan hoop, tsingi, raamat väga palju tsiteeritud ka teistes raamatutes, mida sealt võib leida. Ja selles raamatus tsink kirjeldab Matsuta Aceseine korjamist ja sellega seotud erinevaid majanduslikke ja sotsiaalseid aspekte sest see on selline jaapani seen, mida Jaapanis väga hinnatakse, aga seda leidub ka väga palju, näiteks Ameerikas oregoni piirkonnas ja selle seene eripära on see, et just meeldivad sellised maastikud, mis on inimese poolt nii-öelda hävitatud või hüljatud, sest näiteks mets on sealt maha võetud ja sellega ei ole enam selle maastikuga nii-öelda inimeste kapitalistliku majanduse seisukohalt ei ole enam midagi teha. Ja nendele seentele meeldib selline selline lagepiirkond ja palju päikesevalgust ja nad kasvavad tihti maa all, et nende korjamiseks peab ka olema omandama sellised oskused ja teadmised ära taibata, kust koha pealt on mõttekas kaevata, neid leida. Ja ta kirjeldab kogu seda majandust, regulaarset olukorda, mis on nendel korjajatel ning kõike seda globaalset majandust, mis sellega tegelikult kaasneb. Võib-olla võiks seda võrrelda kunagi eksisteerinud või ka tänapäeval mõningal määral olemasoleva siidimajandusega sellist noh, nagu öeldakse, kuulus siiditee, mis ühendaks erinevaid majandusi omavahel erinevaid globaalseid piirkondi. Teine raamat, mida ma tooksin välja, on standard, Pukkuv, verb, eksibisson, Grammar. Selle autor on siis näituse kuraator, Nicolás Johannes lekkengerk ja selle raamatu ta andis välja 2000 seitsmeteistkümnendal aastal. Ja te juba mainisite ka, et seal näitusel on erinevad piirkonnad või erinevad rütmid, erinevad trajektoorid ja ma arvan, et seda on inspireerinud palju vestlused Nikolasega ja seesama raamat mis räägib siis erinevatest objektidest, jaga ruumidest ja kõigist nendest võimalustest, mida pakub näituseruum. Ja oma näitusel ma tekitasin selliseid piirkondi, mis justkui sarnanesid poele justkui raamatukogule justkui spordisaalile justkui pargile justkui kinosaalile justkui näitusesaalile. Et seal on nii palju erinevaid võimalusi selle ruumiga suhestuda. Ja ma tahangi kutsuda ja vaatajate leida seal endale see trajektoor ja seal olemise viis sest kõikides nendes ruumides on meil mingid erinevad reeglid ja mingid erinevad harjumused ja mingid erinevad ootused ka näiteks selles suhtes, et kas ma võin asju puutuda või mitte või kas me võime neid mööbliesemeid kasutada või mida me öelda tahame sealt saada. Kuidas koost näituse kuraatoriga Nicolás Johannes lekker kerkiga läks, et kuidas teie koos alguse sai? Meie koostöö sai alguse tänna Tallinna fotokuule aastal 2013, kui Nicolas oli kutsutud fotokuu rahvusvahelise näituse kuraatoriks ja siis ta valis minu töö näitusele, mis oli siis üks video nimega peaaegu film urmast film. Ja sealt jäi sellest koostööst väga hea tunne, et võiks midagi koos edasi teha. Ja kui ma hakkasin seda näitust ette valmistama, siis ma tegingi ise Nikola selle ettepaneku seda kureerida. Et oma töös Nicolás pöörab tähelepanu sellistele teemadele nagu antroposeene, ökoloogia ja kliima ja posthumanismi ning looduse ja kultuuri läbi põimumise teemad. Ning mulle tundus, et tema uurimisteemad ja huvivaldkonnad annavad väga head tausta minu pigem enda praktikast ja sellisest võib olla mikrotasandist lähtuvale uurimisele. Nii et me siis kohtusime seal kusagil keskel ja täiendasime, ma arvan, teineteise huvisid oskate välja tuua, mis uurimissuund ja siis tema nii-öelda sisse tõi, kuidas mikrotasand siis muutus? Mina lähtun oma teemade valikul väga palju sellest, mida ma ise läbi kogen ja mida ma oma vahetus reaalsuses näen. Ja proovin siis sealtkaudu minna üldistusteni ja mõelda, kas ka teistel inimestel võiks olla sarnaseid kogemusi, sest ma arvan, et kunst on jagatud märgisüsteem ja väga oluline on, et sellisel avalikul pinnal toimuval näitusel oleks kokkupuutepunkt ka teiste inimeste kogemusega. Aga muidugi ma ei saa teha midagi, mis, mis on niivõrd üldine, minuga endaga kuidagi kokku ei puutu, nii et lähtepunkt on ikkagi nendes kogemustes, millega ma ise kokku puutuda. Aga teiselt poolt siis aitab see, kui töötada läbi kirjandust näiteks või erinevaid filme ja materjale. Sellega aitaski näiteks Nicolas väga palju, et ta suunas mind erinevate allikate olete juurde, tõi paralleele teiste kunstnike töödega või ka ajaloost kunstitöödega, mida on varem tehtud. Nii et ma arvan, et tema roll oli selline kontekstualiseerib ja ja väga toetav. Ja mitte ainult teoreetilises küljes, vaid ka näituse stsenograafia koha pealt. Arutasime temaga läbi, kuidas ruum võiks välja näha ja mismoodi olla valgustatud, millised peaksid olema need võimalikud kasutusviisid seal. Ning lisaks sellele, Nicolas on lihtsalt selline väga tore inimene, kes kellega on hea koos töötada, tal on hea energia ja tema kaalu kindlasti väga palju. Toetas mind igati. Kui pikalt see näituse ettevalmistusprotsess tegelikult oli, kui pikk see protsess oli? Kui ma mõtlen esimest korda, kui ma läksin selle jutuga Tallinna kunstihoone juurde, et ma tahaksin seal näitus teha, siis sai tegelikult aastal 2016. Ja sealt edasi läksid veel mõned aastad, enne kui me jõudsime selleni, et me hakkasime seda näitust siis tõesti programmeerima ja leppisime kokku kindlad kuupäevad ja hakkasime ette valmistama. Et võiks öelda, et umbes kaks aastat on olnud see ettevalmistusperiood, kus kus käib esialgu töö materjalidega ja kogumine ja siis võib-olla ütleks, et viimase aasta jooksul 2019. aasta jooksul siis toimunud peamiselt see tööde produktsioon Mainisite koostööd, väga head koostööd kuraatoriga, kes veel selles protsessis osalesid. Üks inimene, kes on olnud selles protsessis täiesti asendamatuks, toeks ja abiks on Laura semin, keda mul oli rõõm siis vastu võtta tema praktikal minu juures, kes Assisteeris selle näituse valmimist. Lauraseminen itaalia kunstnik, kes on magistrikraadi omandanud Rootsis, praegu elab Soomes. Ja tal on väga mitmekülgne tausta nii fotograaf kui tantsija, kui ka tuli välja, et väga hea tekstide toimetaja, nii et ta oli tõesti väga-väga mitmekülgne, asendamatu abiline. Video puhul töötasime koos iive liide toomperega, kes on koreograafia tantsija. Ning temaga koos juba oli mul rõõm ka teha üks teine töö. Kaks aastat tagasi nimega South Body sotsiaalne keha. Nii et meil Liidiaga oli juba ka kontakt olemas ja, ja oli väga hea sealt kohalt alustada, kus eelmine kord pooleli jäime. Ning tänu üle Liidjale siis tutvusin ka siin tunnistega, kelle, kellega Liidja on varem koos töötanud ja kes on tõeliselt andekas ja mitmekülgne tantsija, koreograaf ning keda mul oli rõõm siis oma videos tantsijana näha. Veel inimesi, kes aitasid video juures on alis Mäesalu, kes on selle videokaameratöö autor ja Carlos lesmes, kes aitas valgustada video. Helimontaaži tegi Indrek Suhe ja videos on kasutusel Yorgist Sacellaariu heliteos. New Yorgis on üks Kreeka helilooja, kes tuleb märtsis Tallinnasse ja on ka minuga varem koos töötanud ja on väga-väga huvitava helikeelega helilooja. Sellel näitusel olevate installatsioonide puhul on teostuse autoriks Kaisa Sööt kes on väga andekas disainer ja kellega koos me mõtlesime välja näit. Vorme, mis võiksid väljendada seda fibriidset keskkonda, mis seal on tekitatud. Piret Karro aitas toimetada videotekste. Suur tänu sest see ei olnud mulle üldsegi kergeprotsessile ideo teksti loomine. Triin Kerge, Natalja rusinovskis, aitäh neile. Video vene ja inglisekeelse sisselugemise eest. Kamyya Vincent laurelli, minu kallid pereliikmed, kes on väga palju toetanud näituseprotsess ja kannatanud välja seda intensiivsust, mis sellega kaasnev artalmegi initseeris mind silikon skulptuure tegema, sest minu taust on foto ja video. Nii et see oli esimene kord töötada nii palju skulptuur sete vormidega. Ma tahaksin kindlasti tänada Eesti Kultuurkapitali ja Tallinna kunstihoonet, kes on toetanud seda näitust sellel tööde produktsiooni osas. Ja Tallinna kunstihoone meeskond on täiesti fantastiline. Taaniel Raudsepp, Kurina, apostel Rahel Eslas, siin Preimon, Sirli Ott, nad kõik on olnud väga suureks toeks läks ja sealjuures kindlasti ka valge kuup, kes teeb Tallinna kunstihoone installatsioone teine sporkas ja Villem Säre, kes on kõik need ruumis näha olevat asjad aidanud, üles ehitada või seina kinnitada. Suur hulk inimesi just on selle näituse taga. Kindlasti tänan veelkord hämmerhaabi, et nad lubasid kasutada oma ruume selle video filmimiseks. Väga põnev, kui ma tulen korraks ruumi juurde tagasi, galerii töötajal oli ka oma selline roll antud. Rääkige korraks sellest ka. Kui ma käin ise seal galeriis teisi näituseid vaatamas, siis ma tihtipeale vaatan, et galerii töötaja on näiteks pannud endale kõrvaklapid pähe, et mitte kuulda seda heli, mis seal on, kuna see on väga väsitav olla näiteks poolteist kuud ühes helikeskkonnas päevad läbi või siis mõnikord need lähevad lausa välja sealt ruumist, ei kannatanu olla seal näitusekeskkonnas. Ja siis ma tahtsin, kuna see näitus ise räägib, et meie kehadest ja kuidas me ruumis oleme siis ma tahtsin pakkuda näituse valvajale, näituse kindile, ruumi töötajale ka sellist olukorda, mis võimaldaks talle ka erinevaid käitumismustreid ja rohkem rohkem vabadust. Ja selle kaudu ma panin video heli kõrvaklappidesse. Esiteks, et see helikeskkond oleks rohkem intiimne ja lähemal kuulamisel. Ja teiseks ta ei, ei oleks galerii töötajal kogu aeg seal, Kõrbuskonnas on üpris intensiivne heliga ja teiseks ma palusin tal, see on muidugi vabatahtlik, kuidas ta soovib teha, aga osaleda selles töös selle kaudu, et aga kasutaks raamatukogu, mis seal on, loeksid raamatuid ning liiguks seal ruumis siis vastavalt nendele võimalustele, mis seal on. Mis sündmusi veel näituse raames siis aset leiab. Kõigepealt, 27. veebruaril kell kuus leiab aset Laura semini lavastatud performas, kus osalevad Hanna junti, Sylvia Köster, Joonas Tagel ja sinna me ootame kõik inimesi igas vanuses osalema, see kestab umbes pool tundi. Ja see on mingit sorti mänguline olukord ja on lootust ka saada, maitsta natukene kombudsatanu meie sponsorile mükambutsiale. Nii et ootame väga, teine sündmus, mis saab toimuma neljandal märtsil kell kuust toimuv vestlusgrupp, kus Me arutleme algoritmide teemal ja nende erinevate aspektide üle, mis võivad nii bioloogiliselt kui matemaatiliselt kui igapäevaselt selle teemaga seostada, nii et sinna ma kutsun ka mõned eriala spetsialistid. Keda me seal kuulda võime. Seal me saame kuulda, Jaagub Pirvet. Ja kedagi veel. Väga põnev igal juhul just sellise algoritmide ja digitaalse poole pealt. Kuna mina ka vaatan ju seda teemat läbi oma perspektiivi, mis on ikkagi pigem selline lõppkasutaja perspektiiv, siis mind väga huvitab erinevate erialade spetsialistide arvamus ja mismoodi nemad seda näevad ning millised millistele andmetele neile ligi pääsen? Tänavu on käimas ka digikultuuriaasta ja, ja see paneb mind mõtlema ka automaatselt digikultuurile, seda on üritatud ka just see aasta mõtestada läbi kultuuripärandi läbi säilimise. Et kuidas aitavad digitaalsed vahendid siis kaasa just selle pärandi võib-olla loomele või hoopis nagu üritatud siis digitaalset vahendeid näha nagu kultuurile, kasulikele. Kuidas sina näed, digikultuuriaastatel, mis, mis tähendab sinu jaoks digikultuur? Digikultuur on üks viis meie kultuuri edasi kanda, see on digitaalne tehnoloogia, mis on praegu enamasti valdav ja mille kõrval on olemas ka kõik varem olemas olnud tehnoloogiat, näiteks kui võtame fotograafia valdkonnas, siis samamoodi meil on võimalik teha analoogfotograafiat kui digitaalset fotograafiat. Kõikide nende erinevate infoedastusviisidega kaasnevad mingid teatud kultuurilised normid ja, ja mingisugune sõnum ka, et ma arvan, et ma loodan, et digikultuuri aasta aitab tõsta teadlikkust sellest erinevate Meediumite ja esitus ja säilitusviiside olemasolust ja ka nende sisust, mida, mida see tegelikult tähendab. Meil just oli hiljuti võimalus, kus kunstiakadeemia õpilastega külastada filmiarhiivi ja seal tuli jutuks just kuidas säilitatakse siis Eesti ajaloolisi fotosid filmiarhiivis. Ning küsimuse all oli just see selle säilitamisviisi haprus tegelikult isegi kui meile tundub, et kõik need andmed, mis meil on, et need on igavesed, siis tegelikult keegi kusagil kogu aeg peab töötama selle kallal, et neid säilitada, neid ümber salvestada, erineval viisil uuesti esitada või restaureerida. See kõik on väga suur ja huvitav valdkond ja väga oluline valdkond, sest kui meil ei ole mälu, siis meil ei ole ju mitte midagi. Ei olegi kultuuri. Ma loodan, et digikultuuri aasta aitab meil kõike seda mõtestada. Kuidas te arvate, mis on tänapäeva ühiskonna üldine, selline sotsiaalne ootus üleüldse hästi laialt nüüd võttes? Et igasugusest inimeste meie vahendita ja meie suhtes siis konkreetselt selline surve või, või mis, mis võiks siit ühiskonnast hetkel jääda nagu kõlama? Väga raske küsimus, sest et tegelikult ühiskonnas on nii palju erinevaid gruppe ja nii palju, kui ma ise kokku puutun erinevate, kas või Eestis elavate erinevat keelt emakeelena rääkivate inimestega, siis need on juba erinevad maailmad. Ja ma arvan, et meie suur väljakutse ja ma loodan, et meie ühiskond üritab sellega tegeleda ja seda selle üle mõelda, et mitte kuidas erinevaid gruppe välja isoleerida, vaid pigem kuidas, kuidas neid kokku põimida selle pärast välja isoleerimine viibimine oleme ummikusse. Ja tegelikult minu näitas ka natuke selle teemaga tegeleb läbi selle keskkonna, kui meie ideaal on see, et me elaksime klaasist karbis, mis on ideaalselt ventileeritud ja kuhu me saame toidu kohale tellida, nii et meil ei ole iialgi vajalik sellest karbist väljuda. Siis ma arvan, et see on ikkagi natuke kurb perspektiiv. Ma ei mõtle ma veel Eesti kunstiakadeemia peale, et teie dotsent seal, et mis, mis teemasid käsitleda ja seal on siis foto ja video põhilised. Ja fotoosakond pakub laiapõhjalist humanitaarharidust, mille üheks aluseks on kindlasti fototehnilised oskused ja teiseks kindlasti kunstipraktika näituse praktika näol. Ja me loodame, et need inimesed, kes meie juurest väljuvad diplomiga et juhul, kui neist ei peakski saama kunstniku, siis vähemalt on laia silmaringiga hea haridusega noored inimesed, kes oskavad mõtestada enda olemasolevaid nähtusi. Kas on ka tuleviku mõttes kindlasti on ka mingeid mõtteid, mida veel siis isiklikult edasi uurida mis oleks järgmine uurimistöö, mis ees ootaks? Jah, mul on tegelikult juba eksfail nimega ekstra, kus on kõik need asjad, mis ma näitused pidin välja jätma, kuna lihtsalt ei jõudnud ära teha. Ja ma arvan, et ma tahaksin järgmisena tegeleda sellega, kuidas, kuidas lapsed kujutavad tulevikku ja mismoodi nad seda läbi mängivad villasse ehitavad. Sest tegelikult need viisid, kuidas me, mida me ette kujutame ja kuidas me fantaseerime, see ju määrabki selle, mis, mis võimalused meil pärast on. Kui me õpetame oma lastele ette kujutama sellist maailma, nagu me tahaksime, et see oleks, siis nad saavadki seda teostada. Ja sellega on seotud üks video mõtteni, et vaatame edasi. Mis ajani armas algoritm jääb avatuks. 29. märtsini. Tore aitäh. Kunstnik Laura kuusk stuudiosse tulemast, suur aitäh teile. Näitus armas algoritme siis Tallinna kunstihoones tänasest avatud.
