Vähemalt minu seisukohast ma tunnen, et mul ei ole ühtegi  kubjast nagu peale looduse, ma pean ainult loodusega  arvestama ja, ja kala reflektoritega teistega ma suurt  arvestama pean, ma lähen täpselt sellel ajal järvele. Kui ma ei viitsi minna, kui ma ei viitsi ja,  või, või on tõesti, et ilm on kehva, no ma ei lähe  siis ju keegi ei sunni mind, et mul on, selles suhtes on hea meel,  et ma saan ise väga palju otsustada. Olen Uno piir Võrtsjärve kalur ja elame siin Vaibla külas  viina kingu talus. Tegeleme kalapüügiga. No kalastusväline aeg ja see kipub küllaltki lühikeseks jääma,  see, et ega, ega siin ei olegi suurt vahet. Kui nüüd mõrrad pestud saab talvel, siis on selline väike  vaheaeg nagu et hingetõmbe aeg, aga, aga  siis tuleb ruttu hakata uusi võrke rakendama jälle,  et ega ega meil nagu selle üle ei kurda,  et meil tööd ei ole. Pigem vaba aega jääb väheks. Ja muidugi, eks siis kalapüügi kõrvalt tuleb  ka teha veel igaks juhuks mõnda muud tööd,  näiteks mul on mesilased. Sest ega ega see loodus ei pruugi iga aasta ju kala anda,  siis loodame mesilaste peale, et need on sulased,  kes mul vastu ei ole hakanud, veel teevad korralikult tööd. No meie kandis siin eriliseks teeb ainult tormituul  selle kalapüügi sest tuulesuunad ei mängi nagu rolli. Aga kui on ikka tugev laine, siis lihtsalt ei saa. Võrgule minna ega mõrvale minna. Ega no meeskonda meil nagu otseselt ei ole,  eks me proovi ikka oma perega hakkama saada. Et nii abilist leida koha pealt. See on suht raske. Ega siin võtta ei ole ühtegi abilist, sest paraku see  kaluritöö ei ole kerge. Ja noh, on käinud siin proovimas ka noored poisid,  aga nad ei ole tahtnud pikemalt käia siin. Et proovime ikka kuidagi ise hakkama saada. Sest ega nii head meest ei saa kuskilt. Ta ongi minu jaoks kõik armastus esimesest silmapilgust. Terve elu me oleme ju koos. Ongi kõik, kõike oskab teha. Ma olin 16. Kui ma käima hakkasin. Siiamaani oleme koos. See on see, et öeldakse, et, Liblikad on kõhus ja põlvist oled nõrk ja täpselt sama tunne oli. Mis mul öelda on? Ma arvan, et tänu aastatele on ka meil see üldse see,  see väike kalatööstus siin nagu jalad alla saanud,  sest ega varematel aastatel me käisime kõik kahekesi nad  mõrda tõstmas. Aga sellest aastast siis nagu on meil vedanud,  et noorem poeg ka ostis omal kaks mõraluba  ja nüüd siis käime nagu pojaga mõrda vaatama,  selle võrra on emal kergem. Isa isa on kalamees, trial. Oskab kõike teha, et jää. Teate, ma olen sündinud kui ka kalatäht. Kujus ja mind on eluaeg vesi tõmmanud. Ma mäletan, et kui ma olin ju pisikene poisikene  ja siis isa ema tegid Põltsamaa jõe luhas heina,  siis meile vennaga tehti ikka sarapuuokstest õnged meie  püüdsime kala siis niikaua, aga ju siis midagi jäi külge sealt. Ja samas ma olen ka paljudele öelnud, et et kui ma elan  praktiliselt põlvist saadik juba järves sees,  no miks ma peakski hakkama linnas tööl käima? Teeme seda, mis siin on. Ma käin isale nagu partneriks, abiks, et aitame 11 üksi  lihtsalt tahes-tahtmata ei jõua ja, ja see mõrra tõstmine ei  ole kerge töö, kui kala on, kui lainet ei ole,  ütleme, et kala ei ole väga siis ei ole nagu midagi tõsta. Aga kui on ikkagi laine, paat on suur, võõras kala on palju,  siis noh tahes tahtmata on ikkagi jõudu vaja,  see ei ole nagu naiste töö. Aga eks need eelnevad aastad on ema nagu isal abis olnud. Ega ma olen ise ka, kui on nädalavahetuse peale olnud asi,  et nädalavahetusel tulnud, et siis nagu ema välja vahetanud,  ise emad nagu asendanud aidanud. Aga nüüd sellest aastast jah, sai nagu endale  ka mõrrad ja et nüüd on selles mõttes hea,  aitame 11, aitan idale vaadata, mis aitab,  minul. Siis on nagu lihtsam teha ka, et. Lapsi on kaks, vanem poeg on Soomes. See, kes nüüd merel käis, on noorem poeg. Aitab kahest küll pensionisammas on olemas. Kõige raskem kalastada on tormiste tuultega. Ega see tuule suund ei olegi tähtis. Aga muidugi, kõige paremini kala toob ikkagi meile  põhjarannale sisse lõunatuuled. Meie veetasapind on eriti tänavu, aasta on ääretult madal  ja ta kõigub ikkagi iga aasta. Ja see ongi see eriline, et me saame püüda ainult madalate  võrkude ga praegu sest vett ei ole lihtsalt ja,  ja mõrvad samamoodi, et me ei saa väga kõrgeid mõrdasi sisse  panna ja, ja talvel ka ei saa mõrraga püüda,  sest meil ei ole vett. Võrgud ma teen ise. Kui läheb ikka vana võrk jälle läbi. Keskeltläbi ongi üks hooaeg ainult kestab. Rakume ära paneme jälle uue lina, rakendame vahele. Aga mõrrad me laseme teha Saaremaa naistel. Nad on selles üsna osavad ja rakendama, nemad teevad  mõrrakeret rakendama siin kohapeal ise. Võrk on lihtne kerid välja, kui jälle läheb rämpsu täis  survepesu pesed puhtaks ja arutavad need. Usad lahti. Mis seal sees on, aga mõrraga on muidugi teine küsimus,  et see, see ei ole kerge töö. Et see on ikka niisugune pikaajaline protsess. See on suur töö. Võrk on see püügivahend, millega me põhiliselt saame koha kättejärve,  st aga mõrd on siis selline püügivahend. Mille sisse lähevad kõik ülejäänud liigid  ka ja muidugi kõige tähtsam meie jaoks on ikkagi angerjas. Kui ta sügisel siit põhjaotsast läbi liigub,  siis me oleme õnnelikud. Kui oleks ikka normaalne veetase, saaks me valge inimese  kombel korralikult sadamasse sõita paatidega. Aga sellel aastal on jälle meil nagu vedanud sellega,  et vett ei ole. Ja tuleb meil käia ikkagi väga pikk maa. Amaha ja seda kala tassida. Võrguvaatamise paat on päris ikka tehase paat robust Pärnus tehtud. Ja see on nagu selle jaoks mulle hea, et ta on suht kerge,  ma saan üksi käia võrku vaatamas. Saan edasi minna mööda võrgujada, kui on normaalne ilm. Ja ega seal muud ei olegi midagi, aga see mõra mõrva  katsumise paat on nüüd natuke teistmoodi,  selle me siin ise mõtlesime. Leiutasime, ütleme pehmelt öeldes ja tegime nüüd omale  sellise spetsiaalse paadi, mis oleks nagu võimalikult  väikese sügisega ja, või võimalikult madala pardaga. Inimene muutub iga aastaga vanemaks ja jõudu,  jõudu hakkab ka raugemat. Tegime nagu vastu endale kohase paadi. See paat, mõrra murdu, käime vaatamas siin isa enda ehitatud. Et on roostevabast, sellega on märksa kergem käia vaatamas,  et varras on madal. Mõrd on hea lihtne üle tõsta. Ja ja laines on ka parem selles mõttes, et ta ei ole  nii väike, et. See paat on tehtud nüüd tänu naabrimehele piimajahutusvannidest,  mis on roostevaba piima jahutusvannide, nendest me  siis siin kombineerisime kokku selle Aga ega siis ülejäänud töö, kõik, mis on peale järve see  juba tuleb astetele ka. Et ikkagi selle kala seal teeme, teeme, puhastame,  fileerime kahekesi, aga, aga mis juba panni peale läheb  ja siis see on nagu juba tema. Tema töö. Me teeme tavaliselt kõike koos. Koos lõikame seal latikat. Koos fileerime. Absoluutselt, me teeme kõike koos. Kõike teeme koos. No kala puhastamise protsessid on nüüd erinevad. Muidugi kõige lihtsam on latikat lõikuda,  seal pole midagi vaja, soomus jääb peale latikas selja pealt  katki ja puhtaks ja ahju. Aga nüüd kohaga on natuke rohkem tööd, siis sealt tuleb  soomus maha võtta ja siis fileerida ja edasi läheb juba perenaisele. Ja angerjaga on see see, et see lima tuleb maha võtta,  aga noh, tänapäeval on see asi natuke lihtsamaks läinud,  et saame kasutada ka nüüd survepesureid ja jääb sool,  jääb sool alles. Paljud on küsinud, et, Et kas me tülitseme või kakleme või Meil ei ole aega selleks. Meil lihtsalt ei ole aega, tööd on vaja teha  ja igaüks teeb veel oma asju õhtu magamistoas kokku  ja ongi See ongi, see tuleb koos teha rohkem. Enamus kalast me ikkagi käitleme ise ära. Et ütleme, et kui kala palju tuleb, mida,  noh mis nagu liiga palju on, et selle, mis kokku ostu. Aga, aga mida jõuame ikkagi, teeme siis konservi,  suitsetame. Igal tööl on omad raskused ja ma ei ütle,  et see kaluriamet nüüd kerge on. Füüsilist jõudu läheb seal ikka piisavalt vaja  ja mõne vaha peal läheb natuke mõistust ka vaja. Päris ilma ei saa. See, kes seda tööd teinud Nii ei ole ja kõrvaltvaataja. See arvab, et, Teen ära ja noh, natuke pean pingutama. Aga mis edasi, on kõik see töö, see vaev? See on kutsumus. No igatahes vesi teda tõmbab. Kala teda tõmbab. Ja kui inimesel see amet meeldib, siis. Miks mitte teha? Kui on kala vähe, on, on ta lihtne töö, kala on palju,  siis ta on raske töö. Et, et aga muidu. Huvitav see ei tüüta ära, et. Nagu muud tööd, et sa teed nagu päevast päeva,  ta on tegelikult sama, kõik on sama kala,  sama on ju. Kogused on erinevad. Aga värske. Õhk. Ilmad on muutlikud, et on niisugune vaheldus. Minul nagu on ikkagi selline tunne, et siin maal on ilus elada,  sest paraku ikka tendents isegi pidi olema,  nagu ma telekast kuulsin, et paljud inimesed juba hakkavad  maale tagasi tulema, eriti pensionärid. Ma siiralt loodan ikka, et see talu jääb ikka põlvest põlve  edasi käima. Et ta ei läheks kuskile võõraste kätesse. Me loodame, et poeg võtab isa ameti üle. Ei ole kerge. Aga on vaja ka kõrvale tugevamat poolt. Üksinda ei tee selle ameti. Ega mul varianti ei ole, et ma pean selle asja üle võtma,  et. Et kuna Asi nii ilusti kaugele viidud, kõik toimib. Klientuur on olemas. Endale meeldib ka kala. Kala on hea, et, et miks, miks mitte teha seda? Tunnustus on juba see, kui inimesed tulevad isegi sealt Tallinnast,  ostavad siin 10 karpi konserve ja tulevad Tallinnast isegi  värske kala järgi. Ja lihtsalt rõõm on kuulda seda, et noh,  et siit talus pidi saama ikkagi korralikku kala  ja ja ega nad konservide üle pole nurisenud. Ju siis maitseb. Öeldakse, et armastus kaob ära, vahepeal ei kao. Mida vanemaks lähed, seda rohkem tuleb.
