Me oleme just jõudnud laeva jõe suudmesse,  et kontrollida, kuidas on mõjunud siinsele jõe elustikule  jõe loodusliku elukeskkonna taastamine. Esimene seirevõrk ja juba kalad sees ja see on nüüd selline võrk,  kus on erinevad võrguosad, erineva silma suurusega,  mis tähendab seda, et need erinevad võrguosad püüavad  ka erineva suurusega kala. Näe, siin on tihedam võrk, siin on kala väiksem,  tagapool on veel suurema silmaga ka. Ja mõte on see, et näeks erineva suurusega kalad kõik ära. Laeva jõe alamjooksul olen osooniga käinud  ka varem. Siis leidsime seirepüükidel üksikuid kalu,  kes olid suurvee taandumise järel siia lõksu jäänud. Korraliku voolava veega jõesängi siin polnudki. Pean ütlema, et see paik on tundmatuseni muutunud. Eesti loodushoiukeskuse töö laeva jõe jõe taaselustamisel  pälvis 2018. aasta keskkonnateo tiitli. Värske pilk käänulisele jõele lubab loota,  et veekogu on saanud tagasi oma kunagise rikkuse. Kõigepealt oli siin selline olukord, et seda laeva  alamjooksukui niisugust üldse polnudki, see oli inimeste  poolt ära rikutud, jõgi oli jäetud ilma veeta,  vesi oli suunatud ühte sirget, pikka kanalit pidi mujale  ja kogu see väärtuslik elupaik siin oli lihtsalt olematuks muudetud. Ja siis alustasimegi mõni aasta tagasi sellega,  et hakkasime taastama seda jõge, osaliselt oli see jõe säng nähtav,  siin oli üksikuid selliseid üksteisest eraldatud veesilmi  nagu pärlikee oli ja ühendasime need veesilmad omavahel,  kohati pidi päris pikalt lahti kaevama, sest üldse ei olnud  enam midagi järgi jäänud jõest. Ja, ja nüüd siis jõgi voolab ja üks väga tähtis asi ongi see,  et praegu on siin voolav vesi ja voolab vesi sellisel kujul,  nagu ta siin on, on alati piisavalt hapnikurikas,  et kalad ja teised elusolendid ennast siin hästi tunda saaksid. Päris paras haug. Keda me siin näeme siis sinu käe peal praegu on ta nimi on  mudamaim ja tema on ka sellise natuke seisvama vee  ja sellise elupaiga kala viidikas noh, viidikat ilmselt  inimesed tunnevad siis põhja lähedalt tuli võrku üks kiisk,  kisk on näha, siis tema kõrval on pisikene ahven,  eksole, on siin väike siis on jälle särjed,  siis on üks väike latikas, see latikas on nüüd seda mõõtu,  et ta on siitsamast pärit, nii väiksed latikad on juba siin  kudenud latikate järglased. Kas praegu kogunenud seireandmetest on juba midagi näha  ka tulemuste kohta? Reljeefselt on liikide arv on nüüd tõusnud juba umbes 30-ni,  keda siin on nähtud enne oli paar liiki. Teiseks, kui me vaatame liikide arvukast,  siis see on tohutult tõusnud. Ta on tõusnud osalt nende võrra, kes siia sisse tulevad,  suured kalad tulevad ja otsivad selle uue koha. Aga mis on eriti tähtis ja hea on see, et massiliselt on  noori kalu, kes ongi siin ilmale tulnud,  kelle kodu see ongi algusest peale ja nad jäävadki siin  käima ja elama. Seda on näha, et kalad siin liiguvad, aga  mis märke veel otsitakse, veendumaks, et jõe loodusliku  seisundi taastamine on õnnestunud. No siin on mitmed rühmad, keda veel vaadatakse  ja keda me olemegi vaadanud. Igasugused selgrootud väiksed loomakesed,  kes elavad jões. Need on nüüd siin kõik olemas, siis me oleme koostöös  maaülikooli teadlastega uurinud, kuidas siin taimestik taastub,  väga ilusti taastub. Me olemegi jõele andnud võimaluse looduslikuks kujuneda,  lõime eeldused ja nüüd jõgi oma voolava veega sätib enda  ennast ise nii sisse, nagu talle kõige rohkem meeldib,  kuhugi tekib sügavam koht, kuhugi tekib madalam koht. Ja need on ka erinevad elupaigad erinevatele loomadele  ja ka taimedele. Mis tingimusi need kalad kudemiseks vajavad? Kõige parem on. Lühidalt. Öeldes, et oleks looduslik jõgi, see pakub neile ise  igasuguseid erinevaid elupaiku erinevatele kaladele,  selliseid, nagu neil just vaja on. No siin antud piirkonnas on üks tähtis moment,  on selle jõega seotud luht, kevadel kujutab vesi  selle luha üle ja siis osad kalad poevad just seal luha peal ja,  ja teised siis saavad minna natuke kõrgemale,  kes tahavad näiteks veidi kiiremat olulises lõigus kudeda. Ja, ja siis kaldaääred on selline hea kudemise koht  ja osa koevad taimedele ja osa koevad põhja peale  ja ja kui on jõgi looduslik, siis, siis see ongi see ideaal. Näe. Mis loomad need on? Karu. Karud, mets, sead. Praegu müravad seal kaks karu. Pean tunnistama, et ma pole mitte kunagi varem Eestis vabas  looduses karu näinud. Väga eriline tunne, võimas. Elu nagu loodusfilmis Saan päris selget sotti, et mis toimub, et midagi oli kahtlast,  aga. Vaata üks ajas püsti, vaid ta ei näe muidu. Mitu liiki see on? Sama järgi. Neli liiki. Neli linask. Haug, ja nagu sa näed praegu täna ühe ööga väikse mõrrakesega,  oleme siit saanud kuus liiki, selle ahvena järgi võiks arvata,  et see ahven ongi üks nendest, kes avastab endale uut elupaika,  sest ta on nii suur. Ta ilmselt võib arvata, et ta ei ole siin ilmale tulnud. Osakaalu läheb tingimata sinna tagasi, kust pärit osa on  seikleja loomuga, lähevad, otsivad uusi elupaiku  ja just need on need, kes meil esimese hooga siia satuvad. Kõige seiklusjanulisemad siin nüüd laeva jõe alamjooksul,  selle taastamistööga ongi eeskätt siis avanenud nende kalade  jaoks kudemisalad. No kudemisalad peaasjalikult sellepärast,  et siia tulevad Peipsi järvest näiteks tannide kaupa kalad kudema. Aga siin on veel ka see, et osa on püsivalt,  seavad ennast siia sisse ja et kõigile kaladele vastavalt  nende maitsele. Laeva jõe alamjooksu kehv seisund tähendas ajaloolise  jõeelustiku taandumist. Teiste seas kadus siit looduskaitsealune Kiirekasvuline  röövkala tõugjas. Paar aastat tagasi olime siinsamas, et asustada jõkke  kasvanduses toodud tõugja maime. Uue kodu saanud kalapoegadega läks kaasa lootus,  et kunagi on laeva jõel taas oma tõugja populatsiooni. Mis nendest tõug ja maimudest on saanud,  kas nad on jõe omaks võtnud osa tõugemaime,  kelle me siia asustasime, on kasvanud ilusti siinkandis osa  tõugemail läksid allavoolu, nagu neil see elukäik ongi,  läksid allavoolu, kasvavad seal suuremaks  ja siis tulevad tagasi, siis me oleme võimelised oma tõug id  ka ära tundma nii-öelda enda tõuget, keda me siia asustasime. Sellepärast et koos Tartu Ülikooli teadlastega me oleme  teinud neil väikse sellise keemilise näpu jälje kindlaks  ja edaspidi me tunneme ära, et vot see tõuges on meie poolt  siia asustatud. Aga hea on see, et need suured tõuged, kes on iseseisvalt  siia tee leidnud, mõned on ka juba järglaskonda siin tootnud,  et lisaks meie asustatud väikestele tõugetele siin  ka juba kohalike Mis on põhilised probleemid, mis endiselt Eesti  vooluveekogude seisundit rikuvad? Üks grupp probleeme on jõe füüsilise seisundiga seotud  näiteks jõe peale on ehitatud kaladele näiteks ränded  tõketeks olevad paisud. Kui kala paisust üle ei saa selle taga olevatele koelmutele,  siis on tema elu rikutud, aga see on palju suurem  probleemide ring, mida see pai kõik jõele teeb. Aga teiseks jõed on kaevatud sirgeks ja see üks asi on,  et on sirgeks kaevatud, aga selle käigus tihtilugu on viidud  jõgi hästi sügavale maapinna sisse. Jõgi ei tõuse enam luhtadele ja selle tõttu luhtadest  sõltuvad liigid jälle ei tunne ennast hästi. Ja kolmas on siis vee kvaliteediga seotud probleemide pundar ja,  ja põhimõtteliselt ikkagi vee kvaliteet võib olla liiga halb,  kohati. Mida tuleks ette võtta, et jõgede seisundit parandada? Väga laias plaanis on asi väga lihtne. Tuleb endale selgeks teha, milline see üks  või teine veekogu oleks looduslikult ja kui inimene on ta  sellest looduslikust kõrvale kallutanud,  siis tuleks proovida võimalikult looduslikuks ta jälle saada  või veelgi parem. Kui õnnestub, et ei olegi midagi halba tehtud,  siis tuleb teda looduslikuna hoida.
