Varasoel ilmuvad välja erinevad kiilid oma sinakas,  rohelise värviga hakkavad silma vesi, neitsikud. Kuna nad elavad gruppidena koos, siis tavaliselt on näha  korraga mitmeid isendeid. Vesineitsikuid on Eestis kahte liiki. Need siin on isased vööt vesineitsikud, nemad on sinakas  rohelist värvi ja tiibade keskosal on sinine pigment. Nad valivad omale elukohaks voolavate veekogude läheduse  ja seetõttu kohtab neid just jõgede ääres. Isased vesineitsikud valvavad oma kindlat territooriumi,  milleks on mõnekümne meetrine lõik jõest. Valmikute eluiga on kõigest poolteist kuud. Samas enne valmikuks saamist elavad vastased kaks aastat  jõepõhjas vee all. Nii et sellisel kujul, nagu meie neid näeme,  elavad nad vaid väga väikse osa oma elust. See on emane vöötvesineitsik. Tema on äratuntava läbipaistvate tiibade  ja pronks roheka värvuse järgi. Siin seisab ta silmitsi tõega, et vaja on leida kindel jalge alune. See siin on aga isane, harilik vesi, neitsik. Esmapilgul on ta vöötvesi neitsikuga sarnane,  erinevuseks on täielikult sinised ja läbipaistmatud tiivad. Kiilide põhitegevuseks on saagi varitsemine. Toiduks püüavad nad lennu pealt väiksemaid putukaid. Selleks passivad nad mõne kõrgema taime peal  ja saaki nähes sööstavad sealt. Selline rütmiline tiibade laksutamine on üks nende  kommunikeerumise viisidest. Kuna mõlema vesi neitsiku liigi elupaiga valikud on sarnased,  siis on tihti näha samas paigas korraga mõlema liigi isendeid. Paaritumine algab meile iseloomuliku pulmatantsuga. Kiilide paaritumine on keerukas tegevus. Isane vesi, näitsik haarab oma saba ga emase kaelast kinni,  seejärel emane painutab oma tagakeha ette  ja suunab selle tipu isase lisakopulatsiooni elundi juurde. Peale seda laseb isane vesi neitsik emase lahti  ja emane läheb unema. Emane vesi või neitsik muneb taimede veealustesse osadesse  umbes 300 muna. Selleks sukeldub ta mõnikord üleni vette. Paari nädala pärast kooruvad sealt vastsed.
