Minu esimene teadlik kohtumine punahirvedega toimus kolm  aastat tagasi. Läksime sõbraga luhale hirvede pulma pildistama. Sellest ajast alates pole möödunud ühtegi kuud hirvi nägemata. Punahirv on põdra järel suuruselt teine sõraline Eestis. Punahirv elab nii metsas kui rohumaal. Rohumaale tullakse sööma. Mets on hea ööbimispaik. Teda võib liikumas näha ööpäevaringselt,  kuid eriti aktiivne on ta õhtu ja hommiku hämaruses. Nende peamiseks suhtluskeeleks on erinevad norsatused  ja mökitused. Oluline on ka visuaalne suhtlemine sabapeegli abil. Just sabapeegel on hea tunnus eristamaks hirvepõdrast. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses peeti punahirve  Mandri-Eesti parkides iluloomana. 20. sajandi teises pooles asustati ta ka Saare  ja Hiiumaale ning ka Abrukale. Saartel oli neil hea elu ja arvukus muudkui tõusis. Nüüdseks elab ligi 80 protsenti kogu Eesti asurkonnast  Lääne-Eesti saartel. Koguarvukuseks hinnatakse natuke rohkem kui 3000 punahirve. Novembrist augustini käib hirv karjadena ringi. Reeglina hulguvad ringi emaste ja isaste salgad. Sügisel minnakse lahku ning siis on aeg kõigil iseenda eest seista. Septembris oktoobris on hirvedel pulmaaeg. Siis kostub märg aladel lõk võimatut möirgamist. Isasloomad selgitavad endi seast välja selle kõige võimsama Just sel ajal on lubatud ka punahirvejaht. Kui vanasti peeti jahti eeskätt hirve maitsva liha pärast  siis tänapäeval lastakse suurem osa hirvi eeskätt just  suurte ja paljuharuliste sarvede pärast. Punahirvele maitsevad raiesmikule istutatud noored puud. Nii on ta metsakahjustuste põhjustajaks. Samuti teeb ta tüli põllumehele. Niisiis võib öelda, et hirm on konkurent  nii põdrale, metsamehele, metsseale kui ka põllumehele. Looduses tuleb alati hoida tasakaalu nii  ka punahirvede arvukuse vaos hoidmisega. Praegu pole veel suuri probleeme tekkinud aga targem on  halba ennetada. Kui hakata probleemi lahendama, siis, kui häda juba käes.
