Oli kord printsist nimega Niina, kes elas lossis, mille ümber oli päikesepaisteline aedia, mis asus Nepaalis ühe mäe lõunapoolsel nõlval. Mäe tipus oli puhas lumi ja jää ja paljad kaljud. Aga allpool kasvasid tihedat džunglipuud, mille lehestikus lendasid varblased ja papagoid ja liblikad ning terve päeva paistis seal päid. Kevadel, kui kirsipuud õitsesid, istus printsess Niina ühte lugu aias ja kammis oma pikki musti juukseid. Sealsamas kõrval murul lebas siruli printsessi sõber ematiiger Maadža. Kollakaspruun ja must, väikeste kõrvade ning pikatriibulise sabaga. Ja kui macho haigutas, olid nähe tema roosad igemed ning suured valged teravad hambad. Ühel hommikul ütles printsess niimoodi. Vahetša. Sa oled väga-väga ilus ja et täna on sinu sünnipäev, siis siin on sulle kingitus. Printsess laotas maha ilusa punase salli, millele oli tikitud väikestest rohu tirtsudest muster. Selle peal võid sa laama tabach sel ajal, kui Macinsiilitan või vaatan, kuidas varblased kirsipuude vahel lendlevad ja rohutirtsud murul hüppavad, lõpetas ta. Õhtul voodis võis printsess Niina kuulda, kuidas matcha pehmelt astudes lossi aias ringi kõndis ja kui ta aknast välja vaatas, nägi ta kuuvalgel tiigrid üksisilmi üle aiamüüri džungli poole vahtivat. Siis aga neis tiiger justkui varjudega ühte sulavad. Ja printsess Niina Diaadised Mahahh oli läinud külla suurele isa tiigrile, kes üksinda kuskil mäenõlval ringi uitas. Varahommikul ärgates teadis printsess silmi avamatagi. Macho on tagasi ning magab punase salli peal, mis oli väljas akna all murule laod. Tiigripojale pandi nimeks Su ning ta aina kasvas ja kasvas. Kui ta ühe aastaseks sai, kinkis printsess Niina talle sünnipäevaks kollased päeva varjum. Printsess küpsetas talle ka tordi ja pani selle peale ühe küünla. Igaüks sai tordist tükikese ning raasukesi jätkus kõigile Vaarlastelegi ja kõik soovisid A Joele sünnipäevaks palju-palju õnne. Aga mäeharjal mitte just kaugel elas õel tuul. Terve päeva ulus kaljulõhed esialumiste kivirahnude vahel. Ühel hommikul puhus tuul kõvemini kui kunagi varem ja kui ta alla lossiaia poole vaatas, mis paistis keset džunglit nagu kalliskivi nägida kollast päevavarju ning väikest tiigrit, kes mängis Varblaste Jaroodirtsudega. Õel tuul urises ja vingus, sööstis mäest alla ja puhus kollase päevavarju, millest kõvasti kinni hoidis kõrgele õhku ahhaa väike tiiger. Nüüd oled sa mul käe ees, mühistas tuul ning aina puus ja puhus vaes tiigri lapsukest üle mägede kõrval lõpete üle merede ja metsade, kuni too jõudis külmale maale, kus isegi meri oli külmunud. Seal põhjapoolusel jättis tuul puhumise järele ning Jingles oma päevavarjuga alla jää ja lume peale otse jääkarude keskele. Küll oli siin küll. Aga karudel oli juht nähes ja meel nad polnud ju kunagi varem tiigrit näinud. Jääkarulapsed tulid temaga mängima ka Charlori mängimiseks liiga külm ja kuna oli peaaegu teejoomise aeg, pakkus üks suur jääkaru. Sooviksid tša ehk kalla. Jääkarud söövad nimelt iga päev teejoomise ajal kala. Jah, palun vasta, saad ju. Aga kui talle kala kätte anti, ei maitsenud see hoopiski ning tiigripoju hakkas nutma. Dogma. Staabis tahab oma ema juurde, arvasid karud poole, vii ka väike tiiger, küllap me välja nuputame, kuidas sinu ema leida. Ja kindlasti leiab tema sinu üsna varsti. Tead, mis me teeme, sõnas üks karu. Ronime kõik üksteise turjale, kuni ulatume nii kõrgele kui pilved ja vaatame, kas näeme Adžuu ema tulemas. Niisiis laskis üks karu ennast kummargile, teine hüppas talle turjale, järgmine hüppas teise turjale ja järgmine kolmanda turjale, kuni üksteise turjal oli 100 jääkaru. Kõige ülemine karu hoidis varju, et paremini tasakaalus püsida. Siis tõstis ta käpavarjuks silmade kohale ja vaatas lõuna poole, kus elasid printsess Niina jama. Hüüdis päevavarjuga karumäed on vahel aga kaugel need paali kandis, näen ma taevas ühtegi igavat pilve, mis muutub ikka suuremaks ja suuremaks nagu tuleks, lähemale. Ma ei oska arvata, mis see võiks olla. Kuule palun, tee kiiresti ja vaata korralikult, hüüdis kõige alumine karu mu jalad kavadjuvadudisema. Oo, nüüd on see helge, hüüdis kõige ülemine ka aru, see on suur, kihab parv varblasi, kes lendavad siiapoole ja hoiavad üht salli noka vahel. Punast salli sellel on. Vaevalt oli ta seda saanud öelda, kui jääkarutorn uperkuuti Tilendas suurem müdinaga lume peale varises. Aga haiged jääkarud ei saanud, nädajasid püsti ja vaatasid, kuidas Varblase pilvi ikka lähemale ja lähemale lendas. Kui linnud juba pea kohal olid, nägid karud, kuidas nad punase salli lahti lasksid ja see liugleb aeglaselt alla jääle otse adjukäpa peale. Siis mähkis üks ema jääkaru Aadžuu salli sisse, nii et tal oli seal hea soe olla ja Joe kinkis oma kollase päevavarju ühele väikesele karule. Siis laskusid vardumised barbekeste kaupa maha ja igaüks haaras nokaga sallist kinni. Siis lehvitasid nad tiibu nii kõvasti kui suutsid ning tõusid lendu, viies A-do kõrgel õhus üle jää ja lume ja külmunud mere endaga kaasa. All hoidsid karud kollast päevavarju, mille all seisis nüüd kaks väikest karu koos ja lehvitasid hüvastijätuks käpaga, kuni Aadžun lendavas varblase tõllas lõuna poole. Videviku kadus tagasi ema ja printsess Niina juurde, kes teda oma päikeselises aias kannatamatult ootasid. Kui soojalt päikesel paistis printsess Niina ja ma tša, kes vaatasid põhja poole, nägid sinises taevas esmalt üht tillukeste ja siis väikest pilve. Mis neis, seda rohkemgi haavad, mida lähemale ta jõudis. See on ju aa do, hüüdis printsess Niina, see on meie väike tiigripoju. Varblase pilv lendas ikka lähemale ja lähemale, ikka allapoole ja allapoole, kuni nad A juhellalt ema kõrvale murule maha panid. Joe oli ikka veel punasesse salli mähitud ja Väike-rohutirts hoidis endiselt tal käppasid kinni. Macho tõmbas oma sooja roosa keelega üle pojukese, kui see salli seest välja veeres ning printsis Niina kummardus ettepoole ja andis ahjule nina peale muusi. Ta pikad mustad juuksed langesid igale poole tiigripoju ümber ja varjasid ta päris ära. Mulgi ja. Uneei toone esteid kindlasti.
