Puust ja punaseks puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusele. Kuulad raadio kahte eetris on meie teadusuudiste rubriik puust ja punaseks, tere tulemast kõigile ja siin stuudios on Tartu Ülikooli zooloog Randel Kreitzbergi ja Madis Aesma raadio kahe saatejuht ja imelisi teadlased, toimetaja. Meie selle nädala viimane teema räägib siis sellest, et hüljeste elu ei olegi nii lihtne, nagu see võib-olla võib tunduda. Üldiselt on ju nii, et kui hüljestest mõnda pilti näidatakse, sinakas pikut saavad mugavalt jääl või siis ujuvad voolujooneliselt vees. See on muidugi väga selline lihtsustatud ja naljaga pooleks öeldud lause ka. Aga ühesõnaga milles asja tuum, asja tuum on siis selles, et nüüd on uued uuringud näidanud, et noh, kuigi võiks arvata, et meredes on hüljes ikkagi sellise oma toitumisahela tipus või siis seal vähemalt väga lähedal ja ta muudkui lihtsalt sööb kala. Nii palju kui seda kala on, siis tegelikult ilmnes Kalad ikkagi võitlevad hüljeste vastu väga, väga tõhusalt ja väga-väga vihaselt tagasi. Ja on siis avastatud lausa selliseid arme hüljeste armsad nägudelt, mis on siis nende enda saagiks olevate kalade jäetud ja mitte sugugi suurte kalade, vaid kaunis väikeste. Ja kes on ise näiteks kiiskasid või ahvenaid puhastanud, uhhaa jaoks see teabki valusasti torgata võivad. Aga samas, kui ma samamoodi mõne haugi või suurema röövkala kõhu sisusid olen analüüsinud, siis ma näen, need kiisad ahvenad on seal kõhus ja teinekord lase vähid kellel on ka ju väga tugev ja teravate nurkadega koorik ja see ei takista. Aga kui, kui kala, kellel on selline nii-öelda sabaoga nagu näiteks astel raid suudab selle väga õigel momendil ajastatult hülge ninna torgata siis kes teab, see võib teda päästa küll. Siin on just nimelt räägitud siis sellistest puhkudel tõesti siis, kui, kui hüljestele on nende ogaliste uimede poolt arme jäetud üks omapärane uuring või üks omapärane uudis, mis eelmisel aastal tuli mis on nüüd ilmselt kusagile sinna anomaaliate sekkaminev oli siis see hetk ühe pildiga, millel oli näha, kuidas ühele noorele hülgele oli siis pugenud angerjas ninna paremasse sõõrmeisse sinna kinni jäänud ja ka see juhtum, mis tundub üsna karm olevat viimastel aastatel justkui sagedasemaks muutumas, kuigi tegelikult sagedus tähendab siin ikkagi seda, et seda on kokku registreeritud juhtumeid, kus siis hülgelon, angerjas ninas kinni kusagil alla 10 korra või midagi sellist. See võib olla ka natukene seotud sellega. Mata väikesed angerjad on ka teiste suuremate röövkalade poolt kah söödavad ja üks selline põgenemisstrateegia väikestel kaladel on läbi lõpuste. Ja, ja sellepärast on näiteks haugil õppustel on sellised eraldi sellised hambad, piid, lõpusepiid, mis, mis takistavad siis nendel väikestel kaladel põgenemist. Aga on teada küll ja isegi nagu kalameestel on näiteks võrkudesse jäänud mõned haugid, kellel näiteks emakala tuuritab sealt lõpuste vahelt välja ja on jäänud oma põgenemisega nii-öelda poole peale. Et kes teab, et see, see angerjas võis samamoodi püüda otsida mingisugust avaust või väljapääsu sellest hülgesuust hüljes võib-olla viivitas allaneelamisega või, või mis iganes see põhjus oli. Ja siis sinna nina sõrmus seda ära eksis. Kuidas see väike angerjas seda hülgenina ise mingiks uruks, sellepärast et see konkreetne hüljes, kellel see angerjas ninas oli see on siis üks munk hüljese liik ja neil on kombeks siis merepõhjast toitu otsida, nii et mine tea. Aga iga pilt nägi välja küll selline, et see hüljes tõepoolest, kes siis lesis kusagil kalda peal, angerjas ninast väljas ilmselgelt mõtles, et nagu, mis toimub? No ilmselgelt, ega hüljes pole ka lihtne olla, et igasuguste väljakutsetega tuleb tegeleda. Nii üks teine hülgeteema on meile siia veel mahtunud, aga ja see puudutab siis seda kuidasmoodi, hülged ja lõuna-lonthülge teda siis väga-väga suured hülged, kes võivad siis kaaluda kuni lausa neli tonni. Nad käivad siis oma toitu otsimas enam kui poole kilomeetri sügavusel teinekord ookeanis. Ja paistab nüüd, et ikkagi nad on justkui sunnitud teinekord sellist bioloogiliseeruvat saaki taga ajama, taga ajama, jälitama ja siis sööma. Ja samas just nimelt see, miks saak on omal ajal niisuguse Bioluminiseeruva võim evolutsiooniliselt saanud tundub kuidagiviisi segadusse ajav, sellepärast et ehkki hülgeid peibutab saagi enda seisukohast saaklooma enda seisukohast kuidagiviisi soodne, ei ole. Ja see on, tundub selline naljakas nagu mitteloogiline olukord, kus kus latern, kala siis antud juhul on, on endale arendanud evolutsiooni käigus selliste Molgus sähvatust, süsteemi, millega kiskjat segadusse ajada ja pääseda sellest rünnakust. Aga praeguse uuringu kohaselt siis see toimib vastupidiselt ja hülged justkui oleks hüpnotiseeritud sellest valgusest sahvatustest ja vastupidi ajavad eriti pikka aega ja keskendunult just nimelt need sähvivad kalu taga justkui jälle selline haugi analoogiat, et sellised värvilised ja ebaloomulikud landid, millega kalamehed kala püüavad nagu, nagu jõuluehted kuusepuult. Aga näed, kaladele meeldivad, et paistab, et hüljestele ka. Aga kas see on siis nagu mingisugune selline, ma ei tea, kas nii saab öelda, kas see on nagu mingisugune evolutsiooniline viga, siis evolutsiooniline möödapanek, et see, et see latern kala jõudis just selline on, et tema, see bioluminestsentsi võime tema otsest vaenlast efektiivselt ligi meelitab. Siin võib olla olukord lihtsalt, kus meil ei ole piisavalt palju teadmisi veel. Et see on selline esimene põnev tulemus, teadlased siin panid hüljestele külge igasuguseid neid valgusmõõtjaid ja mis siis jälgisid nende liikumist ja mõõtsid vee all siis nende nende sähvivate kalade valgussähvatust, vältuseid ja natsin, arutlevad erinevatel põhjustel ja üritavad ka selgitada seda olukorda, aga sellist ühest selgitust sellele ei anna, need teadlased oma selles teadustöös, kui ma seda lugesin ja noh, eks need hülged, enamus aega ikkagi toituvad ka madalamas vees ja mitte nendest latern kaladest, vaid vaid teistest liikidest ja, ja mõnedel siis nendel oma toitumisretkedel satuvad sinna sügavikku. Et võib-olla võib-olla olukord selles, et et need valgussähvatused toimivad nende röövkalade puhul, kes elavad selles sügavikus seal selles pimeduses suurema osa ajast ja, ja nende eest on võimalik siis latern kaladele edukalt põgeneda. Aga see hüljes, kes siis on selline aeg-ajalt sinna põhja sattuv külaline, see siis satub nendest suurlinna tuledest niivõrd vaimustusse, et et vastupidi, hakkab siis need vahepeal taga ajama, aga, aga kuna ta on eksikülaline, siis ta ei ole nagu niivõrd tugevat mõju veel avaldanud, et, et evolutsiooniliselt latern, kaladel oleks põhjust midagi muuta. Siit võib tegelikult ju tagasi minna ka meie teisipäevase teemani, kus me rääkisime sellest, et erinevatel isenditel on erinev iseloom ja võib täiesti vabalt oletada ka seda, et mõni hüljes ongi loomu poolest juba uudishimulik kui teine ja jääbki rohkem, võib-olla selliste laternate hüpnoosi lummusesse ka. Täitsa võimalik, sest selles uuringus ka minu arust need hülged olid kaheksa tükki või väga palju, neid igatahes ei olnud. Sellised said sellel nädala looma Reigi uudised, siin raadio kahes eetris oli meie teadusuudiste rubriik puust ja punaseks ja stuudios olid Randel Kreitzberg Tartu Ülikooli zooloog ning Madis Aesma imelisest teadusest ja siitsamast raadio kahest kuulake kindlasti kõiki episoode meie lehelt järele. Olge mõnusad ja head suve. Puust ja punaseks, puust ja punaseks.
