Tere, head osooni sõbrad. Meie saade alustab juba oma 20 kaheksandat hooaega  ja meil on suur rõõm jätkata ilusa Eestimaa looduse  avastamist ja uurimist. Tänane saade on meil peamiselt vee peal. On imeline hommik ja ma olen jõudnud Pärnu jõe äärde. Teadagi, see on Eesti pikkusest teine jõgi  mis võiks olla mõnusam kui sõita mööda seda jõeteed kajakiga  ehk süstaga. Ma teen seda elus esimest korda, aga õnneks pole ma siin  päris üksi, sest minuga on ka süsta entusiast  ja kärestikuaerutaja. Siim. Mina olen Läänemaal, Puise ninal, kust ma alustan merereisi  Hiiumaa laidudele, mis on väga väärtuslikud oma puutumata  looduse poolest. Ma lähen külastand seal ühte merikotka baari  ja vaatan, kuidas neil seal läheb. Ning liigun sinna süstlaga. Meie esimene sihtkoht on Kurgja talumuuseum. Sellel kaunil jõeteel. Üks kaks, kolm. Saingi vist enam-vähem kuivalt sisse. Tunne tundub väga ebaharilik. Seistes on, On veel ebastabiilne, aga nüüd,  kui liikuma see on nagu jalgrattasõit, et liikudes on  stabiilsus parem, seistes kukub pikali. No loodame siis. Palju sa, Aarne, oled niimoodi laidude peal linde seiramas  käinud üle? Peamiselt ma olen varasematel aastatel käinud merikotkad  samas just nendel laidudel, mis asuvadki kaugel. Aga sel kevadel sai tehtud ka laiu linnustiku  haudelinnustiku loendust põhjarannikul ja,  ja hakkab üha enam meeldima. On selline nagu. Suvine töö ja lõbu käsikäes, et selline meeldiv merereis  sellise teaduse täpselt see on, see on ideaalne,  ideaalne tegevus, et ei ole väga kuupäevakriitiline siin  merikotkaseire ja samas on see meresüstamine  ka minu suur hobi, nii et kaks kaks ühes. Kuidas sulle see ilm süsta jaoks tundub? Ilm on tänase mereületuse jaoks peaaegu ideaalne. Veetemperatuur on. Pakuks sinna üle 15 kraadi. 17 18 võib olla, mis on ju Läänemere suhtes ebatavaline. No on täiesti suve südasuvine mõnus. Tuul on meil Minnes täpselt vastu tulles täpselt tagant,  mis on hea, et ei ole külgtuult ja prognoos on kolm õhtul  võib-olla neli meetrit sekundis. Õhk on 25 et soe, mõnus. Ja pikaks ületuseks sobilik. Ja ja turvaline, sest no turvalisus ikkagi ennekõike. Et natukene tugevama tuule ilmselt ei teeks seda ületust. Siim, sa oled tegelikult hoopis teede ehitamise insener. Miks siis on nii, et igal võimalikul vabal hetkel sa lähed  hoopis veeteed mööda liiklema? Ma arvan, et see põhipõhjus ongi selles Niivõrd suures keskkonnavahetuses? Et nagu täna siingi näha on, siis see Nii-öelda inimtegevuse puutumatus ja ja vaikus  ja rahu, mis siin on, et see ilmselt ongi see põhipõhjus. Teine aspekt, mis mulle vee juures meeldib  ja mis mind nagu kärestikesse tõmbab On see tunne, et loodus on nii võimas ja sa ise oled  nii pisikene Jõeteed mööda liikumine on väga mõnus asi,  aga ühel hetkel peateelt maha saamine võib olla ei olegi. Esmalt nii lihtne, ma proovin kedagi ennast  ka ära parkida. Akrobaatika täielik akrobaatika algkursus. Ma ei ole kunagi akrobaatikaga tegelenud vist ei hakka  tegelema ka või siis ikkagi peaks. Eesti rahvakultuuriloos väga oluline koht aga oluline koht  ka Pärnu jõe jaoks, kuidas inimene ja jõgi on siin koos toimetanud. Tere. Meid võtab vastu urgja talumuuseumi perenaine hinge. Kuidas inimesed sellise taluelu juures jõge kasutada on saanud? Osa inimese elus. Jõest said loomad juua. Jõest sai toitu, sai kala ja jõest sai ka jääd. Et jää oli, mis aitas toitu säilitada. Suvel et tol ajal ju külmkappe polnud ja  siis jääga sai jahutada. Ja jõge pidi parvetati ka palke. Et jõgi oli üsna oluline palgi parvetamise tee. Ja jões leotati ka lina, kuigi see oli jõe elule kahjulik,  sellepärast, et lina leotamine reostas jõge. Juba siis mõeldi ka tegelikult sellele siis kuidas seda  reostust vähendada. Ja, ja kui me oleme siin Jakobsoni talus praegu  siis Jakobson oligi üks nendest, kes hakkas soovitama  linnaleotus aukude kaevamist et jões ei ole linna hea leotada,  kuna see ju reostab. Aga kõige võimsam objekt selle talu hoovil on ikkagi see vesiveski,  see, mille tammil me praegu seisame. Ja see on ehitatud Ikka väga ajakohasena ja omast ajast ees,  nii et see on kaheosaline. Saeveski ja jahuveski on kokku ehitatud ja lähme vaatame sisse. See on selle uhke veski köögi pool. Kumb siis nüüd siin näha on, on see, ma saan aru,  et ikka jahu pool ist. See on jahuveski, jah, ja see on nüüd kolme kivipaariga jahuveski. Nii et siin oli võimalik saada siis tangu,  siis sai loomadele jahu jahvatada ja kõige äärepoolsem siin on,  kus sai siis kabüülijahu juba tol ajal ja  ka mannat. Panen praegu selle viljasahti kinni, sul kõrvus nagu  kangasteb ka see veskikivide müra. Ma kujutan seda väga hästi ette või nagu vähemalt püüan. Aga minu meelest on hoopis huvitavam on see,  et, et kuidas need kivid kunagi siia saadi,  sest me ei ole ju enam esimesel korrusel ja,  ja kuidas nad vinnasid, mida sa seda vinnasid,  et teades ise, et kuidas kunagi oma vana vanaisa tehtud  või metsas katki läinud Veskikivi sai toodud koju,  et siis arvestades nagu selle kaalu ja kui palju oli nagu  traktoriga pusimist, siis nagu pigem ütleks,  et see on müstika siin. Kõrvalruumis käis jahutegu, siis siin käis palkide saagimine. Jah, palk lükati jõkke, kui ta hobusega toodi siia  või siis teine asi, et tuli jõge pidi ja tõmmati kaldteed  pidi ülesse. Ja siis kui ta oli üleval lükatigi siia palgikelgu peale  palk ja koos kelguga, siis läksid saelehtede vahelt läbi. Ja teiselt poolt said juba lauad kätte. Tuli nagu kurgjalt. Me oleme nüüd kuskil viis kilomeetrit, sõitnud tund aega  ja jõudsime Kumari laiu kõrvale ja see on  siis selline Matsalu rahvuspark, äkki kuulub selline sihtkaitsevöönd,  ehk siis ikkagi loodus reservaat, kuhu me pidime  ka liikumisloa taotlema, et me üldse siia saaks  ja ainult teadustöödeks. Ja ta ta ei ole otseselt reservaadi staatuses. Küll aga tõepoolest, siin on liikumine keelatud ilma  eriloata ja ainult ka loaga ainult teadustööde  ja päästetööde ja hooldus ööde eesmärgil. Ehk et. Võib arvata, et aasta jooksul satub siia saarele ikka väga  vähe inimesi. Ja ideeliselt võiks see ka meri kotka jaoks olla ju tore koht. Merikotka jaoks võiks ta väga hästi sobida,  sest inimmõju on nullilähedane. Eriti sellel merikotka jaoks häirimistundlik l ajal  ehk pesitsuse algus faasis. Samas Merikotka asustusloogika asustusmuster siin  läänerannikul on täpselt selline, et, et siia siia võiks ta  tulla elama küll, et tal ei ole liiga lähedased naabreid  ja ja, ja süüa on muidugi meres. Põnev on see kummaline lait, sest tuntud ornid patoloogju  Eerik Kumari sai selle laiu järgi nimelt võttis  selle nime just Erik Sits ja vaatas, et see on kõige ilusam  laid ja võttis hoopis Laiu järgi enda nime. Lähme siis kiirelt, meil on üsna lühike aeg,  teeme need teadustööd ära ja võib-olla saame natukene ikkagi  energiat ka sest sest see tund aega mere peal mõlemamist oli  juba päris väsitav minu jaoks. See võtab läbi. Mis sööki sa tavaliselt teed, kui sa käid niimoodi laidude peal? Siuke täiesti põhjendamatu traditsioon. Seljanka. Koos lisatud. Oliivide suitsuvorsti ja hapukoore ja musta leivaga kuumal  suvepäeval võib-olla ei tundugi esmapilgul,  et see oleks nüüd üks kõige kõige lihtsam toit teha,  aga tegelikult tundsid ise, et ikka oleks nagu pikema  maratoni ära jooksnud, et võtab värske õhk  ja füüsiline töö. Ta on küll, eks ju, süsiniku neutraalne,  aga kuskil energia jäävuse seaduse kohaselt seda energiat  peab juurde tulema ja siit seljankast võiks seda tulla küll. Kindlasti tuleb. Selle lühikese otsimistöö järel me nägime,  eks ju, lambad on siin saarel täiesti olemas,  need kindlasti meeldivad kõredele. Merikotkaid me kuskil lendamas ei näinud  ja pesa ka ei paistnud kuskilt, jah. Pesa me ei leidnud jah, et mõned pesa ehitamiseks sobilikud  puud on, aga, aga täna seal pesa veel ei ole. Nüüd jääme seda toitvat suppi ootama. Meil on vaja energiat ja meil on väga-väga pikk tee veel ees. Kohal Külli asula kohas? Jah, Ma olen endiselt kuiv, Siim on ka endiselt kuiv pere Jarko. Tere on Siim viimane aeg, et juba on porgandid  ja kartul keenud, et õnnestus ka kolm ahvenat. Et tulebki täna kolme ahvena ohaa, see pidi kõige parem olema. No loodame. Peab ütlema, et midagi isuäratavamat annab ikka välja mõelda. Oled Pärnu jõe ääres siitsamast jõest püütud ahvenad. Ja selline. Võin öelda siis praegusel hetkel maailma kõige värskem  kalasupp mis saaks olla parem? Jah, head isu. Ai. Sinu igapäevatöö on tegelikult suuresti just selline  loodusgiidi või ütleme täpsemalt kalagiidi töö  ja sul käivad külas ka välismaalased, mida nemad Eestis  Pärnu jõe ja jõestiku puhul imetlevad. Eks nemadki otsivad tegelikult taga seda ürgset loodust,  et mis paljuski Kesk-Euroopas on juba nii-öelda hävinenud  inimkäe läbi. Ja siin Pärnu jõge vähemalt keskjooksul ei ole  kanaliseeritud ega kuidagi muudetud. Ja täna on meil ju ka Sindi pais kadunud. Inimesi köidab see mõte, et nad võivad tabada siit oma  elukala oma elu, trofee, olgu see siis haug,  lõhe või meriforell. Et kahte viimast küll veel ei või püüda,  aga nende arvukus on tõusuteel. Kas see vastab tõele, et Pärnu jõgi on ajalooliselt vaata et  Eesti kõige kalarohkem jõgi või kalarikkam? Ma arvan küll, et vastab tõele, kuigi Emajões on samamoodi  suur liiklus Peipsi ja Võrtsu vahet, siis ikkagi Pärnu jõgi  on ju ka kunagi olnud või kandnud Emajõe nime. Ja siin on asi tõenäoliselt veel liigirikkam. Meie jääme siin seda kalade maitset ja jõerahu nautima. Huvitav, kuidas Kristol keset merd läheb,  ma loodan, et ta endale liiga ei tee. Me oleme kuskil 10 kilomeetrit nüüd kumari laiustunud lääne  poole ja ja ma ütleks, et päris väsida või. Et kuigi ma tunnen mitte väga ebaturvaliselt ennast,  et täiesti stabiilne, et üle me oleme keset väina merd Ainuke asi ma tunnen, et ma olen ikka väga väike mutrike  siin meres ja siin maailmas, et selle tunde see annab küll,  on ju, aga tõesti jah. Ja need Hiiumaa laiud, mis nüüd meie ees on,  on nagu pärlid niimoodi pikitsi ja vee peale,  et see on päris äge, kuidas need kaugused on  ka hoopis teistmoodi siit mere pealt vaadates nendele saartele,  et ei saa aru, kas tulevad lähemale need saared  või tule või kaugel need saared täpselt on,  eks me neid kaugusi siin mõõdame tundides,  sinna on tund, sinna kaks, sinna kolm. Ja ega tõepoolest tuleb ikka tuhandeid kordi käsi liigutada,  enne kui see täpp läheb natuke suuremaks. No mina maarotina veel nagu selles täiesti nagu rahus  ja mõnus ei ole, kui ma küsin, mis mõnu ikka sina sellest saad,  et sa niimoodi üle mere tuled? No see on ikka see loomuliku liikumise mõnu aja peale ei pea minema,  alati on võetud terve päev ja. Tegelikult on ta ju mõnus üldfüüsiline treening  ja vabas õhus mõnus. Praegugi ma vaatan, et üks hüljes pistis pea välja,  sealt. Juba luuravad luuravad hülged on väga-väga uudishimulikude  on korduvalt tulnud täitsa süsta juurde vaatama,  et mis, mis pikk oranž loom see on. Et vot see on see, mida sa mootorpaadist. Mina jõudsin Hiiumaa laidudele, ilm on siin väga mõnus. Meri on rahulik. Tunne on selline, väsin. Ei tea, kuidas Sander ennast tunneb. Tule sõida siit hästi, keskelt, olete lihtsalt läbi ja. Ma panen voogu praegu. Me oleme nüüd ühe Hiiumaa laiu peal kus inimasustust ei ole. Siin on ka liikumiskeeld, nii et meil on jälle liikumisluba  teadustöödeks ja siin peaks olema nüüd merikotka pesad. Kas pesitsemine on sel aastal õnnestunud  või mitte. Läheme läbi selle roostiku metsa  ja vaatame No see on täielik selline võlumets, see laialeheline mets,  et keset merd asub selline oaas, nagu poleks uskunud ka,  kui sealt kaugelt seda saart vaatasime. Ja siin siis võiks keegi elada, aga kuidagi vaikne on jah. Vaikne on selles mõttes küll, et kui oleks palju lärmakaid  jõnglasi siis küll nad juba häält teeks,  aga vaatame, mis seis pesadega on. Leidsid midagi? Mitu asja leidsin puuoksi. Metsast aga vaata, need oksad on kuidagi ühepikkused ja. Ühejämedused no kui keegi oleks hagu kokku korjanud,  aga, aga ära viimata, aga ilmselt see ei olnud inimene  siis just, sest tegelikult seal on natuke samasuguseid oksi  ja kõik on ühe jämeda puu all. Ja kui nüüd siit võra vahelt Vaadata siis ma ei näe mitte midagi esimest kaheksa meetrit  ja siis tuli kaob võsa vahel ära. Aga lisaks siin nendele okstele Ossa vot on üks igavesti pikk, suur ja pruun sulg. Ja see on küll merikotkas küljest tulnud  ja mitte väga ammu. See on ka väga uhke vihmaste ilmadega, mis siin on olnud,  on ta poriseks pritsinud, aga see on ikkagi tänavune. Mis see siis tähendab, nüüd? See tähendab seda, et Merikotkas siin toimetab ja,  ja need on tegelikult. Tema pesamaterjal need oksad, Need on ta ise oma nokaga murdnud. Sellepärast nad on üsna ühesuurused, sest ta eelistab ühes  mõõdus ehitusmaterjali. Ja, ja need on siis pudisenud siin pesa alt,  järelikult pesa peabki olema selle puu otsas. Aga, aga lihtsalt me siit puu alt seistes ei näe seda,  me peame natukene vist teise nurga alt. Kassa see on ikka vägev pesa, et kõik selle on ta sinna  kokku tõssinud ja. Ise murdnud, oksad ise murdnud, aga eks tal on  ka selleks palju aega. Muid kohustusi tal väga pole. Oot, oot, läks, läks laksaks? Ikkagi ta istus. Sellise puu peal, kust me juba läbi tulime,  Meri, kotkas valvas meid, vaatles meid ja nüüd läks sellise  hääle või need tiivad tekitavad sellist heli,  nagu ma ei tea, mingisugune helikopter läheks minema,  ta on ikka nii suur. Aga see on tõesti huvitav, et ta varem ennast ei näidanud,  et ta tuli nüüd vaatama siis, et mida me siin teeme. Aga kohe istuma, sest tavaliselt ikkagi ju tema. Tema valduses on seal üleval ju nii et see merikotkas oli  siin olemas. Põhimõtteliselt ta nägi meid meie teda eriti näinud nagu  ikka nagu ikka, nii et tema kavaldas meid praegu üle nagu ka,  ja see pesa on siin. Drooni pildist on näha, et pesa on tänavu olnud Meri kotka poolt. Sätitud nagu meie ütleme, kohendatud see tähendab,  et ta on siia vedanud uut materjali. Ja kas ta on jõudnud ka muneda või mitte,  seda praegu väga hästi aru ei saa. Aga tundub, et natukene kulu on sinna justkui toodud. Ja see on selge, et siin see territoorium on asustatud,  aga tänavu edutu. See on, see on nüüd nagu täiesti selge aga üldiselt ikkagi  see tähendab seda, et Meri kotkal läheb siin saarel hästi. Et ta on siin olemas ja tegu on ikkagi äärmiselt rahuliku pesitsuskohaga,  kus inimesed peaks käima umbes kolme aasta tagant,  ehk siis siis, kui on Merikond, ka pesitsus,  edukuse seire ja ja toidubaas on tal siin hea  ja tegelikult ju Eestis üldse merikotka arvukus praegu taastub. Et merikotkal siin mere ümbruses laidudel läheb eriti nagu  mõnusalt ja hästi. Me usume nii palju, kui me nendest aru saame,  me usume, et nendel on siin palju mõnusam elada kui kuskil  majandusmetsas lankide vahel. Saan ma õigesti aru, et just selleks nii-öelda suureks  finaaliks oledki toonud just sellesse Pärnu jõe osasse mind  kus sulle tegelikult meeldibki kõige rohkem käia? Siin ongi, ma arvan, see vee liikumise nii-öelda võlu  ja jõud tuleb nagu kõige paremini siin esile. Et kas või nagu lõpp, eks see sama tunne. Kui sa oskad seda vett liikuvat vett nagu meisterlikult ära kasutada. Nagu see elamus ja need nagu emotsioonid,  mis sa sellest saad, on? Ma arvan, see, Et ega ta ongi ga ta on kärestik, see ongi see miinirikas  hirmus nikne oma hirmude ületamine samm-sammult. Ja ilmselt see vist ongi see, mis ikkagi nagu paelub. Veepahinat igatahes on mõnusalt juba kuulda taamal. Nii et Sindi kärestik ja minu sõidufinaal ootab. Tegelikult spordiala, millega sa tegeled,  spordiala nimetasin süsta slaalom ja sõidetakse  siis muidugi juba jällegi karbonist kergete paatidega  natukene natukese pikemate ja kiirematega  ja asja eesmärk on siis mööda kärestiku alla navigeerida,  läbida sealjuures ette antud järjekorras vee kohale  riputatud väravaid ja võidumees on see, kes  siis seda kõige puhtamalt ja, ja kõige kiiremalt teeb. Kärestiku aerutamine tundub mulle ikkagi tegelikult tõsine ekstreemsport,  kas nüüd igaüks võiks tulla ja põhimõtteliselt ära proovida,  saan mina ka täna omal nahal selle veidi ära maitsta? Et tegelikult on ikkagi iga inimese jaoks,  aga, aga ta kindlasti on ka ohtlik ala, kus peituvad väga  spetsiifilised oma ohud ja, ja nendega tuleb arvestada,  et, et ei soovita päris kellelgi nii-öelda tulla üksi  ja oma päid. Siiamaani õnnestus mul Pärnu jões püsida,  kuivan. Sindi kärestik vaieldamatult üks minu elu kõige lahedamatest kogemustest. Siitsamast Eestist. Hindame seda, mis loodust meile kohalik Eestimaa pakub  ja sõidame mööda jõe ja veeteid. Meie tänase päeva eesmärk on täidetud süstaga merikotka  seirel sõitmine ja seire on tehtud. Võib rahul olla? Mina olen küll rahul, kuigi ma ütlen, et maal kui ma juba  siin olin, siis oli natuke kindlam tunne,  ma olen ikkagi maarott. Kuidas sinu, aga selleks, et seda teada saada,  pidid sa ikkagi veetma päevakese merel. Õige. Aga loo püant on nüüd see, et me peame sama teed  tagasi minema. Nii et hakkame minema, meil on pikk tee veel minna. Läksime.
