Olen Ülle madise ja me oleme Saadjärve ääres. Saadjärv on korraga Eesti 10 kõige suurema  ja kõige sügavama järve hulgas ja ta on ka väga läbipaistev. Ja see on just see, mis minu jaoks teeb selle järve eriliseks. Siin saab üle paadi serva vaadata kalu, kes ujuvad vetikate  vahel just nagu metsloomad metsas. Ja väga põnev on see, et kui vahel sõidab paadi taga küljega  vastu roostiku Siis hüppavad terved, maimud ja parved välja nagu kartulid  põllu seest. Siin on huvitavaid linde, näiteks tuttpütt. Ma ei teadnud seda varem, et ta võib sukelduda  nii järsku ja ujuda nii kaugele, teadmata suunas,  et sa ei pruugigi kohe aru saada, kuhu ta jõudis. Siin on laugud, näiteks laukude hääl seostub mulle väga  selgelt kevade, suve ja saadjärvega. Nii et kui võtad ühe ilusa suvepäeva, istud paadiga järvel  või siis järve kaldal ja vaatad, mis ümberringi toimub. Siis see on midagi sellist, mida ei vahetaks mitte millegi vastu,  mitte kuskil. Ei. Kalu meeldib mulle vaadata juba päris väikesest lapsest peale,  ma ikka mäletan, et kui kevadel jää ära sulas,  et siis ma tõttasin poja või tiigi või järve äärde. Noh, juhul muidugi, kui vesi oli läbipaistev  ja siis siin, milliseid kalu on ja kui suuri Saadjärv on selles mõttes eriti rikas, et siin võib lausa  snorgeldada ja vaadata särjeparvesid ja ahvenaparvesid  ja haugi, kes peab jahti. Kui oled pikalt järve peal, siis võid näha sedagi,  kuidas aug on saagi kätte saanud, nii et paar korda olen näinud,  kuidas auk saab teise kala kätte ja ja kuidas ta täpselt  selle kala siis ära sööb. Ta. Ma arvan, et mulle on alati meeldinud. Vesi ja veekogud. Ja vaadata, mis seal sees on ja mulle meeldis näiteks väga  vaadata oja voolamist ja samamoodi mulle meeldib vaadata  seda väikest lainetust, nii nagu ka järve  või merd siis, kui ta on täiesti peegelsile. Et selles lainetuses on justkui muusika Ja kui sa näed veel põhja ka ja näed seal kalu  ja karpe ja taimi Selles lihtsalt on midagi erilist, et see on  nii kaua, kui ma ennast üldse mäletan. Nii kui. Eestis on ruumi ja halvas mõttes inimese jälgi on õnneks  üsna vähe näha ja mulle tundub, et see on midagi,  mida tasub hoida, midagi, mida mujal enam väga palju ei ole. Eks seda ütlevad ju praegu ka teadlased,  et õige varsti, tegelikult juba minu meelest praegu. See ongi paradiis maa peal. Et võib-olla mõnele see kliima ei meeldi. Aga samal ajal niikaua kui ei ole päris ekstreemseid olusid On see võib-olla just hea Et kui ei ole väga külm, ei ole väga palav. Ka see, mida kutsutakse halvaks suusailmaks,  minu arvates on pigem päris tore minule ka kevaded  ja sügised väga meeldivad ka eriti vee peal. Jah, aga ma arvan, et peamine on see, et on ruumi  ja sellist poeetilist Ilu. See on see, mida ei pea häbenema, vaid mille üle võiks uhke olla.
