Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge. Tahtmist on ja kinnitu ja soovi on ja huvi loodusest veel teada kas valvemat või heodo Plaskeerabraadio kruvi. Kõla L. Siililegi selge? Pere mõnus on, tere. Tere. Tere, onu Aleks. Tervist ja muidugi tere kõigile, kes praegu raadiote juures meid kuulavad. Ja mul on see vana raamat kaasas Pealkiri endal looduse lugu ja mis on välja antud eelmisel sajandil 1879. aastal. Aga täna me siit ei loe, sest onu Aleks lubas rääkida hoopis hoopis kaugematest aegadest mütoloogiast. Ja eelmine kord me rääkisime väga palju oravate bioloogiast, jätkasin nende Arktikast ja teistest teaduslikutest asjadest, aga räägime tõesti natukene orava tähtsusest, inimeste maailmavaadete süsteemidest, tsüklokka hirmus teaduslikult, aga see tähendab, et need suured suured tõsised muinasjutud, need müüdid, mida inimesed kunagi võtsid tõsimeeli kui tõsiasja. Ja ettekujutustes arusaamadest vaata et igal loomal oma koht ja oraval oli ka, aga see koht, mis loomal sellel või teisel oli niisuguses vaadete või arusaamade süsteemis, sõltus muidugi ka sellest, mida hall, aga ka sellest, kuskohast tõepoolest looduses see loom elab, orav elab puu otsas, nii et maailmapuu, aga igas mütoloogias on maailmapuu olemas, see on tohutu suur puu, kelle juured on põrgus seal mulla all. Ja seal siis rikkus ja surma valitseja ja igasugused õudused, aga hästi palju kulda ja siis fon kõrgel kõrgel pilvede kohal seal üleval õhus ja loomulikult on linnud peamiselt, eks ole, nii nagu seal põrgus on igasugused uruloomad ja ka kalad muidugi, aga kus on orav? Rahva keskel ja orav jookseb nii kiiresti mööda puud päris orav päris metsas, et inimesed, kui nad lõid oma ettekujutused maailmast ja maailmapuust muidugi panid oravale või niisugusele väikesele pool jumalusele, kel oli oravakuju ametiks vahendaja, olla selle maailmapuu peal, joostes üles-alla, sõnumeid toomas-viimas ja muidugi ka aidates seda või teist head tegelast mõnda kangelast kell parajasti oli vaja näiteks jumalate juurde pääseda, väida seda puud. Kas ta oli siis nagu kirjakandja või, või postiljon? Midagi selletaolist jah, aga üldiselt oli rohkem nagu niisugune kuulutaja jooksis ja rääkis oravat teatavasti väga kiiresti ajavad oma niisugust katkendlikku hästi naljakad jutus. Erutatud nagu morse, jah, täpselt nii viisise kõlas. Ja näiteks eriti tähtis see orav on ürgrahvaste, kellel on loodusega tihedasti loodusega seotud mütoloogia indiaanlastel näiteks või Kaafriklastel Lõuna-Aasia rahvastel, noh, seal on natukene teisiti. Lõuna-Aasias on teatavasti budism väga levinud ja budism, kuigi seal lepib iga ornitoloogiaga. Üldiselt võtab ära inimestel huvi niisuguste loodusjumaluste vastu Rahva lemmikuteks või sealpool pühadeks loomadeks. Aga neid ei peeta ikkagi jumalateks endiks enam. Aga jah, Ameerika indiaanlastel nii lõuna- kui ka põhja Ameerikas Stora, vaid on nii siin kui ka seal üle Ameerika absoluutselt peaaegu igal pool, kus vähegi mets kasvab ja oravate sugulasi susliku moodi loomakesi on praktiliselt Lõuna-Ameerika lõunatipuni välja kambas ka muidugi uruloomad preeria koerakese tükele, keda seal ei kohta. Aga Hanschi tomo, Hanschi tomo on see kuulus ja väga tähtis näiteks kõikide indiaanlaste esivalima ja suure jumaliku niiskuse ürgse juhi Haya, vaata Sõber Jaagiline Hayavata lugudest, lapsed kindlasti olnud teadlikud, ma väga loodan, et igaüks on lugenud seda Longhela suurepärast poeemi ja kui hiilgav, kuidas hoiavad, püüdis hiidtuurakala ja kuidas ta käis hiidpõhja karuga seal sõdimas ja oi noh, seal on palju lugusid ja peaaegu igas loos Orace on tal kaasas ja aitab teda. Aitab nõuga. Jõudu talle eriti ei ole, eks ole, tomeike laulgi aga Roondal Kaderav teda peetakse targaks iid hakkaks, et isegi Haya vaatale oskas Hatšid oma andke nõu anda, mis nõuda võis anda seal, mis relva kasutada selle või teise hirmsa eluka vastu või kuidas pääseda raskest olukorrast välja ja on isegi üks niisugune huvitav versioonil, kui vaata, läks arvatavasti eri või on ta järve peale hiidtuurakala püüdma temaga siis võitlema. See oli siis Michernama siseni, mõtlesin omaduse vihaseks, et raja, vaata nüüd teda õngega tõstis veest välja, hüppas õhku ja siis tegi suu lahti ja hopsti neelas alla ajamata koos paadiga, orav oli aia vaataga koos paadi ja koosa ja vaata ka, läks sinna sisse, sulle tohutu suur õudse kala sisse ja ta andis nõu. Kasuta tuld. See on nii rasvane kala, et tulega sa kindlasti sulatad endale Käiku välja pohl sovkalast endast sai, hoia vaata oma võlukinnaste abil jagub, tal olid niisugused võlukindlad, kui ta neid kätte pani ja võttis näiteks kivitüki, siis purustas liivaks või kuidagi isegi vedelikuks. Nii et jah, kala ta lõi mahaga, siis lained viisid kaldal kala ja kuidas välja pääseda. Ja vot siis on siduma, ütles, kasuta tuld. Aga ka siin põhja pool on ka mütoloogias oravaid. Kasvatatud või oravaid on päris palju Keldide mütoloogias, keeldile mütoloogias, Trueedida Trueedile süsteemides on metsal tohutu suur tähtsus, tohutu suur tähtsus, eriti tammemetsal ja tamm on orava jaoks täiesti õige paik. Et selle peal elada. Tõrusid varudab jaja Orafungildi mütoloogilised täitsa, aga täpselt sedasama seondunud. Amed, sõnumitooja, postiljon ja loomulikult oravatest on väga palju muinasjutte ka Siberi rahvastel Kaug-Ida rahvastel, aga seal on peale tavalist ora väga tähtsal kohal röödorf, õigemini muruniiduk vöötoravat, eks nimetatakse neid Ameerika väikesi oravaid, kellel on suhteliselt väike saba orava kohta ka muidugi väga karvane, mäletate, me rääkisime oravatel kõikidel oraator ja nii mitusada liiki, kui neid ei ole, väga karvased sabad, aga jah, muidugi saab, on väikene ja tal on selja peal triibud. Tarjune, vöödiline vöögid või triip nagu sebra Sõbral põikjaga purundukil või siis Ameerika föderakon pilti. Ja väga toredad muinasjutt on tulnud selle kohta, kus ta neid sai. Ta käisid toitu varastamas karul ja karu tõmbas käpaga põrundublica, ronis tal käte alt välja, aga karu küünide jäljed jäi tal selja peale. Kuid jah, see lugu on niisugune redutseeritud vormis lühendatud ja lihtsamas vormis kajastatud vana vana müüt selle kohta, et tuli. Sulid tohutu hirmus karuoda oli ka mitmemäesuurune. Ja inimesed ei saanud tuld mitte, kui kuidagi nad saatsid, siis nad leppisid kokku selle väikese muruniidukiga, kes on abiline, kes on nõuandja, kes on tark ja kaval ja kes on väga vilgas, et tema toob tuld ja ta käiski tuld toomas. Aga jah, see põhjad, karu, tal oli külm, sel põhjusel tal olid raudkäpad, raudküüntega hoidis need tules tuliste küüntega, niiviisi püüdes ikka seda purunduki tagasi võidu kinni püüda. Et ta ei saaks inimestele nii väärtusliku asja nagu tuli viia. Karu tõmbas siis oma kuumade kuumade küüntega raudküüntega oraagise silme peal viis nisust, triid puhkas suure kangelaslikkuse tunnus. Ja aga siis pidi Oraviks väga julge loom olemalka küll. Oravatest igast loomast ilmselt tõesti võib lõpmatuseni rääkida, sest midagi on kunagi kirja pandud selle looma kohta sa loed seda, sul tulevad omad mõtted, sa räägid sõbrale sellest, mida sa mõtled selle orava kohta näiteks niisuguse teise looma kohta sõbranud omad arusaamad, omad kogemused, midagi hoopis midagi muud näinud või kuulnud üksinda muidugi, kaua sa ikka mõtle turakas, aga vestelda võib lõpmatuseni ja tead, sõber, mõnus on ja tädi on meie lapsed, iga vestlus tegelikult lõpmatu iga dialoog, iga vestlus on lõpmatu. Nii et me võime vabalt praegu näiteks katkestada orava juttu, ega ta sellega tegelikult ei lõpe, sest me võime iga hetk jälle selle juurde tagasi tulla. Räägime nüüd hiirtest. Ja, ja mina olen nõus, aga mina tahaksin küsida, et mispärast on jäänud selline tunne, et orav peab ikka elama seal, kus on ka külm. No ma ei tea, võib-olla sellepärast, et orav on üks toredamaid Yakad, tavalisemaid loomi, keda me näeme ikka oma metsas, vara varakevadel ja hilis hilissügisel, oraval on talvekasukas, iga laps teab, et orav ajab karva ja siis paneb talvekasuka selga. Võib-olla sellepärast Ja jõulude ajal on orav väga tähtis tegelane alati endisel jõuluvana kingikoti juures. Ja siis tahab väga sümpaatne ja see tema kumme muidugi tagajalgadel kintsude liistude isi Keppades pähklit hoida ja seda närida mõnusam. Tead, muinasjutud Saarselt Taanist olen kuulnud ja, ja tuleb sul meelde, kes seal ka üks väga tähtis tegelane on, selles muinasjutus. Praegu ei tule. Kes muidugi vägistab Orabra? Ja see oli üks suurtest imedest, mille abil see noormees, prints, eks ole, kes sattus seal asustamata saarele, päästis seal ühe haldja, ilmselt Hay hirmsast kurjast hargsabakujulisest nõiast. See noormees sai siis igasuguseid imelisi asju, ta tahtis oma isa meelitada endale küll. Aga selleks, et isa külla tuleks, oli vaja isale väga palju huvitavat informatsiooni saata sellest, et vot selline saar on need, mida kõike seal ei ole. Ja muidugi need rändkaupmehed, laevnikud, kui nad tulid selle saare peal, siis juhatasid nad seal ringi, olid vaimustuses nii sellest noorest printsist kui ka kõikidest nendest imedest võtüks nendest imedest oligi orav, kes laulis ja tantsis kedagi seda ilusti vilja näris pähkleid, kus ta neid võttis, sellest juttu ei olnud, aga koor, nendel pähklid olid kullast ja, ja pähklid ise tuumakesed olid smaragdid. Sega kindlasti meeldis väga Nil aednikele, kui katser sultanile. Ja eesti muinasjuttudes on orav ja üldiselt on ta metsarahva jaoks ka seal muinasjuttudes selline arukas ja ja alati head nõuandev tegelane. Näiteks kaugelgi jaurab jänni ka jää. Ei jää jänni ja teda hoitakse, nagu need vahendajaid ikka hoitaks. Nii et lapsed, äike ikaks, peotäis oravale meelepärast taskus, kui te metsa lähed, parki see meeldib neile jõgeneid meeles, peate kindlasti kübiil kõhklevad. Ja talvel on ikka ju hea, kui kellelegi külakosti viid linnukestele või, või siis oravatele. Ja kas või hiirtel, miks mitte, aga jah, kui te leiate näiteks sügisel hädas olevat orava pojukest, võtate ta koju, näiteks tooted koju, noh, olete kindel, et ta ei saa ise hakkama, timatult seal lähedal ei ole. Kui te lähete nüüd ära, siis esimene ettejuhtunud anguli kass või koer sööb ära, võtate enda juurde ja tehke talle siis pesa, mingisugune Paikustel oleks pehme, väga pehme ja soe. Kuivõrd palju soojust vajava Turavat näiteks väga varajasest lapsepõlvest peale näitab see fakt, et sunnist ainukesed loomad, kelle ema, kui ta pesast läheb ära ja lapsed on tal väikesed, paneb lastel ei teki peale. Tahe ja pesavooder on pehmest taimsest hullusest ja olemas täiesti omaette spetsiaalne kik kah väga õrnast taimsest, hullusest ja lastele pannakse seid tingimata. Ta peale kliima läheb välja toitu otsima. Nii et olgu see pesamistid talle pakutava ideeti pehmet, vaadake ta saksal hingata, et ikkagi sissepääs, kes oleks küllalt avar. Ja olgu see kindlasti soojem, aga, aga mitte mingil juhul ärge kasutage mõtlematult mingisugust pehmet materjali, sest näiteks väga pehme, võib-olla nii mõnigi sort klaasoti ja klaas võttis pesas, sureb see provoboil tingimata mõne päeva pärast. Need lapsed alati mõelge, kas sobib, kõige parem muidugi on mingisugune karvane rullus näiteks Ki niite või niitide punkreid kani maksa talle pakkuda, ta võib ennast kogemata ülese puuniidid on kõvad asjad peened ja väga ohtlikud. Aga jah, mingisugune karvane hullus või lihtsalt lapike pehmenud pike on Jol tekiks voodriks täiesti paras. Ja noh, see on mõnus jutt, sõbrad, aga see jällegi tähendab siin on teine, teine moment, millest ma tahtsin kindlasti öelda, millele teie tähelepanu tõmmata. Nii mõnelgi lapsel, kuulates meil juttu sellest, kui mõnus seltsiline on orav võib tekkida vastupandamatu soov endale oravapoeg, maksku mis maksab saada järgi seda siiski tehke, kui te näited, oravapojad on emaga, te teate, et nad on seal ilusti nendele pesa olemas, kõik on korras. Ergi vägisi endale niisugust seltsilist siiski otsige. Sest ikkagi kõige õigem on tal olla oma emaga seal kurva pojad puu otsas metsas, looduses. Meeldib omas keskkonnas ja omas kodus olla, igal lapsel on oma kodu ja oma ema ja lõbusalt hüppavad koos oma vanematega, las nad olla. Ja need on nii head sõbrad lugeda täna selles saates me ei jõuagi, aga järgmine kord, kui me jälle kolmekesi kokku saame, siis alustab, mõnus on kohesele hiire jutuga ja, ja onu Aleks hakkab rääkima hiirest. Aga täna nägemiseni, rahega lapsed. Kiires nüüd laulame, ei oravast, laulame hiirest ei oravast ja küll kiires, nüüd laulame küll, aga mis sa oskad hiirest laulda, palavusega. On hall ja juustu pähe, mõni hiir on valge ka. Laula Moravast. Mis sa oskad oravast laulda? Orav on pika sabaga Orabanki kiis kõrvaga ja orav kääbisi egoda, käbisid. Nojaa, seal käbide seemne oi, tõesti või no no aga mida, mida hirsi? Viljaterasid hiir sööb jah, viljaterasid ja soov, aga, aga kas ta tahab teada, mis värvi orav on? Palun pupu Nannannacacaca Es pupu, pruun punakaspruun. Ja mõlemad söövad mingeid seemneid, ah kuule, äkki me vaidlesime ilmaasjata. Äkki hiir on tegelikult ora. Ja orav on tegelikult hiir ei ole, hiir on orav, orav on Hi, ei ole viir, emme ora ja sina oled mõnus. Ja ja, ja, ja oraval hiir, ja äkki äkki sa oled tegelikult siil? Oi, haa, peab mõtlema. Palun ole siis pealegi siil. Kui Soomeles, orav on piir. Ei tea, iial, jookseb alla mööda külge on tõesti siililegi selge.
