Teadust kõigile toiton, tarbiline vara, toitu võime korjata näiteks loodusest ja toidust, võime saada näiteks kiudaineid. Tänases saates tuleb juttu sellest, milliseid toidutaimi käivad endale ja teistele toiduks korjamas Võru- ja Setumaa põlisasukad. Saame teada, kuidas neid tavasid mõjutanud metsade mahavõtt ja Setumaa lõhestatus. Sellest räägib etnobotaanik Raivo Kalle. Avad toidutehnoloog. Kaarel Adam Berg on uurinud, kui palju eestlased toidust mitmesuguseid tervisele kasulikke kiudaineid saavad. Selgub, et mitte päris piisavalt. Olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teadust. Viimasel ajal on linnades nähtud metsloomi rohkem kui tavaliselt ja, ja inimesi jälle nähtud metsas ja mujal looduses rohkem kui tavaliselt. Sellised kummalised ajad on, aga tegelikult on inimesed ju metsas ja mujal looduses käinud ammustest aegadest peale ja ja, ja Kazja pärast kogunud sealt näiteks endale süüa toidutaimi. Teadlastele pakub see huvi, et kuidas, milliseid taimi inimesed metsast korjavad ja ja kuidas see traditsioon aja jooksul on muutunud ja, ja millised erinevused eri piirkondades on etnobotaanik katteks võib niisuguseid teadlasi nimetada. Üks neist, Raivo Kalle ongi täna minu vestluskaaslane, kes on siis praegu tegev niisuguses ülikoolis nagu gastronoomiateaduste ülikool, mis asub Itaalias polentso linnakeses. Aga uurinud on ta koos teise eesti etnobotaanik Renata sõukandiga ja oma Itaalia kolleegi Andrea Pieroniga hoopis Võru- ja Setumaa traditsiooni metsast toidutaimede kogumise alal. Ja sel teemal siis nüüd ka ajakirjas futs artikli ilmutanud. Sellest siis täna viiaksimegi juttu teha. Aga kõigepealt, Põhja-Itaalias oled praegu see on see koroonaviiruse epitsenter, et kuidas on õnnestunud see hooaeg praeguseks üle elada. Itaalias on ikka raskelt läinud, sest siin on juba üle kahe ja poole kuu pidanud olema toas enamuse aja, et õue saab ikkagi ainult siin ümber maja jalutama või siis või siis lähilähedal olevasse parki ka nüüd kus pargid on avatud eelmisest nädalast ja siis okkapoodi. Aga, aga sa ei tunne ikkagi ennast nagu sellise vabana, sest kõik on maskides ja sa ise pead ka maskis olema, poodi lubatakse ka või koguni kinnastega ja et, et selline ahistab küll selline olukord, et toas istumine ikkagi üle kahe kuu, see mõjub ikka inimpsüühikale. Et hakkas pihta ja tegelikult varakevadest ja sa näed, kuidas lilled õitsevad, närbuvad puud, puhkevad, õied puhkevad ja enam enam ei puhketulevad juba vilja. Ja sa ikka istud toas, et nagu sellist tahaks nagu juba nägu kaugemale minna ja rohkem näha kui ainult aknast vaadata või, või siin maja ümber jalutades. Aga oled võib-olla mõnikord ikkagi hiilinud kuskile loodusesse ka endale toidutaimi korjama. Kui siis ainult siin kasvab üks mooruspuu, et selle vilju oleme siin võtnud ja toomingas on ära õitsenud. Marjad veel pole valmis, aga aga ei ole võtnud, et, et selles suhtes ei pea nagu minema, jah, miskine niimoodi võtma, sest kõik on nagu olemas. No õnneks tsivilisatsioon veel toimib jah. Aga eelmisel ja üle-eelmisel aastal oli sul siis võimalik käia Eestis uurimas siin meie ühe kagunurga siis toidutaimede kultuuril, kuidas see uurimistöö täpsemalt käis, koosnes ikkagi välitööst, et said käia inimestega rääkimas. Uurimistöö oli tegelikult üsna raske, sest meil olid seatud tingimusteks kriteerium, et inimene jääb seal kohapeal elanud olema ta võis ära käia, nägu koolis õppimas või kuskil mujal elamas, et ja ta pidi olema ka nõus selle intervjuuga. Ja tegelikul nende inimeste leidmine on kõige suurem töö selle välitööde juures, et see intervjuu ise kestab võib-olla pool tundi kuni kaks tundi aga selle õige inimese leidmine, temaga nõusoleku saamine. Ja siis me pidime katma veel tegelikult nagu kõik need piiriäärsed vallad ja et igast kohast leidma siis selle inimese, et oleks kas siis setu põlisvõi, siis oleks seal võrukas elanud. Et enamus sellest ajast ikkagi kulus nagu selle õigete inimeste otsimiseks. Setumaaga on ju see asi ka, et suur osa suurem osa isegi on nii-öelda piiri taga nüüd tänapäevalt sinna juurdepääs. Kuidas sellega oli? Sellega oli jah, nii et piiri taga tegid nagu meil vene kolleegid tähendab, venelastest kolleegid, kes on meie, meie uurimisrühmas, aga me kohtasime üsna palju setusid, kes olid tulnud teiselt poolt piiri eesti poolele elama juba 70.-test. Et selles suhtes me saime nagu selle ülevaate ka, et kuidas nagu sealpool oli või siinpool oli setomaa On küll teisel pool nagu hästi suur sealt Venemaal, aga seal on nagu meile Vene kolleegid rääkisid, on need setud, kes alles on jäänud, on juba venestunud, et intervjuu toimus nendel ka vene keeles. Ja tegelikult nagu sellist suhtlustasandil enam sellist setu keelt enam seal ei ole. Et seal selline hääbunud keel seal, et või on siis kirjakeele noh, et kuidas öelda selline muutunud nagu selliseks kunstlikuks keeleks. Et nagu sellist elavat keelt seal enam ei ole. Aga niivõrd-kuivõrd nüüd alles on setu ja ka Võru kultuuri ju siin Eestimaal on see kõik väga alles. Kas loodusest toidutaimede kogumise traditsioon elab ja kui tähtis selts on sellele rahvale? Välitööde põhjal võib ütelda, et inimesed saavad hakkama aga nurinat on palju, et üks suurem nokk nurin, mida, nagu inimesed rääkisid, on see looduse muutumine. Et kui see tuttav mets, kus nad nagu marju on korjanud, ära võetakse, et siis siis sealt enam ei võeta mustikaid siis tegelikult nagu loobutakse, selline toimub nagu selline. Selline jõuetustunne oli paljudel inimestel, sest trauma nägu selle kodumetsa või, või selle oma marjametsa mahavõtmisel on nii suur, et tegelikult nagu pigem nagu loobutakse, sellest, minnakse aiamarjade peale üle. Ja teine asi, mis on, on see, et kui need suured sood on seal kaugemal, Meera palu juures, et sinna on sõita päris pikalt. Et see tasub ainult siis ära, kui sa lähed mitmekesi autoga sõidad. Et, et, et sellise omatarbeks enam jõhvikaid kee käida korjamas. Niimoodi sealt see Meera palun ikka küllaltki kaugele, et, et seal on suured sood, et et sinna sõitmine võtab aega ja jõhvikakorjamine nagu nagu välja tuli, tasus ainult siis ära, kui, nagu seal osa nagu maha müüd, et sa saad nagu selle sõiduraha tagasi kompenseerinud seal midagit. Et jõhvikas on läbi aegade kõige sellised tulusam taim olnud tulusa metsamari olnud. Et see on läbi aegade seal piirkonnas nagu son. Sellist kõrvalsissetulekut saanud inimesed. Aga kui lähekski nende aegade juurde ju vaatasite ka natukene minevikku, nii palju kui varem on uuritud, et nende materjalidega ka tutvusite, nagu te siin kirjutate, ka Jakob Hurt juba kogus natukene oma rahva rahvapärimuse kõrval ka siis rahvaluule kõrval gaasisi taimekasvatuse kohta üht-teist ka Setumaa kohta. Ja Hurt tegi alguse sellest Setumaa uurimise nagu sellisem kvalitatiivse kvantitatiivse uurimisel. Aga hurda huvi oligi selline lüüriline materjal ja selline taimed jäid nagu kõrvalharuks võisime möödaminnes, nagu fikseeris neid noh, selline kogu seda varasemat arhiivimaterjali või isegi etnograafilist materjali saab hinnata sellist väga kaotiliseks selliseks selliseks ta. Ta ei anna sellist kvantitatiivse uuringule nagu võrdlevaks vaid ta on pigem nagu annab nagu natukene kvalitatiivset teavet juurde. Et palju palju ja on nagu sellist kaduma või tähendab mitte kaduma, vaid ei osatud tol hetkel tähelepanu pöörata. Et kuidas ühte või teist asja tehakse, täpselt kirja panna. See oli selle sel hetkel selliste küsitluskavade omapära, mis nüüd tagantjärgi nagu ütleme, et see oleks võinud olla teisiti. No nüüd saab küsida ju vanemate inimeste käest nende mälestusi, et need ulatuvad ka aastakümnete taha. Natuke saab nii-öelda tagantjärele kompenseerida, võib olla. Vot sellega ongi nii, et kui me rääkisime, et kuidas siis lapsepõlves tehti seda näiteks seda karakama redaari, mis on seal piirkonnas väga eriline spetsiifiline, siis mis tuli välja, et nemad on küll maitsnud ja näinud, et vanaema tegi. Jah, see on hea, aga ise füüsiliselt see kaheksakümneaastane inimene enam polnud füüsiliselt seda läbi kogenud, läbi teinud seda. Ja tal võis küll teadmine olla, et sellest saab midagi, aga kuidas seda tehti? Kui palju, mida TEHA, KUI kauas kääritada või midagi seda tehnoloogiat nad enam ei teadnud, et et tegelikult kui oluline on edasi anda sellist selliseid detaile, kui neid detaile ei ole, siis tegelikult sa ei anna seda teavet nagu sügavuti edasi. Selles mõttes on päris kurb, et selline traditsioon on hakanud hääbuma ja ununema. Samas tuleb nagu alati, alati leitakse mingid uued lahendused, et praegu on Setumaal see kuningriigi päevad mille raames inimesed toovad erinevaid metsasaadusi sinna müüki ja teevad erinevaid selliseid teevad neid, siirup teevad, soolasid, maitsesoolasid ja igasuguseid selliseid muid toiduks, maja minevaid asju, mida saab nagu loodusest võtta. Aga selle juures on see, et tegelikult see, mida seal müüakse, laadal see ei ole tegelikult, nagu külast pärit, tehaksegi nägu turistidele. Et nii palju kui me rääkisime kohalikega, siis nemad nagu neid tooteid, mis seal müüakse või tehakse ei ole nagu kunagi, nagu ise tarbin. Et see ongi nagu selline turistidele suunatud, et kui habras see on, et kui tegelikult turistide sul ei ole, siis seal ei ole enam sellega midagi teha, sest see ongi nagu siis mittekohalikule elanikule suunatud vaid on väljapoole suunatud. Et peab olema, nagu pigem ta peaks nagu aitama seda kohalikku kogukonda. Aga kas võib ka öelda, et mõned taimed, no siin oli juttu näiteks jõhvikatest jõhvikaid korjatakse igalt poolt, eks ole, tegelikult ju, kus neid kasvab. Aga kas mõned sellised toidutaimed on, on ka kuidagi eriliselt Setu või Võrumaale iseloomulikud mida mujal võib-olla nii väga ei panda tähele. Kas või noh, võtame ajaloolises plaanis ka? Ajalooliselt võib öelda, et näiteks ei ole Eestis kasutatud Takkijat ja paiselehte supi tegemiseks siis seal piirkonnas nagu ajalooliselt etnograafilises kirjanduses on märgitud ja arvatakse, et see võib olla nagu vene mõju. Ja teiselt poolt võib ka see olla seal, et kuna selline vaesem kant, et siis oli lihtsalt puhta vajadus neid looduslikke liike rohkem süüa. Et sellist näljaajataimi, mida kasutati, mis me võrdlesime, nagu tegelikult mitte meie ei võrrelnud isegi Aliis. Moora võrdles oma artiklis, et tegelikult seal nagu on rohkem nagu kasutatud just näljaajaks Netayni rohkem kui mujal Eestis, et see võib ka olla, et seal oli lihtsalt vaesemat need inimesed, et et oli lihtsalt sunnitud seda sööma. Et setude ja võrukate erinevus ajalooliselt või praegu siis tuli välja küll erinevus, aga erinevus ei tule välja mitte statistiliselt, et kui me võtame statistikat, et kui palju, mida kasutatud, et, et need kõik olid nagu, et seal on väga sarnased. Aga kui me läksime nekus sügavuti kvalitatiivse uuringule, siis tulid välja erinevused, et setudel praktiliselt üldse ei söönud. Kuuse kasvasid kevadel, nende jaoks oli see ebameeldiv maitse, ütlesid, et liiga vaigune eranditult kõik ütlesid seda. Ja siis eestlased samas sõidneid kuuse kasvasid, setud sõitsid seda männi kasvasid, vot see on parema maitsega ja erinevus on ka humalast, et kui me ajalooliselt tegelikult ei leidnud ega praegugi setud oleks üldse kumalat pannud õlle sisse maitseks. Et põhjendavad seda sellega, et see paneb pea valutama. Jaan sellise kibeda maitsega, et et seal jälle selline maitsemeeleküsimus, mis miseniku eristab. Ja tänapäeval veel saab ütelda, et setud nagu on hoidnud rohkem nagu selliseid rahvapäraseid taimenimesid. Et nendelt nagu tulime, käibel oli nendel rohkem rahvapäraseid nimesid kui võib-olla võrukatel, kellelt kirjakeelsed nimed juba üle võetud. Rahvapärane taime nimi on üks kõige olulisem tegelikult etnobotaanika, sest kui kaob ära nimi, siis kaob ära, aga tegelikult kogu see lugu, kogu see traditsioon. Ja siis tegelikult see muutub. Et kui see nimi säilib, siis säilib ka tegelikult kogu see tema ümber olev aura või see kasutus. Aga kui see muutub juba, siis tegelikult kaob see ära, see väli, et tegelikult rahvapärane nimi on üks, üks väga oluline kogu kogu etnobotaanik. Kas. Aga tuleme nüüd jälle meie praeguse olukorra juurde tagasi, aga me ei saa sellest vist praegu ümber seal meie meeltes kõikjal, et kas sellistest etno botaanilistest teadmistest võib ka sellistel noh, tänapäeva mõnikord siis ettetulevatel rasketel raskematel aegadel kasu olla? Kindlasti, et üks asi on, mida etnobotaanika rõhutab, on see, et neil võivad olla kümneid või sadu raamatuid, aga kui meil ei ole enam inimest, kes tegelikult midagi, mis paneb nagu juurde selliseid kirjutamata asja sinna juurde paneb siis kaob ära midagi, et et praegune kriis näitas seda ilusti, et kui me ei ole enam inimesi, kes nagu oskaks seda põldu harida, siis seda ei ole kuskilt võtta ka. Et sama on ka sellest looduslike liikide kasutamisega, et et kui meil on kõrval liigirikas niitvi liigirikas mets, aga kui ei ole enam harjumust seal käia taimi võtmas, siis potentsiaal tegelikult ei rakendata, seda liigirikkust ei rakendata, nagu tänapäeval öeldakse, ökosüsteemide teenust. Eraken. Nii et on hea, et teadlased uurivad vähemalt seda, aga loodame, et see traditsioon ikkagi mingil määral ka nii-öelda rahva sõjas säilib. Ja selle üks asi ongi see, et kui teadlane juba väärtustab, siis näeb inimene seal maakohas, et ahah, see, minu teadmine on ka oluline ja see ongi tegelikult üks nagu üks selline etnobotaanika väljund, et anda sellele kohalikule inimesele sellist rohkem julgust, rohkem identiteeti. Rääkisime siis Setumaa ja Võrumaa traditsioonidest ja ka tänapäevasest olukorrast looduslikke toidutaimede korjamise ja tarvitamise alal vestluskaaslaseks, Raivole. No et toit peab sisaldama õigeid aineid. See on nüüd selline suhteliselt lihtsustatud loosung, mida peaaegu igaüks võib siis nii-öelda oma maitse järgi sisustada. Aga teadlased uurivad, millised on tegelikult seosed asjade vahel. On seosed söögi ja tervisenäitajate vahel. Ja Eesti teadlased ongi nüüd uurinud, millist rolli mängivad eestlaste toidus ja eestlaste tervisenäitajates kiudained aiangi nüüd juttu selle ajakirjas Journal of Science, siis anud neutration ilmunud uuringu ühe autori Kaarel Adambergiga, kes on Tallinna tehnikaülikooli toidutehnoloogia vanemteadur. Terviseteemad on praegu väga kesksel kohal, inimeste, ka nii-öelda igapäevateadvuses. Ja toit on üks suur tervist mõjutav tegur kindlasti. Kuidas te nüüd toidu tehnoloogina seda seost just nagu praeguses ajas esile tõstaksite? Et kui palju võiks aidata nii-öelda õige toitumine meil seda epidemioloogiliste olukorda parandada? Jah, kui me vaatame nüüd toitumist ja epidemioloogilise andmeid, siis suurematest toitumise uuringutest tuleb välja välja see, et meie toitumine, eriti siin läänemaailmas on siis väga vaene või õigemini nendes epidemioloogiliste uuringutes tuuakse välja see, et mis siis põhjustavad kõige rohkem neid kaasaegseid kroonilisi haigusi, on see, et tarbitakse liiga vähe, täisteravilju liiga vahel tarbitakse puuvilju samuti pähkleid ja köögivilju. Muidugi, siia nimekirja tulevad ka oomega kolm rasvhapped ja liigne soolatarbimine. Aga, aga jah, et kiudainetetemaatika on nagu selles haiguste arengus kesksel kohal. No räägimegi siis täna just kiudainetest ja nende tähtsusest selle kohta tegite siis koos kolleegidega päris suure uuringu uurisite, mida eestlased söövad ja kuidas siis mõjutab nende seisundit. Jah, antud töö viisime läbi tegelikult nutika spetsialiseerumise programmi raames ja uuringu viis läbi siis toidu ja fermentatsioonitehnoloogia arenduskeskus ja tegin ja siis seda koostöös tervise arengu Instituudi ja Tallinna tehnikaülikooli teadlastega. Aga aga enne kui ma nüüd päris sisu juurde läheme, ma küsiks selle meie põhimõiste ka. Mis on kiudained? Ahah-jajah kiudained on keemilises mõttes süsivesikud. Nii nagu on tavaline lauasuhkur ja tärklis, võib-olla, aga kui me paneme nüüd need suhkrumolekulid sedasi erinevat moonderitta, siis inimese ensüümid enam neid peensooles ei suuda lagundada. Noh, sealt see kiud tulebki sisse, et, et suhkrumolekulid on nii-öelda pikas-pikas reas või kius Jah, just nimelt, et kui need molekulid, siis lihtsamad süsivesikud nagu glükoos, fruktoos, galatoos ja mõned veel, et kui need niimoodi ahelasse ritta panna, siis moodustab jah, selliseid q. See kiud võib olla Sirge molekul, see võib olla selline hargnenud molekul. Aga oluline on siis see, et inimese enda ensüümid, neidi lõhusta külmaga siis jämesooles elavad bakterid ja peensooles üldse seedetraktis olevad bakterid on võimelised siis neid molekule lagundama ja tootma siis meile kasulik ühendeid. Vastu. Ja ma saan aru, et ka bakterid, kes soolestikus elavad, olid teie üheks uuringu objektiks. Just nii, et kuna kiudained on siis sellised toidukomponendid, mis sajaprotsendiliselt kõik, mis toidus on, jõuavad sinna jämesoolde välja, kus on siis nii-öelda bakterite kuningriik, kus on kõige rohkem erinevaid baktereid ja siis kiudained on nende üks põhilisemaid toitusid, uni bakteri poolt vaadata. Ja siis veel üks oluline punkt on siin selles, et seedetraktis on meil sadu, 100 kuni 200 erinevat liiki baktereid igal inimesel ja lisaks siis sellele on toiduseal sadu erinevaid kiudaineid, sisuliselt iga kiudaine jaoks on nagu oma bakter, aga mõned mõned bakterid suudavad lagundada ka kümneid ja isegi sadu erinevaid kiudaineid. Selles mõttes on uuring väga nii-öelda mahukas, kindlasti kui hakata veel toiduaineid ka jagama, jagama gruppidesse, no vähe sellest, et, et kiudained ise on juba juba palju ja baktereid on palju, nii et see maatriks tuleb päris võimas. Jah, Matrix tuleb võimas, esiteks erinevates toiduainetes, kui me vaatame nüüd kartulit või rukkist õuna siis need kõik sisaldavad kiudaineid, aga need kiudained on seal erinevad. Ja mis uudse asjana, mida meie siin uuringust tegime, et meie määrasime või analüüsisime ära, siis mis, mis tüüpi kiudained erinevates toiduainetes on. Ja lihtsuse mõttes nüüd iga molekuli me eraldi ei pannud, aga siis jaotasime seitsmesse gruppi, et seal näiteks fruktoosi sisaldavad kiudained moodustasid ühe grupp, jaa, Aravinoosi sisaldavad kiudaineid, teise grupi ja nii edasi, eks ja miks see on oluline, sest erinevat tüüpi kiudained mõjutavad nende erinevate bakterite kasvu seal seedetraktis. Ja sedasi on võimalik siis muuta või mõjutada seedetrakti kooslust. Et kui me vaatame nüüd tänapäeva neid haiguslikke seisundeid, siis me tihti näeme seda, et need mikroobikooslused on nii-öelda vaesunud ehk liigirikkus on vähenenud. Ja siis just on vaja teada, milliseid kiudaineid toitu lisada, et just konkreetseid puuduolevaid väheses hulgas olevaid mikroobide kasvu saaks soodustada. Aga kui nüüd enam-vähem on nii, et iga bakter on spetsialiseerunud mingile konkreetsele kiudainele siis võib ju arvata, et seda bakterit lähebki vaja selleks, et et me saaksime seda kiudainet lagundada. Küsimus on ju selles, et kui me mõnda kiudainet ei söö siis meil ei ole ju seda bakterit ka vaja. Või on meil seda bakterit siiski vaja? Nojah, päris nii lihtsustatult pilt nüüd ei ole, sellepärast et bakteritel on on ka muid ülesandeid, õigemini oluline on see, mida need baktereid nendest kiudainetest teevad. Mõned bakterid toodavad seal ühte sorti happen ja teised teist sorti kolmandad veel kolmandaid ühendeid. Et lõpuks määrab ära see, kuidas inimeste tervisele mõjub. Määrab ära see, et mis siis mida siis need bakterid nende molekulidega teevad. Aha ja tähtis ei ole mitte bakterite nii-öelda mitmekesisus seal ise omaette eesmärgina vaid ikkagi need ained, mida me, mida me kiudainetest lõpuks saame nende bakterite abil. Jah, pigem pigem see mitmekesisus tagab selle, et tekivad meile kõik vajalikud ühendid, sest okterit nende metapoolne v ainevahetuslik võimekus on, annab inimesele juurde, inimene suudab teha, teatud protsess läbi viia aga baktereid siis võimaldavad. Noh, kui me geenidest räägime, siis siin 10 kuni 100 korda annavad juurde selles võimekuses, nii et algselt võib-olla mitte kasulikud komponendid muutuvad inimesele kasulikuks ja mõningal juhul ka kahjulikud komponendid muutuvad kahjutuks. Tänu bakteritele. Aga uurisite siis rühma vabatahtlike Eesti inimesi, kes siis rääkisid sellest, mis on nende toitumisharjumused ja pidasid ka toitumispäevikut mõnda aega? Just nimelt jah, me meil oli selline vaba siiski uuritavate grupp oli suhteliselt heterogeenne või noh, ütleme niimoodi, et teatud piirangud seal muidugi on, et inimesel ei tohi olla eks ju, haiguseid ei tohi olnud, tarbinud antibiootikume ja nii edasi, aga üldiselt vaatasime nende igapäevast toitumist toidupäevikut tausel ja määrasime siis kolme kuni viie päeva toidupäevikut alusele. Milliseid toiduaineid nad tarbisid mitu grammi päevas ja kui palju siis nad said erinevaid toitaineid ja sealhulgas siis ka erinevat tüüpi kiudaineid ning teiselt poolt me siis määrasime ära selle mikroobide koosluse. Et millist tüüpi kooslused on siis erinevate toitumismustrite juures ja lihtsustatult noh, kuna meil ei olnud väga palju uuritavaid, siis me jagasime need nii-öelda kolme, kolme gruppi, et olid madala kiudaine tarbimisega kõrge kiudaine tarbimisega ja inimesed ja siis, kes sinna vahepeale jäid veel. Ja mis siis selgus? Me nägime siin mõned sellised olulisemad punktid mis, mis võiks välja tuua, on see, et mitte lihtsalt siis ainult ütleme, inimesed tarbinud, nüüd ütleme madalas grupis vähe kiudaineid, aga me nägime ära ka siis selle, et see kiudainete tarbimisel profiin, muster oli erinev, et näiteks just teraviljadest päritsiaal, Arabinoks, laani ja beeta anglikaani tarbimine oli madalas kiudainegrupis madalam ja vastupidiselt siis fruktaanide tarbimine oli kõrgem, suktaanid on siis sellised kiudained, mida on palju teraviljade selles sisemuses. Ehk siis, kui valget jahu teha valget jahu süüa, siis seal on proportsioonides on rohkem seda tärkliserikas sisenemas tera sisemust, kus siis on ka fruktaanid ning seda kesta materjali, kus Naramiinoksilaanid näiteks neid on siis vähe, neid tarbiti siis rohkem kiudainerikas grupis ning mikroobide muster siis sellele vastas niimoodi, et madalas kiudene trupis. Me loogiliselt nägime kiudaineid lagundavad baktereid on vähem, aga nägime ära ka selle, et just sellised põletikuga seostatud bakterid, nende osakaal oli jälle suurem, et sellised selged seosed Rääkisite siin väga mitmesugustest kiudainenimetustest. Aga kui nüüd tuua see seos nagu arusaadavamaks selles mõttes, et et millistest toitudest me seejuures räägime, et ma sain võib-olla nii palju aru, et, et need, kes vähem kiudaineid üldse tarbivad, et nende menüüs on näiteks sai sai saiatooted tähtsamal kohal kui teistel, näiteks. Just nii jah, jah, nendest toidu toiduainetest siis kui me vaatame jah, madala kiudainegrupis, siis noh, on loogiline, et need inimesed tarbisid just valge valge nisujahu, saiatooteid. Ning rukkileiba ja kaera oli nende menüüdes vähem ning samuti ka puu- ja köögivilju, eriti just siin õuna õunatarbimine, näiteks kõrge kiudaine tarbijate grupis oli just õunatarbimine kõrgem ja rukki tarbimine. Aga siit nagu sellist praktilist praktilist vaadet vaadata siis. Üks uuringu tulemustest oli kindlasti see, et me saime kiudainete tarbimismustrite järgi rühmitada inimesi ja kasutades seda infot, nüüd võime konkreetsemalt soovitada, millist toiduainet võiks inimene tarbida, et kui tal on näiteks mikroPjota mikroobikooslus, siis tasakaalust väljas. Ja ka teised uuringud on näidanud tegelikult seda, et teraviljadest, kui me selline üldine soovitus, millest ma alguses rääkisin, et tuleks süüa rohkem täisteravilju, siis Nyodras, rukis kui ka kaeras on tegelikult väga erinevat tüüpi kiudained ja mida näiteks teised uuringud on näidanud, siis näiteks täistera odrasöömisel Tüüpiliselt siis suurendab seal näiteks prevotella, üks selline bakter on, loetakse kasulikuks bakteriks seedetraktis ja näidatud ära, et see parandab siis ka veresuhkru ainevahetus. Samal ajal, kui me sööksime rukkikiudaineid ehk siis rukkileivas täisteraleivas, tuleb rõhutada siin jah. Need soodustavad jälle Michido bakterite kasvu ja Pichido bakterid on seotud omakorda kuna pyysiido bakterid toodavad seal piimhapet äädikhapet, siis need happed on omakorda toiduks või happebakteritele. Ja võihappebaktereid omakorda on siis jälle sellised bakterit või või happe loetakse nii-öelda kasulikuks ühendiks olla, aktiveerib immuunsüsteemi ja energeetiline ainesoolerakkudele ja nii edasi, et selline risti-rästi üksteise abistamine seal mikroobikoosluses toimib. Kas Eesti inimesed saavad neid tulemusi ei peagi ka nii-öelda ise kasutada. Ja selles mõttes, et iga inimene saab tellida sellise analüüsi ja mikrobioomi analüüsi, ma mõtlen ja siis ka vastavat tulemustele, siis saab soovitused ja konkreetsemalt kui on vaja midagi muuta üldse. Selge, aga kuidas praegu tundub üldse kas eestlased söövad piisavalt kiudaineid? Kiudainete tarbimine meie uuringu järgi oli inimestel suhteliselt madal kuskil ainult kolmandik uuritavatest tarbis nii-öelda selle minimaalse soovitusliku, mis on 25 kuni 35 grammi päevas ja ülejäänud siis mõnedel juhtudel jäise isegi kaks või kolm korda madalamaks kui soovitus. Millest see tuleb? Eks see inimene on mugav ja haarab endale kaasa sellist toitu, mis on lihtne kätte saada ja sellised rafineeritud või siis puhastatud toiduained siis teraviljad on nii-öelda tüüli jahust tehtud tooted nagu saiad, saiakesed, hamburgerid, või siis kooritud puu ja köögiviljad. Need sisaldavad vähe kiudaineid, sest kiudained on just nendes taime terade kestades ja marjade, puuviljade koortes köögiviljade koortes. Suuresti. Seetõttu on siis tarbimine madal. Muidugi üks huvitavam uuring tehti siin ka Rootsis, kus siis oli analüüsitud reklaame, toidutoiduga seotud reklaame. Ja mis sealt välja tuli, oli see, et 80 protsenti või vähemalt kaks kolmandikku nendest reklaamidest oli seotud just sellist saia, hamburgeri, limonaadi, maiustuse reklaamimisega. Nii et noh, see on tehtud inimesele nii nii kättesaadavaks, et lihtsalt on lihtsam süüa. Kui ise valmistada täisteraviljast roogasid, puhastada köögivilju, puuvilju, siis seda peab ise tegema, seda ei saa nii lihtsalt poest kätte. Valmissöögina. Ja nii see on, vaadake vähem reklaami ja viitsige ise rohkemat. Aga lõpetuseks veel nii-öelda kordaks üle sellise aabitsatõe, et millised toiduained on need, mis sisaldavad rohkesti kiudaineid ja millised on need, mis neid sisaldavad. Vähe. Kiudainerikkad tooted on täisteraviljatooted, et kui vaadata ja paki pealt lugeda toidupakkide pealt, siis seal peaks olema kas täisterajahu täisterahelbed või midagi sellist. Ja kiudainevaesed on saiatooted, mis paistavad välja valged, seest valged, sest täisteraviljast tehtud tooted üldiselt on hallid või pruunikad. Siin muidugi tuleb jällegi rõhutada seda, et kui leib on must, näiteks paistab must välja, siis ei tähenda veel, et see oleks tehtud täisterajahust. Me ütleme küll, et must leib, aga tegelikult selle musta värvi saab leivale siirupiga. Nii et siin peab ka olema ettevaatlik. Kui leiba osta siis kiudainerikaste toodete alla kuuluvad kindlasti ka kaunviljad, oad, läätsed, herned, hernesupp, näiteks supp, eestlastele üsna tuntud road. Siis kindlasti köögiviljad, näiteks kapsa-porgandi salat, ma kujutan ette, et on eestlaste jaoks väga tuntud asi või siis peet, peedisupp, borš, väga ideaalne köögiviljaroog ning õunad, puuviljad, marjad, Eestis, eriti siin tuleb suvehoonüüd. Punased, mustad sõstrad, tikrid on selles mõttes eesti marjad, on väga-väga kiudaineterikkad võrreldes siin näiteks magusat välismaapirnide või, või muude selliste eksootiliste viljadega. Aga liha, kala, piimatooted. Ja muidugi liha-kala- ja piimatooted ehk siis loomset päritolu toiduained kiudaineid ei sisalda, et see ongi see kiudained on taimset taimset päritolu materjal ja inimene või loomad, siis saavad seda seedetraktis seedida, aga tema loomade rakud siis ei koosne kiudainetest erinevalt erinevalt siis taimedest ja kus on siis kaitsematerjal sisuliselt taimedele? Nii et sööge rohkem kiudaineid. Jah, mõistlik, ma pean ütlema, et mõistlikult liiga palju on alati ka halb. Seda tasub ka meeles pidada, ei maksa minna fanaatiliseks, aga ajasin kiudainetest ja nende uurimisest juttu. Tallinna tehnikaülikooli toidutehnoloogi. Kaarel Adam Bergiga Tänases saates oli juttu Võru- ja Setumaa Toidutaimedest ning eestlaste toidus. Leiduvatest kiudainetest. Juttu ajasid Raivo Kalle, Kaarel Adam Berg ja saatejuht Priit Ennet. Uus saade on kavas nädala pärast. Veel uuem, kahe nädala pärast kuulmiseni taas.
