Teadust kõigile täna tuleb juttu väikestest sumisematest asjadest imalastest ja kvark ainest. Kuidas need kvargid täpselt sumisevad, kes seda teab, kuid kimalaste ehk metsmesilaste kohta on nüüd küll kindlalt teada. Need usinad untsakad, putukad sumisevad eriti meeleldi just niisuguste põldude ääres mis külgnevad metsaga. Entomoloogia virve sõber tutvustab oma uuringu tulemusi. Kvark ainetega. Ainet, mis koosneb vabadest kvarkidest, paistab Soome teadlaste uute uuringute järgi leiduvat eriti suurte ja tihedate neutrontähtede sisemuses. Füüsik Andi Hektor selgitab seda. Olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teadust. Kui me vaatame Eestimaal ringi, siis me näeme, suuri põldusid, üha vähem näeme, paksusid, metsasid ja tegelikult ka põldude peal on vähem tolmeldajaid putukaid. Seda on paraku viimastel aastatel täheldatud. Ja võib tekkida tegelikult küsimus, et kas metsade kahanemine ja tolmeldajate, sealhulgas näiteks kimalaste arvukuse vähenemine ja võib-olla ka liigirikkuse kahanemine on omavahel kuidagi seotud. Teadlased ongi seda küsimust uurinud ja täna aiangi. Too virve sõbraga, kes on Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi entomoloogia teadur ja kellelt koos kolleegidega on ajakirjas ägrikkalshika Systems and Environment ilmunud üks selleteemaline uurimas. See tegelikult käsitlebki siis seda, et kas metsade lähedus põldudele kuidagi mõjutab kimalaste ehk siis metsmesilaste kohalolekut ja liigirikkust põldudel ja aitab siis kaasaga taimede tolmeldamisele. Ja seda võib ju kohe ka nimest võib-olla järeldada, et kui on metsmesilane eestikeelne nimi, siis siis ta metsadega kuidagi seotud on. Aga ei ja seda võib küll öelda, aga võib-olla mitte ainult nime poolest, ma arvan, et metsmesilane ehk on sellepärast metsmesilane, et ta ei ole kodumesilane, ehk siis see, kes meile parusiku mett on teinud. Et arvaksin, et nimi tuleb sealt ja eks enamus loome ühtis on mingi metsaga seotud oma elupaikade poolest. Aga kimalased on meie laiuskraadidel üks üks olulisemaid tolmeldajaid putukaid putukarühmasid kellel on tähtis roll metsalillede, aasalillede paljunemises. Külma, mesilaste, kimalaste ja muude looduslike mesilastelt. Ta enamus õistaimi ei suuda suguliselt paljuneda, nad ei saa nagu seemnete tegemisega hakkama. Sellepärast me nagu nendele keskendusimegi oma uurimuses. Ja samas keskendus uuring ka põlluservadele, et küsimus oli osaliselt ka selles, et et millega põld kokku puutub oma piiridel, kas metsaga või avamaastikuga Ja siin on Eesti maastikud, on üldiselt sellised enamus sellest on kast, põld, mets olnud põllumaa ja haritava maa ja metsamaa osakaal kokku Eestis moodustab umbes 90 protsenti kogu siis maakasutusest. Siin tolmeldavad kale putukatele, kes enamasti on sellised poollooduslike rohumaade liigud oma elupaikade poolest, siis nemad peavad vaatama, mis paigad siis neile alles jäävad. Et me kõik teame, et sellised heinamaad, vanad vana tüüpi klassikalised heinamaad, need üha vähemaks võib öelda lausa, et nüüdseks juba päris päris väike on nende osakaal maastikus ja tolmeldavad kimalased, sealhulgas on leidnud elu kaikateeservadest põlluservades, servades kõikvõimalikes sellistes, sellistele paikadele, mida siiski mingil määral niidetakse. Võib-olla küll pole viimasel ajal ammugi niidetud, aga mingites sellistes ütleme serva kooslustes öeldakse sõnu kusagilt mesilast rästi, viljapõld ei ole neile üldse haritav põld ei sobi neile, kuna kimalased vajavad elupaika tegelikult aasta ringi, selline üles harjund, seal pesitseda, enamus kimalase maas pesitsevad liigid. Nii et tegelikult nad vajavad sellist vaheldusrikast maastikku ja mitte liiga suuri põlde. Aga nüüd, kuidas see metsaseos ikkagi seal nüüd välja tuleb? Ja meie, meie uuringus just tahtsimegi, vaadata siis seda, et põlluservad põhimõtteliselt võivad olla erineva väärtusega kimalaste elupaikadena. Ja meie arvasime, et ehk on nii, et metsaservad sobivad rohkem kimalastele, kuna seal võib olla väiksem selline põllumajandustegevusest tingitud häiringud pluss putukatele. Üldiselt on oluline selline tuulevari ja mikroklimaatilised iseärasused metsas varasemalt üldiselt soojem, päikeselisem võib olla ka mõnikord vähem kuuline nagu sooja. Siis me võrdlesime omavahel metsaga piirnevate põlluservade kimalaste liigirikkust ja arvukust ja siis mingisuguse avatud maastikuelemendid näiteks teise põlluga. Teine põld on ka nii-öelda piir. No see nüüd ütleme mingis mõttes me võime neid kõiki neid igasuguseid selliseid servi maastik põllumajandusmaastikus vaadata, kui koridore, elu, point, jäänuk elupaika ja liikumiskoridore sellele elustikule, kes siis põllumajandusmaastik on alles jäänud, et kimalane näiteks üle suure viljapõllu, aga üldiselt üle nelja poole üldse lennata ei taha, et nad eelistavad lennatagi pikki servi, ehk siis seal, kus nagu toidutaimi nad näevad. Kõik need servad on rohetaristu, Vi roheline, infrastruktuur, kus siis elurikkus hakkama saab. Ah, et kahe põllu vahel on siis ka väike riba, tavaliselt? Alati ei ole, aga tihtilugu on, et kui on kraav mõnikord veel ka seal lisaks vahel ja ikkagi mingid piirid nagu põldudel on kuigi tänapäeval rohkem tavaks saanud, see põlluservad jäävad üha kitsamaks, neid küntakse üha laiemalt üles. See on suur probleem tolmeldajate muu elurikkuse seisukohast. Ja uuring ei siis tartu lähedastel põldudel põlluservadel ja ma kujutan ette, et teadlased siis liikusid piki põlluäärt ja vaatasid, kas kimalasi näevad Täpselt nii me tarkuma on üsna põllumajanduse poolest tuntud, vaat siin on palju põlde, punktid, maakond ja, ja me jalutasime siis pikki põllu servil metsaga piirnevaid põlluservi, avatud Põlusele, panime lihtsalt kirja kõik kimalased, keda me siis teatud aja jooksul seal nägi. Nii nende liiging kui siis ka kohatud liikide isendite arvukuse pärast võrdlesime omavahel erinevat tüüpi servades ja äkki ma seda riigi rikkuste arvukalt. Kas putuka teadlasel on kohe lihtne nii-öelda lennult ära määrata, mis liiki kimalane on? Ei ole see sugugi nii lihtne, et Eestis elab küll kõigest 21 liikisid päriskimalase ja seitse liiki päriski maalastel parasiteerivaid kägukimalaseliikide arv on üsna väike, aga nende omavahel on on väga sarnased liigirühm ja ja samuti riigisisene varieeruvus näiteks kas või värvides ja mustrites on küllalt nagu suur, et mõne kimalase muidugi kaasa ka püüdma ja siis määratleda labors. See oli selles mõttes tore töö, et saite jalutada ilusa ilmaga, sellepärast et vihmase ilmaga ilmselt jätsite vahele siis jälle kimalase. Täpselt nii ongi, et jah, on, ei ole viga, välitööd on alati toredad bioloogile teha, ma arvan niga entonaloogidele. Ja mis siis selgus, kui olid kimalased kokku loetud ja võetud arvesse siis ka seda, et millise põllu serva peal neid kohati Kaks asja kaks kõige huvitavamat tulemust on järgmised, mis, nagu meile endale pangad kõige olulisem on, et üks on see, et tõepoolest kui põlluservas on metsa, siis on seal enamasti ka rohkem liike kimalasi mitte ainult et rohkem liike, vaid on ka isendeid rohkem. Et ilmselt nad eelistavad neid metsaservi toitumispaikade ja elupaika panna, et me võiksime öelda, et tõenäoliselt ka nende pesad, mis enamasti on maas, pigem siis metsa poole, eks nad võivad ka metsa sisse minna natukene, aga mitte väga sügavale. Teine teine oluline tulemus on see, et ka suuremale maastikuskaalale, et oluline on ka see, kui palju metsamaastikus nagu tervikuna on, et mida suurem on metsa lapikeste osakaal põllumajandusmaastikus, seda rohkem on seal ka kimalasi ümbruskonnas seal ümbruskonnas. Nii on jah, seal põllu ümber, et et selles mõttes sellistel metsalapikestel on tõesti suur tähtsus tolmeldajate putukate elupaigana. Ja see tähendab ka seda, et sealne taimekooslus on nagu soodsam, selline looduslik taimeliigiline mitmekesisus, ka saab olla suurem sellises maastikus kosunud natsa lapikesi. Kui suur see erinevus oligi, nüüd siis selle avamaastiku ja metsamaastiku ka piirneva põllu vahel. Liigirikkuses ei olnud väga suurt erinevust, seal olid mõni liik, oli metsa nii-öelda metsa poole metsaserva puhul rohkem küll aga liigiline koosseis on, selle erinevused on huvi, pakuvad, et on teatud liike, kes nagu avatud servadesse üldse ei taha minna. Need on enamasti sellised väiksema arvukusega liikide, sellised pika suiselisemalt liigid, kes siis tõenäoliselt on häiringutele tundlikumad. Aga samas olid ka mõned liigid, kelle jaoks ei näinud, ei tundunud olevat nagu vahet. Aga samas võib öelda, et enamus kimalaseliike, kes Eestis elab enamus liik ikkagi on metsas ja sellised liigid, et seda tõenäoliselt ka juba nii-öelda ajaloolist põhjustel. Et nad on kõige paremini kohastunud eluks sellises maastikus, kus on nagu mets, kulmud saavad ka hõredamalt metsas hakkama. Muidugi nad vajavad oma koti taimede kuuest ka metsad, kõikvõimalikud pajud, vahtra, kus kevadel õitsvad, ongi maast väga oluline toiduallikas. Aga kas, kas põllumajanduslikult on tähtis põllupidajale ja mis liiki kimalane tal parajasti milja tolmeldab või saavad kõik hakkama? Eestis enamus põllumajanduskultuure kasvatatakse tegelikult ei vaja. Ma mõtlen pindalaliselt, enamus enamus on meil teravilja on, arvaks rapsi on ka palju, teravili on tuul tolmu ja seda üldse seal ei ole tolmenda nagu üldse oluline. Ja ka mis nüüd rapsi puudutab, siis on küll teadustööd, on näidatud. Ta rapsi saagikus on suurem, kui seal käib ka mesilasi peal tolmandavas. Aga Eestis on võib-olla tolmeldajate olukord või miks meile üldse looduslikud tolmeldajaid olulisi tonn on see sakslast Nendele, looduslikele taimedele on tegelikult sortiment nii-öelda kultuurtaimedest, mida looduslikud mesilased tolmeldavad rannik marjapõõsad ja viljapuud, enamuses maasikatest mustsõstart minu arust on päris palju nagu kultuurmustikas, nagu keegi seda kasvatab. Ja sellepärast on ikkagi hea, kui kimalastel on selline tagama olemas kasvõi kuskil rukki või nisupõllu ääres, mis sest, et nad nüüd seal põlluvilja ei tolmelda. Jah, ma arvan küll, et see on hea, et kui inimesed üha enam tänapäeval soovivad ikkagi vähemalt ülemaalised, kui vaadata, siis selle tolmeldajatest sõltuva toidu osakaal meie toidulaual on üha kasvanud. Nõudlus selle järele kasvas mistõttu on kindlasti head looduses tolmeldavad, olemas on. Tegelikult on Eestis viimasel ajal suhteliselt palju tegeletud ka linna mesilaste pidamisega. Linnas ei ole ju metsa ega põlluäärt. Aga samas räägitakse, et saadakse hakkama küll. Linna linna tolmeldajate tõesti üha populaarsem ilmselt sel põhjusel, et kuidagi need mesilased on ainult moodi viimasel ajal ja linnades nüüd isegi Pariisi kesklinnas näiteks peetakse mesilasi, ma täpselt ei pea kodumesilastest praegu noh, et siin on nagu kaks nagu suur erinevus, et kas me peame kodu mesilastarudes, keda, kes on ikkagi koduloo ja, või siis me vaatame neid linnas elavaid looduslikke mesilasi, et Eesti linnades on ka küllalt palju tegelikult nii kimalaslikul ka erakmesilasi. See eelmine aasta Tallinnas lugesime kokku neid osas Tallinnast saime päris kenad ilusad liigirikkuse numbrid. Muidugi sellised, et äärelinnas on rohkem liika, ei saanud kesklinna poole on üha vähem. Ja eks laias laastus me võime seda vaadata kui inimese heaolu indikaatorid ka rohkem sellised küll aedu ja rohelisi alasid liiga tihti maha niideta, kust mürki kasutatakse ka seda toredam on tegelikult ka inimesel olla mesilast iva. Aga mis järelduse me võime nendest uurimistulemustest teha, no näiteks kas või kimalaste kaitseks? Sellel on päris mitmeid selliseid rakenduslikke järeldusi, et meil on mingis mõttes vaadeldakse Timalasime teisi looduslikke mesilasi kui elurikkuse säilimise indikaatoreid. Et kui neil läheb hästi, siis läheb elurikkuse, meeldib ka suurem sellest üsna hästi. Ja üks praktiline järeldus on ka see üks meie töö tulemus näitas ka seda, samuti mitmetes teistes näidatud seda, et mida laiem on see põlluserv, mida laiem on see elupaigariba suuremate niidulapikene seal intensiivselt majandatavas põldude vahel, et seda parem on nagu kimalastel teistel mesilastel ja siis muidugi taimedel ja lilledel, kes ka elupaiku vajavad, sellest põllumajandusmaastikus olla. Ja samamoodi sellised puhver ribadeks me võime ka nimetada neid põlluservi tegelikult ohverdavad põllult tulevad agrokemikaalide leket nii-öelda sellist leostunud põldudele pritsitakse üsna palju õnne, mulda, väljat. Et mida laiem see on, seda vähem saab ka ümbritsevat keskkonda laiendada Põlusega. Aga Eestis on sellega natuke nukker lugu, et meil põllul kipuvad jääma nagu üha kitsamaks ja neid looduslikke elupaiku kima vastane kaob, kui me võrdleme, näiteks on, teistes uuringutes on näidatud, et mis Eestis on tehtud, et Kesk-Eesti intensiivse põllumajandusmaastikul on poole vähem arvu poolest kimalase, kus Lõuna-Eesti märksa nihukerogeensema maastikul, kus rohkem metsa, lapika, siia maastikustruktuur mitmekesisemalt me juba näeme seda. Seda mõjule teame, mis oleks teha, aga vaja teha, aga seda ei ole. No vähemalt on teada, mis tuleks teha teada uutest. Rääkisime siis kimalastest põlluveeres ja nende arvukust ja liigirikkust on uurinud virve sõber. Tartu Ülikooli entomioloog. Kodu, eriti osakestefüüsikud on ammu unistanud sellest, et leida kuskiltki maailmast üles niisugune eksootiline aine vorm nagu kvark, aine eksolandi. Tõepoolest kork ainest on sellest saadik, ma arvan, unistatud, kui, kui ise välja mõeldi. Aga nüüd ongi Soome füüsikud meilt siitsamast üle lahe Helsingi ülikoolist küll mitte ise näinud, vaid teoreetiliselt järeldanud nii füüsikateooria põhjal kui ka kui ka gravitatsioonilainete mõõtmise põhjal selliste astronoomiliste vaatluste järgi. Et tõepoolest, neutrontähtedes on kvark aine tõenäoliselt ja väga tõenäoliselt olemas täna räägimegi sellest, mis on kvark aine ja mille poolest see siis nii tähtis ja huvitav on füüsik andi hektariga keemilise ja bioloogilise füüsika instituudist. Ja siin on kolm põnevat asja, mis teevad selle uudise huvitavaks. Esiteks, et meie, Soome naabrid on sellega hakkama saanud. Teiseks see, et gravitatsioonilained, mis alles hiljuti avastati on osutunud niivõrd kasulikuks ka teoreetilises füüsikas. Ja kolmandaks muidugi see imepärane kvark aine milleni me veel jõuame, aga meenutaks kõigepealt, kuna see avastati neutrontäheseis, siis mis tegelane on neutrontäht? Neutrontäht on selline huvitav tegelane, kes tekib siis, kui piisavalt raske täht läbi põleb. Nagu me teame, tähtedest saab tuumakütus otsa mingil hetkel meie päikeses võib olla umbes kusagil viie miljardi aasta pärast aga meie päike on liiga kerge täht liiga kergekaaluline, et temast tekiks neutrontäht. Kui ta oleks veel tibake mõned korrad raskem, vot siis võiks temast tekkida elu ja lõpus üsna tormilise sellise täheplahvatusega ehk supernoova ana tekiks temast üks neutrontäht ja võib-olla noh, mis, mis neutrontäht. Miks ta nii huvitav on, on sellepärast, et tegemist on ülitiheda ainega. Et kui täht elu lõpus plahvatab, siis selle plahvatuse käigus surutakse tähe seesmine osa ülitihedalt kokku. Seda on isegi nagu raske võib olla adutavalt seletada, kui kuivõrd rasked on, aga noh, ütleme kuupsentimeeter sellist ainet kaalub sama palju kui mingi suur suur mägi. Kujutame ette endale nüüd Džomolungma mäge, näiteks kui meil on kuupsentimeetrit ained, mis kaalub sama palju, kui üks Džomolungma mägi ja seganeutrontäht tekib neutrontäht on tüüpiliselt umbes 1,5 poolteist korda raskem kui päike. Aga tema mõõtmed on ütleme nii, et väga ümmarguselt kuskil 10 kilomeetri kanti on tema selline tüüpiline diameeter. Et noh, me näemegi tohutu mass on surutud kokku üsna väikseks objektiks. Nii et võib arvata, et juba see päris tavaline neutrontäht milles veel kvarkainet ei ole, on ometi küllaltki eksootilisest ainest tehtud, sest nii tihedalt kokku surudes ainet peab seal midagi eriskummalist juba toimuma. Jah, tõepoolest, et tegelikult see aine teda tegelikult juba kui tekkis selline teadusharu nagu tuumafüüsika kusagil eelmise sajandi ütleme kolmekümnendatel siis saadi aru, et aatomituumad peavad olema väga-väga tihedad ja, ja üsna kiiresti saadi aru ka juba neljakümnendatel aastatel eelmisel sajandil kui täht lõpus plahvatab, täheplahvatustest juba teati, neid oli nii-öelda nende jäänukid on nähtud kosmoses. Et siis peab järgi jääma selline väga, väga tihe objekti. Kuna aatomituuma puhul juba teati, et see on tihe, siis mõelge välja, et kui aine nii tihedalt kokku suruda, siis näeb ta välja nagu aatomituum, mis koosneks ainult neutronitest, et on neutraalne, tal elektrilaengut ei ole. Aga ta on selline väga, väga tihe. Põhimõttelist võib ette kujutada, et selline asi, mis koosneb nii tihedast ainest nagu aatomituumad koosnevad. Nii et põhimõtteliselt sama tihedat ainet on kõikjal meie ümber ka siin päris lähedal, aga hästi väikeses koguses, ainult aatomituum ise on nii tihe. Jah, tõepoolest, et aatomituum püsib nagu koos tugevate jõudude mõjul aga nüüd, mis neutrontähe pole eriline, on see, et seal on tumeaine, aga ta püsib selline suur kamakas tuumainet saab koos püsida ainult tänu siis väga tugevale gravitatsiooniväljale. Aga nüüd tuleb välja siis, et. Et ja see tuumaaine ilmselt koosnebki siis hästi tihedalt kokku surutud neutronitest aga nüüd tuleb välja, et võib-olla ka, et eriti tihedate ja suurte neutrontähtede seis on siis võimalik lausa kvark, aine, mis on parkaine. Jah, kui enne mainisin, et aatomituumad koosnevad neutronitest ja prootonitest siis tegelikult nende neutronite prootonid koosnevad omakorda kvarkidest. Ja noh, teadlased on nagu ammu füüsikud on ammu aru saanud, et põhimõtteliselt kui suruda nüüd need prootoneid ja neutroneid veel kõvemini kokku või, või need neutrintsel neutrontähes siis mingihetk peaks saabuma selline olukord, kus need nii-öelda neutronis vangis olevad korgid enam seda neutronite piire ei tunne, vaid saavad hakata nii-öelda seal keskkonnas vabalt liikuma. Seda nimetatakse Eesti keeles võib-olla konformseks faasisiirde, eks. Et see on nagu noh, ette kujutada, nagu jää sulamine, mingi hetk, jää sulab ära ja siis on selle asemele vesi. Et noh, see on ka mingis mõttes, kui me kujutame ette, et jääs on molekulid kinni ühes kohas, siis kui jää ära sulab, siis nad saavad hakata nagu vabamalt liikuma. Noh, see on selline väga, väga piltlik, kui ettekujutus, aga võib öelda, et neutralid sulavad nii-öelda kvarkideks lahti. Just see on väga-väga täpne võrdlus. Mille poolest see kvark aine siis ikkagi nii eriline on, et füüsikud on lausa pikisilmi oodanud, et midagi sellist kuskilt avastataks? No parkained on selles mõttes väga huvitav aine aine vorm, et kui aine läheb sellesse vormi, siis kui me teame, et parkidel on mingis mõttes, kui ta on, kui nad on nii-öelda nad ei ole veel selles kvark aine olekus, siis neil on mass ja nad on nii-öelda, nad ei saa vabalt seal ringi ujuda nii-öelda selles keskkonnas. Ja nüüd, kui see faasis toimub, siis noh, nad lähevad sellesse nii-öelda oma loomulikku olekusse mõnes mõttes, et neil neil ei ole enam massi, nad on sellised osakesed, nagu nad oleks nii-öelda nende jaoks normaalses keskkonnas normaalsele peab jutumärgid ümber panema. Aga noh, miks, miks füüsikutele see aine oleks nii huvitav, on, sellepärast et tegelikult me looduses sellist aine olekut ei näe kusagil noh välja arvatud siis nüüd arvatavasti neutrontähtede sees. Aga tõepoolest me kusagil mujal sellist olekut ei näe. Nii et võib-olla väga praktilist rakendust sellele olekule esialgu ei paista kuskilt, aga lihtsalt hea teada ja see aitab ka sellist teoreetilist mõtet natuke suunata. Jah, ega tal selles mõttes noh, ütleme nii, et kindlasti on seal ka nagu kui me võtame nüüd jällegi selle matemaatilise mudeli, mis kirjeldab kvark ainet, siis tegelikult sellele on leitud vasteid ka takise ehk noh, tavalise aine puhul. Et noh, on võrreldud näiteks, et näiteks helikiirus sellises aines on nagu konstant. Noh, kui me teame, tavalise aines helikiirus sõltub temperatuurist ja rõhust ja paljudest asjadest, siis sellises aines on heli kiirus konstantne. See võrdub umbes üks kolmandik ruutjuure, üks kolmandik valguse kiirusest või noh, ruudu ühest kolmandikust. Huvitav oleks teada, mis helid seal neutrontähe sees võiksid kõlada. See on väga hea küsimus ja mõttes, et tegelikult see, miks need, kuidas need soome füüsikud nüüd üldse räägivad, kuidas seda mõõta, saab seda helikiirust siis tegelikult see, see enam-vähem ainuke parameeter, mida me seal selles süsteemis hästi mõõta saamegi, on heli kiirus ja noh, seda saab muidugi mõõta niimoodi, et neutrontähti ju kui näiteks kaks neutrontähte kokku sulavad, siin kiirgavad gravitatsioonilaineid ja vot seal gravitatsioonilained on kaudselt näha see helikiiruse efekt ja arvatakse, et ka mujal, ütleme kui on väga kiiresti pöörlevad neutrontähed, mida kutsutakse Pulsariteks siis ka seal, nagu noh, seal on aeg-ajalt on näha selliseid nimetama neutrontähevärinateks. Et on näha, et seal midagi juhtub, siis levib seal neutanud nähtavasti kiiresti peegeldub seal sees väga võimas laine umbes nagu maakera maakera puhul, kui meil on kohekil maavärin, siis levib selline teismeline laine läbi maakera seal palju tugevamad. Ja noh, kaudselt me saame nagu seda efekti mõõta ja sealt me tegelikult näeme, kui kiiresti see laine seal neutrontähe sees levib. Nüüd need Soome teadlased, siis eesotsas eemali Ann alaga kirjutavadki ajakirjas neisse Physics oma oma uuringust ja ja tõepoolest, gravitatsioonilained tulid siin mängu, kuidas nad täpselt selle selle avastusele jõudsid? No hästi, võib-olla niimoodi näppudele lihtsustatud seletades näeb see välja nii, et et aeg-ajalt juhtub selline olukord, et meil on nagu me teame, tähed enamasti isegi on paaridena tekkinud. Et ei ole mingi üksikud tähed, vaid on tähepaaride kaksiktähed ja sellise tähepaari puhul võib tekkida olukord, kus algul plahvatab üks tähti järjest jääb järgi neutrontähtedes mingi aja pärast plahvatab teine tähti, sealt järgi kahe neutrontähepaar. Ja kui see paar piisavalt kaua üksteise ümber tiirelnud on, siis sellise tiirlemis käigus, kuna nad on väga lähestikku, nad on väga kompaktsed, väga massiivsed objektid, kiirgavad gravitatsioonilaineid. Ega nad nii-öelda ajapikku lähevad üksteisele lähemale, lähemale lähemale hakkavad järjest rohkem kiirgama neid gravitatsioonilaineid kuni lõpuks viib sellise katastroofilise sündmuseni. No mis, mille kohta öeldakse, et see on siis gravitatsiooniline kokkusulandumine, et kus sellest kahest neutrontähest tegelikult saab korraks üks ebastabiilne suur neutrontäht, mis kukub omakorda kokku mustaks auguks üsna kiiresti. Ja nüüd kui selline noh, see sündmuse kokkusulandumise sündmuse viimane, kõige viimane faas on käes siis noh, siis me saame gravitatsioonilainete detektorit, aga maa peal ka mõõta gravitatsioonilaineid, noh, seda on juhtunud. Neid nii-öelda kvaliteetsed gravitatsioonilained on mõõdetud ühe korra sellise sündmuse puhul ja sealt juba tegelikult me saime väga-väga palju infot selle kohta, millised objektid on, sest noh, kui need objektid on natukenegi erinevad, kui see sulandumise protsess natukenegi erinev, siis on kohe nii-öelda paistab välja nendest gravitatsioonilainetest ja sealt sealt saabki hakata nüüd nii-öelda ehitama mudeleid ja siis võrdlema, et milline gravitatsioonisignaal tuleks sealt gravitatsioonilainete signaal siis antud töös siis räägitaksegi seda, et noh, et gravitatsioonilained viitavad ja tulevikus mõõdetakse neid veel rohkem. Me saame üsna täpselt hakata ütlema, et nüüdseks tõepoolest, kui tähendab piisavalt rasked, siis seal keskosas tekib see kvark aine. Kas nüüd need neutrontähed, mille põrkumised sulandumisel tekkinud gravitatsioonilaineid mõõdeti selles ühes ja väga selges mõõtmises kas need siis olidki need rasked, hästi tihedad neutrontähed, mille, mille keskel võib kvark ainet olla? Jah, et selle selle puhul nad tegelikult, et nüüd sellist väga lõplikku ja, ja kindlad järeldused, aga tegelikult me peaks neid veel mõõtma. Jaa, aga ma mõtlen, et kas need need ongi need need ongi need selge. Et nüüd on teada, kus, kus täpselt ka see korkaine oli, aga aga selge, et see kvark aine oli juba olemas nendes tähtedes enne seda põrget arvatavasti mitte ei tekkinud lihtsalt selle ühe ühinemise ajal, kui juba hetkeks eriti raske neutrontäht tekkis. Ja mina, mina olen nii aru saanud, et peab ikkagi seal enne juba olemasolevast, kui juba see neutrontäht on tekkinud, siis kahjuks praeguste gravitatsioonilainete hektaritega me väga hästi mõõta ei saa seda, seda nii-öelda jäänukid, mis seal tekib. Aga me saame just mõõta seda hetke, kui nad noh, nii-öelda sulandumine käib. Siis on hea, et tegelikult me saame öelda, et see kvark, aine, mis on väga eksootiline lisaks sellele, et ta nüüd teada, et on olemas on teada, et ta võib ka pikemat aega olemas olla, neutrontähe keskel aga ajasingi jutupark ainest neutrontähtedes andi hektariga. Tänases saates oli juttu kimalastest, põlluveeres ja kvark ainest neutrontähtedes. Juttu ajasid virve sõber Andi Hektor ja saatejuht Priit Ennet. Uus saade on kavas nädala pärast, veel uuem, kahe nädala pärast. Kuulmiseni taas.
