Teadust kõigile salapärane tumeaine võib-olla ainult füüsikutele, lõpuks ometi ilmutanud Itaalias Gransosso laboratooriumis suure mäe alla peidetud xenoni paadis. Kuid on ka võimalik, et registreeritud valgussähvatusi ja elektrone võisid valla päästa täiesti tavalised kosmosekiired. Füüsik Kristjan Kannike selgitab tausta ja avaldab arvamust. Kas teiste planeetide elusolendid on pigem üsna meie moodi või hoopis sootuks erinevad. Palju oleneb sellest, milliseid piiranguid füüsika, keemia ja bioloogia seadused revolutsioonile seavad. Arutame asja bioloog Lauri Laanisto ka mõtteile toeks astrobioloog Charles kokkeli raamat. Eluvõrrandid olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teadust. Füüsikutel on jälle põhjust rõõmustada ja natukene ka mõistatada, sellepärast et Itaalias ühel suurel ja tähtsal füüsikakatsel saadi üks eriskummaline tulemus. Kuidas seda täpselt tõlgendada ja kas midagi avastati või ei avastatud? See jääb esialgu veel tumedaks. Aga meil on laboristuudios Kristjan Kannike, kes on keemilise ja bioloogilise füüsika instituudi vanemteadur füüsik ja kes on selle avastuse kohta ka juba koos kolleegidega, küll eel retsenseerimata, aga ikkagi teadusväljaandes Akajev sõna võtnud ja arvamust avaldanud, niiet hea meel on see, et saame seda arvamust ja kogu seda tausta jagada ka meie kuulajaga. Seni on jäänud mõistatuseks, millest see asi on. Aga see asi Puudutab mõnes mõttes siis tumedat ainet. Aga milles õigupoolest siis katse seisnes, kus see tehti ja mis tulemuseks saadi? Katse tehti Itaalias Apenniini mägedes Gransosso laboris, mis on pooleteise kilomeetri sügavusel maa all. Ja selles katses otsitakse siis tumedat ainet ja nähti ühte signaali, kuigi praegu ei ole veel päris täpselt teada, kas need tõepoolest on signaal või on see müra. Aga räägiks sellest tumedast ainest natukene sissejuhatavalt. Tuletaks meelde, et seda sellest on palju räägitud, aga aga kipub võib-olla aeg-ajalt natuke ununema, et see on üks mõistatuslik ollus, mis arvatakse gravitatsiooni mõju põhjal mida ta avaldab taevakehadele ja galaktikatele, et on olemas. Aga mis ta on seda nüüd püütaksegi välja selgitada. Jah, ega keegi täpselt osakestefüüsika mõtles, ei tea, mis see tumeaine on ja mis osake ta on, sest teda on näha tõesti, ainult ärge meie galaktikas ja kõikides teistes galaktikates, kuidas ta mõjutab tavalise aine ehk siis tähtede liikumist, et tähed ümber galaktika, kui minna galaktika keskmest väljapoole, siis ilmasele tumeda aineta, nad hakkaksid liikuma aeglasemalt, täpselt nagu päiksesüsteemivälised. Planeedid liiguvad aeglaselt, aga tegelikult midagi sellist, sest et see liikumise kiirus jääb kuni 100 galaktika kettaservani enam-vähem omaks ja sellest siis järeldatakse, et meie galaktika ketta ümber on selline tumeaine, halo või selline pall mida on siis tegelikult isegi rohkem kui tavalist ainet ja samasugused halod on olemas ka teistel galaktikate. Aga seda tumedat ainet ei ole näha, aga loodetakse, et teda liigub ka läbi maakera? Jah, et ta tume on natukene astronoomide släng, et tegelikult tume on see, mis ei kiirga valgust ja valgustaja ilmselt isegi kiirga, sellepärast et tal ei ole elektrilaengut ja kui tal ei ole elektrilaengut, siis ta ei saa niisama kergesti põrgata tavaliste osakestega, millest koosnevad tavaline aine, millest koosnevad aatomid ja tumeaine tõesti liigub tavalisest ainest ka meist läbi, nii et meie ei pane seda tähele, ega see, pane meid tähele. Aga siiski, mis on oluline ka selle katse jaoks, on see, et võib-olla siiski väga väike osa sellest oma ainest, mis liigub läbi meist või siis sellest katseseadmest, siis põrkab kokku selle ainega ja võib-olla on, on ka seda näha, kui hästi täpselt vaadata. Ja et paremini näha oleks, siis seda tehakse ka sügaval maa all, selle krants rosso mäe põues. Ja sinna on pandud siis eks suur paagi täis xenoni niisugust ainet. See katse kannab ka nimetus ksenoon üks d. Ja siis loodetakse, et, et selle suure, mitu tonni seda nüüd oligi. 3,2 tonni 3,2 tonni selle norrast ongi xenon, üks tee on TM tonne. Aga miks siis üks, kui on 3,2? Sest ta on selles suurusjärgus või tegelikult jällegi sellise eksperimendi puhul on kõige raskem see, et kuidas neid eristada siis seda, et kas on tõesti signaal või, või siis on mingisugune müra. Ja see üks tonn on siis nii-öelda rumalat isegi ei otsita signaali mitte tervest sellest paagist, vaid ainult selle paagi keskelt, et siis on tõesti see väline ksenoon, mis on seal ümber juba varjastab seda. Ja ksenoon on siis tavaliselt öeldakse väärisgaas selle kohta, aga, aga seal paagis on ta vedel. Ta on jah, veel veeldatud, sest kui ta oleks koosiline, siis ta oleks liiga hõre, et see toimeaine või see tööaine peab olema siis tihedam hektarit hektar oleks nagu mõeldavad mõistliku suurusega. Aga siis loodetakse, et aeg-ajalt mõni mõistatuslik osake xenoni aatomite kokku põrkab ja sellest siis mingi märk tekib, mida saab vaadata. Sealt lendab elektrone välja ja käib valgussähvatus. Jah, seal käib korraga nii valguse sähvatus, kui lendab välja elektrone. Ja siiamaani on enamasti otsitud suhteliselt raskeid osakesi, mis võiksid olla tumeaine, ütleme mis on jämedalt võttes siis kuskil Higgsi osakese massi suurusjärgus, ehk päris päris suur jah, ütleme 10-st prootoni massist kuni kuni 1000 prootoni massini. Raskema aatomi suuruse, aga yksi yksi osakese ei, ei ole tumeaine kandid ei yksi osakese eralduma ainest. Ta laguneb ära väga kiiresti. Et see peab olema mingisugune senitundmatu osakene. Aga tegelikult neid sähvatusi ju seal on niikuinii, et mingid tuntud osakesed ka tungivad sinna xenoni ja ja tekitavad nii-öelda müra. Selles mõttes, et, et ta ei ole meie otsitav signaal. Ja tegelikult, kui vaadata neid sähvatusi ja elektrone, mis sealt välja lendavad, siis valdav enamus nendest ongi müramis. Kui näiteks juhtub seal xenoni sees olema, on mingisugune radioaktiivselt laguneb, aatom, mis siis ära laguneb siis ka selle aatomilaguproduktid nüüd põrgata kokku xenoni aatomituumaga ja kui me ei ole arvestanud sellega, et neid seal on, siis meil vaataksime hoo, et signaal, aga tegelikult mis ongi sellise eksperimendi juures kõige raskem aru saada sellest mürast, mis seda põhjustab ja kuidas seda viia miinimumini? Ksenoon ise, mis seal on, see on ära destilleeritud täpselt samamoodi nagu vetestideeritakse keemias, et seda puhastada siis seda xenoni on ka väga hoolega destilleeritud kümneid kordi, et oleks toodud puhasse, detektor ise on väga puhastest materjalidest just radioaktiivsuse mõtteliselt võimalikult madala radioaktiivsusega, et see müratase oleks võimalikult madal, seal. Aga nüüd tundub teadlastele, et vist seal müra sees mingi signaal on märgata. Et peale müra on ka, on ka tegelikult ikka mingi mõistatusliku osakese signaal võib olla. Võib-olla ja ma hakkasin pihta sellest või rääkima, eta, otsiti nagu raskeid osakesi, aga nüüd tegelikult keegi ei tea, kui raske tumeaineosake on ja raskeid osakesi keegi näinud ja loomulikult siis hakatakse otsima kergeid osakesi. Aga noh, iseenesest nende kergete osakeste otsimine ei ole nii kerge. Et kui raske osake annab signaali sele aatomituumaga, siis selleks, et kerge osake üldse seda aatomit saaks lüüa küllalt kõvasti signaali anda, siis siis tuumaga põrgates kerge osake, ta põrkab lihtsalt tagasi nagu pall seina pealt, aga kui ta põrkas kokku elektroonika, mis on seal tuuma ümber tiirleb siis seal ta võiks olla, oli ja selle nüüd uue signaali või mis ta on? See ongi nüüd otsitud põrkeid elektrooniliselt, see on tegelikult selle eksperimendi jaoks ka natukene uus uus asi. Kust siis enne põrkeid otsiti siis sedasama xenoni, aatomituumade tuumadelt ja nüüd elektronide tuum tuum on raske tuumas on raskete prootonite neutronite. Ako. Ja sellepärast me ütlemegi, et otsitakse nüüd kergemaid osakesi maha aga siis ongi, tundub midagi seal, paistab, aga päris kindel ei ole. Päris kindel ei ole, nüüd seal on nagu eksperimenti ka ise on öelnud, et, et seal on erinevad variandid, et kas ta on tõesti tumeaine, aga on võimalik, et tango müra, mis ei ole päris hästi kontrollitud. Et on võimalik valik, et seal xenoni sees on vesiniku on selline raske radioaktiivne isotoop nagu triitum, mis laguneb ära ja siis need laguproduktid, kui nad peaksid seal xenonid olema, võivad ka anda siis siis müra. Aga eksperimentaatorid, kuna ka see signaali piirkond on nende jaoks natukene uus, siis nad täpselt ei tea, kui palju seal triitumit seal sees on ja nad on arvutanud, et põhimõtteliselt läheks vaja üliväikest kogust isegi ainult kolm aatomit kilogrammi xenoni kohta kujutadel kolm aatomit selles siis, et, et nagu anda täpselt täpselt sama signaal, aga no see ei ole päris kindel, on ka võimalik võimalik siiski, et seal tumeaine Aga lähemegi siis selle, seda teed praegu, et et väidame, et see on tumeaine, eks siis pärast tuleb välja, kas kas on või ei ole. Et milline see tumeaine siis selle katse järgi tundub olevat. Selline tumeaine oleks päris huvitavate omadustega sest praeguse tumeaine pilv, kus, mis liigub ümber galaktika, kus eska meie siis päike süsteemiga hull ulbime, et sealne tumeaine osakesed, nende kiirus ei saa olla väga suur, sest muidu galaktika raskusjõud gravitatsiooni peaks kinni neid, nad lendaksid lihtsalt minema siit ümbert. Aga nüüd Exinoni eksperimendis aine, mis siis annaks selle signaali, et see peaks olema nagu suhteliselt kiire, et tegelikult täiesti relativistlikke ehk tema kiirusse võiks olla isegi kuni 10 20 protsenti valguse kiirusest juba vajalik, et selline nii-öelda kuum tumeaine. Ja noh, siis on küsimus, et kust, kust selline kuum aine võib tulla, et kõige lähem väga kuum asi, mis meile läheme, on muidugi päike ja on tõesti võimalused. Näiteks päike kogub tumeainet, päikese keskel on väga kuumad, ta põrkab seal siis tavalise ainega ja see kuumutate üles sisse lendab, lendab siia maa peale meetritektoris aa jah, et, et see on näiteks üks, üks variant. Et selline osake, mis, mis teeb, võiks olla üks, kaheksas mainekandidaat, siis ülikerged, oksjonid. Ahah, see on ka üks mõistatuslik osake, mida tegelikult iseenesest ei ole veel avastatud. Ja seda ei ole veel avastatud, et juhul kui nüüd oleks see, siis siis oleks Kaczeni avastus, siis oleks kaks kärbest ühe hoobiga. Aga, aga seal on tegelikult variante on mitmeid, üks variant on, et neutriinod, mis on ka ühed väga kerged osakesed, mis on meil juba teada, nad on standardmudelisse oma koha leidnud, aga et on võimalik näiteks Neil on magnetväli, et nad on nagu väikesed kompassinõelad. Ja et see magnetväli on siis natukene tugevam, kui see nii on, on arvatud ja ka see siis magnetväli võimaldaks neil põrgata kergemini elektronid, aga, ja siis signaali anda, kui nad näiteks päikeselt meile tulevad. Nii et võimalusi on päris mitu, et võib-olla, et neutriinod on teistsugused, kui me oleme arvanud. Võib olla. Et on olemas actioneid, sellised osakesed, mis postuleeriti vist seitsmekümnendatel aastatel ja mida seni nähtud ei ole või siis lihtsalt on, on kriitium, mis tekitab müra ja mis tegelikult siis tumedat ainet ei näitagi. Nüüd rühm eesti füüsikuid ka ütles sõna sekka, nagu siin alguses sai mainitud Kristjan Kannike nende seas. Mis on teie seisukoht, mida te avaldasite seal oma kirjutises? Meie siis uurisimegi sellel eeldusel, et see nüüd signaal on tumeaine, milline see tumeaine peaks olema ja see ongi üks meie järeldus ka, et tõesti tumeaine peaks olema nii-öelda kuum või väga kiired osakestega tumeaine, need Nende oksjonite ega tegelikult see on ilus idee, aga tegelikult on natuke problemaatiline, sest needsamad actionit, kui, kui nüüd päike kuumutaks neid teised tähed siis see omakorda jahutaks neid tähti ja on sellised tähed nagu valged kääbused, mis on oma elutsüklis jõudnud peaga lõpuni ja need nende jahtumist saab üsna täpselt mõõta. Ja need jahtuksid liiga kiiremini, kui need oleksid. Mingi võimalus seal veel on, aga, aga nüüd actionit tegelikult ei pea tulema tingimata päikesest, vaid on ka võimalused. Et oksjonid moodustavad nii-öelda action tähti, mis ei ole küll päikesesuurused, nad on ütleme, asteroidi suurused, väikese planeedi suurused. Ja kui meie päikesesüsteemis, kuid me ette kuskil kaugel Buddha orbiidi taga oleks selline action täht siis selle action tähe, kui ta tasapisi laguneb, vabandaks aktsia näiteks siis need actionit võiksid lennata siia ja anda täpselt sellise signaali. Aga milline osakese aktsiale üldse tegelikult võiks olla, sest ta ei ole ju selle niinimetatud standardmudeli osake. Ta on mingi väga imelik osake. Ta on tegelikult jah, ta imelik osake, ta on väga kerge, ta on mõeldud välja algselt, et lahendada ühte teoreetilist probleemi standardmudeli juures, aga pärast muidugi hakati mõtlema välja neid mitmetes-mitmetes variantides. Ja siis leiti ka, et, et ta võib tegelikult moodustada ka tumeaine, kui ta koondub pilvedesse või, või siis võib-olla tõesti nendesse väiksematesse klompidesse, mis, mida siis kutsutakse oksenda. Eks, aga nüüd võimalusi on siis mitu, mida seal nähti või ei nähtud. Mis saab edasi, ilmselt tuleb teha uusi katseid ja vaatlusi. Jah, tegelikult sedasama eksperimendi xenoni järgmine põlvkond, mis on siis mitte xenon üks tonn, vaid xenon n tonni, et seal mitu korda rohkem seda vedelat xenoni juures, sest nagu teame, mida suurem eksperiment on sellise väikese signaali püüdmiseks, seda parem, on võimalust ta kinni püüda sealt? Jaa, xenoni enda eksperimentaatorid siis ütlevad, et selles eksperimendi järgmises põlvkonnas, mis läheb käiku ja nüüd juba sellel aastal, nii et kuskil umbes aasta pärast võiksid need tulemused välja tulla. Et seal peaks olema siis näha, et selgelt, et kas see on nüüd siis tõesti tumeaine, mida loomulikult mina ja kõik teised teoreetikud loodame või, või siis on tegu. Müraga, nii et võib-olla juba järgmisel aastal saame teada, mis on tumeaine, on täiesti võimalik, see on võimalik, nii et jääme põnevusega ootama katse tulemusi ja loomulikult füüsikutele on see väga põnev, sest nemad saavad ise sellega tegeleda ja nii katseid teha kui ka teoreetiliselt mõtestada. Aga siin täna juttu Kristian kannikesega Huvitavatest tulemustest Itaalias, kas enam üks tonn imelises eksperimendis, kus võib-olla on nähtud tumeainet, aga võib-olla. Elusloodus on väga mitmekesine, külluslik ja, ja kirev ja tundub, et võib-olla piiranguid eriti justkui ei ole. Kui me vaatame seda mitmekesisust, milliseid eluvorme on maakeral igasugustes ökonissides evolutsioonis välja kujunenud kes on loodusfilme vaadanud või ise looduses käinud, siis siis see teema on tuttav. Kuid mine tea, võib-olla on ikkagi ka looduses omata seadused. Selles me tegelikult ei kahtle, et bioloogid neid seadusi just uurivadki. Aga kui nüüd vaadata asjale füüsiku pilguga või näiteks astrobioloogi pilguga, mine tea, mis, mis pilt siis võib avaneda. Nüüd on ilmunud üks niisugune raamat pealkirjaga eluvõrrandid, mis just enam-vähem sellise füüsiku ja, ja võib ka öelda siis astrobioloogi pilguga, seda mitmekesisuse ja ühtsuse küsimust vaatab. See on siis Charles kokkeli ühe šoti astrobioloogi kirjutatud eluvõrrandit, millest me nüüd praegu siis ka oma jutuajamises ehk tõukume, kuna ajan juttu ühe inimesega, Lauri Laanisto, aga kes on bioloog ja Eesti maaülikooli vanemteadur ja kes minu andmetel seda raamatut ka lugenud? Ma peab olema, sest, sest Lauri, sa oled ju selle raamatu toimetaja. Tõepoolest, tervist, nii juhtus jah, et ma toimetasin natukene seda sisu poolt. See ongi tähtis, et just see sisu pool mis meist sotsiaalses kokal on. Charles kokal on tõesti üks üks väga vähestest astrobioloogia professoritest maailmas, neid neid on ainult käputäis. Ja astrobioloogia siis vana nimega ka eksobioloogia on siis sedasorti teadusharu, mis uurib elu võimalikkust väljaspool maad. Kuid, kuid see on selline üsna üsna mitmekesine valdkond, et see ei ole üksnes ainult näiteks nagu SETI programm seal seitsmekümnendatel, mis algas kosmosest elu otsingutega, vaid see on otsapidi täiesti rakendusteaduseks juba muutunud näiteks kõiksugu asteroidide pealt, väärtuslike mineraalide kaevandamisega ja nii edasi ja Tšaškokal, kuna kuna neid astrobioloogia on suhteliselt vähe maailmas, siis, siis tema ütleme, see teaduslik taust on üsna üsna laiapõhine. Ta on uurinud päris erinevaid teemasid, kuigi ütleme, et tema põhiline teadusuuringute kese näib olevat ikkagi selles ütleme siis lihtsalt öeldes seda, et millised bakterid suudavad kosmoses ellu jääda. Ja kuidas, ütleme, bakteriaalne või selline eeldumine, eluvorm võiks, võiks väljaspool maad tekkida ja elus püsida, et selle jaoks on ta siis läbi viinud palju erinevaid eksperimente. Ja tal on ka astrobioloogia laboratoorium, mis ei asu küll kosmoses, vaid täitsa Šotimaal. Et jah, ta on suhteliselt laia haardega teadlane. No see on tegelikult väga põnev küsimus alati olnud, et kas mujal universumis ka elu elu leidub. Aga sealt kohe edasi tuleb see küsimus, et kas me selle eluga ära tunneme ja siit edasi tuleb see küsimus, et kas see elumis kuskil mujal elutseb kui sarnane või kui erinev see see meie eluga on. Aga eks siit tulebki juba ka siis see, see, see teema, kui mitmekesine, kui mitmekesine põhimõtteliselt elu saab olla. Ja nüüd ma saan aru, et kokal väidab, et tegelikult kogu selle keerukuse juures seab füüsika näiteks väga-väga kitsad raamid ikkagi suhteliselt millistesse kanalitesse see see mitmekesisus tegelikult suubub. Jah, tähendab kakel küll ka selles raamatus ta püüab väita, et need, et nende elupiirid, et me võime neid tõesti jaotada füüsikalist, eks keemilisteks ja bioloogilisteks, aga sellel ei ole otseselt mõtet, need on kõik tegelikult ühe ja sama suure siukseid universaalseid reegleid, mis muudavad elu mingitel tingimustel võimalikuks ja mitte et need piirangud on omavahel suhteliselt ikkagi seotud, et et tõepoolest selle raamatu eri peatükid kirjeldavad kõikvõimalikke elanikke tahke elu tahke, mis, mis on kõigile kogu teadaoleva elule universaalsed ja ta lihtsalt arutleb selle üle, kas on võimalik analoogset elu üles ehitada pisut teistsuguste, ütleme siis aluskomponentidega nagu näiteks ütleme vee asemel kasutada mingisuguseid teisi sarnaseid elemente või siis DNA asemel kodeerida, ütleme siis, mitte valgupõhist elu, süsiniku asemel kas kasutada mõnda muud elementi, eks ole, elu selle biomassi rajamiseks ja nii edasi. Kui püüaks nüüd ise ka arutada seda, et vesi näiteks DNA ja, ja süsinik seni ju räägitakse peaaegu alati, et kus on vesi, seal võib olla ka elu ja, ja astronoomid just v märke, otsivadki nii päikesesüsteemist kui ka kaugemalt, aga kui vajalik, siis vesi tundub olevat, et kas, kas võib ka olla mõni teine nii-öelda nii-öelda noh, lahusti või minna, mille sees see elutegevus võiks toimuda? No mõned kandidaadid tõepoolest välja toob siin aga üldiselt tema järeldused ikkagi anne, et v selline seal vesiniksideme suhteliselt ainulaadne viis, kuidas ta on stabiilne väga erinevates tingimustes erinevate temperatuuride ja õhuniiskust ja nii edasi juures on, on see, mis ikkagi noh, millel ei ole siukest väärikat vastast vähemalt teadaolevates keemilistes keemilises mitmekesisuses, et väga raske on ikkagi ilma selleta, et selle, selle poolest tõesti on see v otsimine maaga niivõrd-kuivõrd sarnastel planeetidel ikkagi ütleme kõige parem, selline esimene esimene lähenemine, kust üldse leida võimalikke kohti elu jaoks. Aga mis puudutab neid muid asju, siis tõepoolest kuigi elu on maal väga mitmekesine, siis ometigi pärineb või põlvneb kõik ühest ja samast algorganismist ehk siis meil kõigil on üsna sarnane DNA või siis RNA kood mis on meie nii-öelda ehitusplaan, mis annab ette juhised, kuidas kuidas ehitada valke, mis nende valkudega peale hakata. Et see on olnud tõesti väga suur küsimus, et kas, kas on võimalik elusorganismid ka mingisuguse muu bioloogilise kodeeringute siis. Tundub, võib-olla sellise puhtkodeeringuliselt vaadates, et mis seal siis on, et saame kodeerida ka mingi teise koodiga, võib-olla ka mõne teise sellise makromolekule iga või suurem olekuliga seda koodi ja võib-olla tõepoolest ei pea vastama täpselt sellele koodile, mis praegu noh, see see kood, mis praegu kehtib, ei pea nii-öelda DNA ja, ja aminohapete vahel olema. Jah, tõepoolest tundub, et võib-olla saksu ribonukleiinhappe näiteks, et temale võiks olla alternatiivseid lahendusi ja see oleneb nende koodenite arvust ja nii edasi, et see näib olevat rohkem selline tõesti mingisugune juhus, mille tõttu see asi sai võimalikuks ja hakkas toimima ja lihtsalt kuna asi toimib, siis on kõik jäänud sinna juurde. Aga kui juhuslik võiks olla näiteks lähme nüüd tasemelt edasi, näiteks, et tekivad rakud. Tuumi rakutuum ütleme pigem, võib-olla raku puhul olulisem või, või selle algse elu puhul ka olulisem on see tema piirsus, nad kõikvõimalikud membraanid, mis teda ümbritsevad. Et igasugune elu võiks olla oma olemuselt miski, mis on kuskile nii-öelda kapseldunud, et ta teeb vahet enda ja muu vahel. Et selles mõttes võib eeldada, et see tuum, eks ole, elusorganismil võib-olla ei pruugi olla, aga ilma nende piiridel. Et ma mingisuguste kilede või läätsed, mis vahendavad informatsiooni ainet siis väljarakust, et ilma selleta on väga raske. Et võib küll eeldada, et kui leida Marsilt või kust iganes, siis mõni mõni seal tekkinud mikroob või mingisugune eluvorm siis ta pigem on samuti rakuline selles mõttes, et ta on mingisugune asi, mis on ümbritsetud mingisuguse membraanilaadse eraldisega barjääriga. No kui nüüd natuke fantaseerida, siis mine tea, võib-olla mõni suur eluvorm nii-öelda makroskoopiline ei peagi olema hulk Ragne, vaid, vaid on üks suur rokk. Ja põhimõtteliselt see on nagu seal Stanislaw Lemi Solarises, eks ole, sa jah, suur-suur, ookean, mis katab tervet planeeti, on teadvusega. Ja seda on noh, seda põhimõtteliselt ju arvatakse ka maa kohta, et ütleme, see Gaia teooria käsitleb tervet Maal olevat biomassi ühe ühe ainsa organismile. Et see on lihtsalt ka paljuski selle vaatepunkti küsimus, et väga kaugeid planeete. Me arvatavasti saamegi uurida noh nii-öelda näeme, näeme täpina, eks ole. Ja siis need viisid, kuidas tahame tuvastada sealt elu või mitte, siis need annavadki meile põhimõtteliselt ainult sellist signaali, et kas seal on elu, ei ole, et et nii me saaks käsitleda elu tõesti terve planeedi suuruse vormina. Aga kui me vaatame nüüd organismide näiteks kehakuju? No muidugi me teame, et eriti hästi on määratletud kehakuju näiteks loomadel, eks ole, kus on see kehaplaan, on täiesti ilge, näiteks taimedel on suhteliselt ükskõik teinekord et kuhu juhtub mingi oks kasvama. Aga kui me põhimõtteliselt räägime, et kas kas see, et näiteks taimedel on juured ja lehed või et loomadel on, on mingisugused kindlad liikumisviisid, olgu see siis roomamine, lendamine või või, või kõndimine kas see tundub olevat universaalne või, või lihtsalt meie fantaasia on? Piiratud no ütleme, need kõikvõimalikud loomade käitumise liikumisviisid on ikkagi väga konkreetselt tingitud nendest tingimustest, mis, mis meie planeedil on. Et selles mõttes on loomad võiks noh, minu meelest võib eeldada, et loomad on palju rohkem ümbritseva keskkonna suhtes kohastunud kui, kui taimede taimede puhul nende eriorganite taimed on selline modulaarne. Eriorganid on mõnes mõttes suhteliselt autonoomsed. Et nad küll vahetavad omavahel ainet, aga nad teevad seda ka näiteks teiste taimede või seentega, kellega nad sümbioosis on. Et väga paljud taimed ei ütleme niidu peal, kui on ikka väga kehv aasta, nad ei pruugigi nina välja pista, vaid elavad ütleme, juurtena terve aasta. Et selles mõttes. On küll, ütleme, kõikvõimalikke ulmefilmide ja raamatute arusaamad sellest, millised võiksid olla eluvormid võõrastel planeetidel. Kui me räägime sellistest suurematest loomadest näiteks või ka taimedest, siis need enamasti lihtsalt kopeerivad maaeluvorme. Et väga raske on ette kujutada, milline, milline see võiks olla, see sõltub nii paljudest erinevatest faktoritest. Aga kas tegemist on ikkagi ulmekirjanike fantaasiapiirangutega või või mingite loodusseadustega? No üldiselt ikkagi piirangud on minu meelest fantaasias kui vaadata näiteks, ma ei tea, kasvõi see avatar, eks ole, milline suurepärane džungel seal oli, aga, aga kõik need taimed olid seal suhteliselt samad, mis maal tegelikult lihtsalt inimesed võib-olla ei pane tähele noore sõnajala tärkamise spetsiifilist vormi ja nii edasi, mis oli seal filmis väga üle ekspluateeritud, et et on ka muidugi selliseid alternatiivseid käsitlusi, kus on proovitud tõesti mõelda midagi väga-väga teistlaadset, aga aga vähemalt minu meelest, et ei ole see väga hästi välja kukkunud, et Strugatskite on näiteks küll nad räägivad kuskil välisplaneedil mingitest seentest ja siis panevad neile lihtsalt jalad alla, jooksevad ringi, aga nad on ometigi seened. Siin muidugi küsimus ei ole võib-olla selles noh, raamatute puhul eriti, et kuidas seda asja päriselt ette kujutada, vaid lihtsalt väga keeruline on neid kirjeldada sõnadega. Aga meie oleme harjunud jaotama eluslooduseloomadeks taimedeks ja seinteks ja bakteriteks ja, ja, ja, ja see tundub olevat loomulik, aga, aga see, see ka ei pea ju nii olema. Sest need on mõnes mõttes sellised suvalised suvalised vormid, mis on tekkinud. Tõepoolest, see on lihtsalt nii nagu meil on see asi läinud, et evolutsioonilint on niimoodi käinud lihtsalt, et on juhtunud sedasorti jaotised tulema, et see tõepoolest ei ole ei ole ilmtingimata vajalik, et see nii läheb. Aga noh, kui nüüd siukest tõesti teaduslikku astrobioloogiat käsitleda ega ega nad üldiselt ei uuri midagi enamat mikroobsetest ainuraktsetest eluvormidest. Et see on ikkagi kõige realistlikum elu, mida võiks praegu teistelt planeetidelt leida. Ah noh, saab ka nii-öelda see astronoomia omad piirangud, eks ole, et meil ei ole lihtsalt mõtet spekuleerida, võib-olla esialgu veel. Tõepoolest ja ütleme, neid eksperimente saab ka teha ikkagi eelkõige just väikeste organismidega. Et kui tõesti tahta eksperimentaalselt uurida, millised eluvormid suudavad kosmoses või ütleme siis teiste planeetide tingimustes ellu jääda, siis ei ole tingimata mõtet viia, eks ole, koera Marsile. Et see tulemus on etteaimatav, aga, aga mikroobide kannab teha eksperimente näiteks noh, seesama kokal on teinud nii, et nad kaevasid või raiusid siis ütleme temani kriidi kaljudest mingisugused kamakad välja, viisid need üles sinna rahvusvahelise kosmosejaama juurde, panid nad ümber selle kosmosejaama tiirlema paariks aastaks ja siis võtsid need pärast viisid allmaa peale ja vaatasid, kes nendest mikroobidest, kes seal kivides elavad, lõpuks ellu jäid ja tõepoolest oli, oli üks liik, kes ellu jäi, et noh, seda võib-olla ei teata väga laialdaselt, aga need bakterid, kes meie ümber elavad, et nemad suuremalt jaolt elavad sügavas siis selle aluskivimist maal. Et valdav osa bakteriaalset biomassist on seal ja need tingimused, mis seal on seal kuskil kivi sees on tegelikult paljuski suhteliselt sarnased sellele, mis võivad olla kuskil muudel planeetidel, näiteks ütleme, kokkeli enda astrobioloogia laboratoorium seal Šotimaal on ühes vanas kaevanduses kus on siis kilomeetri sügavusel neil seal 250 miljoni aasta vanused, mingisugused soola, mineraalidega mingid kivimid ja nad uurivad seda just selle sellepärast et need tingimused, kivimite koostis, enamvähem see keemia ja füüsika, mis seal kilomeetri sügavusel maakoore sees on, see sarnaneb väga palju sellele nendele tingimustele, mis on, mis on praegu Marsil. Et see mikroob nõelu, et millistes tingimustes ta seal püsib, kuidas ta seal võiks areneda ja nii edasi, seda saab nii-öelda enam-vähem testida maa tingimustes ka just sellele on, ütleme, kokelesin viimase aja eksperimendid suuresti nagu keskendunud andnud on, on siis siukseid mikroobsite eluvormide leidmine siin maa lähistel, lähedastest planeetidest. Aga kui nüüd vaadata seda, seda küsimust ikkagi et kui universaalne on see meile tuntud elu või, või kui mitmekesine võib olla elu kosmoses või millised on, on sind piirid, siis võime öelda, et ega me nüüd mingile väga suurele selgusele siin ka ei jõudnud. Et enam-vähem võime arvata, et noh, mingi põhiline alus on, on sama, et noh, vesi peab olema ja ilmselt on rakud ka. Aga kui me läheme juba eluvormide juurde, siis. No selle raamatu põhjal võiks küll nagu eeldada, et ütleme, kokal on suhteliselt veenvalt nagu arutleb nende erinevate piiride üle ja ja mulle küll tundub, et kui kui üldse kuskilt seda elu leida väljaspool maakera, siis, siis see võiks olla sellistes maa-sarnastel planeetidel, kus on vett ja kus on, ütleme, mineraalseid kivimeid ja need eluvormid seal võiksid olla sellised ainuraksed ütleme, bakterite ja, ja arhede sarnased pisielukad, kes kes peamiselt siis elavad mingisuguses alus kivimis ja toituvad mina reaalselt, et, et see on nagu tundub, kõige suurem, selline tõenäoline lahendust sellepärast et noh, neid vähemalt maalähedasi planeetanniuga uuritud suhteliselt palju. Ja sealt pinna pealt ei ole mitte midagi elusat leitud, et see ikkagi noh, me oleme kaardistanud ja seiranud suhteliselt põhjalikult, et et võib arvata ikkagi, et see elu on kuskil seal maapõues peidus pigem. Ja seal ei saa lihtsalt väga suured eluvormid. Ja mõtisklesime siis eluvormide ja elu mitmekesisuse ja, ja selle mitmekesisuse võimalike piirangutele koos Lauri Laanisto ka. Ja lähtusime raamatust Eluvõrrandit, mille on kirjutanud seals kakuline, mis nüüd siis Argo kirjastuse väljaandel sel aastal eesti keeles ka ilmunud ja mõndagi sai selgemaks, aga, aga paljud otsad jäid ka veel lahti. Kuni ei ole avastatud mõnda muud eluvormi peale peale selle, mida me praegu tunneme, siis, siis saame toetuda ainult teaduslikele spekulatsioonidele. Tänases saates oli juttu võimalikust tumeainest ja eluvormide universaalsusest. Juttu ajasid Kristjan Kannike, Lauri Laanisto ja saatejuht Priit Ennet. Uus saade ja veel uuem saade on kavas augustis, seniks aga kuulame vikerraadios pühapäeviti viis pärast viit valitud palu lõppenud hooajast. Ilusat suve ja kuulmiseni idas.
